Keegi on öelnud, et pole mingeid piire sellel, kuidas Jumal saab meid kasutada, kui meie neid piire ei tõmba, kui me ei takista Jumalal Tema plaane ellu viia meie elus ja meie läbi. Nagu Janne Kütimaa järgnevalt kirjutab, on meie elus erilise Jumala juhtimise all elatud päevi, mis ei möödu nii, nagu meie arvame või tahame, vaid palju paremini. Mina arvan, et Jumal on planeerinud meile kõik päevad Tema erilise juhtimise all elamiseks, meie oleme need, kes teevad vahel valiku tegutseda oma tahtmist mööda. Seekord on võimalik siin rubriigis lugeda just erilise Jumala juhtimise all veedetud päevadest.
Mt 11:28-30 ütles Jeesus: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” Kuni me selles tekstis öeldut pole oma elus kogenud, võib loetu põhjal jääda mulje, et tore küll, meil kästakse tulla oma koormaga ja vaevadega Jeesuse juurde, me saame justkui korraks hingamise ja siis kästakse meil jälle ike enda peale võtta. Mis hingamine see siis niiviisi on? Heebrea kirjast võime lugeda, et „kes Tema hingamisse on pääsenud, see hingab ka ise oma tegudest, otsekui Jumal oma tegudest“ (4:10). See aga tähendab, et Tema juurde tulles pakutakse meile hingamist oma tegudest ja meil on võimalik edasi astuda nii, et meie elus ja meie elu kaudu tegutseb nüüd Jumal – see on nüüd Tema töö, Tema vastutus, Tema vägi ja meil on sellest võimalik osa saada, seda imetleda ja olla seal Tema plaanis Tema armus ja väes ning näha, kuidas asjad edenevad. Me oleme kaasas, kuid meie elus tegev Jumala Vägi teeb tegelikult asja ära. Justkui räägib meie suu, tegutsevad meie käed ja jalad, aga me teame ja kogeme, et armastus ja vägi ja tarkus pole meist, vaid Jumalast. Just sellest jutustabki Janne lugu.
Jumala käsi üle päeva ja inimeste
Tahan kiita ja ülistada Jumalat Tema headuse, helduse ja juhtimise eest! Austatud olgu Tema nimi! On hea teada, kuis meie päevad on teada Talle, kes on need ära lugenud ja ette näinud juba enne meie siia ilma sündimist. Olen tänulik, et selles päevadejadas, mis meile osaks saab, on neid erilise Jumala juhtimise all elatud päevi, mil õhtul tagasi vaadates võid vaid tänulik olla, pilgu üles tõsta ja südames loota, et sääraseid antakse veel ja veel. Järelmaitse on nõnda hea ja tänupalve kiire tulema.
See oli juulikuu teine kolmapäev, mil olin möödunud intensiivsetest nädalatest nõnda väsinud, et otsustasin võtta “päeva enda jaoks”, st puhata ja teha seda, mis parasjagu ette tuleb, kuid ei midagi erilist plaanida. Teadsin vaid, et tahan korraks randa jõuda. Tollest päevast sai aga lõppkokkuvõttes väga sisutihe ja kohtumisterohke ning võin öelda, et täielikult Jumala poolt planeeritud päev, täis rõõmu enda ja teiste jaoks. Täis palvevastuseid, mis kinnitasid, et tuleb kuulata ja järgneda kutsele, kui Jumal kellegi südamele paneb.
Algas päev sellega, et naabrinaine koputas uksele. Ta tõi tagasi taldriku, millel olin nende perele möödunud päeval pool arbuusitorti viinud. Tänutäheks selle eest, et sain vahukoore vahustamiseks nende masinat laenata. Minul seda ei ole. Naabrinaine oli nii tänulik selle vegan (pelgalt taimsetest komponentidest koosneva) tordi eest ja küsis retsepti! Tema huvi kasvas, kui sai teada, et eelistangi oma elus justnimelt vegan toitu. Istusime mõnda aega köögilaua ääres ja rääkisin talle oma kogemustest seoses toiduharjumuste muutmisega ning lubasin üht-teist pajatada veel järgmiselgi korral. Tal olevat nimelt diabeet, kõrge vererõhu- ja kolesteroolitase, mis kõik on väga sageli just nn elustiilihaigused ja mida võib vähemalt leevendada taimse toiduvalikuga. Vahva vestlus ja kohtumine! Minu jaoks oli kõige olulisem saada selle inimesega kontakt! Ma ei ole temaga lähemalt suhelnud, kuigi oleme kõrvuti elanud palju aastaid. Tema on vene rahvusest pensionär ja meil ei ole väga palju jagatavat olnud. Meenub siiski, et olen alles hiljuti tema ja ta abikaasa pärast palvetanud. Küllap oli too vestlus ja suhtluskanali avanemine vastuseks. Tuleb edasi palvetada. Jumal tegutseb ka siis, kui meie jaoks näivad asjad sootuks seisvat.
