Eelmise aasta novembrikuus tegime Pereraadios sarjas „Käsikäes” ühe saate pealkirjaga „Mine sipelga juurde”, kus me rääkisime nn loomalugusid. Selles saates oli juttu olukordadest, kus loomad on olnud Jumalale kuulekad ning tegutsenud omakasupüüdmatult. Mõningaid neist lugudest on nüüd võimalik lugeda ka siit rubriigist.
Vahel inimesed juurdlevad selle üle, kas kõigi asjade pärast ikka tasub Jumalat tülitada, Tema abi paluda või peaks oma eluga ikka ise hakkama saama. Ja kas „väikesed asjad” võivad meile ka ülejõu käia. Jumala Sõna ütleb: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske KÕIGES oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks.” (Fi 4:6) Olen seda teksti siin rubriigis palju kordi tsiteerinud. Kui näiteks metsloomad on kariloomade kallal, siis võib see linnainimesele paista millegi ebaolulisena, aga maainimesele on see elulise tähtsusega küsimus. Nii ka järgmises loos.
Üks meie koguduse pere elab maal. Nende talu on metsade keskel. Talus on veisekari, kes on suvel ööpäevaringselt karjamaal. Peagi aga lõppes loomade rahulik elu, sest hundid hakkasid loomi ründama. Esialgu tuli üks hunt, kes põgenes inimese kisa ja koera haukumise peale. Teisel korral ründas lehma juba seitse hunti ja lehm sai haavata, õnneks polnud vigastused surmavad. Peres oli suur mure, sest ei jõua ju pidevalt olla loomade juures valves. Pealegi passisid heinas rebased, kes pidasid kanadele jahti.
Palvetasime metsloomade rünnakute pärast palvegrupis ja esitasin eestpalve ka meie koguduse palvelisti. Peale seda lõppesid metsloomade rünnakud päevapealt. Tänu Jumalale, kes kaitseb ka meie maist vara, kui me Teda usaldame!
Oli marjade valmimise aeg. Sõstrad olid juba punakad, kuid nende korjamisküpseks saamiseni jäi veel mõni aeg. „Külalised” aga olid juba kohal ja majakobarad jäid üha väiksemaks ja väiksemaks. Külalisteks olid hoburästad. Panin põõsastele võrgud peale, kuid nemad leidsid ikka võimaluse põõsastesse pääseda. Kuna see lugu nende musträstastega juhtus kohe pärast seda metsloomade taltsutamist Jumala poolt (sellest oli juttu minu esimeses loos), rääkisin sellest kirikus ühele õele ja ütlesin, et nende lindude pärast ei tasu küll palvetama hakata. Õde aga julgustas, et ka väikesed asjad meie elus on Jumalale olulised. Nii ma siis palves mõtlesin selle peale, kuigi südames oli kahtlus. Õde, kellega rääkisin, lubas ka palvetada.
Aga mis juhtus? Järgmisel hommikul, kui ma aeda läksin, oli põõsastes vaikus. Ja „külalised” ei külastanud põõsaid enam kordagi.
Nii et ka väikestes muredes võime leida Jumalalt abi.
Eldi Meos
Kes andis käsu huntidele, rebastele ja hoburästastele? Mis pani loomad sellele käsule kuuletuma?
Küllap paljud meist on kuulnud meie tänaseks juba puhkama läinud õe Helju Kirsi lugu Jumalale sõnakuulelikest sipelgatest, kes elasid tema suvekodus Hiiumaal Hirmuste külas, kus paljud meist on külas olnud. Nimelt üritas Helju palju kordi oma maja sipelgatest puhastada, aga mida rohkem ta neid minema tassis, seda rohkem oli neid tema majas. Kuni lõpuks oli ta sellest tühjast tagajärgedeta tööst nii nördinud, et ei suutnud sipelgatega ühes majas isegi hingamispäeva rahu kogeda. Temagi oli selline töökas ja tubli tööinimene, kes arvas, et sipelgatega saab tema ise toime, aga paraku ei tulnud sellest midagi välja. Lõpuks pöördus ta oma jõuetuses Taevase Isa poole ja palus Temal nendega tegeleda. Selle peale oli ta tunnistajaks sipelgate pidulikule väljamarsile tema majast, sest suure hulgana läksid nad Jumala käsu peale rivis sealt välja, et mitte kunagi enam tagasi tulla.
