Minu jaoks on iga Kogemuste kotikese kokkupanemine Jumala ime. See kehtib ka selle kotikese puhul. Kui ma mõni aeg enne kotikese ärasaatmise tähtaega oma palvega Jumala ette läksin, polnud mul kotikeses veel midagi, mida kokku pakkida. „Issand, palun juhata, kellelt ma peaksin kogemusi küsima!” Tõusin palvest sama targalt – ei ühtki kotikeseteemalist mõtet. Ometi teadsin, et olin usaldanud selle olukorra Jumala kätte, kes iialgi ei anna meile ülesannet, mida me Tema armus ja väes täita ei suuda. Niisiis kusagil olid need inimesed, kes pidid sel korral oma lugudega Jumalat ülistama ja kiitma. Kui tähtajani oli jäänud pisut üle nädala, istusin hingamispäeva hommikul kirikus ja palusin taas juhtimist ning Jumal pani mulle Maiu südamele. Nägin kooris Maiu ema Lainet ja mõtlesin, et tema kaudu saan ma Maiuga ikka kontakti. Selleks ajaks, kui olin endale läbi koguduse Laineni tee rajanud, oli ka Maiu sinna tulnud. Minu küsimuse peale, kas ta ei tahaks Meie Aega oma kogemustest lugu kirjutada, vastas Maiu, et tal on juba lugu valmis kirjutatud. Ja Jumal teadis, et Maiul on lugu ja mul on rubriiki lugu vaja ning Ta juhtis meid kokku! Jumala samasuguse „süsteemi” järgi on ka teised lood siia kotikesse oma koha leidnud. Olgu Maiu lugu kinnitamas sindki, hea lugeja.
Tahaksin teiega jagada oma pöördumise lugu, mis muutis minu elu igaveseks. Ühel imeilusal päikesepaistelisel päeval peale loenguid läksin rõõmsas tujus autosse, et minna koju oma tavapäraste toimetuste juurde. Mul polnud vähimatki ettekujutust sellest, mida plaanib Jumal minu elus muuta. Ma teadsin, et Jumal on olemas, sest käisin lapsena kirikus ja kuulsin palju Jumalast oma kalli ema käest, aga omamata isiklikku suhet Loojaga, ei osanud ma Tema lähedalolu otsida, sest ma ei olnud seda tundnud ega osanud seda hinnata. Tundsin ka, et kuna ma olen nii noor, siis mul on hiljem aega küll Jumalat otsida, aga las ma praegu teen seda, mida ise tahan! Näete, kui rumalalt mõtleb inimene ilma Jumalata! Kuid sel päeval oli Jumalal ka minu jaoks plaan. Istusin autosse, et hakata kodu poole sõitma, kui äkitselt hakkasid Pereraadiost kostma sõnad: „Lugesin Piiblist kirjakoha, mis tõi mind uuesti usu juurde, kui ma olin olnud aastaid Jumalast ja kogudusest eemal, seda kirjakohta lugedes ma mõistsin, et see on Jumala kutse ja kui ma seda nüüd vastu ei võta, siis ma ei tea, kas tuleb uut võimalust. Kui Jumala sõnast oleme võinud mõista, et Jumal kutsub inimest kaks ehk ka kolm korda ja me ei tea kunagi, millal on olnud meil see esimene, millal teine või millal kolmas kord või millal Jumal ongi oma kutse ära võtnud. Sellel õhtul ma mõistsin, et see võib olla minu jaoks see viimane kutse, mil Jumal mind kutsub ja tänu Taevaisale võtsin selle kutse vastu. See ei olene inimesest enesest, et ma otsustasin hakata usklikuks, vaid ma võtsin vastu Jumala kutse.”
