Detsember on jõulukuu ja ehkki kõik teavad, et Jeesus ei sündinud jõuluajal, on väga suur osa inimestest valmis just sel aastaajal Jeesusest kuulma. Kuna traditsioon on just nii vägev, siis kasutagem meiegi võimalust inimestele rääkida lihakssaanud Jumalast siis, kui nad on valmis seda kuulama. Kinkigem neile võimalus Temast teada saada ja Temaga tuttavaks saada ja ärgem olgem nii varmad neilt jõulusid ära võtma, vaid olgem hoopis rohkem varmad neile midagi väga olulist andma – andma neile võimaluse Issandaga tuttavaks saada. Siis nad saavad aru ja kogevad, et lähedane suhe, mida Kõigekõrgem pakub, on miljon korda rohkem väärt kui toreda traditsiooni järgimine. Tehkem neile see kalleim kingitus. Nii nagu Isa tegi oma Poega meile andes kalleima kingituse, mida meil on võimalik saada.
Kuna me räägime detsembris Jeesuse sündimisest, siis on siin rubriigis muuhulgas seekord ka kaks sündimise lugu, millest esimene on Karin Millerilt ja räägib kallist ime läbi saadud kingitusest, kelle Jumal talle ja tema abikaasale tegi väikese tüdruku näol, kes sel aastal siia ilma sündis. Tallinna koguduse palvelisti rahvas on sellele väikese inimese sündimise loole – siis küll selle üksikasju teadmata – päev-päevalt palvetades kaasa elanud, kuid Jumal on see, kes palveid kuuleb ja imesid teeb.
Kogemus, mida ma teiega jagan, on ilmselt üks raskemaid usuõppetunde minu elus. Kogemus sellest, kuidas Jumal ei jäta kunagi midagi poolikuks; kui Tema õnnistab, siis Ta õnnistab lõpuni välja, isegi siis (ja eriti siis), kui tõenäosus ja inimlik tarkus vastupidisele osutavad.
Selle loo kirjutamise ajal püüab loo peategelane, 1. novembril seitsmekuuseks saav Marie pannilabidat radiaatori vahele toimetada, ise samal ajal hingestatult „atäh, atäh” hüüdes.
Meie lugu algab mulle juba teismelisena pandud meditsiinilise diagnoosiga. Nimelt on mul kaasasündinud kilpnäärme alatalitus, ravimatu seisund, mille tõsisemate vormide puhul tuleb elu lõpuni hormooni juurde võtta, et olulised funktsioonid kehas töötaksid. Selle diagnoosiga on väga raske lapseootele jääda ning last lõpuni kanda, kuna keha ei suuda loodet vajalikuga varustada.
Siiski kinnitas Jumal selle pärast palves olles mind korduvalt salmiga: „Vaata, lapsed on pärisosa issandalt. Ihusugu on tasu Temalt.” (Psalmid 127:3) Tõepoolest, Jumal täitis oma lubaduse ning eelmisel suvel saime rõõmustava uudise: meie perre on saabumas väike Miller.
Kuna arstid kinnitasid korduvalt, et kui ravi on peal, ei ole lapsele mingit ohtu, ei mõelnud ka mina väga tihti sellele, kuidas mu konditsioon lapsele mõjuda võib. Üsna peagi hakkasin nägema unenägusid, mis viitasid haigusele. Need hirmutasid mind, kuid rahustasin ennast mõttega, et küllap on see lihtsalt lapseootuseaegne kõrgendatud emotsionaalsus või kuri, kes tahab külvata hirmu. Meiega on kõik korras. Olukord siiski ei paranenud, haigusele viitavat und nägi mitmel korral ka minu abikaasa.
Olin sel ajal pideva arstliku järelevalve all ning iga kord kinnitati mulle, et kõik analüüsid on parimas korras ning muretsemiseks pole põhjust. Minu diagnoosiga tuleb kilpnäärme analüüse võtta iga kuue nädala tagant, et kontrollida, et vajalikku hormooni oleks piisavalt, ning siis vajadusel ravimidoose kohandada. Kilpnäärme poolt toodetav hormoon on loote aju arenguks hädavajalik. Kui seda on ema kehas vähe, on lapse aju areng pärsitud, see võib raskematel juhtudel põhjustada tõsisemat alaarengut, mingil tasemel arenguhäire on aga üsna kindel kaasavara.