Sellistel hetkedel mõtlen mina ikka häbiga sellele, kuidas mina mõnikord ei kuuletu mind armastavale Jumalale ja teen oma tahtmist.
Kui me eelpoolmainitud „sipelgasaateks” valmistusime, leidis Jana internetist huvitavaid fakte loomade kohta, mis näitavad, et Looja pani loomadesse loomisel ennast – enda ohvrimeelsuse, abivalmiduse, kaastunde. See on selge tunnistus sellest, et Piibli loomise aruanne, mida nii sageli kahtluse alla seatakse, vastab tõele. Keegi meist ei suudaks ju ette kujutada evolutsiooni käigus kaastundlikuks, abivalmiks või ennastohverdavaks kujunenud looma, sest evolutsiooni puhul toimiks looduslik valik ja see tähendaks nõrgemate kõrvalejätmist ja enesealalhoiuinstinkti ajel tehtavaid otsuseid. Loomad aga tunnistavad teistsugusest käitumismustrist.
Panin siia kirja vaid vähesed näited sellest, kuidas loodu oma Loojat peegeldab.
Delfiinid
Delfiine peetakse arvatavasti kõige altruistlikumaks ehk omakasupüüdmatumaks liigiks üldse.
On teada, et delfiinid aitavad vigastatud või haigeid liigikaaslasi nende all kasvõi tunde ujudes ja neid pinnale hingama tõmmates.
Niisamuti on teada paljusid kordi, mil delfiinid on aidanud abivajajaid, sealhulgas loomi, kes võinuksid neid rünnata, ja ka inimesi. Mõned aastad tagasi ujus neli vetelpäästjat ühe Uus-Meremaa ranna lähistel. Ühel hetkel leidsid nad end täiesti ootamatult ümbritsetuna delfiinidest. Ujujad muutusid pisut murelikuks, kui delfiinide „piiramisrõngas” järk-järgult tihedamaks tõmbus, sabad aina ägedamalt vett peksmas, jättes loomadest küllaltki agressiivse mulje. Veidi hiljem märkasid ujujad aga, et delfiinide eesmärgiks oli eemale tõrjuda inimeste läheduses liikunud haid.
2008. a. märtsis tuli kahele Uus-Meremaa ranna lähistele eksinud võidisvaalale appi pudelnina-delfiin. Tegu oli kohalikule rahvale hästi tuttava delfiiniga, keda kutsuti Mokoks ja kellele meeldis rannalistega koos ujuda ja vees mängida. Sel päeval tuli aga Moko appi vaalaemale ja tema pojale, kes olid ujunud läbi suhteliselt kitsa läbipääsu rannavetesse ega osanud enam tagasi pöörduda, seistes silmitsi hukkumisega. Nimelt eraldavad kõnealust randa avamerest leetseljakud, mille vahel kulgeb läbipääs ookeani.
Moko saabumiseni olid päästjad hakanud vaikselt mõtlema vaalade hukkamise peale säästmaks neid pikast ja piinarikkast surmast. Poolteise tunni jooksul oli proovitud neid läbipääsu poole juhtida, kuid loomad kaotasid suunataju ning viskusid ikka ja jälle leetseljakule, suutmata leida tagasiteed avamerre.
Just siis, kui kogu lootus vaalasid avamerre juhtida oli kadumas, ilmus välja Moko. Delfiin ligines vaaladele ja kõigepealt juhtis neid ujuma piki kallast, enne kui ta nad läbipääsu poole suunas. Päästjad usuvad, et delfiin kuulis vaalade hädakutsungit ja tuli neile appi. Kui enne delfiini ilmumist olid vaalad end küüru tõmmanud, seljad veest väljas, siis Moko ilmumisel loomad sukeldusid ja järgnesid talle. Üks päästjatest ütleb: „Ma ei oska vaalade ega delfiinide keelt, kuid nende vahel toimus ilmselgelt mingisugust laadi suhtlus, sest kaks vaala, kes olid alguses selgelt hädas, järgnesid delfiinile vabatahtlikult otse piki rannajoont ja seejärel avamerre.” Teine päästja lisab: „Moko tuli lennates läbi vee ja tuiskas meie ja vaalade vahele. Ta juhtis nad sinnapoole, kus asub läbipääs.”