Need sõnad olid otsekui tugev koputus minu südamele. Mul oli tunne, et iga sõna, mis raadiost tuli, justkui läbistas mind. Tundsin tugevalt Jumala lähedalolu, kutsumist ja armastust. See oli midagi nii võimsat, mida ma polnud ealeski tundnud, minu süda hakkas kiirelt põksuma ning ma tundsin esimest korda Jumala suurust. Jumal on võimas, Ta on universumi Looja, samas hoiab Ta iga väetit inimest nii hellalt ja õrnalt. See on tõeline armastus ja ehe näide sellest, kuidas meie peaksime hoidma ja armastama inimesi enda kõrval. Jumal kutsub meid kõiki, me kõik oleme Talle täpselt sama kallid. Jumal ei tee vahet, Ta armastab meid kõiki samamoodi. Jumal kutsub iga inimest ja seejärel jätab valikuvabaduse. Olles lummatud Jumala vägevusest, ütlesin ma: „Jah, Jumal, ma tahan käia koos Sinuga, ma tahan Sinuga jagada iga hetke oma elus, ma tahan hoida Sinu tugevast käest ja käia koos Sinuga igal sammul.” Sel hetkel ma tundsin, kuidas mind täideti rahu ja armastusega. See tunne oli täiesti esmakordne ning ootamatu, võimsaim tunne, mida olen eales tundnud, nii palju emotsioone, samas nii palju armastust ühes hetkes. Mu silmist voolasid pisarad, samas kattis nägu rahulolu, rõõm ja naeratus. Ma tundsin, et olen lõpuks kodus. Jumal on kurjast tugevam. Jumalal on võit!
Jõudnud koju, istusin veel vargsi autos ja palvetasin ning palusin Jumalalt andestust kogu halva eest, mida ma olin varem teinud ja palusin, et Ta muudaks meie kõigi südameid, et Ta muudaks kurjuse meis headuseks. Astusin pisaraid pühkides tuppa ja ema, kes ei saanud ju minu Jumala-leidmisest teada, ütles: „Üllatus, ma ostsin tordi ja katsin laua.” Sel hetkel ma mõtlesin, et Jumal, Sa oled nii imeline, Sinu jaoks on isegi iga pisiasi tähtis. Õhtul jutustasin ka emale juhtunust ning nägin tema näos rahulolu.
Järgmisel varahommikul pani Jumal mind proovile, andes märku, et ma võtaksin laual oleva raamatu ja loeksin seda. Olin juba voodist tõusnud, kõik teised veel magasid, tundsin, kuidas haigutus tahtis mu voodisse tagasi meelitada. Jäin kindlaks ja avasin raamatu. Seal seisis: „Järgmine samm on teha kõike seda, mida Ta meil palub teha, ja seda hoolimata sellest, kui lihtne see asi on või kui mõistlik see näib olevat. Kui me seda teeme, hakkab Tema päästev armastus voolama meie harjumustesse, kalduvustesse ja emotsioonidesse ning neid muutma.”
Ma olin täielikus hämmingus. Jumal on imeline, Ta teab täpselt, mida ja millal vajame, aga on üks vaid üks „aga”: kui me kuuletume Tema häälele ja kutsele, ainult siis saab see muutuda reaalseks. Olles need paar lauset ära lugenud, sai mulle täielikult selgeks: Jumal on siin ja praegu ja igavesti! Jumal elab!
Olin tundnud, et ma võin küll lugeda raamatuid imelisest Jumalast ja kuulata jutlusi, aga kogemata tema armu, ei saa ma Tema järel käia ja Teda armastada, sest ma ei saa armastada kedagi, keda ma ei tunne. Ja seda on Jumal meile öelnud oma sõna kaudu: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!” (Mt 22:37)
Läksin hingamispäeval üle pika aja jälle kirikusse ja mõistsin, kui hea seal on olla. Tundsin, kuidas Jumal mind puudutas jutluse kaudu. Iga kuulatud sõna läks mulle aina enam hinge, kuni ma nutma pahvatasin. Ma tundsin enda väiksust ja oma tehtud tegude pärast kahetsust. Kui pastor ütles: „Kui sa oled otsustanud Jumala oma ellu vastu võtta, siis tõuse püsti.” See kinnitus Jumalalt oli tõeline ja kindlasti mitte ainult mulle. Seistes palusin Jumala lähedalolu ning et ma ei jätaks enam iial Teda kõrvale, sest Tema ei jäta meid kunagi!