Ei läinud palju aega mööda, kui uksekella helistas teine naaber. Täpsustuseks nõnda palju, et naabritevaheline suhtlemine meie trepikojas ei ole igapäevane nähtus! Sedakorda oli fonoluku uksekella helistanud noor neid, kes ei saanud trepikoja uksest sisse. Fonolukk oli katki. Andsin talle võtme, millest koopia teha ja rääkisime paar sõna juttu ka. Väga tore oli! Trehvame alati just koridoris ning vestlused on enamasti sisukad. Temagi on mul südamel olnud ja olen ikka teda Jumala ette kandnud. Eks ikka igatsedes, et tekiksid suhtlusvõimalused ja oleks võimalik ka vaimulikel teemadel vestelda.
Seejärel võtsin jalgratta ja väntasin planeeritult – see oli tõesti mu tolle päeva ainus „plaan”! – Kakumäe ranna poole, et esimest korda end sel suvel päikse kätte viia ja rahus lugeda, mõtiskleda, puhata. Hommikust saati olid aga mõtted Grethelile, meie kogudusekaaslasele, läinud. Tema elab sealsamas Kakumäel, ranna vahetus läheduses. Kuna ma sageli sinnakanti ei satu, tahtsin puhkuse kasulikuga ühildada ning talle rannas olles helistada ja küsida, kuis läheb ning kui sobib, rannahetke järel ka külla minna. Kui jalgratta kinnitamiseks kohta otsisin, nägin silmanurgast Grethelit! Temaga koos olid veel mõned kogudusekaaslased, keda ei oleks just tolle meresopi ääres leida osanud. Tänu Jumalale kuuldud MÕTTE ja täidetud soovi eest! Pärast mõnda aega rannasolekut istusimegi Gretheli koduõuel, sõime sel kuumal suvepäeval magusat arbuusi ning läksime palvega õhtupoolikule vastu. Õnnistatud koosolemise aeg oli. Juhtimist ülalt ja õnnistusi jätkuvalt Grehteli perele!
Tagasitee Kakumäelt koju viis mööda peretuttavate majast. Tavaliselt ma kedagi seal askeldamas ei ole näinud. Tol päeval jäi silma peremehe peanupp. Põikasin sisse. Sellele valikule järgnesid paar tundi sooje, südamlikke ja üllatus-üllatus – väga vaimulikke! – vestlusi nii peremehe kui perenaisega, mille käigus oli põhjust rääkida Jumala tasuta ja kõigile mõeldud armust, inimese eheduse ja südamehoiaku olulisusest Jumala ees, meeleparandusest, uuest algusest jne. Ühesõnaga, väga olulistest teemadest. Inimesed esitasid küsimusi, neis oli huvi ning mõte oli avatud arutlema ja kuulama. See oli möödunud talvel, kui Jumal mulle tolle pere südamele pani. Ühel hommikul palves olles lihtsalt teadsin, et tuleb palvetada nende pärast, teadmata, mis põhjusel täpselt. Olengi palvetanud. Toimunu, see siira vestluse aeg inimestega, kellega ma sel viisil eal ei ole vestelnud, oli minu jaoks maasikas tordil! Teadsin, et nende palvetatud palvete kaudu oli Jumal juba mõnda aega seda vestlust ja me kõigi jaoks planeerimatult esilekerkinud ühist suveõhtut ette valmistanud. See ei tulnud tühjalt kohalt! Palun, et Jumal neid inimesi jätkuvalt Püha Vaimu kaudu enda ligi kutsuks.
