„Ja sõda tõusis taevas,“ kirjutab Johannes Ilmutuse raamatu 12. peatükis ja 7. salmis ning sealt salmhaaval edasi lugedes jõuame 12. salmini, kust saame teada, et „kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha“. See aga tähendab, et me kõik – ka kõige rahumeelsemad meist siin maal – oleme osalised sõjas, mida kuri korraldab. Ja meil kõigil on võimalus valida endale pool ning kõik, kes ei vali, on teinud n-ö passiivse valiku kurja poolt. Seda toredam on lugeda ja kaasa elada lugudele, mis räägivad üle rindejoone tulemisest, kui vaen Jumala vastu asendub armastusega Jumala vastu. Üks selline lugu ongi nüüd sinu ees.
Kolm aastat tagasi, 2011. aasta juunikuus jäin ma ilma kaksikutest, keda ma oma südame all kandsin. Üks rasedus katkes 5. rasedusnädalal ja teine loode lõigati välja 8. rasedusnädalal. See beebi, kes kasvas õiges kohas, oli nõrk ja rasedus katkes ise ning teine, kellest mul ega arstidel algul aimugi polnud, oli nii elujõuline ja tugev, et isegi ravimid ei suutnud teda tappa, kuid tema kasvas minu õnnetuseks vales kohas. Abikaasa viis mind haiglasse, kus tehti kiireloomuline operatsioon. See päev oli 18. juuni, meie 7. pulmaaastapäev, päev, mis oleks pidanud olema meie rõõmupäev.
Ma jäin ilma unistusest olla kaksikute ema. Ma olin meeletult kurb ja pettunud; ma olin pahane Jumala peale. Olin pahane, sest Tema ometi teadis ju, kui raske on minu jaoks laste saamine. Ma esitasin Talle küsimusi. Miks Ta lasi mul tunda enda sees elu, tunda rõõmu ja siis võttis selle ning veel nii valusal moel? Miks ometi? Ma ei tahtnud sellega leppida ja langesin kurbusest masendusse. Kui puutusin kokku nendega, kes olid samuti lapseootel, püüdsin olla tugev ja näida tugevana. Ma suutsin vaevu teiste nähes oma pisaraid tagasi hoida, nutsin salaja ja kannatasin väga oma hinges. Ja esitasin Jumalale küsimuse: MIKS OMETI?
Möödus täpselt kuu ja minu vanema pojaga juhtus autoõnnetus. Ta pääses ilma suuremate vigastusteta. Minu jaoks oli see märk, et halvimal juhul oleks ma võinud ka temast ilma jääda. Tänu Taevaisale, seda ei juhtunud. See õnnetus jättis uue jälje minu veel paranemata hinge.
Möödus veel kuu ja augustis tabas meid kolmas õnnetus, seekord minu pisikese poja Josefiga. Ta oli 11-kuune ja tal oli eluohtlik kõriturse. Sa näed oma silmaga, kuidas laps hapnikupuuduse kätte su oma käte vahel ära lämbub – see oli meeletult valus ja õudne. Meie eelis oli, et me elasime tollel ajal lastehaiglale lähedal ja saime kiiresti ise kohale, talle tehti kohe adrenaliinisüst ning turse alanes ja laps sai hingata. Sellest hetkest algas minu väikse poja võitlus selle haigusega, mis kestab kuni tänaseni.
Oleks siis kõik halb sellega lõppenud. Ei, siis algas meie peres pikk ja veel raskem kannatuste jada. Carli raske teismeiga, palju probleeme, südamevalu ja oskamatus selle kõigega toime tulla olid need, mis mind lõpuks murdsid. Ma vajasin psühhiaatrilist ravi. Miks ma ei otsinud abi Jumala käest? Kui enamikul juhtudest leiab inimene Jumala raskel ajal, siis minuga oli see teisiti. Minu hinges oli meeletu pettumus ning nii palju valu ja endalegi teadmata olin vaikselt aja jooksul Jumalast eemaldunud. Ma leidsin enda jaoks mitu erinevat põhjust, miks mitte kirikusse minna. Ma ei mõelnud, ei tahtnud mõelda ega analüüsida, miks minuga nii oli juhtunud. Oma sisemuses ma süüdistasin kõiges halvas, mis minuga oli juhtunud, kogu selle aja jooksul ainult Jumalat, mitte ennast.