Üritasin peale seda kogemust ennast leida ja otsida viisi, kuidas peale Jumala kutset elu edasi elada, ning sain vastuse, et mul ei olegi vaja ennast otsida, sest kõik, mis sisaldub minu loomuses, on patt ja selle patu pärast surigi Jeesus Kristus minu eest! Minu inimlikku loomust ei saa kuidagi ilustada, sest selles on ülekaalus patt. „Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses ei ole head.” (Rm 7:18). Kui inimlik tahe suretada risti alla, kus Jeesus suri meie eest, saab Jumala Vaim meis ellu virguda, sest meie enda tahtmiste ja nõudmiste asemele saab tulla imeline Jumal, tehes meie elus parimatest parimad valikud, kui me vaid seda lubame. „Meie vana loomus on koos Temaga risti löödud, et see patune ihu kaotataks, nii et me enam kunagi ei orjaks pattu. Nõnda arvestage ka endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.” (Rm 6:6,11) „Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” (Rm 6:23) „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.” (Lk 9:23) „Sest kes ei võta oma risti ega järgne mulle, ei ole mind väärt” (Mt 10:38). Oma risti võtmine, oma mina salgamine ja Jumalale järgnemine tähendabki seda, et anname oma elu Jumalale, allume Tema tahtele, mitte ei tee enda tahtmisi, vaid otsime Jumala tahtmist, Tema imelist juhatavat häält ja laseme Temal meid juhtida.
Arvan, et igal kristlasel on päeva jooksul erinevaid valikuid, kui ta tunneb Jumala vaikset sosinat, tihtipeale võivad need tunduda tähtsusetud pisiasjad, kuid nende pisikeste asjade Jumalale üle andmise kaudu paneb Jumal inimest heas mõttes proovile. Kui me sellele kuuletume, on Jumalal õigus aina enam ja enam meie ellu sekkuda ja meid kõnetada, sest me oleme kuulda võtnud Jumala häält. Kui inimene siiski otsustab hella sosina kõrvale lükata ja teha enese tahtmisi, siis see hääl jääb üha vaiksemaks ja lõpuks peaaegu kustub, aga Jumal on ikka olemas ja ikka ootab ja ikka palub armastavalt, Tema ei tule kunagi jõuliselt, vaid annab inimesele täieliku valikuvabaduse. Ta on tõeline armastus!
Usun, et nõnda toimides, otsides aina enam Jumala tahet, saabki see meie ellu rakenduda ja nii me anname loa Jumalal aina enam meie elu korda seada Tema imelistele valikutele allumisega. Nii Jumal kasvatabki meid endale lähemale. Sest me jookseme tühja, pimedasse orgu, kui me teeme enda tahtmisi, sest me oleme patused ja langenud ning selline loomus ei saa teha parimaid valikuid. Saab teha vaid see üks, Jumal, kes on täiuslik! „Kartke ainult Issandat ja teenige teda ustavalt kõigest südamest, sest vaadake, mis suuri asju ta teile on teinud!” (1Sm 12:24)
Millise imelise uue võimaluse on Jumal, Jeesuse Kristuse läbi meile, pattu langenud inimestele andnud – saada päästetud igaveseks! Hakates mõistma hinda, mida maksis Jeesus Kristus meie eest, hakkame nägema, kui tühine on kõik muu, kõik kaduv on kõik siin maailmas. Kõik see, mida meie liha himustaks, kõik see on tühine, mis viib meid Jumalast eemale. Patt lahutab meid Jumalast. Just selle pärast, tuleb oma tahe allutada Jumalale, sest meie enda loomus on pattu langenud ja käitudes selle loomuse tahte järgi teeme tahes-tahtmata pattu. „Sest need, kes elavad loomuse järgi, mõtlevad lihalikke mõtteid, kes aga Vaimu järgi, need Vaimu mõtteid. Sest lihalik mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu; seepärast, et lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda. Kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale, sest kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma. Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elus. Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, teeb ta ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab. Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.” (Rm 8:5-14)
Jumal kutsub meid ju selle pärast, et me pääseksime Tema imelise armu läbi, et me võiksime elada koos Temaga igavesti. Millise võimaluse Jumal meile Jeesuse Kristuse läbi on andnud! Meie, kes me teeme pattu, kurvastame Teda pidevalt, üleni täiuslikku ja püha Jumalat, kes siiski andestab meile üha, kui me pöörame pilgu Temale ning tunnistame ja kahetseme tehtut ning peale kõike seda soovib Ta siiski koos meiega igavesti elada. Kas Ta pole imeline!
