Piibel räägib meestest, kes kõndisid koos Jumalaga. Esimene selline mees, kellest Piiblis kirjutatakse vähe, sest ta elas üsna meie maa algusaegadel, on Eenok, kellest me ei teagi palju rohkem kui seda, et ta kõndis koos Jumalaga. Vaid paar lehekülge edasi võime lugeda järgmisest mehest, kes kõndis Jumalaga. „Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis ühes Jumalaga.“ (1Ms 6:9) Miika raamatust võime lugeda: „Tema on andnud sulle teada, inimene, mis hea on! Ja mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga?“ (Mi 6:8) Mida tähendab käimine koos Jumalaga? Ilmselgelt koos käimist, koos tegutsemist, kuulamist ja rääkimist. Samas räägitakse Piiblis inimestest, kellel on kõrvad, aga kes ei kuule; kellel on silmad, aga kes ei näe. Ning Kirjas efeslastele kirjutab Paulus, et ta palub, et Jumal valgustaks efeslaste südame silmad. Kui südamel on silmad, ehk on siis südamel ka kõrvad? Arne Oit on kunagi Juhan Saare sõnadele kirjutanud laulu, milles on muuhulgas sõnad „Ma pean sind südamega kuulama ...“
Mind häiris vanasti kohutavalt, kui raadio „läks“ jaama pealt ära ja kuulda oli kas mingit ragisevat häält või üldse mitte midagi. Uuemad aparaadid nii kergesti jaama pealt ära ei lähe, kuid see ei pruugi tähendada, et uuema aja inimesed oma „südamekõrvadega“ jaama pealt ära ei oleks. Info hulk, mida me iga päev saame, ja igapäevaste kohustuste laviin võivad tingida olukorra, kus Jumala vaikne ei tule läbi. Olmemüra on nii tugev ja elutempo nii enneolematult kiire, et üha raskem on südames nii vaikseks jääda ja nii ootele jääda, et tajuksime meid armastava Jumala ligiolekut ja tahet ning sooviksime Talle kuuletuda. Just sellistest valikutest räägivad järgnevad Riina poolt saadetud lood.
Käies koos Jumalaga
Ühel hommikul astusin bussi, et linna sõita. Järgmises peatuses tuli bussi peale üks ema kolme lapsega. Üks oli umbes 6-aastane, teine 3 ja kõige väiksem oli kärus. Kõige vanem tüdruk andis kohe õele peotäie komme ja siis jagas veel ema neile kommid, küpsised ja limonaadi kätte. Ma vaatasin, õigemini jõllitasin laste ema ja mõtlesin, et mida ta ometi teeb – kõige pisem sai ka šokolaadikommi. 3-aastane ei kuulanud ema sõna ja kargas istme peale ja sealt maha. Vanem tüdruk istus minu kõrvale ja ma aitasin tal turvavöö kinni panna. Noorem mürgeldas edasi. Ma jõudsin veel mõelda, et miks peab lastele nii palju komme sisse söötma, kui kuulsin vaikset häält, et need ei ole sinu lapsed, sul ei ole vaja nende pärast muretseda. Küll mina hoolitsen ise nende eest. Peale seda korjas ema kommid ära ja käskis 3-aastasel vaikselt istuda. Kõige noorem ja vanem tüdruk jäid magama ja ka mürgeldaja istus vaikselt oma kohal.
Teine kogemus Jumalaga oli paar päeva hiljem. Olin oma lapselapsega laste mänguväljakul. Seal lähedal on üks väga kõrge atraktsioon, kus lasteaialapsed ja algkoolilapsed turnimas käivad (see asub Politsei aias Gonsiori tn). Ma juba mainisin, et see atraktsioon on väga kõrge ja minu arvates ka ohtlik. Mia Anette mängis liivaga ja mina vaatasin, kuidas lapsed ronivad. Mitu last olid kõrgele roninud ja kõikusid seal. Ma jõudsin veel ühele emale öelda, et jube lugu, kui mõni sealt alla kukub, kui kuulsin vaikset häält ütlemas, et ole rahulik, küll mina hoolitsen nende laste eest. Möödus umbes minut ja nende laste õpetaja tõusis ja kutsus nad korrale ning ei lubanud enam mitmekesi kõrgele ronida.
Meie Isa armastab meid kõiki väga ja aitab alati, kui me tema juttu kuulame. Tihti me ei võta teda kuulda. Teeme oma tahtmist või meil on nii kiire, et unustame palve tegemata. Nii juhtus ka minuga järgmises loos.
