Neil veebruarikuu valgetel talvepäevadel võime novembri-detsembri pimedatele ja lumetutele, sombustele päevadele tagasi vaadates tunda kergendust, et pimedus on selleks korraks taganema hakanud ja ees ootab helge kevad ning soe ja päikeseline suvi. Meie Taevane Isa võib aga ka kõige pimedamasse ja tuulisemasse päeva valguse ja soojuse tuua ning Piibli kohaselt kuulavad Tema sõna ka tuuled ja lained. Ka järgnev lugu, mille ma aasta lõpul jõululugusid otsides internetist leidsin, tunnistab Jumalast, kes valgustab meie teed ja muudab selle käidavaks ja nauditavaks. Ma ei tea isegi selle loo peategelase perekonnanime, kuid see ei tee lugu vähem julgustavaks kõikide meie jaoks, kes me täna Jumalasse usume.
„Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks! Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata!” (Js 42:16) ütleb meid armastav Issand.
Järgnev lugu leidis aset 1944. aasta talvel, kuid Anna mäletab seda lugu nii elavalt, nagu oleks see juhtunud eile. Anna elas koos oma tuttavate sõjapõgenikega ajutiselt ühes vanas majas Jugoslaavia Alpides Ratkersburgi lähedal. Ühel hilisõhtul sõitis ta rongis oma ajutise kodu poole. Ta väljus rongist kodule lähimas peatuses. Jäine tuul kiskus viledaks kulunud mantlit ja peast tema õhukest rätti. Vastu nägu peksis nõelterav lumi. Ta läks hämaralt valgustatud jaamahoonesse, istus puupingile ja mõtles, mida edasi teha. Selleks, et mäel asuvasse koju jõuda, oleks tulnud kõndida pimedas mägedes üksi 10 kilomeetrit. Annal ei olnud taskulampi ja tal tuli pimedas teerajal püsida. Sellele lisaks jäid tema koju viiva kitsa teeraja äärde surnuaed, viinamarjaistandused ja tihe mets – ja just sellistes kohtades varjasid end partisanid. Üksildasel maastikul olid vaid siin-seal üksikud majad. Peale selle tuli teel läbi kahlata ka kiirevoolulisest mägiojast.
„Ma ei suuda kuidagi seda vahemaad koduni läbida,” mõtles Anna.
Jaamahoone kassaluugi taga askeldas keskealine mees. Häbelikult lähenes Anna mehele ja küsis: „Härra, palun, kas ma võiksin ööseks siia jääda?”
„Ei, preili,” vastas ta kaastundlikult.
„Mul tuleb nii kaugele kõndida ...” alustas Anna.
„Preili, ma ei saa seda lubada,” ütles mees järsult.” Ta haaras oma mantli, mütsi ja õngitses taskust välja võtmed. Siis kiirustas ta ukse poole. Paanika hoidis Anna paigale naelutatuna ukse juures. Ta ei suutnud üksi mäkke minna.
Mees pöördus ukse juures tema poole ja ütles kannatamatult: „No tulge juba. Ma panen selle siin lukku.” Küllap ta nägi paanikat noore naise silmis, sest ta lisas pisut lahkemalt: „Õhurünnakute tõttu on teil mäel igatahes ohutum kui siin.”
Kuulates, kuidas saapad mehe eemaldudes igal sammul kruusal krudisevaid hääli tekitasid, tõmbus ta magu hirmust üha enam krampi. Ainus inimene, kes oleks võinud teda aidata, kadus öösse.
Mida ta pidi tegema? Mõne hetke seisis ta õlgkatuse räästa all. Siis tõstis ta oma silmad taeva poole ja rääkis ainsa Isikuga, kes sai teda nüüd aidata.
„Isa,” sosistas ta, „ma kardan nii väga. Võta see hirm ära. Kõnni minuga koos.”
Äkki sähvas üle taeva valgusvihk.
„Oo ei, pommitajad!” mõtles ta. Ja teades, et raudteejaamad on pommitajate sihtmärkideks, läks jaamahoonest eemale.
Valgus liikus koos Annaga ja valgustas tema teerada. Ta ootas, et kuuleb lennukite mürinat ja seejärel pommiplahvatusi. Ei midagi sellist. Selle asemel oli sügav vaikus. Anna südant täitis kirjeldamatu rahu, mis hajutas viimsegi hirmujälje. Rada laotus säravana tema jalge ees.