Putukamaailmast
Üks Amazonase džunglis elav sipelgapere päästis end üleujutuse eest võttes kiiresti üksteisel jalakestest kinni ning moodustades sel moel tiimitöö ja armastuse parve. Sipelgad kasutasid oma parve ema ja vastsete päästmiseks. Ehkki nii mõnigi sipelgas lõpetas selle teekonna kala kõhus, ei ohverdanud nad end asjata, sest sipelgaparv jõudis õnnelikult kuivale maale ja putukad alustasid kohe uue kodu rajamist.
Teatud termiidid ja sipelgad eritavad kleepuvat sekreeti rebides oma elu hinnaga puruks ühe teatava näärme oma kehas. Selline käitumine toob kasu pesale üksikindiviidi elu hinnaga. Nimelt, kaitstes pesa sissetungijate eest saab sellest sekreedist n-ö vaigunukk, kuhu sissetungijad kinni jäävad.
Rotid
Rottidega tehtud katsed näitavad, et nad keelduvad toidust, kui teavad, et söömine põhjustab nende liigikaaslasele valu. Nimelt anti ühele rottide grupile toitu, mille söömisel anti teisele rottide rühmale elektrilöök. Toitu saanud rotid eelistasid loobuda enne toidust kui näha oma liigikaaslast piinlemas.
Üks uuring kinnitas ka seda, et rott aitab teisel rotil, kellega ta pole suguluses, toitu hankida, eriti juhul, kui teda ennast on eelnevalt niisamuti aidatud. (www.FORTE.ee)
Elevandid
Elevandid on väga seltsivad ja emotsionaalsed loomad ning arvatakse, et ka kaastundlikud. On teada, et elevandid on aidanud oma karja haavatud või haigeid loomi.
2003. aastal päästis elevandikari aga vangistuses peetud antiloobi Lõuna-Aafrikas KwaZulu-Natalis. Karja matriarh avas väravaid kinni hoidnud metallriivid ja tõukas väravad lahti, andes antiloobile võimaluse põgenemiseks. (www.FORTE.ee)
Koostas Jana Rosin
Nende faktidega tutvumine oli minu jaoks tõeliseks kogemuseks, sest ma nägin neis lugudes ennast meie päästmise nimel ohverdavat Jumalat, seda, kuidas Tema looming peegeldab Teda, kuidas Ta on oma loomingus kohal. See aga tekitas igatsuse, et ka mina ja meie kõik võiksime Tema tahet läbi elada, lasta Temal ka meie eludest paista. See sulgeb suu patu õigustamiseks, patu võitmise võimatuse reklaamiks ja Jumala Sõna kohandamiseks vastavalt oma soovidele ja himudele.
Järgnev lugu aga võiks kanda näiteks pealkirja „Mine vesiroti juurde” ja juttu ei tule ainult vesirottidest. Meil on loodusest ja loomadelt tõesti palju õppida.
Aastaid tagasi, kui saime endale suvila, oli tore jälgida putukaid ja loomakesi, kes on kõik Jumala loodud.
Esimesena kohtusime 8-liikmelise siiliperega. Toitsime neid kaua ja saime seetõttu ka nende eluga tutvuda. Alati sõi siiliisa kõigepealt kõhu täis ja alles siis võisid teised sööma tulla. Ainult ühel korral, kui pakkusime neile kruubiputru piimaga, ei suutnud teised ära oodata, kuni isa sööb, ja asusid tigeda isa hammustustest ja turtsumisest hoolimata toidu kallale.
Järgmiseks jälgisime hiiri, kes tassisid minema meie oad ja herned. Kui ma talve tulles hakkasin talvesaapaid jalga panema, siis ei saanud ma neid kuidagi jalga, sest saabaste sees oli hiirte talveladu – seal olidki meie kadunud herned ja oad.