Hakkasin poodi minema. Võtsin rahakotist kaardi. Panin koerale rihma kaela ja läksime. Meilt on poeni natuke vähem kui 1 km. Jõudsin silla peale, kust poeni oli jäänud veel paarsada meetrit, kui jälle kuulsin vaikselt häält ütlemas, et TASKUS ON VALE KAART. Vaatasin järele ja seal oli ID-kaart. Olin kiiruga pangakaardi asemel ID-kaardi taskusse pistnud. Tore küll, ID-kaardiga poodi! Muidugi läksin koju tagasi. Järgmisel hommikul läksin poodi, kaasas õige kaart. Poole tee peal tuli meelde, et jälle palve tegemata. Tegin palve ja kui poodi jõudsin, siis rääkisin ka müüjale seda lugu. Tema rääkis mulle, kuidas temale pakuti kolhoosi ajal ühte maja, aga tema mehel olid alkoholiprobleemid ja ta arvas, et ta ei saa üksi selle majapidamisega hakkama. Ta rääkis, et oli kuulnud vaikset häält ütlemas tema nime ja siis „ÄRA MINE!“ Tegelikult räägib Jumal nii usklikuga kui ka uskmatuga, aga me ei kuule Teda alati!
Eile kogesin ma veel, et kui palvetan, siis on Taevaisa kaitse olemas. Kuna me elame Tallinnast kaugel ja minu emal on raske liikuda, oli meil kodus osasaamine ja siis uurisime Piiblit. Pärast läksin koeraga jalutama. Ilm oli soe ja ma otsustasin teha pikema jalutuskäigu. Tegin ka väravast väljudes palve ja andsin enda ja oma koera Jumala kätte – Tema juhtimise ja kaitse alla. Tagasi tulles nägin juba eemalt, et naabritüdrukud olid oma koeraga väljas. Jõudsin nende juurde, rääkisime juttu ja äkki ründas mind nende koer. Ta hüppas üles ja tahtis mind küünarnukist haarata, aga tema lõuad suleti. Tüdrukud ehmatasid, aga mina tundsin ainult õrna puudutust. Jumal oli mind kaitsnud koera hammaste eest. Täpselt nii nagu Ta sulges lõukoerte suu, kui Taaniel oli lõukoerte augus, nii sulges Ta ka selle koera suu, kes mind ründas. Tahan väga kiita Jumalat selle õppetunni eest. Oma tahtega ja ilma palveteta võib palju halba juhtuda ning ilma meie Isata oleme hädas.
„Ta annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel“ (Ps 91:11), ütleb Jumala Sõna.
Olge kõik õnnistatud!
Riina Aiaotsa
Me ei pea alati kõigisse meie ümber asetleidvatesse olukordadesse sekkuma – sellisele järeldusele tulin mina Riina esimesi tunnistusi lugedes. Ja see ei tähenda, et me oleme ükskõiksed. See tähendab, et Jumal tegutseb vahel meie abi vajamata. Ja kui meile öeldakse „Ei!“ või „Stopp!“, siis on sellekski oma põhjus, mida meile alati teada ei anta. Me tahaksime appi tormata, aga meid ei lasta minna – ja see toimib nii väikestes kui ka suurtes asjades. Paulus oma kaaslastega tegi Jumala suuri asju, ilusaimat inimestele usaldatud tööd – kuulutas evangeeliumi Issandast Jeesusest Kristusest ja siingi oli igal asjal oma aeg ning kuhu ja millal minna polnud Pauluse otsustada. Luukas kirjutab selle kohta: „Ja nemad käisid läbi Früügia- ja Galaatiamaa, sest Püha Vaim oli neid keelanud sõna rääkimast Aasias. Jõudes Müüsiani üritasid nad matkata Bitüüniasse, kuid Jeesuse Vaim ei lasknud neid mitte. Siis nad läksid mööda Müüsiast ja tulid alla Troasse. Ja Paulus nägi öösel nägemuse: Makedoonia mees seisis ja palus teda ning ütles: "Tule alla Makedooniasse ja aita meid!" Kui ta seda nägemust oli näinud, siis me püüdsime kohe välja minna Makedooniasse ja me olime julged selles, et Issand meid oli kutsunud neile evangeeliumi kuulutama.“ (Ap 16:6-10)
„Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"” (Js 30:21) Vahel kuulevad meie kõrvad sõna, mis meid juhatab, ja vahel annab Taevaisa inglitele või mõnele inimesele käsu meid aidata. Me ei saa valida ka seda viisi, kuidas Tema meid aitab, kuid iga Jumala laps, kes oma Isa usaldab, kogeb abi ja juhtimist. Kord pidasin mina Issandaga lahingut viisi pärast, kuidas Tema tahtis mind aidata.