Tema sisemuses helisesid tänulaulud. Olgu meie süda alati rõõmus ja tänu täis! Võta mind, Isa, käe kõrvale ja juhata mind edasi! Laul laulu järel täitis teda rõõmuga. Ta võitles tugeva sunniga laulda valjusti – peale kõige tuli ju olla ka ettevaatlik – kuid ta hakkas ikkagi vaikselt laulu ümisema. Siis tajus ta, et tuul ei puhu enam ja ka vihm lakkas. Ja ilm oli sama soe nagu suveööl. Ta hakkas pearätti valla päästma. Kui kummaline, et detsembris on nii soe, mõtles ta.
Kui ta jõudis pulbitseva ojani, siis sillerdas selle vesi nagu tohutu hulk teemante. Kindlal sammul astus ta vahutavast veest väljaulatuvatele kividele ja oligi mägiojast üle.
Valgus juhtis teda teel mäkke ja tegi ta rõõmsaks. Kui ta lähenes vanale majale, heitis ta pilgu tagasi läbitud ohtuderikkale mägiteele. Kodutee laotus tema ees nagu valguseriba. Erutatult koputas ta uksele. Ta tahtis, et ka tema sõbrad mägimajakesest näeksid seda aukartustäratavat pilti.
Uks avanes ja tugev tuulehoog tahtis selle hingedelt maha rabada.
„Anna, tule sisse!” hüüdis sõber teda tuppa tõmmates.
Anna sõbrad kogunesid tema ümber. „Milline kohutav torm! Kas sa ei kartnud ?” küsisid nad.
„Ei,” vastas ta pead raputades. „Mingit tormi polnud!”
Ta ei saanud enam sõnagi lisada, sest ka tema kuulis nüüd, millist häält see torm tegi. Tuul ulgus, lumi peksis vastu aknaklaase ja kogu maja justkui oigas tormi käes.
Sel ajal kui üks Anna sõpradest valmistas talle õhtusööki, võttis teine neist tema mantli. „See on kuiv,” ütles ta. „Anna, su mantel on kuiv!”
„Ma tean,” vastas Anna ja püüdis, nii hästi, kui ta oskas, kõike seda oma sõpradele seletada, nemad aga vaatasid teda imelikult ja püüdsid räägitust mingitki sotti saada.
„Kui meil on selline Jumal, mida me siis üldse peaksime kartma?” lõpetas Anna jutu oma imelisest koduteest.
„Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel,” ütleb Jumala Sõna. Ja see tähendab, et teel, kus astub Jumala laps, on valgus Sõna näol, mis meid juhatab. Pimedus muudetakse valguseks Tema poolt, kes ütles: „Paistku valgus pimeduses!” Ja olgu siis tegemist reaalse valgustusega või Sõna valgusega, Isa laps ei pea pimedas käima.
Järgmine lugu viib aga mõtted hoopis sooja suvesse, mida me kõik siin põhjamaal üsna kannatamatult ootame. Selleks, et kogeda Taevase Kaaslase lähedust ja oma hing Tema ees välja valada, ei pea ootama väliste tingimuste sobivust – kuigi looduse ja tähistaeva ilu aitab loomulikult meie pühendumisele kaasa – kuid nagu Kristiina jutt kinnitab, vajame selleks aega, mida päevamöllus sageli pole. Me vajame vaikseks jäämise aega, et tõeline vaikus saaks meisse tulla. Selline vaikus, mis tuleb siis, kui hing on täiesti lepitatud meid armastava Jumalaga ja miski meie vahel pole selgusetu – loomulikult on jutt selgusest sel määral nagu üks patune inimene siin maal peal seda suudab mõista ja tajuda.
Väljas on sume suveõhtu, 25 kraadi sooja ja tähed võistlemas omavahel, kes neist suudab heledamalt särada. Astun õue, et vestelda Taevaisaga. Alguses tunnen häbi. Nagu väike laps, kes on pahandust teinud, kuid riielda ei saa. Praegu ei ole hetk, mil ära joosta. See on koht, kus ausalt Taevaisale kõik ära rääkida.