Möödunud aasta veebruaris tuli minu abikaasale pakkumine Soome tööle minna. Me arutasime seda ja kuigi ta ei tahtnud jätta mind üksi lastega ja kogu selle murekoormaga, julgustasin ma teda ikkagi minema. Me panime paika plaani, et me tuleme koos lastega järele kohe, kui ta on korteri leidnud ja ennast seal sisse töötanud. Möödus kolm kuud ja Margo tuli töölt ära, öeldes ülemusele, et kodus on probleemid. Mõistev ülemus andis loa ning ütles, kui kõik on korras, ootame sind tagasi. Carli käitumine kodus oli see, mis ei lubanud Margol meist enam päevagi eemal olla. Ma nõustusin sellega, et mina üksi ei saa hakkama, aga ma ei nõustunud sellega, et meie plaanid Soome kolida ära jäävad. Olime palju kordi selle tee ette võtnud ja sinnapaika jätnud. Nüüd, kus oli vaja veel pisut pingutada, et viia ellu plaan ja soov kolida perega Soome, ei saanud ju jälle jätta asja sinnapaika. Seega ütlesin Margole, et ma lähen ise Soome, otsin võimaluse tööd teha ja elamise saada. Ta oli nõus. Ma tegin kõvasti eeltööd, otsisin inimest, kes oleks nõus mind lubama oma koju mõneks päevaks kuus iluteenuseid osutama. Mulle kirjutas ainult üks tüdruk, kes oli nõus pakkuma oma elutuba mulle töö tegemiseks ning ööbimiseks. Siis panin kuulutuse gruppidesse, kus reklaamiti Soomes pakutavaid iluteenuseid. Sain kolmeks päevaks kliendid kirja ning reis, pea ees, tundmatusse algas.
Seal sujus kõik nii hästi, et koju tagasi tulles olid mul kaasas head uudised. Me saime Margo sõbra kaudu tema ülemuse isa käest 4-toalise korteri. Võisime kohe sisse kolida, ja töö, mis Margol pooleli jäi, ootas teda samuti. Ja nii ta sõitiski tagasi Soome tööle ning mina lastega sõitsin nädal hiljem järele.
Nagu teada, algus on igal pool raske, nii oli ka meie algus raske. Paberite kordaajamine võttis palju aega, lasteaiakohtade saamine samuti. Ning kohanemine võõras riigis oli eriti laste jaoks väga raske. Mõned kuud hiljem, novembris teatati Margole, et tööd enam pole (ta oli köögimööbli paigaldaja) ja ei tea, kas tuleb ka. See oli väga raske aeg, mis meile nüüd nii majanduslikult kui vaimselt osaks sai. Me mõlemad olime kokku varisemas suure stressi ja pinge all. Abikaasa sellepärast, et tal polnud tööd ning maksud oli vaja maksta, ja mina sellepärast, et kogu majanduslik vastutus oli minu õlgadel. Ning veel laste etteheited, et lubasite ju siin meile paremat elu ning rohkem võimalusi. Ma muretsesin ja mõtlesin iga päev, mis homne päev toob. Meie abielu oli tõsise kriisi äärel.
Möödunud kevadel hakkas minu tumeda elutunneli lõpus paistma valgus. Ema tegi Facebooki oma lastega suhtlemiseks grupi ja nii saime kõik omavahel oma tegemistest rääkida. Ühel päeval hakkas ema grupis postitama julgustavaid tekste ja piiblisalme, tõotusi ja oma mõtteid ning soove meiega seoses. Ta kutsus meid üles Jumalat mitte unustama. Igal päeval oli uus piiblisalm koos meile mõeldud heade soovidega. Pärast seda hakkas minu sees miski nii rõhuma, et minus tekkisid süümepiinad ning kahetsus.
