Jeesus rääkis kunagi Luuka evangeeliumi 18. peatükki kirjapandud tähendamissõna ülekohtusest kohtunikust selleks, et meile rõhutada, et „alati tuleks palvetada ja mitte tüdida” (Lk 18:1). Meie „tüdime” vahel, sest meile kas tundub, et asjad ei muutu või ei saa me asjade käigu kohta tagasisidet. Üks vene koguduse eakas õde palus mul kord palvetada oma noorte sugulaste pärast ja ma lubasin seda teha. Ja esialgu tegingi ma seda iga päev. Kuna ma aga nende inimestega kokku ei puutunud ja pakilisemad palveteemad tulid peale, siis mingi aja pärast ununes see minu poolt antud lubadus. Siis kohtasin ma taas seda vene koguduse õde, ta vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles sõnad, mida ma niipea ei unusta: „Sa oled vist unustanud palvetada.” Tunnistasin häbi tundes oma viga ja küsisin, kas midagi on pahasti. Oligi pahasti. Lubasin talle uuesti, et palvetan ja panin lubaduse meelespidamiseks arvuti kohale kapiuksele vastava sisuga kleepsu. Ärme tüdime palvetamast, sest vahel on see ainus asi, mida me saame teha.
Vahel on meil võimalik veel midagi teha, aga kõige selle juures ei tohi me unustada, et ükski meie tegu ei pane ühtki usutaime kasvama ega kasvata seda – meil on küll võimalik istutada (nagu Paulus) ja kasta (nagu Apollos), aga Jumal laseb kasvada. (vt 1Kr 3:6) Kõik au kuulub Talle ning see on au ja eesõigus, kui Tema valib saata meid vahel istutama või kastma. Just seda kogesime me Janaga järgnevalt kirjapandud sündmuste keskel olles. Nagu taim aias kasvab meie jaoks nähtamatult, me tuleme vaatama ja tõdeme, et see on vahepeal pikemaks ja suuremaks kasvanud, nii on ka usuelus ja vaimuliku kasvamisega. Me ei saa ühtki taime ei pikemaks ega laiemaks venitada. Vahel on meil kange kiusatus mõnda usutaime pisut tugevamini sikutada andmata endale aru, et me tõmbame taime mullast välja või lõhume taime ning see närtsib. Nüüd aga siis lugu sellest, kuidas meil on olnud võimalik jälgida Jumala poolt läbiviidavat vaimuliku taime kasvatustööd.
„Nõnda ütleb Jehoova, kes teeb, Jehoova, kes valmistab ja kinnitab.” Jr 33:2, 3
See lugu pole siin sellepärast, nagu arvaksin mina, et meie Ehaga oleme midagi korda saatnud ja inimese Jumalale lähemale aidanud. See lugu on siin sellepärast, et ma olen oma elus võib-olla päris esimest korda nii lähedalt tunnistamas Jumala tööd inimese südames ja selle töö tulemuste nägemine on uskumatult imeline. Meie oleme olnud vaid tööriistad, mida Issand on aegajalt saanud kasutada.
Kaks aastat tagasi suri üks mu lapsepõlvesõber ja tema ema jäi päris üksinda. Kogu meie sõpruse jooksul polnud ma saanud ei oma sõbra ega tema emaga sisuliselt üldse Jumalast rääkida. Mõni aasta tagasi tuli usklikest juttu hoopis negatiivses võtmes, sest nende naabruses elas keegi, kes andis Jumalast pigem valetunnistust. Mu sõbra ema jäi niisiis kaks aastat tagasi üksinda. Kuna ta elab Kehtnas, siis on mul jalamehena küllaltki keeruline teda külastada. Suhtlesime küll telefonitsi, aga külla jõudsin reaalselt vaid korra.
Möödunud sügisel kukkus ta oma kodus nii õnnetult, et jäi mitmeks kuuks voodihaigeks. Oma igapäevases hakkamasaamises sõltus ta nüüd täielikult inimesest, kes talle varem paar korda nädalas süüa tõi. Olin väga mures tema pärast, sest telefonist kostis päris tihti masendunud ja elust väsinud inimese hääl. Eha pakkus, et viib mu teda vaatama. Kuna ta on suur lugeja, võtsime kaasa mõned vaimulikud raamatud. Kohale jõudes avastasime, et tema sõbranna, luteri koguduse inimene, oli talle toonud Sergei Kurdakovi autobiograafilise raamatu „Andesta mulle, Nataša”, mille lugemine oli tal alles poole peal. Teda kui mitte-usklikku häirisid raamatu kirjeldused jõhkrusest, millega autor enne oma pöördumist kristlasi taga kiusas. Sellest kõneldes läks jutt loomulikku rada pidi vaimuliku teema peale ja sealt edasi päris evangeeliumikuulutamiseks – lihtsalt tema küsis ja meie rääkisime, Jumala Sõnast ja enda kogemustest lähtudes. Esimest korda elus olin olukorras, kus rääkisin Jumalast inimesele, kes polnud minuga mitte kordagi ilmutanud huvi vaimulike asjade vastu. Õigupoolest oli ta väljendunult „evolutsiooni-inimene” (mu sõbral oli suur merikarpide ja fossiilide kogu ning mõlemad emaga huvitusid kivististest ja kõigest sellest teadusest, mis maailmas nendega kaasas käib). Lahkudes olin ääretult rõõmus. Nagu isegi teate, annab Jumalast tunnistamine muu hulgas väga positiivse emotsiooni tunnistajale endale.