Mind tabab mõte – kui Jeesus just nüüd ja praegu tähtede vahelt alla tuleks, mis teeksin mina. Tundsin, et ilmselt prooviksin selja sirgu ajada ja mängida head last. Pealtnäha ei ole justkui midagi valesti teinud. Pealegi olen erinevates situatsioonides „ohvri rollis” olnud. Selline oleks mu käitumine lapsepõlves. Tekib küsimus, kui palju minu vääras käitumises on olnud teadlikkust ja kui palju teadmatust.
Eks see tõsi ole, et tajume maailma (sealhulgas Pühakirja ja Taevaisa) tihti selliselt, nagu oli maailm, milles üles kasvasime. Ehk mõnda käitumist ei saakski justkui meile pahaks panna, kuna me siiralt arvame, et teeme õigust. Keeruline psühholoogia. Kuid olulisem on meie roll uurida Pühakirja, et erinevates situatsioonides meenuks meile momentaanselt, kuidas Jeesus käituks. Ja teine osa sellest on palve ja osaduses olemine, et Tema saaks meid muuta ja juhtida.
Kui ma lähen tööle, siis võin ka rooli taga Temaga vestelda. Kui ma teen trenni, siis võin arutada südamel olevaid teemasid. Tunnen näiteks, et viha tõuseb minus. Ma ei saa igas olukorras viskuda põlvedele, kuid ma saan „nüüd ja praegu” kas või lühidalt Temaga rääkida. Saan seda teha igal pool. Tunnen ära oma süü – olen Taevaisa kõrvale jätnud. Ei ole oluline mitte niivõrd, kuidas ma käitusin, vaid kas olin koos Jumalaga?
Seistes tähtede all, alustan Taevaisale peas keerlevate mõtete rääkimisest. Tunnen kergust hinge tulevat. Justkui värskendav tuuleiil lämbel suvepäeval. Räägin edasi. Räägin kõigest, kuniks süda on täidetud rõõmuga. Võtan eesmärgiks tulla iga päev õhtuti välja oma palverutiinist, et mu suhe saaks värskust ja elulisust juurde.
Temas rõõmu ja rahu soovides
Kristiina Tramberg
Kui oled kogenud ärarääkimise rõõmu ja rahu, siis mõistad, millest Kristiina siin räägib. Kui oled kogenud, et Jumala ees pole vaja muljet jätta, midagi teeselda ega milleski kavaldada, sest Ta teab nagunii sinust kõike ja armastab sind hoolimata sellest kõigest, millest kuuldes mõnigi kaaskodanik hirmunult eemale tõmbuks. Ärarääkimise mõte selles just ongi: et sina saaksid aru, kui väga sa vajad väljapääsu oma olukorrast ja et see väljapääs on olemas. See „väljapääs” on Isik, kes rippus sinu eest ristipuul ja viis kogu sinu pattude nimekirja sinna endaga kaasa, „et sina pattudele ära sureksid ja elaksid õigusele, kelle vermete tõttu sa oled terveks saanud” (1Pt 2:24). Väljapääs on armastuses, mis tärkab sinus, kui sa vaatad sinu eest antud lunahinda, nii et sa ei taha enam kurvastada Jumalat, kes on andnud oma kõige kallima, et sina saaksid aru, kui kallis sina oled Jumalale!
Kui me väga suure osa oma ajast veedame tööl, kas pole siis loogiline, et me ka suure osa oma kogemustest teeme tööülesandeid täites. Iga Jumala laps teab, et ta ei käi üksi ja et Jumal pole selline Sõber, kellele kõik meie elus toimuv oluline ei oleks. Ta ei käi meile peale ega sunni meid milleski, kuid on alati kohal ja alati valmis aitama, kui me Tema poole hüüame.
Jumal ei jäta oma lapsi hätta. Piiblis on palju tõotusi, mis seda kinnitavad. Psalm 4:4 on öeldud: „Tundke ometi, et Jehoova imeliselt kohtleb oma vaga, Jehoova kuuleb, kui ma hüüan Ta poole!”
Soovin teiega jagada oma kogemust. Olin sel päeval tööl, nagu tavaliselt. Töötan Selveris. Õhtu saabudes hakkasin tööd lõpetama ja uksi sulgema. Meil on õues papi pressimise automaat, mis asub traataia sees ja mis käib lukus. Võtsin selle aia võtme, et aeda sulgeda. Märkasin, et aparaat oli täis ja ma mõtlesin, et pressin papi veel ära. Senikaua kui press töötas, koristasin ümbrust.
