Kord ütles Jumal prohvet Hesekielile midagi meie meelest arusaamatut: „Inimesepoeg, räägi Iisraeli vanematega ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te olete tulnud minult nõu küsima. Nii tõesti kui ma elan, ei luba ma teid minult nõu küsida, ütleb Issand Jumal.”” (Hs 20:2,3)
Kas see ei tundu kummalisena? Loogilisemana tundub, kui Jumal mõistab hukka Tema käest nõu mitteküsimise. Just nii oli, kui Iisraeli kuningas Ahasja läkitas oma käskjalad küsitlema võõrast jumalat, tegelikult ebajumalat, nii nagu meie teame. „Kord kukkus Ahasja Samaarias oma ülakambri aknavõredest läbi ja jäi haigeks. Ta läkitas käskjalad ja ütles neile: „Minge küsige Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt, kas ma saan terveks sellest haigusest.” Aga Issanda ingel ütles tisbelasele Eelijale: „Võta kätte, mine Samaaria kuninga käskjalgadele vastu ja küsi neilt: Kas ei ole Iisraelis Jumalat, et lähete küsima Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt?”” (2Kn 1:2,3) Moosese kaudu oli Jumal omal ajal oma rahvale öelnud: „Ärgu leidugu su keskel ... ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida, ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat! Sest igaüks, kes seda teeb, on Issandale jäle...” (5Ms 18:10-12) Prohvet Jesaja kaudu ütles Jumal: „Ja kui teile öeldakse: Küsitlege surnute vaime ja ennustajaid, kes sosistavad ja pomisevad, siis vastake: Kas rahvas ei peaks küsitlema oma Jumalat?” (Js 8:19)
Jumala rahvas on ikka Jumala käest küsinud, ja Jumal on ka vastanud. Näiteks oli nii iisraellaste esiema Rebekaga. „Aga kui lapsed ta ihus tõuklesid, ütles ta: „Mispärast on see minuga nõnda?” Ja ta läks Issandalt küsima. Ja Issand vastas temale...” (1Ms 25:22,23) Kui Moosese äi imestas, et rahvas seisab Moosese jutule pääsemiseks pikalt järjekorras, vastas Mooses talle: „Rahvas tuleb ju minu juurde Jumalalt nõu küsima.” (2Ms 18:15) Neid lugusid, kui inimesed on Jumala käest küsinud ja Jumal on vastanud, on Piiblis palju. On ka lugusid, kus inimesed on küsinud, aga Jumal pole vastanud. Nii oli näiteks kuningas Sauliga. „Ja Saul küsis Issandalt, aga Issand ei vastanud temale ei unenägude, uurimi ega prohvetite läbi.” (1Sm 28:6) Kindlasti huvitab inimesi, sealhulgas meid, miks Jumal mõne inimese mõnele küsimusele vastab, mõnele teisele aga mitte. Meie algkirjakohas öeldakse, et Jumal isegi ei lubanud küsida. Miks?
Põhjusi, miks Jumal ei vasta, võib olla mitmeid, aga peamine põhjus on inimese patt, mis tema Jumalast lahutab. Jumal ütles prohvet Jesaja kaudu: „Kui te käsi sirutate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis verd! Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast! Õppige tegema head, nõudke õigust, aidake rõhutut, mõistke vaeslapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju! Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.” (Js 1:15-18) „Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule. Sest teie käed on rüvetatud verega ja teie sõrmed süüga, teie huuled väidavad valet, teie keel kõneleb kõverust.” (Js 59:1-3) Põhjus, miks Jumal Saulile ei vastanud, oli kindlasti Sauli patt (või patud, korduvad Jumalale mittekuuletumised ja vastuhakk), mida ta polnud kahetsetud. Ta ei läinud ega „seletanud seda Jumalaga isekeskis”. Seetõttu oli Jumal tema hüljanud.
Nüüd aga selle juurde, et Jumal ei soovinud, et teatud inimesed Tema käest nõu küsiksid. Nende Hesekieli aja inimestega, kes tulid prohveti juurde, et tema kaudu Jumalalt nõu küsida, oli nii, et Jumal ei lubanud prohvetil olla nende vahendaja ja tema vahendusel Jumalalt nõu küsida. Jumal ütles Hesekielile ka selle põhjuse. „Seepärast ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kas tahate endid rüvetada oma vanemate viisil ja truudust murdes käia nende põlastusväärsuste järel?