Kui olin koduuksest sisse astunud ja seljakoti maha pannud, helistasid alt korruse naabrid fonoluku kella. Nemadki ei pääsenud sisse. Tegu on meie trepikoja ühes üürikorteris elavate vene keelt kõnelevate noortega, kes omal algatusel kunagi tere ei ütle ja minu terele on alati vastanud mokaotsast alles siis, kui olen neile pikalt silma vaadanud ja mõtteis arutlenud „miks nad küll tere ei ütle, viisakas ju oleks?”. Meie koridoris on elanikkond viimasel ajal suures osas välja vahetunud, vanakesed ära surnud ja asemele kolinud noored üürnikud. Väga head kontakti ei ole seetõttu tekkida jõudnud. Tol päeval need muidu mornid, pilk varvastele või kaugusse suunatud ja tormakalt edasiruttavad vene noored särasid, olid rõõmsad, tänulikud ja avatud. Lisaks kõigele suhtlesid nad väga heas eesti keeles! Ma ei tundnud neid lihtsalt ära!
Kui toogi seik oli möödas ja veel kord oma korterisse naasin, küsisin endalt – mis täna toimus? Mis päev see selline oli? Üle tolle kolmapäeva oli eriline Jumala hingus ja Vaim. Hommikust õhtuni. Ja seda üle kõigi inimeste, keda kohtasin, kes tulid ise, kelle juure läksin või kelle juure saadeti. See päev oli minu jaoks eelmaitse, degustatsioon taevast, kus kõik laabub, inimesed on sõbralikud, heasoovlikud ja minul on rõõm kulgeda Jumalaga kooskõlas läbi kõikide päevade. Soovin, et sääraseid päevi oleks juba maa peal üha enam. Me kõigi jaoks. Jah, see maailm siin on küll võitlusväli, nii meie ümber kui sees, kuid Jumal on suurim kõigist võitlustest! Ta ongi võitja!
Tahangi Teda tänada kõigi naabrite eest ja paluda neile õnnistust! Et nende mõtted võiksid otsida Jumalat ja süda olla avatud Tema puudutusele. Samuti palun peretuttavate paari pärast, et Jumal neid jätkuvalt kõnetaks. Tõenäoliselt tuleb jätkata palvetamist, nende kõigi pärast ja veel teistegi, kelle Jumal südamele paneb. Ta ei tee seda asjata. Vahel tulebki palvetada, palvetada ja palvetada, et ühel päeval näha, kuis uksed on avatud, südamed on küsivad ja huvitatud ning tekib kontakt, side, mille otsijaks ega loojaks ei ole olnud ükski osapool, vaid mida on Jumal saanud ehitada läbi nende palvete, mille ta minu või Sinu südamele on pannud. Pea meeles – Jumal teeb tööd ka siis, kui inimesele tundub, et kõik on nii nagu varemgi - muutusteta! Jumal ei puhka, vaid tegutseb. Sageli inimsilmale nähtamatult.
Aitäh veel kord Issandale, kes teeb ühest päevast nii sisuka, juhitud, mõtestatud ja vahva, et ei oska muud öelda, kui halleluuja! See oli parim „päev enda jaoks”! Näha inimsüdameid avanevat ja leida kontakti nendega, kellele tahaks väga Jumala headest juba teostunud ja veel teostumata plaanidest pajatada.
Tänulik Janne
Meil on võimalik igasse päeva astuda kas usus või lihtsalt niisama ja tulemuseks on kas päev, mis on usus elatud, või päev, mis on lihtsalt niisama elatud. Igaüks, kes on elanud läbi mõlemat „sorti“ päevi, on küllap minuga nõus, et usus elatud päevad ei ole raisatud päevad, need on tõeliselt õnnelikud päevad, sest me pole neid isekalt veetnud, aga me pole neid ka üksi veetnud. Järgmised luuleread räägivad päeva alguses tehtud valikust ja selle tagajärgedest.
