Kui Jeesus oli oma jüngritega koos viimasel õhtusöömaajal, siis rääkis Ta neile palju julgustavat ning andis miteid juhiseid, millest üks tundub üsna kummaline. See on kirjas Luuka evangeeliumis, Lk 22:35–38: „Ja Jeesus ütles neile: „Kui ma läkitasin teid kukruta ja paunata ja jalatsiteta, kas teil oli midagi puudu?“ Nemad ütlesid: „Ei midagi.“ Siis ta ütles neile: „Kuid nüüd, kellel on kukkur, võtku see kaasa, nõndasamuti ka paun, ja kellel ei ole, see müügu ära oma kuub ja ostku mõõk!
Sest ma ütlen teile, minus peab minema täide, mis on kirjutatud: Ta on ülekohtuste sekka arvatud. Sest ka see, mis minu kohta käib, on lõpul.“ Aga nemad ütlesid: „Issand, ennäe, siin on kaks mõõka!“ Tema ütles neile: „Sellest on küllalt!““
Jeesus rääkis siin oma jüngreile, et olukorrad on muutunud. Senistel misjonikäikudel polnud Jeesuse saadikuil tarvis muretseda ei öömaja ega toidu ega muu taolise pärast, sest üldiselt võeti neid kõikjal lahkelt vastu. Valdava enamuse rahva hulgas oli Jeesus populaarne. Nõnda pakuti ka Tema jüngreile lahkelt peavarju, toitu ja muud vajalikku. Jeesuse ristilöömisega muutus olukord kardinaalselt. Oma tulevastel misjonikäikudel pidid nad end ise kõige vajalikuga varustama ja mõndagi teenust ostma raha eest. Ka nende julgeolek polnud enam nii kindel kui varem. Tundub, et sellest siis ka soovitus osta endale mõõk. Ilmselt mõistsid Jeesuse jüngridki Tema öeldut nii, sest vastati, et meil on siin kaks mõõka, ja kui veidi hiljem Jeesust kinni võtma tuldi, asus Peetrus mõõgaga oma õpetajat kaitsma. Siiski, miski ei klapi.
Kui Peetrus oma õpetaja kaitseks välja astus ja ühe Jeesust kinni võtma tulnud mehe kõrva maha raius, siis ütles Jeesus talle: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!“ (Mt 26:52) Kuigi Peetruse sekkumist mõõgaga võib võtta kui üht näilist lisapõhjust arvata Jeesus ülekohtuste sekka, et Jeesus on mässajate juht ja mässaja, kellena Ta lõpuks ka süüdi mõisteti ja risti löödi, siis ilmselt seda seost siiski polnud. Kinni võeti ja süüdi mõisteti ju ainult Jeesus, mitte Tema jüngrid. Kuigi tõepoolest rääkis Jeesus enda arvamisest ülekohtuste sekka vahetult pärast soovitust jüngreile osta mõõk. Öeldes Peetrusele: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!“, ütles Jeesus, et relva kasutamine ei kuulu Tema jüngrite tegevuse hulka. Kõigepealt, muidugi, ei vajanud Jeesus relvaga kaitsmist, aga just nii öeldes ütles Jeesus, et relva kasutamine teise inimese vastu ei kuulu üldse jüngrite tegevuse hulka. Jeesuse järelkäija ei kasuta enesekaitseks relva teise inimese vastu, rääkimata relva kasutamisest evangeeliumi levitamiseks. Evangeeliumi levitamine „tule ja mõõgaga“ ei ole Jeesuse meetod. Kindlasti tekib küsimus: miks mõnel Jeesuse jüngril üldse mõõk oli? Ega minagi väga täpset ja eksimatut vastust tea. On arvatud, et enesekaitseks küll, aga mitte inimeste, vaid loomade eest. Ei oska kommenteerida. Pealegi, kreeka keeles, millest meie Uus Testament tõlgitud on, kasutatakse siin sõna, mis tähendab lühikese teraga mõõka. Arvan, et mõni mees, nagu kalamees Peetrus, võis seda kasutada ka universaalse tööriistana. Tundub, et selle kasutamises relvana polnud ta eriti osav. Hiljuti olin koos teistega ühel välitööl, kus pidasime koos ka lõunat. Ühel mehel oli muu toidu hulgas kaasa võetud ka konservi. Konservikarbi avas ta mitte spetsiaalse konserviavajaga, vaid palju universaalsema riistaga – pussnoaga.