Ühel sügisel kuulsin, kuidas keegi krõmps-krõmps midagi närib. Selgus, et tegu oli kapsajuurikat näriva vesirotiga. Läksin tööle ja küsisin, mis ma selle elukaga pean peale hakkama. Soovitati kasutada rotimürki. Panin siis rotimürgi koos toiduga auku kapsalehe peale, asetasin lauatüki augu peale ja jälgisin, kui kaval oli loom, sest ta lükkas iga kord augu mullaga kinni.
Kord käisin paljajalu kartulivagude vahel ja astusin vesirotile peale. Naabri sõnul võib vesirott siis isegi hammustada. Siis tänasin Taevaisa hoidmise eest.
Kord sügisel võtsin kartuleid ja märkasin, et kuigi vaod olid kinnised, olid kartulid ometi kibedad. Põhjust ei osanud keegi arvata. Siis märkasime, et vao otstes ja külgede peal olid väikesed augud ja vao põhjas kartulite all oli sügav kraav. See oli vesirottide tuulutussüsteem. Vesirott pole küll koolis käinud, kuid tarkust on tal rohkem kui mõnel spetsialistil. Ta teadis, et tuule käes olnud kartulid ei lähe mädanema ja säilivad paremini. Niisiis kasvatas vesirott endale minu kartulipõllul talvekartuleid.
Hiljem sügisel märkasin, et osa kartuleid oli näritud ja suured kartulid olid põllult kadunud. Kui ma siis 20-30 meetrit kartulipõllust eemal hargiga maad kaevasin, jäi äkki hargi otsa kartul ja veel teinegi, ometi oli sealt kartulipõlluni jupp maad. Hakkasin kätega mulda eemaldama ja mu imestus oli suur, kui ma nägin suurt ümmargust anumat, mis oli valmistatud väga erinevatest materjalidest – kilest, paberist, riidetükkidest, samblast, väikestest puuokstest, rohu- ja viljakõrtest. Viljapõld asus sellest kohast aga umbes kilomeetri kaugusel. See pesa asus umbes 25-35 sentimeetri sügavusel. Hakkasin siis pesast oma kartuleid välja võtma. Kõik olid suured ümmargused kartulid, ühelgi neist ei olnud kriimustust koorel. Kuidas neid sinna pessa viidi? Ma ei mäleta, kas neid oli seal 168 või 186 tükki. Kartulid olid laotud nii, et üks rida kartuleid, siis üks rida 5-7 sentimeetri pikkuseid mädarõikatükke, siis jälle kartulid ja mädarõikad ja nii kuni põhjani välja. Pesa asus märja maa keskel, kuid kartulid olid kuivad ja pesa oli ka kuiv.
Peale seda hakkasin ka mina talvekartuleid samamoodi hoidma – ikka kartulid ja mädarõikad kihiti. Mul küll niipalju mädarõikajuuri polnud, kuid mul polnud kartulisalves ka mädanenud kartuleid, sest seal, kus kartul oli mädanema läinud, oli mädarõigas selle mäda endasse imenud, nii et mäda kartul kuivas ära ja mädanik ei levinud teistele kartulitele edasi, mädarõigas ise aga oli „mäda” täis.
Tänu Taevaisale, kes on loomi niiviisi õpetanud ja saadab meid – Tema loomingu krooni, nüüd loomade juurde õppima.
Eha Saar
Seda lugu lugedes sain mina ka lõpuks aru, miks mädarõikal selline nimi on – see tõesti imeb mäda endasse. Ma mõtlesin seoses sellega ka ühe väikese tähendamissõna välja. Oletame, et kõik meie kirikus oleme nagu kartulid kartulisalves. Kui üks „kartul” läheb mädanema, siis on seda haisu ja läga laialt tunda ja ka teised „kirikukartulid” võivad mädanema minna, seda enam, et ollakse üksteisega kokkupuutes. Ka meie vajame oma salve hoidmiseks hädasti mädarõigast – kedagi või midagi, mis selle mäda endasse imeb ja mädaneja mädast vabastab. Sest kui see „mäda” meisse jääb, siis me teeme kahju ja mitte ainult endale. See mäda on nagu patt, millest meil tuleb vabaneda, sest kui me sellest ei vabane, nakatame sellesse mädanakkusesse ka teisi meie ümber. Just sel põhjusel eraldati vanasti pidalitõbised leerist. Meil aga on Vabastaja, kes meid sellest mädasest nakkushaigusest vabastab! Kõik „mädanejad” saavad ristile vaadates terveks!
