Apostel Paulus kirjutas Filipi kogudusele muu hulgas järgmist:
„Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.”
Fl 3:10–14
Minevikus juhtunud halva saab jagada kaheks: see, mida oleme teinud meie, ja see, mida on teinud teised. See, mida teised on meile halba teinud, ei peaks meid eluaeg rõhuma jääma. Meie osa on neile andestada ja seda mitte oma mõtetes heietada, vaid Jumalale üle andes unustada. Andestusest niipalju, et Jeesus ütles: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.” (Mt 6:14,15) Mitte keegi meist ei soovi, et Jumal meile ei andestaks! Teine asi on see halb, mida meie oleme teinud. Olnut ei saa muuta olematuks, aga tegelikult ei pea seegi meid pidevalt mälestustes saatma, kui oleme seda kahetsenud ja andeks palunud. Pauluski ei unustanud ära, et ta oli varem olnud kristlaste tagakiusaja. See polnud ta mälust kustunud, aga kuna see oli andeks palutud ja andeks saadud, siis see ei rõhunud teda. Korinlastele kirjutas ta: „Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.” (1Kr 15:9, 10) Timoteosele kirjutas ta: „Ma olen tänulik Kristusele Jeesusele, meie Issandale, kes on mu teinud vägevaks sellega, et ta oma teenistusse pannes on pidanud ustavaks mind, endist Jumala teotajat ja tagakiusajat ja julmurit. Kuid ta on mu peale halastanud, sest uskmatuses ma tegutsesin arutult. Aga meie Issanda arm on olnud minu vastu üliväga suur koos usu ja armastusega, mis meile on antud Kristuses Jeesuses. Ustav on see sõna ja väärib igati vastuvõtmist, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina. Kuid minu peale on halastatud seepärast, et Kristus Jeesus saaks osutada kogu oma pikka meelt kõigepealt mind eeskujuks tuues neile, kes edaspidi hakkavad temasse uskuma ja pärivad igavese elu.” (1Tm 1:12–16)
Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad, aga eks sellega ole nii ja naa. Tõelist paranemist on ikka loota seal, kus on andeks palutud ja andeks antud. Kui Jaakob oli ema õhutusel saanud isalt õnnistuse, mida isa soovis anda Eesavile, siis pälvis ta Eesavi viha. Nüüd andis ema talle nõu mõneks ajaks kodunt lahkuda, lootes, et aeg parandab haavad, aga kas ikka parandas? „Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: „Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab. Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud, kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua.” (1Ms 27:42–45) Seda päeva, mil ema oleks saanud Jaakobile sõna saata, et tule koju, kuna oht on möödas, ei tulnud.
Maiste seaduste kohaselt jääb mõnigi hilja avalikuks tulnud süütegu karistamata, selle aegumise tõttu. Jumala ees aegumatuid süütegusid ei esine. „Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri.” (Kg 12:14) Kui inimesed unustavad, siis kas ka Jumal? Selle kohta võime Piiblist leida mõneti vastakaid mõtteid. Iiobi sõber Soofar ütles Iiobile: „Kui ometi Jumal räägiks ja avaks oma huuled su vastu ning ilmutaks sulle tarkuse saladusi, mis on mõistusele otsekui imed. Siis sa mõistaksid, et Jumal su süüst mõndagi unustab.” (Ii 11:5, 6) Prohvet Aamos aga manitses pattudesse kaldunud Iisraeli rahvast: „Issand on vandunud Jaakobi uhkuse juures: „Tõesti, ma ei unusta iial ühtegi nende tegu!”„ (Am 8:7) Vastuolu on näiline. Kindlasti ei arvanud Soofar, et Jumal unustab nagu meie, inimesed. Pigem mõtles ta seda öeldes, et Jumal jätab mõnedki su patud arvestamata. Ei olnud Iiobki ilmeksimatu, sest pole inimest, kes poleks kunagi ühtki pattu teinud (välja arvatud Kristus Jeesus), aga Iiobil ei onud enda teada hingel ühtegi andestamata pattu. Seetõttu pidaski Iiob ennast õigeks, mis ta sõpru ärritas. Ka Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Issand pahategu ei arvesta. Tõepoolest, Jumal teebki seda, aga väga kindlal tingimusel – patukahetsuse ja andestuse puhul, mitte muidu. Taavet räägib pahategu mitte arvestamisest just andestuse kontekstis. „Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.” (Ps 32:1,2) Õp 28:13 on kirjutatud: „Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu.” Johannes ütleb: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.” (1Jh 1:9)
Selliselt võime meiegi Pauluse sarnaselt öelda: „Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.”
Parim viis unustamist väärt asju unustada on mõelda millelegi paremale. Kui ükskord Jumala riiki saame, siis kogeme, et seal on kõik nii tore, et siin selles elus läbielatu ebameeldiv ei tule meeldegi. „Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tule meeldegi, vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast.” (Js 65:17,18)