Ma sõitsin märtsis Eestisse emale külla ja me rääkisime pikalt südamest südamesse. Me käisime ka Põltsamaal kirikus ning mulle anti raamat „Elu täis rõõmu“. Ma kogesin kirikust väljudes tõelist hingerahu. Teel koju lugesin seda raamatut ja lugesin sealt asju, mis said mulle palju selgemaks, kui ma üldse kunagi olin mõistnud. Ma mõistsin nüüd oma saatust ja viisin erinevad sündmused kokku. Mõistsin, et süüdistasin Jumalat asjata ning lasin saatanal endasse süstida pettumust ja kibestumist. Oma kurbuses nägin ainult hetkeseisu, Jumal aga nägi seda, mis mind ees ootas. Hoolimata sellest, et ma jätsin Jumala oma elus kõrvale, oli Tema ikka kogu see aeg minuga olnud ning juhtis mu elu, oodates kannatlikult oma teelt eksinud last koju. Hinges tunnen ikka veel kahetsust, et ei usaldanud Teda piisavalt ning andsin saatanale võimaluse oma tööd teha. Kuigi ma tean, et Isa taevas on mulle andestanud, on mul endale raske andestada, et oma Isale nii palju valu põhjustasin.
Pärast seda, kui ma leidsin taas oma Sõbra, muutus kõik. Lubasin Talle, et usaldan Teda edaspidi täielikult ning lasen Temal juhtida ennast ja oma perekonda. Ma ei muretse enam materiaalsete asjade pärast, sest Jumal annab meile seda, mida me vajame, nii nagu ta on lubanud Mt 6:31. Meie majanduslik seis paranes, me saime oma võlad tasutud ja me oleme heal järjel.
Ma suhtlen oma Taevase Isaga palju, pea kogu päeva, ka siis, kui teen tööd. Ma ei lase enam iial Tema käest lahti. Imeline on see, kuidas Jumal kutsus läbi minu ema mind tagasi õigele teele ning avas raamatuga „Elu täis rõõmu“ mu silmad ja südame. Ka see, kuidas Jumal juhtis mind Soome selle võõra tüdruku Mariliisi juurde, kes avas oma kodu uksed mulle, talle täiesti võõrale inimesele. Tänaseks on temast saanud mulle väga oluline sõber. Pärast seda, kui ma lõin Facebookis grupi Seitsmenda Päeva Adventistid ning jagasin seal oma kogemusi Jumalaga, pöördusid kliendid ja tuttavad minu poole lausega: „Ma ei teadnudki, et sa Jumalaga nii seotud oled!“ Ma sain neile rääkida, kuidas ma taas oma Sõbra leidsin ning kui vajalik ja oluline Ta minu elus on.
Mind hämmastas eriliselt see, kui Mariliis tuli minu juurde ja küsis, kus kirikus ma Soomes käin, sest ka tema sooviks oma elukaaslasega tulla kirikusse, kus räägitakse eesti keelt. Ning ta oli küsinud oma ema käest, kes on ka usklik, kes need seitsmenda päeva adventistid on. Tema ema oli vastanud, et need on need inimesed, kes loevad ja järgivad Piiblit kõige põhjalikumalt.
Jumala teed on imelised ja Tal on igaühele meist oma plaan. Nüüd tean, et Tema plaan oli mind juhtida Soome, kus on ka minu kaks venda peredega, ning kasutada mind oma tööriistana seal. Tean, et elu ilma Jumalata on tegelikult kurb, tühi ja puudulik.
Täna saan öelda kõigile, kes küsivad minult: „Kuidas sul läheb?“: "Mul läheb väga hästi. Mul on suurepärane abikaasa, armsad lapsed, mul on töö, mida armastan. Mul on universumi parim sõber Jeesus ning armastav ja andestav Isa taevas. Ma olen õnnelik, sest minu elu on täis rõõmu."
Annika Kaljuve
Siin rubriigis on varemgi juttu olnud sellest, mida Jumal saab teha, kui Tema rahvas palvetab. Järgnev lugu, mis on puudutanud väga paljusid Tallinna koguduse liikmeid, on taas Jumala väe ja armastuse selge tunnistus. Jumal kuuleb iga palvetaja palvet, ometi on Piiblis kirjas, et „ kui kaks teie seast ühel nõul on maa peal mingi asja pärast, mida nad iganes paluvad, siis see saab neile minu Isalt, kes on taevas. (Mt: 18,19) Alles hiljuti sai mulle selgeks selle salmi mõte. Kui me koos palvetame, on see kõigile palvetajatele nii usu kinnituseks kui ka osaduse tähtsuse tunnetamiseks. Seda on kindlasti kogenud ka kõik Tallinna palvelisti liikmed. Erilise tõuke palvetada ja aidata oleme kõik saanud südamlikust Helve loost.
...väga raske olukord!