Mina usun, et soov palvetada on Jumala Vaimu kutse palvele, see ei ole „lihtsalt“ meie mõte; samuti usun ma, et Jumala Vaim annab südamesse palved, kui me oleme palves vabad ja Talle avatud. Kui ma palvetasin selle kotikese pärast siin ja mul oli juba olemas Janne lugu, siis pani Taevane Isa mulle südamele kirjutada ühest minu elu erilisest päevast. Ma tõrkusin esialgu, sest endast kirjutamine on raske tegevus ja võib jätta mulje, nagu tahaksin ma endast kiidelda. Samas selles päevas justkui polnudki mind – see päev oli nii täis Jumala imelist kohalolekut ja juhtimist, Tema armu ja Tema tööd, mida Ta heameelega teeb läbi meie, kui me vaid seda lubame. Ja Temast tuleb kiidelda. Ütleb ju Piibel ka, et kui me kiitleme, siis kiidelgem Temast. Nii et see on üks Jumalast kiitlemise lugu. Pealegi olin ju palunud juhtimist ja mis õigus oleks mul nüüd seda juhtimist eirata.
Niisiis oli minu ees ka üks päev, üks sellistest päevadest, kus tuleb teatud asjad lihtsalt ära teha – meeldib või ei meeldi. Minugi ees oli valik, kas need teatud asjad „lihtsalt ära teha“ või anda see päev koos kõigi sel päeval kohtavate inimestega usus Jumala kätte ja iseennast ka Tema kätte. Palusin siis sellel hommikul kohustusi täis päevale vaadates kohatavad inimesed ja olukorrad kõik Tema ette.
Sõitsime ühe vähki põdeva sugulase sünnipäevale, kuhu oli saabunud teisigi sugulasi. Üks neist ei uskunud Jumalat ja tundus olevat „kogu selle usuasja“ peale pahane. Jumal aga nägi tema südamesse ja juhtis vestlust nii, et juttu tuli just teda erutavatest asjadest ning õige pea vestlesime temaga soojalt ja südamlikult vaimulikest asjadest. Ja ma ei saa mitte kuidagi arvata, et mina olin nii tark ja taibukas, et juhtisin jutu just tema südames valutavatele asjadele, millest ma ju midagi ei teadnud. Kogu vestluse kestel olin ma Jumala imelisest juhtimisest nii hämmastunud, samas teadsin, et üks vale sõna võib kõik ära rikkuda, seepärast palusin kogu aeg mõttes, et mitte mina ei räägiks, vaid Jumal teeks seda ise läbi minu suu. Nägin, kuidas Jumal tema südant puudutas.
Otsustasime kõik koos minna külastama seal läheduses vanadekodus elavat eakat sugulast. Kutsusime ta meiega õue peale juttu ajama, kuid jutuajamisest ei tulnud midagi välja, sest see vanahärra oli väga ärritunud ja hakkas üsna kõvahäälselt mitmeid kohalviibijaid süüdistama. Meie uskmatu sugulane juhtis ehmatanult meie vähki põdeva sugulase, kes oli selleks ajaks juba nutma puhkenud, kaugemale metsa alla. Teised sugulased said peaaegu igaüks oma jao süüdistusi. Siis hakkas see juba väga eakas vanahärra rääkima, kuidas tema seisab ühel päeval üleval taevas Jumala ees ja mina olin äkki täis rahulikku julget otsustavust ning käitusin nii nagu pole mulle omane. Kui kaks inimest riidlevad, olen mina loomu poolest see, kes üritab asja siluda, ma ei ole sellistes olukordades üldse konkreetne, vaid püüan iga hinna eest riidu vaigistada. Sellepärast ma tean, et ma olin Jumala juhtimise all, kui ma väga julgelt ja konkreetselt ütlesin: „Sa ei ole seal taevas!“ Vanahärra vaatas mulle ehmatanult otsa ja küsis: „Kuidas ei ole?“ „Kui sa ei suuda oma kaasinimestele andestada, siis sind ei ole seal!“ ütlesin ma veendumusega, mis polnud samuti minult pärit. Jumal sai teda kõnetada, sest mina ega sina ei saa ühegi inimese südant puudutada ja mees hakkas mõtlema. Ma küsisin, kas ta tahaks oma sugulastele väidetavalt nende poolt talle tehtud ülekohtu andestada ja nendega ära leppida? Ta oli nõus. Oma õigus, mis sageli paneb meid asju kõverpeeglis nägema, purunes kildudeks ja toimus pisaraterohke leppimine. Mul oli kõige rohkem hea meel selle üle, et see meie sugulane, kes teadis, et vähk tema kehas oli kaugele arenenud ja et tema elupäevad peagi lõpevad, sai rahu südamesse tedagi vaevanud kaua aega lahendamatuna püsinud olukorra suhtes. Vanahärra initsiatiivil võtsime kõik kätest kinni ja palvetasime pisarsilmil ning vanahärra ütles: „See on lõplik lepitus!“ Ja kohtumine, mis oli päris äkiliselt alanud, sai tänu Jumalale, tõeliselt õnneliku lõpu. Koduteel rääkisime pikalt Jumalast ja Tema imelistest lahendustest ning meie uskmatu sugulane ütles, et see oli tema jaoks väga eriline päev.