Saanud prahi kokku pühitud, võtsin selle ja viskasin prügikasti. Press lõpetas töö ja ma lülitasin masina välja ning tahtsin ust lukustada. Hakkasin võtit võtma – pole, katsusin taskuid – pole. Läksin siis kontoriruumi, et vaadata sinna, kus võti tavaliselt ripub – seal ka polnud. Vaatasin veel mitmesse kohta, tuhnisin oma taskutes, kuid mida polnud, seda polnud. Seejärel helistasin oma töökaaslasele-abilisele, et küsida, kas tema pole võtit ära pannud. Tema vastas, et tema ei tea sellest midagi. Olin täbaras olukorras: aed oli vaja lukustada, kuid võti oli kadunud. Kust otsida? Järgmisena meenus, et töökaaslasel on ka võti. Mõtlesin juba talle helistada, kui korraga tuli mulle mõte: aga mul on ju Taevaisa, kes saab igas olukorras aidata. Otsekohe palusin: „Isa, palun näita mulle, kuskohast võtit otsida, mina ei tea enam, mida teha. Paarimeest ei tahaks ka välja kutsuda, ta elab linna teises otsas, päris kaugel.” Nii kui palve lõpetasin, tuli selge teadmine, et vaataks õige prügikasti, kuhu ma papiautomaadi juurest koristatud prahi panin.
Ma läksin ja vaatasin prügikasti ja oh rõõmu, võti oli seal! Aitäh Taevaisale abi eest! Sain papipressi automaadi aia sulgeda ja rahulikult koju minna.
Kalle Villau
Kalle ei tahtnud paarimeest välja kutsuda ja pöördus selle Paarimehe poole, kes on alati kohal. Ma usun, et selles pole midagi paha, kui me Jumalat paarimeheks nimetame, sest Ta käib ju meiega koos ja töötab meiega koos ja on lubanud, et me võime Temaga ühes ikkes käia ja Tema ike on hea ja Tema koorem on kerge.
Ka Margit jagab järgnevalt oma kogemusi Jumalaga koos käimisest ja Tema usaldamisest, ka temal on Paarimees, kes on alati kohal. Margiti arvates sobib tema lugude juurde tekst Mt 6:34: „Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!”
Võtsin ka sel hommikul – nagu ikka tööülesandeid täitma minnes – ka prillid kaasa, sest tihti on vaja midagi lugeda. Kui tööpäev läbi sai, käisin veel söögitoas ja suundusin läbi lao tšehhi suunas, et minna garderoobi riietuma. Olin parasjagu möödumas koorikleivaahjust, kui märkasin, et ahjust tulevad välja plaadid taigna ülejääkidega. Ahju taga postamendi küljes on korv, milles on paksud kindad tuliste plaatide tõstmiseks. Ma panin prillid käest, haarasin kindad ja võtsin esimese plaadi ahjust välja. Sel hetkel tuli operaator ise ka sinna. Ulatasin talle kindad järgmiste plaatide väljavõtmiseks ja suundusin ise riideid vahetama. Kui ma olin riietunud, avastasin, et prille pole. Ja meelde ei tule, kuhu ma need jätsin. Käisin tsehhis tiiru ära, otsisin ka sööklast – kuid mida pole, seda pole. Vaatasin tsehhis ringi. Ei ole kusagil! Siis otsustasin, et mis seal ikka, aeg veereb, mul läheb kiireks, lähen koju, küll homme näeb, mis saab.
Õhtul enne magamaminekut palvetasin ja usaldasin selle mure Taevaisa hoolde, uskudes, et küll Taevaisa aitab. Järgmisel hommikul seadsin end jälle tööle minema ja palvetasin taas, et Jumal juhiks mind sinna, kus on prillid. Kui olin palve lõpetanud, nägin vaimusilmas pilti koorikleivaahju tagusest, kus olin eelmisel päeval enne kojuminekut olnud, ja kohta, kus on prillid. Postamendi küljes asuvas kuumakindlate kinnaste korvis! Läksin Taevaisa tänades tööle. Vahetanud riided töömundri vastu, lippasin kohe ahju taha korvi juurde – ja seal need olid! Kuumakindlate kinnastega korvis! Tänasin ja kiitsin Taevaisa abi eest.