18.08.2014. sai Tallinna koguduse palvelistis alguse teema ..."väga raske olukord". Raske olukord iseendast sai alguse juba üle viie aasta tagasi, nüüdseks oli see olukord jõudnud astmesse "väga", või isegi "väga-väga" raske olukord.
Seitse aastat tagasi andsime oma korteri poja pangalaenu tagatiseks. Omateada tegime seda kaalutletult, kuna pojal oli väike osaühing ja tal läks majanduslikult päris hästi. Kus on aga hea, seal tahetakse veel paremat. Nii oli minugi poja puhul, kes ostis Tallinna vahetusse lähedusse ehituskrundi, et ehitada maja nii oma pere kui ka meie - minu ja abikaasa - tulevaseks eluasemeks. Ehituskrundi ülestöötlemine vajas suuremat rahasummat kui pojal parajasti oleks olnud välja käia ja ta otsustas võtta pangalaenu, mis omakorda nõudis tagatist kinnisvara näol. Nii andsimegi abikaasaga oma korteri laenu tagatiseks. Siinjuures olgu öeldud, et me ei pidanud nõu Jumalaga, vaid tegime otsuse iseenese tarkusest, kuna teadsime, et poja sissetulekud on piisavad, et laenu osamakseid maksta. Aeg möödus ja kõik oli korras, poeg maksis regulaarselt osamakseid.
2009.a. aprillikuul jäi poeg "masule" jalgu, kaotas mitu suurt klienti ja ettevõte läks hooga allamäge. Osale töölistest jäid palgad maksmata, tarnijatele tasumata arved jms. Hindasime olukorda ja panime õla alla, hakkasime oma säästudest maksma pangale poja võla osamakseid, et päästa tagatiseks olevat korterit. Poeg omakorda võttis võlgu, et ettevõtet päästa, s.t. kattis võlgu võlgadega. Meie abikaasaga maksime pangale osamakseid ca neli aastat, kuni lõppesid kõik meie säästud. Vaatamata täiendavalt võetud võlgadele poeg oma ettevõtet päästa ei suutnud. Samas üritas ta alustada uute projektidega, millest enamus jooksid liiva stardikapitali puudumise tõttu. Siis võtsid võimust poja tervisehäired, talle omistati raske puue. Käesoleval ajal tegutsevad nad abikaasaga pisitillukese ettevõtlusega, millest jätkub vaevalt end hinges hoidmiseks. Alustatud on ka ühe suurema projektiga, mis vajab veel suuresti tööd ja aega.
Kogu selle aja jooksul olen härdalt palvetanud Taevaisa poole nii üksinda oma palvekambris kui ka palvegrupis ja koguduses. Olen palunud tarkust pojale, tema perele, endale, et leida olukorrale väljapääs ja poja projektidele õnnistust. Pank andis meile võimaluse oma korter ise ära müüa ning saadava vaheraha eest osta väike korter kuskile maapiirkonda. Aga meie korterile ei leidunud ostjaid. Nii jõudis aeg 15.juulini 2014, kus pank andis omal algatusel müümise tähtajaks veel vaid kaks kuud s.o. kuni 15.sept.2014. Maakler otsis ostjaid ja mina paralleelselt vähegi inimväärset elamispinda Eestimaal. Valiku tegi raskeks olukord, et minu abikaasal on raske liikumispuue - ebaõnnestunud põlveprotees, mis teeb valu ja takistab normaalset liikumist. Leidsime sobiliku korteri Raplamaal, 85 km kaugusel Tallinnast, mille hind oli 8200 eurot. Kuna meie korterile ei leidunud ostjat, alandas maakler mitmel korral müügihinda ja lõpuks oli see võrdne summaga, mida nõudis pank (juriidiliselt kõik õige). Seni lootsime müügist saadavale vaherahale kuid nüüd langes see lootus põrmu. Võlgu võtmine oli välistatud, sest meil pole peale pensioni sissetulekut, poja abi on välistatud. Tutvusringkond koosneb ka meieealistest. Meie palvegrupi liikmed, kogudusekaaslased ja sõbrad tulid mõttele, et üritada korteriostuks vajalik summa koguda vabatahtlike annetustena.