Kuna kõik paistis hästi olevat, ei pidanud arst vajalikuks teha mulle analüüsi rasedusaegse diabeedi avastamiseks. Polnud põhjust. Minu süda aga ei andnud rahu ning suutsin selle arsti käest siiski välja rääkida. Analüüsi tulemused näitasidki probleemi. Mind jälginud arst siiski suuremat probleemi ei näinud ning ei pidanud vajalikuks mind ka spetsialisti juurde saata. Minu süda aga oli väga raske.
Helistasin ITK-i registratuuri lootuses, et ehk õnnestub saada aeg endokrinoloogi juurde, keda peetakse Eestis üheks parimaks oma ala spetsialistiks. Järjekord oli nii pikk, et ammu enne arsti juurde saamist oleks saabunud lapse sünnitähtaeg. Mõtlesin siiski arstile kirjutada. Ime, aga ta vastas kohe ja sain aja juba järgmisse nädalasse.
Arst võttis muuhulgas ka kilpnäärmeanalüüsid. Tulemus oli šokeeriv. Minu hormoonitase oli kolm korda alla lubatud normi. Peagi selgus ka põhjus. Kuigi mulle kinnitati rasedust jälginud arsti juures, et kõik analüüsid on korras, polnud ta ühtegi kilpnäärme analüüsi võtnud. Käimas oli aga juba seitsmes kuu, nii et teha ei olnud enam midagi, tuli vaid tagajärgi oodata. Isegi kogenud endokrinoloog ütles, et tänapäeva meditsiinis seda, et nii tõsine probleem lastakse tekkida, enam eriti ei kohta. Väljavaated olid väga tumedad.
See viimane kuu, mis Marie sünnini jäi, (ta sündis kuu aega varem), oli üks raskemaid mu elus. Palvetasin ja palusin eestpalveid, kuid hirm oli siiski halvav. Nüüd tagantjärele mõistan, et kuna ma Tema hoiatusi ei mõistnud, lasi Jumal tulla teisel haigusel, et jõuaksin õige arstini. Ka see, et Ta lubas Mariel kuu aega varem sündida ja seda ilma igasuguste komplikatsioonideta, oli ilmselt Tema arm, sest pikem teadmatus oleks mõjunud laastavalt.
Täna võime öelda, et meil on täiesti terve ja hästi arenenud tütar. Aastase lapse mõõtu ja öelnud oma esimese sõna juba seitsmendal kuul. Sellise diagnoosiga ja enneaegselt sündinud lapse puhul on see uskumatu ime. Ime, mis sai võimalikuks ainult tänu eestpalvetele.
See kogemus, kuigi ränk, õpetas usaldama Jumala tõotusi. „Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele. Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” (Õpetussõnad 3:5) Toon Temale kogu südamest tuleva tänu, et Ta oma pärisosa on hoidnud ja õnnistanud!
Karin Miller
Jumal ei tuku, ütleb Piibel ja see lugu rääkis ka sellest, et isegi siis, kui inimesed midagi tähelepanuta jätavad või unustavad või midagi „maha magavad”, kannab Jumal meie eest hoolt. „Vaata, ei tuku ega uinu magama see, kes Iisraeli hoiab! Jehoova on su hoidja, Jehoova on su vari su paremal käel!” (Ps 121:4, 5)
Nii nagu me kõik oleme sündinud siia maailma oma vanematest – ehkki seegi on Jumala tegu, sest Tema on meid meie ema ihus kudunud (Ps 139:13) – nii igatseb Jumal, et me kõik sünniksime „ülalt”, sünniksime Jumalast ja Tema võiks niiviisi sündida meie südamesse ja elada seal. See vajadus uuesti sündida kehtib Jeesuse sõnul kõigi meie kohta sõltumata meie päritolust, minevikust, haridusest ja teadmiste hulgast.
Jumalast sündimise loo leidsin Ellen White’i „Tunnistusi kogudusele” 1. köidet lugedes. Tegemist on tema uuestisünni looga ning tõlkisin siia ühe lõigu sellest tegelikult tunduvalt pikemast loost.