Te rüvetate endid tänapäevani kõigi oma ebajumalatega, tuues oma ohvriande, lastes oma lapsi tulest läbi käia. Ja mina peaksin teid lubama minult nõu küsida, oh Iisraeli sugu! Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei luba ma teil mind küsitleda.” (Hs 20:30,31) Lugedes 14. peatüki algussalme, leiame selle olevat väga sarnase 20. peatüki algussalmidega. Seetõttu usun ka sealt leida lisavastuse küsimusele, miks Jumal ei soovinud, et prohvet nende küsimusi Jumalale edastaks. Samuti, mida teha, et olukord muutuks. Jumal ütles prohvetile: „Inimesepoeg, need mehed on võtnud oma ebajumalad südamesse ja on pannud oma süü komistuskivi oma palge ette. Kas ma tõesti pean laskma ennast nende poolt küsitleda?” (Hs 14:3) Kui inimesed olid paadunud ebajumalateenijad, soovimata loobuda, elasid patuelu, aga Jumal vastanuks neile, nagu oleks kõik korras, võinuks see jätta küsijaile mulje, et Jumal on olukorraga nõus. Jumal ütles prohvetile, mida ta peaks ütlema tema juurde Jumala küsitlemise sooviga tulijatele. „Seepärast ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Pöörduge ümber ja taganege oma ebajumalaist ning pöörake ära oma palged kõigist oma jäledatest häbitegudest!” (Hs 14:6)
Meile pole siin räägitud midagi täpsemalt, mida sooviti prohveti vahendusel Jumalalt küsida, mistõttu on meil ka Jumala keeldumise põhjust raske täpsemalt määratleda, aga üldjoones võime seda mõista küll. Kindlasti ei keeldu Jumal vastamast siira inimese siiratele küsimustele, aga alati pole inimesed päris siirad. Seda ei saa otsustada meie, kõrvaltvaatajad, küll aga Jumal, kes näeb südamesse. Tema teab iga konkreetset juhtumit. Ühel teisel korral andis Jumal prohvetitele teada, kuidas tema prohvetisõnasse suhtutakse. „Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: „Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!” Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu.” (Hs 33:30,31) Mõnikord on inimestel oma kindlad soovid. Jumalalt oodatakse vaid neile heakskiitu. Kui seda ei tule, siis Jumala vastus hüljatakse, ja tehakse ikka oma soovide järgi. Võib-olla ei lubanud Jumal ka seetõttu nõu küsida, et Tema vastus poleks küsijate meele järgi olnud. Parem, kui seda ei küsitagi. Parandatagu meelt, küll siis tulevad ka küsimused, millele antud Jumala vastus heameelega vastu võetakse. Mõnikord on inimestel küsimusi Jumala tahte kohta, mida Jumal on oma Sõnas, oma Seaduses, käskudes selgelt välja öelnud, aga inimesi see ei rahulda. Seetõttu soovitakse küsida: kas me ikka peame neid seadusepunkte, käske täitma? Kui küsimust esitama ei ajenda teadmatus ja siiras soov Jumala tahet täita, ei pruugi Jumal sellele vastata, kuna vastus on Jumala Sõnas. Jumala Sõnas öelduga mittenõusoleku puhul on aga suur eksimise oht. Piibel ütleb, et neile, kes „ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud”, „saadabki Jumal … eksitava jõu, et nad hakkaksid uskuma valet” (2Ts 2:10,11). Juhin tähelepanu sellele, et siin on tegu Piiblile omase väljendusviisiga, kus Jumalat väidetakse tegevat seda, mida Ta ära ei hoia. Inimest, kes tõde ei armasta, on saatan varmas „õpetama”, ja Jumala Vaimu hääle hülgaja hakkabki uskuma valet.
Seega, olgem oma küsimustes siirad, soovides igal juhul täita Jumala tahet, küll Ta siis ka õpetab meid oma Sõna ja Vaimu läbi, mida tegema peame.