Seni palusin, et Taevaisa ei laseks meie kodu ära võtta, kuna meil pole kuskile minna ja kui leidukski ulualune, me ei tule ka kolimisega toime. Siis aga hakkasin paluma, et Jumal laseks ometi tulla inimesel, kes ostaks korteri ära, sest meie kodu allesjätmine tundus inimlikult utoopiana. Pangalaenu pole ju võimalik lihtsalt kustutada.
Info meie olukorra kohta levis nii Tallinna koguduses kui ka mõnes teises regioonis. Õed helistasid mulle ja pakkusid mitmesuguseid variante, mis lõpptulemusega olid meile sobimatud mitte kapriisist, vaid nii minu kui abikaasa kõrge ea ja tervisliku seisundi tõttu. Näiteks pakuti korterit tasuta, kui hakkaksime hooldama eakat inimest kuni Taevaisa talle elupäevi annab; ühe koguduse maja II korrusel asuv imekaunis suur tuba, kuhu viis aga peaaegu püstine keerdtrepp, kust minu abikaasa proteesiga üles ei saa; oli tõesti südantliigutav, kuidas usukaaslased kaastundlikult olukorrast pääseteid pakkusid aga Taevaisal oli teine plaan.
Minu lapsepõlvesõbranna sugulased, kes elavad Rootsis (lasteta pensionäridest abielupaar), teadsid meie probleemist alates selle algusest. Aeg-ajalt vestlesime sel teemal põgusalt. Nüüd aga, kui minu sõbranna, kes ka võttis osa annetusest, jutustas sugulastele kui kriitiliseks on meie olukord muutunud, et septembri keskel seisab ees lausa korteri müük oksjonil ning meil ei ole kuskile minna, ka elamispinna ostmiseks puudub raha; ja et nii koguduses kui sõprade ringis korjatakse annetusi korteri ostmiseks kuskile Tallinnast kaugemale. See jutuajamine toimus 24.08.2014.
Samal päeval helistas see Rootsis elav abielupaar mulle ning avaldas, et tahaks meeleldi meid aidata, et ostaks meie korteri ära ning jätaks meid kuni surmani sisse elama sümboolse omanikuüüri eest. Korteri hinnaks pakkus ta, vastavalt oma võimalustele, väiksemat summat kui oli laenujääk. Nii kujunes välja, et laenujäägi ja pakutud korteri hinna vahe oli sama, mis meil silmapiiril oleva korteri hind Raplamaal.
Missugune õnnistus, jääda elama oma korterisse! Jääb ära füüsiline koormus seoses pakkimisega, lisakulutused kolimisele jms. Osa asjadest oli meil juba pakitud. Ja nii toimuski. Koguduse õdede-vendade ja sõprade annetused korvasid korteri ostu-müügi hinna ja panga laenujäägi vahe ning tehing vormistati 02.09.2014.a. meile eriliselt soodsatel tingimustel. Jäime elama oma korterisse, maksame edasi samu korteri kasutamisega seotud kommunaalmakseid, mis seni. Uus omanik loobus omanikuüürist. See oli meie traagiliste läbielamuste kronoloogiline osa.
Nüüd aga, kuidas sai niisugune olukorra lahendus võimalikuks? Nii Tallinnas kui ka mujal on paljud inimesed seoses maksejõuetusega oma eluasemest ilma jäänud. Olime samuti väga hirmul, aga oma abistava käe ulatas meie armas Taevaisa, kes hoidis olukorda nö kontrolli all kogu selle üle viie aasta. Järelikult ei olnud aeg lahenduseks varem küps.
Nii näitas Jumal, et Tema tahe peab sündima, ta ei jäta omi lapsi peavarjuta. Selle nädala jooksul sain ma nii suurte õnnistuste osaliseks, et pole sellest veel tänini toibunud. Taevaisa laskis mul vaadata mitmesuguseid eluasemeid ja samas näitas , et üheski neist ei saa me oma hädadega elada. Ta pani minu usuõdedele-vendadele südamele osa võtta abistamisest meile eluaseme tarbeks. Mina plaanisin kasutada abi Raplamaale korteri ostmiseks, aga see ei olnud Jumala plaan. Tema plaan oli jätta meile meie kodu ning pani inimestele, rootslastele, südamele meid aidata ja nad tegid seda. Taevaisa tõi ka rootslased Eestisse 29.08.2014. Nimelt, neil oli oma huvides vaja olla Pärnus 29.08. - 31.08.-ni ning nad lihtsalt tahtsid veel Tallinnas veeta kaks päeva s.o. 01.-02. 09. Meie tehing määrati notari poolt just 02.09. Seega ei tulnud rootslased Eestisse mitte spetsiaalselt meie korteri tehingu vormistamiseks, vaid oleksid siin olnud nii-kui nii.