Ma otsisin siiralt oma pattudele andestust ja püüdsin anda end täielikult Issandale üle. Kuid mind vaevas see, et ma ei kogenud vaimulikku ekstaasiseisundit, mis minu arvates oleks olnud tunnistus sellest, et Jumal on mind vastu võtnud, ning ilma selleta ei julgenud ma ka oma pöördumist uskuda. Kui väga vajasin ma õpetust selle kogemuse lihtsuse kohta!
Kui ma põlvitasin koos teiste Jumala otsijatega altari ees, siis kogu mu süda ütles: „Aita mind, Jeesus, päästa mind või ma lähen hukka! Ma ei lõpeta oma anumist, kuni mu palvet on kuuldud ja mu patud on andestatud!” Ma tundsin selgemini kui kunagi varem oma vajadust, oma olukorra abitust. Kui ma põlvitasin ja palvetasin, oli minu koorem äkitselt kadunud ja mu süda oli kerge. Kõigepealt tabas mind ärevustunne ja ma püüdsin oma rasket koormat tagasi saada. Mulle tundus, et mul polnud õigust tunda end rõõmsa ja õnnelikuna. Kuid Jeesus tundus olevat mulle väga lähedal; ma tundsin, et võin kõigi oma murede, ebaõnnestumiste ja katsumustega Tema juurde tulla, just nii nagu oma puudust tundvad inimesed tulid Tema juurde kergendust saama siis, kui Ta maa peal oli. Minu südames oli kindlusetunne, et Ta mõistis minu iseäralikke katsumusi ja tundis mulle kaasa. Ma ei suuda kunagi unustada seda Jeesuse kaastundliku helluse kallihinnalist kinnitust isiku suhtes, kes mingil määral Tema tähelepanu ei vääri. Selle lühikese aja vältel, mil ma seal palvetajate keskel põlvitasin, õppisin ma Kristuse jumaliku iseloomu kohta enam kui kunagi varem.
Üks vanem koguduseõde tuli minu juurde ja ütles: „Kallis laps, kas sa oled Jeesuse leidnud?” Ma pidin talle vastama: „Jah,” kui ta hüüatas: „Muidugi oled Ta leidnud, Tema rahu on sinuga, ma näen seda sinu näost!” Uuesti ja uuesti küsisin ma endalt: ”Kas see ongi religioon? Kas ma pole eksinud?” Tundus, et seda oli minu jaoks liiga palju nõuda, et see oli liiga ülev eesõigus. Kuigi ma olin liiga pelglik, et seda avalikult tunnistada, tundsin ma, et Päästja oli mind õnnistanud ja mu patud andestanud.
Varsti peale seda lõppes koosolek ja me asusime koduteele. Minu mõistus oli täidetud jutluste, üleskutsete ja palvetega, mida olime kuulnud. Kõik looduses paistis olevat muutunud. Koosoleku kestel valitsesid väljas enamiku ajast pilved ja vihm ja minu tunded olid olnud ilmaga kooskõlas. Nüüd paistis eredalt ja selgelt päike ning ujutas maa üle valguse ja soojusega. Puude ja rohu roheline oli värskem ning taeva sina oli sügavam. Maa paistis Jumala rahu all naeratavat. Nii olid Õigusepäikese kiired läbistanud minu mõistust täitnud pilved ja pimeduse ning hajutanud selle sünguse.
Mulle tundus, et kõik peavad olema Jumalaga rahus ja Tema Vaimu poolt elustatud. Kõik, millel mu silmad puhkama jäid, paistis olevat läbi teinud muutuse. Puud olid palju ilusamad ja linnud laulsid hulga armsamalt kui kunagi varem; tundus, et nad ülistavad oma lauludega nende Loojat. Ma ei julgenud rääkida, kartes, et see õnn võib ära minna ja ma kaotan kallihinnalise tunnistuse Jeesuse armastusest minu vastu.
Oma Portlandi kodule lähenedes möödusime tänaval töötavatest meestest. Nad vestlesid üksteisega igapäevastel teemadel, kuid minu kõrvad olid kurdid kõige muu suhtes peale Jumala ülistamise ning nende sõnad jõudsid minuni tänuliku ülistuse ja rõõmsate hosiannadena. Ema poole pöördudes ütlesin ma: „Kas need mehed kiidavad kõik Jumalat ja ometi pole nad ju laagrikoosolekutel käinud?” Ma ei mõistnud siis, miks mu ema silmadesse kogunesid minu lihtsaid, tema oma sarnast kogemust meenutavaid sõnu kuuldes pisarad ning ta nägu valgustas õrn naeratus.
