Lk 11:34,35 on Jeesuse sõnad: „Su silm on ihu lamp. Kui sinu silm on selge, siis on ka kogu su ihu valgust täis, kui ta on aga haige, siis on ka su ihus pimedus. Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!”
Piiblis on palju kujundlikku kõnet, illustreerivaid võrdlusi ja väljendeid, ilmselt omaseid kultuurile ja ajale, milles Piibel kirjutati. Selline kõneviis oli iseloomulik ka Jeesusele, nagu on selleski loos, kus Jeesus kasutas igapäevaelust võetud mõisteid ülekantud tähenduses. Taolistel puhkudel tuleb Tema sõnu, nagu ka kogu Piiblit lugedes pisut mõistust „teritada”, et mõista, mida on öelda tahetud. Tavatähenduses ju pole silm lamp ega ole ka ihus valgust. Silm on nägemisorgan, lamp on valgusallikas, aga valgus on selline füüsikaline nähtus (selline elektromagnetiline kiirgus), mis teeb ümbritseva inimsilmale nähtavaks. Selles tähenduses ju inimihus valgust pole, vaid ongi pimedus. Siin kasutab Jeesus sõna „valgus” teadlikkuse kohta. Ta kutsub üles hoolitsema oma vaimuliku nägemisvõime eest, selle eest, et meil oleks eluliselt tähtsatest küsimustest õige arusaam. See on valgus, teadlikkuse puudumine ja ekslikud arusaamad on pimedus.
Selleks, et inimene teda ümbritsevat füüsilist maailma korralikult näeks, on tarvis, et oleksid täidetud kaks olulist tingimust: terve (korras) silm ja piisavalt valgust. Kui on täiesti pime, siis ei näe inimene midagi. Kui valgust pole inimsilma jaoks piisavalt, siis inimene midagi näeb, kuid ei näe selgesti. Mida pimedam on, seda halvemini ta näeb. Haige silm ei pruugi õigesti näha isegi piisava valguse juures. Ja jälle, mida haigem on silm, seda halvemini ta näeb, seda enam erineb nähtud pilt tegelikkusest. Kui valgust on piisavalt, oleneb kogu nägemine just silmadest. Kedagi ei hämmasta, kui pimeda või vaegnägija majapidamises või tema enda juures kõik nii hästi välja ei näe, kui hästi nägija juures. (Pigem hämmastab see, kui mõne füüsiliselt pimeda või vaegnägija juures on asjad paremini korras, kui mõne hästi nägija juures). Teadlikkuse valguse puudust Jeesuse juures ei esinenud. Ta ei hämanud. Kõik, mida Ta õpetas, oli õige ja selge – see on tõevalgus. Selle omaksvõtmine olenes just kuulajast. Selles tähenduses ütleski Jeesus, et „silm on ihu lamp. Kui sinu silm on selge, siis on ka kogu su ihu valgust täis, kui ta on aga haige, siis on ka su ihus pimedus.”
Selles kõnes, millest meie kirjakohatsitaat pärineb, kutsus Jeesus üles hoolitsema selle eest, et Tema kuulajail oleks tõeline teadlikkuse valgus, mitte näiline, mida inimene võib ise valguseks pidada, aga mis tegelikult osutub pimeduseks – ekslikuks arusaamaks. Selles kõnes aga ei rääkinud Ta, kuidas seda teha, vähemalt Luukas ei too seda ära. Võib-olla kutsus Jeesus tookord oma kuulajaid ka lihtsalt järele mõtlema, kas see, mida peetakse õigeks arusaamaks (valguseks inimese sees), ei osutu viimati ekslikuks (pimeduseks). Teisiti öeldes, võrdlema oma tõekspidamisi sellega, mida õpetas Jeesus. Mujal Piiblis on räägitud ka sellest, kuidas tõevalguse omamise eest hoolitseda. Ilmutusraamatus on Jeesuse sõnum Laodikeia kogudusele. Esmalt juhib Jeesus tähelepanu sellele, et ollakse oma olukorrast ekslikul arusaamisel, seejärel aga annab Ta nõu, kuidas olukorda parandada. See on sõnum ka meile. „Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti – , siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.” (Ilm 3:17,18) Kui vaimulik silmanägemine on korrast ära, siis pole midagi imestada, et ennast ei nähta sellisena, kui tegelikult ollakse. Kindlasti ei nähta ka teisi ja kõike muud objektiivselt, aga siin on tähelepanu all just enesehinnang. Üks silmarohi on silmasalv. Võideõli või salv sümboliseerib Püha Vaimu. Pühast Vaimust rääkides ütles Jeesus: „Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta...” (Jh 16:8) „Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse...” (Jh 16:13) Püha Vaimu pärast on tarvis palvetada. Paulus kirjutas Efesose kogudusele: „Seepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust Issandasse Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu, ei lakka tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades, et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.” (Ef 1:15-19) Selles, et Jumal soovib meile oma Püha Vaimu anda, pole vähimatki kahtlust, kuna Ta ju soovib, et meil oleks selgus. Jeesus ütles: „Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” (Lk 11:13)
„Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!” (Lk 11:35)