See vähki põdenud sugulane ja see väga eakas vanahärra läksidki mitte kaua pärast seda kohtumist ülestõusmise lootuses puhkama. Nad olid leidnud rahu kaasinimeste ja Jumalaga. Ühel päeval oli minu postkastis kiri meie uskmatult sugulaselt, kus ta kirjutas, et ta oli kõigest toimunust sügavalt puudutatud ning ta tahab meie (kristlaste) hulka kuuluda. Kohtusime temaga mitmel korral ja rääkisime Jumala asjadest. Hiljem tulid tema usuteele takistused, mida ta minu teada tänaseni võitnud ei ole, aga Jumal armastab teda ja Tema kutse kehtib ikka veel.
Minu jaoks oli see päev üks väga õnnelik päev, sest see oli Jumala erilise juhtimise all elatud päev. Ühtki hetke sellest päevast ei saa ma enda arvele panna ega tahagi panna. Kiidetud olgu Issand! Ma olin võtnud Tema ikke ja see oli tõesti hea ike.
Meie kõigi ees on päevad, tänane, homne ja kõik järgmised päevad ning meie ees on valik: Kas tahame need mööda saata „lihtsalt“ oma tahet ja soove täites – ja ma ei väida, et oma tahet ja soove täita oleks lihtne, seetõttu on see „lihtne“ jutumärkides - või käies koos oma Päästjaga? Päästjaga, kes armastab meid nõnda, et Ta on meie eest surnud Kolgatal, teades, et see oli ainus tee meie tagasi võitmiseks endale – sest loomise ja lunastuse läbi kuulume me tegelikult Talle, kuigi me seda sageli ei tea. Piibel kirjutab, et „evangeelium on Jumala vägi päästeks“ (Rm 1:16) ja et „sõna ristist on Jumala vägi“ (1Kr 1:18). Jumal teab, et kui meile avaneb see, mis toimus ristil ja me saame aru, kui hea sõnum see on, siis me igatseme kuuluda Talle ja see armastuse vägi, mida sel koledal ristil ilmutati, võidab meid ära. Võidab ära meie tahtmised, maised kiindumused, meie vastupanu, meie sõltuvused, meie isekuse ning meie tahtmiseks saab Tema tahe, meie kiindumuseks Tema isik, meie „sõltuvuseks“ Temale kuulumine. Ehkki seda ei saa päris sõltuvuseks nimetada, sest me pole enam orjad, vaid vabad Teda teenima – sellepärast panin ka selle sõna jutumärkidesse.
Vali siis sinagi Issand, kes sind armastab, ja astu koos Temaga kõigisse oma päevadesse ja kõik need päevad saavad Tema kohaoleku ja juhtimise tõttu tõeliselt erilisteks päevadeks. Ja miks ei võiks mõni neist erilistest päevadest alata mõttega, et sinulgi on tunnistada millestki, mis võiks ka teisi nende usuteel kinnitada? Ja miks ei võiks sinu tunnistus Jumala imelisest armastusest ja tegutsemisest Sinu elus kinnitada Sinu usukaaslasi ka läbi meie ajakirja kogemuste kotikese? Jeesus tegi kord kümme pidalitõbist terveks ja vaid üks tuli tänu tooma ja seegi oli samaarlane. Ka täna küsib Jeesus vastuseks kõigele, mis Ta meie heaks on teinud: „Kas muid ei ole leitud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalale au andma, kui aga see muulane?" Ja Ta ütles temale: "Tõuse üles ja mine; su usk on sind aidanud!" (Lk 17:18-19)