Minu ema oli lillede armastaja ja nautis väga nende eest hoolitsemist ning muutis sellega oma kodu ka laste jaoks kütkestavaks ja meeldivaks paigaks. Kuid meie aed polnud kunagi varem paistnud mulle nii kaunina kui meie koju naasmise päeval. Ma tundsin igas põõsas, pungas ja lilles ära Jeesuse armastuseavalduse. Need imeilusad asjad paistsid oma tummas keeles rääkivat Jumala armastusest.
Aias oli imeilus roosa lill, mida kutsuti Saaroni roosiks. Ma mäletan, et lähenesin sellele ja puudutasin aupaklikult selle õrnu kroonlehti; minu silmis paistsid need omavat pühadust. Mu süda voolas üle õrnusest ja armastusest nende imeilusate Jumala poolt loodud lillede vastu. Ma võisin neis maad kaunistavates lilledes näha jumalikku täiuslikkust. Jumal hoolitses nende eest ja Tema jälgis neid oma kõikenägeva silmaga. Tema oli need lilled teinud ja ütelnud, et see need on head.
Ma mõtlesin: „Kui Ta armastab ja hoolitseb lillede eest, mida Ta on iluga ehtinud, kui palju õrnemalt valvab Ta laste üle, kes on valmistatud Tema näo järele.” Ma kordasin iseendale mahedalt: „Ma olen Jumala laps, mind ümbritseb Tema armastav hool. Ma olen Talle kuulekas ega pahanda Teda mingilgi viisil, vaid ülistan Tema kallist nime ja armastan Teda alati.”
Minu elu paistis nüüd mulle teistsuguses valguses. Kannatus, mis oli mu lapsepõlve süngeks muutnud, oli lastud mulle osaks saada armus minu heaolu silmas pidades, et pöörata minu süda ära maailmalt ja selle rahuldust mittepakkuvailt naudingutelt ning kallutada see püsimajäävate taeva väärtuste poole.
Ellen White, „Testimonies to Church” (Tunnistused kogudusele) 1.kd , orig lk 17–19
Seda lugu lugedes meenub mulle 1989. aasta kevad – minu Jumala-leidmise kevad – kui minu jaoks paistis samuti muru rohelisem ja taevas sinisem ja tundus, et jalad on maast lahti. Kogu minu maailm pöörati pea peale ja see oleks võinud mind korralikult segadusse ajada, aga ma olin sealjuures nii õnnelik, nagu ma oma elus veel kordagi polnud olnud. Ma olin andnud käe mulle tol ajal veel täiesti tundmatule Jumalale ja ma ei kartnud ega kahelnud. See äratundmine, et Teda ma olingi kogu aeg otsinud, võttis minu südamest igasuguse kõhkluse ja hirmu. Loomulikult oli see kõik Tema töö ja kõik tänu kuulub Temale!
Jõulud, mida meie peame Jeesuse sündimise pühadena, lähevad mööda. Sünnile järgneb kasvamine. Jeesus sündis inimesena selleks, et kasvada ja elada siin nagu inimene inimeste kõrval, tundes ja kogedes seda, mida meie tunneme ja kogeme, ning õpetades meile, milline on Isa ja avaldades siis meile Isa armastuse suuruse julmal ristil, kus Ta meie eest suri. Kui Ta oleks jäänud imikuna sõime, ei oleks Ta saanud seda kõike teha. Ka meie lapsed sünnivad selleks, et kasvama hakata ja nii saab väike Marie 1. jaanuaril juba 9-kuuseks. Ka meie sünnime ülalt selleks, et kasvada Kristuse tundmises, et kasvada Temaga kokku ja õppida erinevates katsumustes Teda tundma. Järgmine lugu räägibki ühe Isa lapse poolt igapäevase elu olukordadest läbi astudes kogetud Isa hoolitsusest.
Tahan teiega jagada kogemust sellest, kuidas Taevane Isa meie eest ikka hoolitseb.
Paar aastat tagasi oli mul võimalus hakata lisaks oma põhitööle kaks korda nädalas meie kontorit koristama. Töö polnud sugugi raske ja lisaraha vägagi teretulnud. Paraku tegin õige pea oma küünarnukile liiga, kuid tugisidet kandes õnnestus mul mõne aja jooksul peaaegu taastuda. Kandsin koristades tugisidet ja kõik oli kontrolli all.
