Lugesin kunagi ammu kusagilt lugu ühest kunstikonkursist, mille teemaks oli rahu. Lõpuks jäid konkursi võitja valimisel sõelale kaks üksteisest täiesti erinevat pilti rahust. Ühel neist oli kujutatud vaikset päikesepaistelist hommikut peegelsileda järve ja selle taga kõrguvate lumiste mäetippudega mäestikku, teisel aga tumedate ähvardavatega pilvedega tuulist ja äikesevihmast ilma mühiseva kose ja sellest kosest esileulatuval kivirahnul rahulikult pesal oma poegadega toimetavat linnuema. Selles võib-olla välja mõeldud loos osutus võitjaks just see teine pilt. Ka meie elus on olemas kahte sorti rahu. On rahu, mis tuleneb sellest, et meie ümber on kõik kaunis ja rahulik, ja on rahu, mida võime tunda hoollimata sellest, et kõik meie ümber on kõike muud kui rahulik. „Oma rahu ma annan teile,“ (Jh 14:27) ütleb Rahuvürst Jeesus ja selle rahu vastuvõtmist ja selles olemist õpetab Tema meile just rahututel aegadel ja pilvise taevaga, olukordades, kus kõik ähvardab koost langeda. Seda rahu õpime, kui vaatame läbi oma hädade ühele süngele ristile, kus Jumala Poeg kohutavat füüsilist valu kannatades kordagi kaebamata pilgete ja mõnituste saatel surma läks. Niiviisi meid endale võites andis Ta igavese tunnistuse oma armastuse suurusest meie vastu, see aga omakorda räägib meile sellest, et Ta on meie eludes püsivalt tegev. See aga ongi olukordadest sõltumatu rahu tagatis.
Nüüd aga üks tõeline „linnuema“ rahulugu Kristelilt.
Minu aasta täis õnnetusi/õnnistusi
Möödunud aasta on olnud minu elus üks raskemaid. Mitte kunagi ei ole nii palju halbu asju juhtunud nii väikeste vahedega. Samas on see aasta olnud ka üks õnnistatumaid, sest iga kerkiva probleemi on Jumal varustanud juba ette lahendusega. Kinkinud lootuse seal, kus meeleheide võidutseb. Samm-sammult olen õppinud, et olukorras, kus enam kellegi peale loota ei ole, on ometi keegi, kelle poole pöörduda. Keegi, kes näeb, toetab ja aitab. Keegi, kes on minu jaoks olemas ka siis, kui tundub, et ülejäänud maailm seisab minust kaugel. See on õppetund, mida olen läinud aasta jooksul pidanud omandama. Ja siis uuesti. Ja siis uuesti.
Kõik sai alguse sellest, kui minu emaga juhtus üks tore asi. Nimelt saatis Jumal mu emale eelmise aasta suve alguses külla sõbrannad, seega pidas ta paslikuks selleks puhuks kõik maja aknad ära pesta. Hoogsa pesemise käigus aga tundus, et ta venitas oma vasaku õla välja ning tervet vasakut rindkerepoolt haaranud valud ei andnud järele ka hoolimata soojendamistest, võimlemisest ja taastusravist. Kindlasti tekib nüüd küsimus, et kuidas see sai olla midagi toredat – inimesel õlg, käsi ja rind valutavad ja mina kirjutan toredast sündmusest. Kuid sellest sai alguse minu eelmise aasta saaga, mille käigus ma õppisin, et meie inimestena oleme kaugel sellest, et märgata suurt pilti ja plaani, mis meie Loojal meie jaoks varuks on.
Nimelt ei läinud emal see venituse valu teps mitte üle, seega tuli mulle pähe, et mu ema peaks minema ja igaks juhuks laskma kontrollida oma rinda ultrahelis. Ka see oli Jumala-poolne peen sekkumine – ei ole ju ratsionaalne oletatavate lihas- või närvivalude puhul ultrahelisse tormata, eks? Aga just selline plaan minu peas idanes. Poleks minu ema aknaid pestes kätt välja venitanud, poleks ta ultrahelisse ilmselgelt läinud. Ultraheliarst aga avastas tema vasakus rinnas kahtlase massi ning saatis ta kiiresti edasi onkoloogi juurde. Sel päeval asus minu hinge elutsema üks suur ja raske kivi, mille lahtikangutamisega pidi Jumal edaspidi kõvasti vaeva nägema.