Järgmine kord õnnestus meil talle külla minna kuu või poolteist hiljem. Sellest korrast on eredaim mälestus Ehal, kelle jaoks mu sõbra ema tundus esimesel kohtumisel pisut sarkastiline või terav (tegelikult ta on lihtsalt väga tabava ütlemisega). Seekord oli ta hoopis teistsugune. Varem oli ta tihtipeale kurtnud (ja põhjusega), et inimene, kes talle süüa-juua ja muud vajalikku peab tooma, ei tee oma tööd südamega. Nüüd kõneles ta temast eranditult hästi. Pisut rääkisime ka Jumalast. Ta oli lugenud ka eelmisel korral saadud vaimulikke raamatuid ning tal oli tekkinud küsimusi. Pikaajaline voodihaigus oli tema liikumisvõimet vähendanud, ta liikus vaid toas ja sedagi toe abil. See olukord pani teda küsima: „Miks ma ei võiks juba ära surra?” Ja Eha vastas: „Sa ei saa veel surra, sest Jumal tahab Sinuga enne sõbraks saada.” Mille peale mu sõbra ema kinnitas, et tema on selleks valmis ja ootab väga, et Jumal end talle tutvustaks.
Möödus veel kuu aega, mille kestel me loomulikult palvetasime tema Jumalaga tuttavaks saamise pärast. Me olime taas tal külas. Nüüd oli Jumal ja see, mida Tema on teinud ja teeb, meie peamiseks kõneaineks. Lahkudes ütles Eha talle: „Sa ei jää siia üksi!” ja ta vastas sõrmega ülespoole näidates: „Ma tean!”
Seejärel tuli külaskäikudele suurem vahe sisse, sest põdesime Ehaga kordamööda. Suhtlesime telefonitsi. Jumal tegi aga oma tööd edasi. Pärast ülestõusmispühi helistas mu sõbra ema mulle ja hakkas väga konkreetselt küsima Jeesuse ülestõusmise ja sellele järgnenud sündmuste kohta. Nii avanes jällegi võimalus Issandast, Tema headusest ja hoolivusest rääkida. Meie kõne lõpuks teatas ta, et Jeesus on talle alati sümpaatne olnud. Olin sõna otseses mõttes rabatud.
Aprilli lõpus käisime teda uuesti vaatamas ja ma olin natuke pettunud, et vaimulikest asjadest oli seekord vähe juttu. Samas tuli see vähene kuidagi loomulikult ja pingutuseta. Kuna olin selle kohtumise pärast väga palvetanud ja tõepoolest tahtsin, et Jumal saaks teha oma tööd, siis mõtlesin, et Tema teab. Kolm päeva hiljem helistas ta mulle ja ütles, et meie toodud ülased (korjasime neid tee pealt) on endiselt ilusad (üldiselt ülased ju vaasis kaua ei püsi), kuna Jumalale lähedal seisvad inimesed olid neid korjanud. Muidugi pole see tõsi, aga nii sain ma jällegi võimaluse kõnelda meie Taevasest Isast, kes hoolib meist igaühest isiklikult kuni kõige väiksema asjani välja ja kõneleb meiega just nii nagu me hetkel aru saada suudame.
Nagu isegi mõistate, on see lugu alles pooleli ja palun oma sõbra ema teie eestpalveisse, et Issand ta tõesti kätte saaks. Täna võin kinnitada, et olen olnud tunnistajaks Issanda sõnadele Jesaja 43:18,19: „Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud! Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbegi tee, tühjale maale jõed!”
Jana Rosin
Küllap on paljud meistki kogenud, et rasked olukorrad ja haigused on meid pannud mõtlema asjade peale, mis tervena ja rahulolevana mõttessegi ei tule. Ja siis saab Issandki kõnetada meid enneolematul viisil. Iiobi raamatus räägitakse koguni sellest, et meid „manitsetakse valu läbi voodis ja kestva kontide kõhetusega” ja et kõike seda tehakse eesmärgiga meie „valgustada elu valgusega” (Iiobi 33,19 ja 30). See Jana tunnistus läheb nende mõtetega Piiblist küll hästi kokku. Teinekord paneb haigus meile n-ö pidurid peale, sest me ise ei taipa õigel ajal „pidurdada”. Ühest sellisest pidurite peale panemisest räägib järgmine lugu, mille mu tütar kusagilt internetist video kujul leidis ja mulle ühe „Käsikäes” saate jaoks saatis. Kahjuks ei tea ma täna enam selle loo autorit, kuid lugu ise võiks meid sellegi poolest kõnetada.