Möödunud suve kõige kuumematel päevadel läks aga asi hulluks. Käe liigutamine oli valulik, piiratud ja öösiti vaevas näriv valu. Mõtlesin, et arvatavasti oleks kõige targem koristamisest loobuda. Aga... ma ei teinud seda tööd lihtsalt rahaahnusest või igavusest. See raha oli mulle toimetulekuks vajalik. Lükkasin seda asja siis edasi, kuni käisin perearstil, sain diagnoosi ja tegin hulga raviprotseduure, millest polnud suurt kasu. Siis sain aru, et kui ma tahan edaspidi oma kätt kasutada, ei saa ma seda tööd enam ei jätkata.
Läksin ülemuse juurde ja rääkisin oma asja ära. Koos raamatupidajaga proovisid nad mind veenda lihtsalt pausi tegema, kuniks tervis paraneb. Keeldusin. Kuna kõõlusepõletikust paranemine on perearsti sõnul väga pikk protsess, siis polnud mõtet hakata sedasorti plaane tegema. Muidugi mõtlesin, et äkki... jäetakse mulle siiski koristamise lisatasu alles. Loomulikult oli see absurdne mõte.
Palvetasin selle olukorra pärast ja sain kindla veendumuse, et Issand hoolitseb mu eest. Tundsin end kuidagi turvaliselt ja mõtlesin, et koos Temaga saan ma hakkama. Võib-olla peangi harjuma väiksema sissetulekuga, mitu põhjust käis mõttest läbi.
Möödus poolteist nädalat ja mu ülemus tuli minuga rääkima.
„Sa saad nüüd vähem palka,” sõnas ta.
„Jah, aga ma teen ka vähem tööd,” vastasin.
„Ma siin mõtlesin, et tõstame su palka enam-vähem sama summa võrra, mis sa enne koristamise eest said,” ütles mu ülemus seepeale.
Võite vist isegi ära arvata, mida ma tundsin. Samas hakkasin mõtlema, mida võiks meie raamatupidaja, kes tol ajal oli puhkusel, minust mõelda. Näiteks, et olen käinud endale palka juurde kauplemas.
Enne palgapäeva tuli raamatupidaja minuga lepingumuudatusest rääkima ja ma hakkasin vabandama – ütlesin, et mul on piinlik, kuid ausõna, ma pole ise seda teemat üles võtnud ega ülemust moosimas käinud. Selle jutu peale hakkas ta naerma ja ütles: „Mina rääkisingi temale sellest. Tema ise poleks selle peale tulnud.”
Enne selle kogemuse kirjapanekut teadsin, et tahan kasutada teksti Joosua 1:5. Olin otsustanud aga, et enne kirjutamist kuulan internetist ühe jutluse. Jutlustaja tsiteeris muuhulgas Heebrea 13:5, 6 ja teadsin, et just seda olen kogenud ja võin kinnitada, et nii ongi. Usalda Teda!
„Teie meelelaad olgu rahaahnuseta; olge rahul sellega, mis teil on. Sest tema on öelnud: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Nii võime siis julgesti öelda: „Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?””
Jana Rosin
Meie eest kantakse hoolt ja meie osa selles on usaldada end tervenisti Tema hoolde – selleks, et Ta saaks meie eest hoolt kanda. Ma usun, et oleme seda teinud mööduval aastal ja meil on võimalik astuda Jumalat usaldades ka uude aastasse. Jäägu meid kõiki saatma armastava Jumala tõotus: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Lugesin kusagilt päris loogilise mõtte, et tõotuste usaldatavus sõltub tõotaja isikust. Inimesed siin maal on andnud lõpmatul hulgal tõotusi, ka abielutõotusi, mida pole suudetud pidada. Kuid Jeesus Kristus, kes pakub meile oma ligiolekut ja tõotab meie eest hoolitseda, on mitu aastatuhandet tagasi tõestanud oma isiku usaldusväärsust ja kõikide oma tõotuste paikapidavust kannatades ristil meie pattude pärast Jumala viha patu vastu ja on jäänud lõpuni ustavaks oma armastusele meie ja kogu maailma vastu.