Tõesti, tuleb aeg, mil Jumal tuleb tagasi maa peale ja hävitab kõik kurjuse koos kurjuse allikaga. Sellesse ei tohiks suhtuda, kui kaugele tulevikku jäävasse sündmusesse ja mitte otsida vaid endale mugavamat elu. Peame võtma rohkem aega mõtisklemiseks, et kas see, mida ma teen, on Jumala tahe või minu enda tahe. Jumal kutsub meid ikka nii kaua, kuni on veel aega. Aega, et teha valik, kas enda tahte ja surma kasuks või Jumala tahte ja elu kasuks. „Seda päeva või tundi ei tea keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi.”(Mt24:36) „Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!” (Mt24:42).
Maiu Tamm
Pöördumise lood on ühed kõige erilisemad lood. Meil on imeline Jumal! Tema teab, kuidas meid kõnetada; Tema teab, millal keegi raadios midagi ütlema peab, sest üks Tema laps satub just sellel hetkel kuulama ja vajab just neid sõnu. Tänu Jumalale, et Tema meid kõiki igatseb kasutada oma armastuse ja oma kutse edastajatena. Kord tegime Maiu ema Laine Põldaruga saadet „Käsikäes” ja ta rääkis perioodist oma elus, kui ta käis oma perest üksinda kirikus. Jumal on ema palveid kuulnud ja nüüd on kõik tema kolm last kirikus. Järgnev lugu räägibki tema pesamunast Priidust.
„Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind,” ütleb Issand (Jr 1:5). Kuidas on võimalik , et Ta tundis meid juba siis, kui meid polnud olemas? Ja siis valmistas Ta meid, me oleme Tema kätetöö. Taavet räägib: „Su silmad nägid mind juba mu eos ja Su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas!” (Ps.139,16). See tähendab, et meie elu on Tema käes ja miski peale meie enda otsuse mitte Talle kuuluda ja mitte Talle kuuletuda, ei saa seda muuta. Tal on inimest luues inimese jaoks parim plaan – sest Tema armastus inimese vastu on selle plaani aluseks – kuid selle parima plaani täitumine sõltub inimese nõusolekust ja otsusest kuuluda Talle ja valida Teda.
Laps, kes ei peaks elama
Olin kahe tütre ema ja armastasin neid kogu südamest. Mõne aja möödudes sain teada, et meie perre on veel ühte last oodata. Kui teistele emadele on selline uudis rõõmusõnumiks, siis minu arst keelas mul kategooriliselt igasuguse sünnitamise. Seetõttu olin sellest teate kuulmise tulemusena nii vaimselt kui ka füüsiliselt täiesti läbi, suutsin ainult nutta.
Mõne päeva möödudes arutasime abikaasaga olukorda. Teadsime, et Jumalale ei ole abordi tegemise lahendus vastuvõetav, kuid raske oli arsti otsuste vastu astuda. Lõpuks otsustasime, et meie ei ole nõus abordiga ja otsustasime, et see laps tuleb ilmale tuua.
Möödus mitu kuud. Aeg-ajalt näris südames kahtluseuss – kas ikka tegime õige otsuse? Kui oli möödunud kuus kuud, sattusin nädalaks ajaks haiglasse ja sealne arst kinnitas, et abordi tegemiseks ei ole olnud mingit põhjust. See oli esimene inimesepoolne kinnitus meie otsusele. Olin Jumalale tänulik.
Jõudis kätte lapse sündimise aeg. Kui olin ta ilmale toonud, viisid arstid ta ruttu minu juurest ära ja teatasid abikaasale, et laps ei ela hommikuni. Möödus päev ja nägin oma lapsukest rahulikult magamas. Peagi teatati, et lapse olukord on stabiilne ja kõik liigub paremuse poole. Hiljem selgus, et arstid olid pannud vale diagnoosi.
Saime varsti koju. Algasid igapäevased toimetused ja hoolitsus oma kolme lapse eest. Päevad ja kuud möödusid. Minu väike pesamuna sai seitsmekuuseks. Ta jäi väga raskelt haigeks. Arst tahtis meid haiglasse panna, kuid minu mälestused sellest majast olid veel nii värsked, et ma hakkasin nutma. Doktor püüdis teha kõik, et ravi võiks jätkuda kodustes tingimustes, kuid hoiatas, et olukorra halvenedes me sellest ei pääse. Käisin kapi juures ja vaatasin mitmeid kordi lapse uusi sipukaid ja mõtlesin kahtlevalt, kas saan neid veel talle jalga panna.