Veel ühest asjast, mis meie käsitlemise all olevas loos justkui ei klapi. Jeesus rääkis, et see, kellel mõõka pole, ostku mõõk, mille peale vastati, et meil siin on kaks mõõka. Selle peale ütles Jeesus, et sellest on küllalt. Seda saab mõista ja mõistetigi, et kahest mõõgast piisab. Kui Jeesus ütles just, et kellel mõõka pole, peab selle ostma, siis saab seda mõista, et igal mehel peab mõõk olema. Aga igal mehel ju polnud. Neil oli kaks mõõka üheteistkümne jüngri peale (ilmselt oli Juudas selleks hetkeks juba nende hulgast lahkunud). Seda ei saa ka mõista nii, et esialgu piisab ka kahest mõõgast.
Nagu juba nägime, polnud Jeesuse kinnivõtmise hetkel tegelikult vaja mitte ühtegi mõõka. Jeesus käskis ju Peetrusel mõõga ära panna. Millest siin ikkagi jutt? Jeesus mõistis, et Tal pole sel hetkel aega hakata asja pikemalt selgitama. Ta teadis, et varsti võetakse Ta kinni. Enne seda soovis Ta aga Ketsemani aias segamatult palvetada. Nagu evangeeliumidest näha, olid pärast palvetamise lõpetamist ka kohe kinnivõtjad kohal. Nii et liigset aega Talle ei võimaldatud. Seetõttu võib Jeesuse sõnu „sellest on küllalt“ mõista mitte mõõkade arvu kohta öelduna, vaid, et see teema, millest juttu oli, on ammendatud– sellest, millest rääkisime, on küllalt. Olgu, aga kuidas ikka mõõkadega on?
Nagu võime evangeeliumidest näha, kasutas Jeesusaeg-ajalt mõistukõnet, mida mõnikord on nimetatud tähendamissõnadeks. Lisaks tähendamissõnadele aga kasutas Ta ka mõistukõnet, mida pole tähendamissõnadeks nimetatud. Seetõttu ei saa Jeesuse öeldut alati sõna-sõnalt võtta. Mõnikord on vaja Jeesuse öeldu mõistmiseks selle üle sügavamalt järele mõelda. Näiteks ütles Jeesus: „ärge heitke oma pärleid sigade ette“ (Mt 7:6). Miks Ta seda ütles, kui ükski terve mõistusega inimene seda niikuinii ei tee? See on ilmselge mõistukõne, mida ma ei hakka siin selgitama. Teinekord ütles Ta oma jüngritele: „Vaadake ette ja hoiduge variseride ja saduseride haputaignast!“ (Mt 16:6) Kuna jüngrid ei taibanud, mida Ta sellega öelda tahtis, vaid järeldasid Jeesuse öeldust, et ei maksa igaühe leiba süüa, pidi Jeesus selle neile ära seletama. „„Kuidas te siis ei mõista, et ma teile ei öelnud leibade kohta: Hoiduge variseride ja saduseride haputaignast!?“ Siis nad mõistsid, et Ta ei käskinud hoiduda leiva haputaignast, vaid variseride ja saduseride õpetusest.“ (Mt 16:11,12)
Eks nii ole ka mõõkadega. Küllap oli Jeesuse jüngreil, mille üle järele mõelda. Samuti on meilgi. Apostlite tegude raamatust ei leia me ainsatki lugu, kus apostlid oleksid relvi kasutanud. Küll olid nad aktiivsed Pühakirja kasutajad, sest nende kuulutus rajanes Pühakirjal. See oli nii nende kaitse- kui ka ründerelv. Apostel Paulus kirjutas Efesose kogudusele: „Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala Sõna!“ (Ef 6:17) Apostlite ajal oli Pühakiri väga kallis ega olnud igaühele ostmiseks jõukohane. Tänu Jumalale on meil Piiblid kõigile kättesaadavad. Olgu need meiegi relvadeks.