Ent kuna alguses oli ainult kasvaja kahtlus, siis kinnitasin ma emale, et ära muretse, ootame tulemused ära ja siis vaatame edasi. Sellest sai alguse minu teekond, mille jooksul pidin ema jaoks välja paistma tugev, rahulik ja optimistlik ka nendel hetkedel, kui minu sees ei olnud enam mitte ühtegi valguselaiku järel – oli ainult rusuv hirm ja tühjus. Õnneks olen varemgi täheldanud, et tühjusega on Jumalal enamasti omad plaanid.
Läks paar nädalat mööda ja siis sai mu ema tulemused teada. Ma mäletan, et olin just tööle jalutamas ja mõtlesin, et on nii imeilus ilm, kui mu ema mulle helistas, nuttis ja ütles, et tal on rinnavähk. Sel hetkel purunes minu maailm kildudeks.
Teate seda tunnet, mis haarab siis, kui juhtub midagi kohutavat. Esimesel hetkel tundub uskumatu, et midagi sellist üldse saab juhtuda. Siis tundub uskumatu, et see saab juhtuda minuga. Ja siis on selline tunne, et sa vajud, upud. Peast kihutab sekundi murdosa vältel läbi mustmiljon mõtet, tahaks joosta, aga ei tea kuhupoole, seega sa lihtsalt seisad vaikselt ühe koha peal, samal ajal kui sinu sees möllab elu suurim torm.
Oleme emaga väga lähedased ja minu jaoks oli liiast isegi õhkõrn mõte sellest, et temaga peaks midagi juhtuma. Jõudsin paari minuti pärast tööle, kus mind ootas patsient. Töötan nimelt psühholoogina. Ma mäletan täie selgusega, kuidas seisin haigla tualettruumis, vaatasin peeglisse ja tundsin, kuidas ma tahaksin nutta, karjuda ja lihtsalt kokku vajuda. Viie minuti pärast aga ootas mind patsient oma muredega. Ilmas on palju ameteid, kus oma tööle peab keskenduma 100%. On ka palju töid, mille juures sa tegeled millegagi, aga mõtted uitavad ringi. Psühholoogi töö ei ole üks neist. Patsiendiga vesteldes on sinu mõtted kogu aeg intensiivselt tema juures, sa pead keskenduma, tabama ära iga pisiasja, keskenduma igale detailile – selles hetkes sinu oma elu ei eksisteeri. Seega seisin ma seal peegli ees ja sain täie selgusega aru, et mina ei ole võimeline sel hetkel mitte kellegi teise koormat kandma, ma ei tule enda omagagi toime. Ma ei ole selleks võimeline, mitte mingil tingimusel. Aga on keegi, kes seda suudab. Tuleb välja, et Jumalal on üks imeline lüliti, millega ta suudab meie mured välja lülitada – kui seda vaja on. Ja nii juhtuski. Käis üks klõps ja ma lihtsalt läksin ja tegin oma tööd. Pean tunnistama, et Jumal kasutas seda lülitit minu töö puhul järjepidevalt kogu pika ja raske perioodi vältel, mis veel ees ootas – hoolimata sellest, kuidas mina ennast tundsin, oli Jumalal minu patsientide jaoks alati olemas 100% tähelepanu, mida ta läbi minu lahkesti jagas.