Olin sattunud rahaliselt raskesse seisu ja sain aru, et üks inimene tahtis mind selles olukorras aidata, aga mina ei tahtnud temalt abi vastu võtta. Kuidagi oli olukord selliseks kujunenud, et ma mõtlesin: ükskõik kes, aga mitte tema. Nii alandav oli mõte olla sel viisil ja just selle inimese poolt aidatav. Pidasin palves maha pika pisaraterohke lahingu, kuni minu südame kõrvad kuulsid armastava Isa sõnu: „Kas sina valid, kuidas mina sind aitan?“ Siis tegin otsuse oma Isale mitte vastu seista ja võtta vastu abi sellisel kujul, nagu Jumal selle saadab. Hiljem lahenes kogu see olukord hoopis teisel viisil ja ma sain aru, et see oli minu jaoks Jumala proovilepanemine – kas ma usaldan Teda ka siis, kui mulle miski ei meeldi.
Nüüd aga Kaisa lugu reaalselt kogetud abist.
Oli neljapäeva lõuna, olin teel töölt Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Kuna ma selle kooli täpset asukohta ei teadnud, siis võtsin ette telefoni GPSi ning hakkasin selle järgi bussipeatusest kooli poole minema. Tee oli elumajade vahel ning palju võimalusi eksimiseks polnud, tee läks otse ja siis oli võimalus keerata kas paremale või vasakule. Enne keeramise kohta ilmus eikusagilt välja jalgrattaga noormees, kes minuga täiesti juhuslikult rääkima hakkas. Algul oli veidi kõhe tunne, kuna see oli selline kõrvaline tänav, kus polnud ühtegi hingelist, kuid siis tundsin, et mulle pandi käsi südamele ja siis jäin rahulikuks. Jutu sees mainisin juhuslikult, et lähen Tervishoiu Kõrgkooli pabereid sisse viima. Jälgisin samal ajal pingsalt oma GPSi. Aeg oli keerata, GPS näitas, et tuleb pöörata paremale. Hakkasin siis sinna poole minema, kui noormees ütles, et kool jääb vasakule. Läksime siis vasakule, samal ajal oli endiselt selline kahtlustav tunne sees, kuid natukese maa pärast paistiski kool. Kooli ees soovis noormees mulle edu ning lahkus. Keerasin selja, kuid tagasi vaadates ma teda ei näinud: ta oli kadunud sama kiirelt nagu oli ka ilmunud. Rohkem ma teda ei näinud.
See on uskumatu, kui väikeste asjade eest Jumal hoolitseb, ma oleks ju võinud keerata GPSi järgi paremale ning hiljem õiges suunas tagasi minna. Inglise keeles on ütlus: „God works in mysterious ways.“ (Jumal tegutseb salapärastel viisidel.)
Kaisa Rosin
Jumalaga käies, Tema abi ja õnnistusi kogedes õpime üha rohkem Teda tundma. Üha enam veendume, kuidas meid armastatakse, ja soovime ka teistele öelda, et neid armastatakse ka. Ja me võime reaalselt astuda läbi oma päevade Temaga koos.
Hiljuti tahtsin ma osta oma sõbrale sünnipäevakinki. Tahtsin, et see oleks midagi vajalikku ja samas meeldiks talle. Tuiasin mööda Selveri II korrust ja palvetasin samal ajal, et Taevaisa juhataks mind kingituse leidmisel. Mingil hetkel seisatasin ühe riiuli ees ja tegin valiku. Kui ma oma kingitusega järgmisel päeval sünnipäevalapse ette ilmusin, siis ütles ta: „Kust sa teadsid? Sa rääkisid sellest Jumalaga?“ Ma olin südamest rõõmus, sest ehkki võrreldes igaviku ja kogu päästmist vajava maailmaga oli tegemist imepisikese asjaga, oli Tema mind siingi juhatanud õiget valikut tegema.
Ma olen võrrelnud Jumala tundmaõppimist pusle kokkupanemisega. Iga avastus Jumala kohta ja iga kogemus Temaga on nagu üks pusletükk ja kõik need tükid koos moodustavad meie pildi Jumalast. Ma kujutan end ette toppimas üht pusletükki valesse kohta ja see ei sobi sinna, või topin tükki küll õigesse kohta, aga valepidi. Ja pilt on siis segane. Siis jätad selle pusletüki ootele, sest Jumal ütleks justkui: „Mu laps, sa ei saa sellest praegu aru!“, ja tegeled hoopis teiste tükkidega. Mingi aja pärast leiad sellele pusletükile täpselt paraja koha, sest nüüd oled sa valmis mõistma oma Taevase Isa kohta asju, mida sa enne ei näinud. Ja nii läheb päev-päevalt ikka selgemaks pilt meid armastavast Taevaisast, kes andis oma Poja meie eest surma, et meie – Tema pojad ja tütred – võiksime Teda tundma õppida ja olla Temaga igavesti koos.
Soovin sulle tarkust ülevalt ja kannatlikkust oma pildi kokku panemisel. Kui selle pildi keskmes on rist, mis püstitati kord ühele kõledale künkale Jeruusalemma lähedal ja millel suri Elukuningas, siis kõik muu sellel pildil leiab oma õige koha.