Enne koondamist tuli mul asendada kaks nädalat taignasõlme koristajat. Kõige raskemini töötav põrandapesumasin oli just seal. Olin väga mures, sest töötasin sellega ka varem ja selle tagajärjel olid mu käed haiged. Sellepärast palvetasin palju, et Taevaisa aitaks mul hakkama saada. Ja Taevaisal oli minu jaoks varuks rida üllatusi.
Kui võtsin põrandapesumasina, et hakata pesema, selgus, et see ei tööta. Vett ei tulnud üldse põrandale. Mida sa kuiva harjaga ikka vuristad! Andsin teada meistrile, mehhaanikutele. Ma ei mõelnud esialgu midagi. Kui katki, siis katki. Sedasi möödusid need kaks nädalat. Kui siis töökaaslane puhkuselt tagasi tuli, saadi masin ka samal päeval tööle. Ja siis äkki tuli mulle arusaamine, et Taevaisa lubas masinal rikki minna just selleks, et mina ei saaks endale liiga teha. Ta säästis mind! Sest masin sai korda just siis, kui minul teda vaja polnud. Nii et vahel aitab Taevaisa nii ka, et lubab masinal rikki minna.
Mind aga ootas üsna varsti ees koondamine. Algul olin kurb, aga täna näen selles Taevaisa juhtimist, sest just sel ajal vajas suurt abi minu ema, keda tabas käeluumurd. Nii sain ja saan abiks olla ka koguduse eakale õele.
Lõpuks jagan teiega ka kogemusi arvutikoolituselt. Iga päev sõime lõunat koolisööklas. Mina olin valmis selleks, et seal ei pruugi alati olla puhas toit. Esimesel päeval sööma minnes selgus, et toiduks olid mulgikapsad kartuliga. Mõtlesin, et hea küll, kui juba olen sööklas, istun siis teistega lauda, aga seda toitu ma ei söö, tahan ikkagi ustav olla. Ütlesin Taevaisale: „Pole hullu, pean vastu Sinu abiga. Kuna magustoiduks oli banaan, andis üks koolitusekaaslane mulle ka oma banaani. Tänasin ja asusin seda sööma, kui minu juurde tuli kokatädi ja ütles, et nemad said just valmis pikapäevarühma laste jaoks mõeldud hapukoorekastme, et kas see mulle sobib? Maksin selle eest sama mis teised ja mulle toodigi hapukoorekaste kartuliga. Ja selline ports, et andis süüa. Olin Taevaisale ja kokale väga tänulik. Selliseid olukordi oli mitu. Ühel päeval olid kartulid ja lihakaste hapukurgisalatiga. Mina palusin vaid kartuleid ja hapukurgisalatit ja läksin neid rõõmsalt nosima, neid võis saada nii palju, kui tahtsid. Siis tuli kokatädi ja tõi mulle hapukoort. Ükskord oli jälle toiduks riis guljašiga ja jälle toodi mulle hapukoort. Nii hoolitses Taevaisa minu eest, et ma sain alati süüa, kui läksin sööklasse, teadmata, mida pakutakse. Aitäh Taevaisale hoolitsuse eest! Jeesus ütles, et me ei pea muretsema toidu ega riietuse eest ja mina sain seda kogeda, et nii see on, Ta aitab just siis, kui seda kõige enam vaja on.
Margit Kuu
Iga kogemus, mille me siin maal päevast päeva usus astudes teeme, veenab meid üha uuesti end Jumala kõikvõimsatesse kätesse andma ja Teda kõiges usaldama. Täna oleme võinud saada kinnitust sellele, et Tema valgustab meie rada, nii et saame sellel rajal eksimata käia; Tema vaigistab tuult ja tormi nii väljaspool meid kui ka meie sees; Tema juhatab meid kadunud asju leidma ja teeb sedagi nii väljaspool meid kui ka meie sees, sest vahel on rahu meie südamest kadunud ja Tema teab sedagi, kuhu see rahu kadus; Tema hoolitseb meie eest ja meid kasutades ka meie kaaslaste eest. Ta teeb seda kõike ja veel väga palju muud, sest Ta armastab meid, Ta armastab kogu maailma nõnda, et Ta oma ainsa Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.