Järgnes pool aastat väga rasket aega, mille jooksul ma õppisin nii palju Jumalat tundma ja Temale lootma nagu ei kunagi varem. Ja Jumal alustas kohe alguses oma imedega, et mind kinnitada. Esimeseks neist oli see, kuidas mu ema kiiresti operatsioonile sai. Selleks oli hädavajalik teha miskit laadi magnetuuring, millele olid väga pikad järjekorrad. Ema istus arsti kabinetis, samal ajal kui medõde helistas, et talle uuringutele võimalikult kiiresti aeg kinni panna. Arst seletas samal ajal, et kahjuks on need järjekorrad nii pikad, et eelmine patisent, kes oli vastuvõtul veerand tundi tagasi, oli just aja saanud kahe ja poole kuu pärast. Samal hetkel küsis telefoniga rääkiv õde: „Kuidas see ometi võimalik on?“ Ta pani toru ära ja ütles arstile, et te ei usu, aga me saime järgmiseks nädalaks aja! Tänu sellele sai ema operatsioonile napilt kuu peale kasvaja avastamist. Operatsioon läks hästi, sellele järgnes keemiaravi. Loomulikult oli see ülimalt raske aeg. Ma õppisin olema oma ema jaoks tugev (või õigupoolest laskma Jumalal enda sees tugev olla) siis, kui ma oleksin tegelikult tahtnud kokku variseda. Õppisin Jumalat usaldama siis, kui inimlikult ei tundunud olevat mingit väljapääsu. Ja mis kõige tähtsam, minu ema õppis ka Jumala peale lootma. Samuti paranes meie omavaheline suhe – õnnetustel on selline kena komme, et nad vahel aitavad asju õiges valguses näha ja aru saada, mis elus on tegelikult oluline ja mis on lihtsalt üleliigne pagas.
Keemiaraviga seotud uuringute käigus avastati emal tromb, mida hakati kohe ravima ja mille avastamata jäämine oleks arsti sõnul võinud kiiresti saatuslikuks saada. Kuna see iseenesest kaebusi ei põhjustanud, oleks see jäänudki õigel ajal avastamata, kui mu ema poleks arstide huviorbiidis olnud. Imeline, kas pole.
Möödus pool aastat ja mu ema tunnistati hetkel terveks. Varsti ootab teda loomulikult ees uus kontroll, aga Jumal ei ole kusagile kadunud. Ma mäletan selgesti ka seda momenti, kui ema mulle helistas ja ütles, et praegu on kõik korras. Alles sel hetkel, kui see kivi mu südamelt kadus, sain aru, kui raske see tegelikult oli olnud. Pole mingit võimalust, et ma oleksin suutnud selle aja nõnda üle elada, kui mu kõrval poleks olnud Teda, kes seda koormat minu eest kandis.
Tuli kevad, sel aastal minu jaoks veel eriliselt ilus – oli ju ema seljatanud kohutava vaenlase. Ma tundsin, kui tänulik olen ma Jumalale Tema abi eest – selle eest, et ma ei pea üksinda rabelema, teadmatust kartma ja koormate all kössi vajuma. Olin tänulik selle eest, et olin omandanud väärtusliku õppetunni Jumala usaldamises ja tundsin, et Jumalaga koos suudan ma kõigest läbi minna. Õige pea sain oma usu jälle proovile panna.
Sellel imeilusal kevadel tekkis minu 6-aastasel tütrel ülitugev allergiline reaktsioon kõigile neile imelisest õitsevatele puudele ja põõsastele ning lisaks ka meie perekonna koerast liikmele. Lapse silmad olid mitu kuud järjepidevalt tugevalt paistes, punased ja sügelevad, nina vesine ja hääl kähe. Oleks see juhtunud mõnel teisel ajal, oleksin sellega ilmselt paremini toime tulnud, aga eks ma olin just ühest raskest kogemusest hellaks tehtud, seega ei saa öelda, nagu poleks ma Jumalaga tuliseid vaidlusi maha pidanud teemal, miks just minuga peavad kõik need asjad juhtuma. Eks ma olin üsna meeleheitel, aga kusagil minu kuklas istus siiski järjekindlalt teadmine, et kui Jumal mind just hiljuti suurest ja raskest katsumusest läbi aitas, siis vaevalt selleks, et järgmise katsumuse puhul kõrvale astuda ja mind üksinda jätta. Kui olin lasknud Jumalal selle endale selgeks teha, tundsin taas rahu – pealegi sai suurem õitsemise aeg ühele poole ja lapse olemine läks ka paremaks. Ja see rahu oli teistsugune kui see, mida ma olen varasemalt Jumalaga koos kogenud. See oli rahu keset tormi, mitte rahu ilusal suvepäeval. Võtsin teadmiseks, et olin taas saanud ühe väärtusliku kogemuse Jumalaga koos käimise kohta, õppetund oli selge. Asusin kevade lõppu nautima arvates, et minu katsumused on selleks korraks möödas. Selles ma loomulikult eksisin.