Tänu suurele Jumalale minu laps paranes ja ta kandis veel mitmeid ja mitmeid sipukaid. Nüüd on temast saanud täiskasvanud mees, kes andis oma elu hiljuti Jumalale ristimise teel ja armastab oma Loojat kogu südamest. Ma loodan, et kui Jumal on talle kolmel korral elu kinkinud, hoolitseb Ta tema eest ka edaspidi.
Laine Põldaru
Püha on hetk, mil üks inimene astub risti alla ja saab aru, mis seal toimus. Ning otsustab vastuseks armastusele, mida ta seal näeb ja tunneb, kuuluda oma Päästjale, kes inimese päästmiseks igavesest surmast on andnud oma elu. Selle armastuse pärast tasub tõesti vana eluga lõpparve teha. Kui Mooses pani Jumala korralduse peale mao ridva otsa, siis sealt kõrgelt paistis see nii nendele, kes olid ligemal kui ka kaugemal olijaile. Patustaja vaatas sellele ja jäi elama – nii ka meie. Kui me vaatame Päästjat, kelle süda lõhkes meie patusüü poolt põhjustatud lahutuse tõttu oma Isast, siis muutub patt meile vastikuks ja me otsustame Talle kuuluda ja kuulutada päästest ka teistele.
Paulus kirjutab: „Sest kui meid Jumalaga lepitati Tema Poja surma kaudu, kui me alles olime Jumala vaenlased, kui palju enam päästetakse meid Tema elu läbi nüüd, kus me juba oleme lepitatud”. (Rm 5:10) Jumal armastas meid juba siis, kui me olime Tema vaenlased, kui me Temast veel midagi ei teadnud ega tahtnudki teada. Me oleme kõik – sõltumata päritolust – Tema eest põgenenud ja Talle vastu hakanud, kuni selle hetkeni, mil Tema armastus on meid ära võitnud, on meid Temaga lepitanud ning me oleme vastupanu lõpetanud. Oma jumalatule elule tagasi vaadates näeme, kuidas Ta on meid ohtlikest olukordadest päästnud, elus hoidnud ja õnnistanud ammu enne, kui me Temaga tuttavaks saime.
Jah, Jumala arm on tõesti suur ja Jumala teed etteteadmatud. Mõtiskledes oma minevikuelu üle – selle elu üle, mida elasin enne Jumalaga tuttavaks saamist – meenub, kui uskumatult Ta on mind hoidnud aegadel, mil ma polnud veel Piiblitki käes hoidnud. Siis sai neid Jumala imesid nimetatud lihtsalt vedamiseks või heaks juhuseks. Nüüd Jumala juures olles on tekkinud kindel arusaam, et meie elus on asju ja olukordi, mis pole meie inimolemuse juhtida.
Kui huvitav on tagantjärele meenutada, kuidas kirjanduse levitajatega sai väljas käidud. Proovisin siis ise ka uksele koputada, mind kutsuti edasi, pakuti istet ja sokutati ka Piibel pihku, et mul oleks niiviisi hea küsimustele vastata. Noore kristlasena ei tundnud ma tol ajal veel Jumala Sõna, kuid kui Piibli usus avasin, siis alati selle koha pealt, kus oli küsimusele vastus. Sellised kogemused ainult kinnitavad meie usku Loojasse ja tahet elada koos Temaga.
Järgmine lugu juhtus siis, kui ei olnud veel nõuet, et autol peavad liikluses tuled põlema. Seetõttu ei märganud ma esialgu kõrvalteelt peateele sõites peateel sõitvat autot. Siis, kui ma peateel liikuvat sõidukit märkasin ja tahtsin pidurit vajutada, masin juba seisis ja mootor käis. See kummaline juhtum oli mulle tükk aega arusaamatu, nüüd tean, et siin oli kindlasti mängus Jumala käsi. Jumala arm on tõesti suur.
Lõpetuseks sobiks siia piiblitekst Ps 127:1: „Kui Jehoova ei ehita koda, siis ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaaegu! Kui Jehoova ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu!”
Kristlane olla on tõesti uhke ja hää!
Koguduse vend