Ma sooviksin, et te kujutaksite ette ühte kingitust. See ei ole eriti suur – umbes golfipalli suurune. Niisiis, kujutage ette, milline see sissepakitult välja näeb. Enne, kui ma näitan teile, mida see kingitus sisaldab, ütlen ma, et see teeb teie heaks uskumatuid asju. See toob kokku kogu teie perekonna; te tunnete end nii armastatuna ja hinnatuna nagu ei kunagi varem; te kohtute taas oma sõprade ja tuttavatega, kellest te juba aastaid midagi kuulnud pole. Te olete imetlusega üle kuhjatud. See kingitus paneb teid ümber hindama seda, mis on teie elus kõige olulisem. Usk omandab teie jaoks uue tähenduse. Teil on kujuteldamatu elujõud ja energia. Te laiendate oma sõnavara, kohtute uute inimestega ja teil on tervislikum elustiil ning pange tähele – te saate kaheksanädalase puhkuse, mille jooksul te ei tee absoluutselt mitte midagi. Te sööte lugematul arvul gurmee-eineid ning lilli saabub veokitäite kaupa. Inimesed ütlevad teile: „Sa näed suurepärane välja, kas sa oled lasknud endaga midagi teha? See kingitus on väljakutse, mis teeb teid samas alandlikuks ning annab elule uue tähenduse. Mida võiks sellele lisaks veel soovida? Selle hind on 55 000 dollarit ja see on uskumatult hea tehing. Ma tean, et praeguseks olete väga põnevil, et teada saada, mis see on ja kust te võiksite sellise kingituse saada. Kas Amazon saab selle teile saata? Kas sellel on Apple´i logo? Kas on võimalik ennast selle saamise järjekorda panna? Vastus kõigile neile küsimustele on „ei”.
See kingitus tuli mulle umbes 5 kuud tagasi ja ma nägin seda kõigepealt pildil, mis oli tehtud minu ajust. Siis elasin üle selle eemaldamise ning siis nägin seda pakituna mitte eriti ilusasse punasesse biojäätmete kotti. See oli haruldane ajukasvaja – kingitus, millel on minu jaoks jätkuvalt suur väärtus. Ning nüüd, kui minuga on kõik korras, ei sooviks ma, et teie sellise kingituse saaksite. Ja ma ei ole kindel, et te seda tahaksite. Ometi ei muudaks ma oma kogemuses midagi – sest see muutis mu elu väga sügavalt väga mitmel ja mulle nii ootamatul moel – nagu ma just teiega jagasin. Nii et järgmine kord, kui olete vastamisi millegi ootamatu, soovimatu ning ebakindlaga, võtke arvesse, et just see võib olla väga eriline ja väga väärtuslik kingitus.
Autor teadmata
Selle niisugustest hädadest, mis hiljem osutuvad õnnistusteks, rääkiva saate salvestamise alguses ei olnud meil pealkirja. Olime saates osalevate Anneli Toewsi ja Inna Kanguriga jõudnud kokkuleppele, et pealkiri sisaldab sõna „kingitused” – kuna kõigil meil oli jagada lugu erilisest kingitusest, mis ei tundunud alguses üldse mingi kingitusena. Kaalusime erinevaid omadussõnu, kuid ükski neist ei tundunud meile sobivana. Hakkasime palvetama ja selle palve käigus sai meile selgeks, et meie saade tuleb pealkirjaga „Kuninglikud kingitused”. Just raskuste näol tulevad meie ellu tõeliselt kuninglikud kingitused. Keegi meist ei taha raskusi, ometi ei kasvata meid miski rohkem kui raskused ja selles mõttes on need meie jaoks tõeliselt kuninglikud kingitused, mis tulevad meie ellu meid armastava kuningate Kuninga armastust ja ettenägevust mööda kindlal ajal ja kindlal viisil ja kindla eesmärgiga. Et me eristaksime olulise ebaolulisest ja saaksime aru, mis on tõeliselt väärtuslik; et me mõistaksime, kuidas meid armastatakse ja et me oleksime valmis meid ees ootavateks olukordadeks, teades oma kogemuse läbi, et on Keegi, kellele me võime alati loota. Et me kogeksime, et koos kuningliku kingitusega on kohal ka Kuningas ise – Ta on küll alati kohal olnud, kuid nüüd raskuse või haigusega silmitsi seistes oleme valmis Teda ära tundma. Paulus räägib Kirjas filiplastele oma soovist ära tunda Tema kannatamise osadus (Fl 3:10) ja igasugune meid tabav häda muutub talutavaks, kui me laseme endale seletada, mida Tema – veatu Jumala Poeg – ristil meie pärast talus. Ja seal risti all seistes ja Tema armastust nähes, hakkame ka meie Teda armastama. Just sel põhjusel võib häda olla meile tõeliselt Kuninglik kingitus.