Järgmise loo jutustamiseks pean ilmselt alustama hoopis sellest, kuidas minu vastuvõtule tuli kevadel (sel ajal, kui me tütre allergiatega pusklesime) üks poiss, kellel oli hiljuti diagnoositud diabeet. Tema ema selgitas mulle põhjalikult, kuidas nad diabeedi avastasid, millised olid selle sümptomid jm. Ma veel mõtlesin, milleks mulle kogu see informatsioon, põhjalik ülevaade mulle täiesti võõra haiguse tekkemehhanismist ja sümptomitest. Nagu natukese aja pärast välja tuli, ei ma saanud seda infot sugugi ilmaasjata.
Nimelt avastasin ma mõni nädal hiljem juhuslikult, et minu abikaasa joob vett nagu kõrbest päästetud kaamel ja nagu jutust välja tuli, on tal juba paar nädalat olnud kogu aeg kohutav joogijanu. Selsamal momendil meenus mulle, kuidas minu diabeetikust patsiendi ema oli maininud diabeedi kõige olulisema sümptomina meeletut joogijanu. Seega saatsin oma abikaasa kiiresti perearsti juurde veresuhkrut mõõtma. Veresuhkru näit oli selleks hetkeks 25 (tervel inimesel loetakse normi piiriks 7) ja perearst saatis ta otse erakorralise meditsiini osakonda, kus ta pandi tilgutite alla. Selsamal päeval diagnoositi tal I tüübi diabeet, mis tähendab, et sellest hetkest terve ülejäänud elu peab ta iga päev mitu korda oma veresuhkrut kontrollima ja insuliini süstima. Meie pere elu muutus päevapealt. Jälle?
Taaskord pidasin Jumalaga tulised vaidlused maha. Miks? Miks meie? Jälle? Kas ma poleks võinud saada vahepeal kas või kuu aega hingetõmbeaega? Ma tundsin, et Jumal teeb mulle liiga ja see oli küll see viimane piisk! Minu karikas oli pilgeni täis. Ma tundsin, et minul enam jõudu ei ole ja ma vajun sinnasamasse hunnikusse kokku ja püsti ma enam ei saa. Ja ei taha ka. Kõik läks aga teisti. Olin ennast küll kenasti oma enesehaletsuse kookonisse sisse seadnud, aga Jumalal õnnestus ikka vahele segada.
Esiteks oli meil muidugi vaja kiiresti diabeediarsti, kes ravi määraks. Nagu sel hetkel välja tuli, on neid Tallinnas piiratud hulk ja nende juurde vastuvõtule pääseda on pea sama keeruline kui kaamelit läbi nõelasilma ajada. Kõikjal, kuhu ma helistasin, pakuti meile lootusrikkalt võimalust arstile vastuvõtu aja broneerimiseks kahe kuu pärast uuesti helistada, et poole aasta pärast arsti juurde pääseda, samal ajal kui teisalt tehti meile selgeks, et arstile peab saama kohe homme, veel parem kui täna. Tundsin äärmist ahastust ja asusin jälle hoolega ennast haletsema. Õnneks oli minu rumal pea siiski suutnud omandada mulle antud õppetükkidest selle osa, et Jumala poole peaks pöörduma kohe, kui mingi probleem tekib. Palvetasin, palusin ka enda perekonnalt (siin pean silmas lähedasi kogudusekaaslasi) abi ja mul õnnestus saada arsti aeg järgmiseks päevaks! See on imeline, et Jumala arm on nii suur, et vastused on olemas juba küsimuse esitamise hetkel!