Minu ämm Elli Lobjakas on jutustanud mulle lugusid sellest, kuidas tema koos paljude teistega eelmise vabariigi ajal käisid vaimulikku kirjandust müümas. Kord sattusid kaks kolportööri ühte tallu öömajale. Kui tuli aeg magama minna ja kolportöörid kustutasid oma toas tule, ründasid neid suured hulgad lutikaid. Kolportöörid ehmatasid ja panid tule põlema ega julgenud tuld kuni hommikuni kustutada, sest valges magamine oli ainus viis lutikaid eemal hoida. Hommikul küsis pererahvas, miks nad öösel ei maganud ja nemad seletasid, et maja on lutikaid täis. Pererahva väitel polnud neil kunagi lutikaid olnud. Kolportöörid tänasid öömaja eest ja jätkasid oma müügitööd. Kui nad külla jõudsid, küsiti neilt, kus nad olid ööbinud. Nende vastust kuulnud inimesed imestasid, et neid seal polnud paljaks röövitud, sest tegu oli varaste ja röövlite perekonnaga. Siis said kolportöörid aru, et Jumal saatis nende kaitseks sinna lutikad ja pahade kavatsustega pererahvas arvaks, et kolportöörid olid öö läbi üleval.
Ja kuigi Eestimaal valitseb südatalv ja kevad on veel kaugel, panen siia lõppu ühe kevadise sipelgaloo, millel on hea moraal iga aastaaja jaoks. Isetus teenimises soojaksköetud pesa on nagu võrdpilt kogudusest, kus igaüks võiks nende sipelgate sarnaselt mõelda ja tegutseda.
„Sipelgakevad algab juba varakevadel. Mitmel pool paistab veel lumelaike, kuid sipelgapesade päikeselisel poolel leiame sadadest sipelgatest koosnevaid putukakogumeid.
Inimlikku mõttemalli rakendades tundub meile, et maapinna külmusest kanged sipelgad on tulnud päikse kätte peesitama. See mõte on aga vaid pool tõde. Kui sellist kogumit lähemalt silmitseda, siis vaikselt peesitajaid me sealt ei leia. Kogu aeg käib üks kiire siblimine. Pesa pinnalt lahkuvad sipelgad pesa sisemusse ja nende asemele tulevad pesa sisemusest uued sipelgad. Sellise käitumise eesmärk pole üksikute sipelgate soojendamine, vaid nii köetakse üles kogu pesa ja eelkõige pesas asuvad munad.
Pesa pinnal päikesesooja kogunud sipelgas tormab silma pilgutamata kiiresti tagasi rõsketesse pesakäikudesse, kus ta annab oma kehasoojuse pesale. Jahtununa tuleb ta tagasi pesa pinnale, et päikesesooja oma kehaga taas pesa sisemusse vedada. Nii tõstetakse sipelgapesa sisetemperatuur kiiresti küllaldaselt kõrgele, et sipelgapesa saaks alustada tavapärast elu ülejäänud putukamaailmast tunduvalt varem.”
Kui meie käime end Jumala päikesepaistes soojendamas, siis on meil midagi teistele viia. Osadus Jumala ja Tema Sõnaga ei jäta meid tühjadeks ja meid täidetakse iga kord, kui me seda osadust kogeme, soojusega, mida meil on võimalik jagada. Ja siis jälle ruttu Tema ette soojenema ja jälle ruttu tagasi soojendama neid, kes hetkel ei oska või ei taha ise Tema ette tulla. Nii see kristlik elu peaks ju käima. Ja olgu see nii selle uue Issanda aasta kõikidel päevadel!