Samas kasutas Taevaisa ka ametiisikuid, kes kustutasid viiviseid ca 1500 euro ulatuses ja lõpuks, juba notari juures ostu-müügi tehingu vormistamisel maksti minu eest notaritasud ja riigilõiv - nagu nad ise ütlesid :"see on meie kingitus!" Kuulnud minult ja rootslastelt, et viimased on meile vaid tuttavad-sõbrad, oli notar kogu tehingust lausa hämmingus (heas mõttes). Ütles, et see on tavatu tehing, mida tema pikaajalises praktikas olnud ei ole ja ta pole ka kuulnud, et niisugust tehingut oleks kuskil vormistatud.
Niisugune on meie Suur Jumal, kelle arm on lõpmatu.
Selle viie aasta jooksul kogesin usuelus palju, palju tõuse ja mõõnu. Oli õdesid-vendi, kes julgustasid ja lohutasid, oli ka neid, kes soovitasid võtta juba kord vastu otsuseid ja need kohe ellu viia. Kuulasin neid, kes olid kindlad, et Jumal ei jäta omi lapsi hätta ja soovitasid kõigele vaatamata usaldada Jumalat. Selle pika ja keerulise aja jooksul oli momente, kus tekkis kahtlus, kas Jumal ikka tahab mind aidata, kuna ma ei pidanud temaga nõu enne korteri võlatagatiseks andmist. Need momendid kasvatasid mind eriliselt, sest see oli enda läbikatsumise aeg. Palusin, et Jumal tuletaks mulle meelde asju, mida peaksin andeks paluma või midagi ära klaarima.
Ja nüüd tahaks lausa "katuselt" karjuda, kui hea ja armuline on meie Jumal!
Tänulik õde Helve
Ma pean ausalt tunnistama, et kui ma sain teada, et Helve nii raskes olukorras ning üks ja ainus võimalus on, et me koos korjame kokku talle vajamineva korteri raha, tundus nii suure summa (sel hetkel oli odavaim kõne alla tulev võimalus Järva-Jaanis ja maksis 8000 eurot) kokkusaamine absoluutselt võimatuna. Siis hakkas asi lahenema, sest Helve palvegrupi pensionärid panid kokku esimesed 2000 eurot, see puudutas ühte meie koguduse pensionäri, kes lubas anda oma pensioni tervenisti ja Jumala abiga kuu üle elada. See tegu puudutas juba mitmeid inimesi ja kuna me kajastasime olukorda jooksvalt ka palvelistis, hakkas tulema tagasisidet ja abi päris mitmete inimeste poolt. Inimesed palvetasid ja Jumal puudutas südameid ja rahakotte. Ka see Rootsist äkitselt ilmunud ostja sai puudutatud sellest, et õed-vennad olid valmis Helvet aitama. Jumal juhtis nii imeliselt, et pangale võlgu olev summa sai täpselt kokku korteri ostja poolt makstavast summast koos Helvele korteriostuks kogutava rahaga (8000 eurost oli Jumala abiga vahepeal saanud 7000 eurot) , mis sai Jumala juhtimisel tõesti kokku korjatud. Kui meil mõned päevad enne tähtaja saabumist oli puudu veel 1250 eurot, siis äratas Jumal öösel ühe meie õe ja pani talle südamele helistada kahele meie eakale pensionärile. Õed ütlesid, et nemad olid just arutanud, kellel oleks abi vaja, sest nemad olid otsustanud toetada. Need kaks õde andsid selle ürituse jaoks 1000 eurot. Meil on tõesti imeline Jumal, kes niiviisi aitab ja südameid puudutab.
„Hädas tunned sõpra,“ ütleb vanasõna, ja ma usun, et see häda on nii Helvele kui tema lähikondlastele õpetanud, kes on meie suurim Sõber ja kuidas Ta meid armastab. Ta ei hoidnud midagi tagasi meie eest kannatades ja Teist surma surres. „ Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis temaga meile kõike muud annetama?“ (Ro.8,32).