Loomulikult on minu abikaasa endiselt diabeetik, kelle elu sõltub insuliiniannustest, aga tänu Jumala imelisele ettenägelikkusele saime haigusele jälile nii kiiresti, et organism ei olnud veel kahjustada saanud. Arst ütles, et me avastasime haiguse praktiliselt kohe peale selle tekkimist, seega on kahjud minimaalsed. Poleks mul just äsja olnud diabeetikust patsienti, poleks me sellele nii kiiresti jälile saanud, poleks lihtsalt osanud haiguse tunnuseid märgata. Kui käia koos Jumalaga, siis märkad kõikjal Tema eelhoolitsust – asju, mida muidu võiks pidada õnnelikeks juhusteks. Huvitav, kas kristlase elu paistab kõrvalseisjatele õnnelike juhuste jadana?
Viimaseks sündmuseks, mis minu õnnetuste/õnnistuste aasta sisse mahtus, oli minu isa insult. Pean mainima, et taaskord oli ilus ilm, kui saime kõne, et minu isa oli tänaval kokku kukkunud ja kiirabiga haiglasse toimetatud, tal diagnoositi insult. Esimene Jumala ligiolekut näitav asi oli see, et kui mu isa kõrvalisel tänaval kokku kukkus, peatas üks noormees auto ja tuli tema juurde ning kutsus kiirabi. Tihti on inimestel nii kiire, et nad ei näegi hädasolijat või arvavad, et ju siis see inimene, kes seal pikali olles püüab ennast edutult püsti upitada, on purjus. Olen tänulik, et see noormees märkas ja appi ruttas. Kui ma arstiga rääkisin, kuulsin, et isal oli olnud insult, tema parem kehapool ei liigu ja tema kõne on ebaselge. Oma töös puutun sageli kokku insuldi tagajärgedega, seega tean liigagi hästi, millise laastamistöö see võib põhjustada. Teadsin, et loota on vaid Looja peale, seega palusin oma isa Tema hoolde.
Järgmisel päeval helistasin arstile, kes ütles, et isa räägib, liigub ja tundub, et kõik nähud on taandunud! Ja tõepoolest, jõudnud haiglasse isa vaatama, nägin, et kõik on endine! Meeletu tänutunne, mis mind valdas, oli mulle juba nii tuttavaks saanud, olin ma ju seda läinud aastal nii sageli tundnud. Aga see pole veel kõik. Tänu insuldiga seotult tehtud uuringutele avastati minu isal kriitiline südame arütmia ning nädala pärast paigaldati talle juba südamestimulaator. Arsti sõnul olevat sellega kiire olnud. Jällegi, poleks mu isa haiglasse sattunud, kas me oleksime selle õigel ajal avastanud? Taaskord tuleb mainida Tema imelist eelhoolitsust!
See on minu jaoks tõepoolest olnud aastajagu tõsiseid õnnetusi, mille Jumal on pööranud õnnistusteks. Olen õppinud nii palju! Et Jumal on olemas ka siis, kui ma Teda parasjagu ei näe. Et Ta kuuleb ka siis, kui mulle tundub, et ma räägin seinaga. Et Ta valmistab lahenduse juba enne, kui probleem ilmneb. Et ta annab inimesed, kelle peale loota, kes minu eest palvetavad ja mind seeläbi vee peal hoiavad. Et Ta on olemas ka siis, kui minu usk on nõrk. Eelkõige aga olen õppinud olema tänulik – ei ole suuremat kinki kui see, et sa mõistad, kui väärtuslikud on kõik päevad ja kõik hetked. Olen õppinud usaldama Jumalat teades, et kõik tuleb kasuks sellele, kes usub.
See on minu lugu sellest, kuidas Jumal võttis aastajagu õnnetusi ja pööras need õnnistusteks.
Kristel Stamm
Me ei ole olukordade pilduda, vaid armastava Jumala kätes – kui me vaid lubame Tema oma ellu. Seda õppisin mina Kristeli loost. „Jumal ei tee vahet isikute vahel,“ (Ap 10:34) ütles kord Peetrus ja see tähendab, et ka Sinu olukorrad ja elu võivad olla armastava Jumala kontrolli all. Sulle ei tõotata päikesepaistelist tuuletut elu, kuid Sulle tõotatakse kõikvõimsa Jumala kohalolu sõltumata ilmast ja olukordadest.
