Järjekordne kimp meie usukaaslaste saadetud lugusid on siia valmis pandud eesmärgiga kinnitada iga lugeja usku meid armastavasse ja meist südamest hoolivasse Jumalasse. Eriti kallis on iga kogemus, kus me näeme, kuidas Jumal on juba ette hoolitsenud meie vajaduste eest ja pannud abi meie käeulatusse, meist vaid palve kaugusele. Ja igaüks meist on valiku ees – kas otsida oma lahendusi ning uskuda inimjõu ja tarkuse kõikvõimsusse või tunnistada abipalve näol oma nõrkust ning usaldada end ja oma armsad armastava Isa kätte. Järgnev Eve-Maie poolt saadetud lugu ootas minu postkastis üsna mitu kuud „avastamist“ – kuidagi oli selle saabumine mulle märkamatuks jäänud – siis aga mõtlesin, et ehk on Isa oma tarkuses ja eelhoolitsuses mõelnud selle looga just nüüd kedagi kinnitada.
„Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus.“ Ps 138:3
Oli 2006.a kevad. Koolis oli kevadvaheaeg. Mu tütar töötas Rõngu Gümnaasiumis õpetajana. Talle soovis külla sõita tema endine kolleeg ja hea sõber koos abikaasaga. Kõne alla tuli ka ööbimisvajadus.
Elasime siis mõlemad ühes 6-korterilises majas, tütar oma abikaasa ja kahe pojaga alumisel korrusel 2-toalises korteris ja mina maja teises otsas ülemisel korrusel. Tütre vanem poeg oli läinud koolivaheajaks isapoolsete vanavanemate juurde, sest seal olid tema jaoks lahedamad tegutsemisvõimalused. Noorem poeg, 9-aastane Kaarel, oli olnud haige ega saanud kaasa minna. Tõsi, palavik oli langenud, aga köha piinas veel. Tema tuli minu juurde. Ei tea, kas talle mõjus halvasti õhuvahetus või läbi külma koridori tulek, aga köha läks aina hullemaks. Köhahoogude vahe oli vaid mõned sekundid. Pikali olla ta üldse ei saanud. Valus oli näha ja kuulda, kuidas ta kogu aeg istuma hüppas ja kohutavalt „paukus“.
Palusin: „Kallis Isa, kes sa oled taevas, palun aita vaest last!“
Möödusid minutid, köha jäi. Palvetasin: „Kallis Taevaisa, anna mulle tarkust, mida peaksin tegema. Ma ei suuda lapse piina rohkem taluda!“ Tegin tule ahju. Istusime ahjutule paistel, laps poolenisti mu süles, sest ta oli köhimisega päris nõrgaks jäänud. Ise ma lugesin mõttes sekundeid, mis köhahoogude vahele jäid. Viis, kuus, ..., lõpuks kümme. Kuumast õhust näis tõesti abi olevat. Puud põlesid ära, ahi oli tarvis kinni panna. Sidusin poisile villase salli ümber ja seadsin ta patjade najale lamama. Aga ei! Pikali ei saanud ta olla. Köhahood sagenesid jälle! Mõttes palvetasin lakkamata.
„Armas Jumal, aita ometi!“ anusin ma.
Äkki kuulen: “Sul on külmikus saialillesalvi.“ „Saialillesalvi? Aga see on juba mitu aastat vana!“ „Mis sest, aga sellel on ju Jumala õnnistus,“ vaidles hääl mu peas vastu. Tõesti, nii see oli. Kui seda päevakeskuses üheskoos valmistasime, palusime Jumalalt õnnistust ja väge nii salvile kui selle kasutajatele. Jagasime salvi haavade, villide, rakkude, kärnade jm raviks ning see aitas tõesti. Salvi olime valmistanud hanerasva baasil. Just see ainus kord olid meie kauplusse saabunud müügile ungari hanede seljatükid. Liha nende külge polnud õieti jäetud, küll aga neerurasva. Sulatasime selle ja sealt saigi vist alguse salvivalmistamise mõte. Nüüd meenus mulle, et olin lugenud hanerasva tervendavast mõjust kopsudele. Tõin külmkapist purgi ja määrisin selle pisku, mis teiste ravitsemisest järele oli jäänud, Kaarli seljale ja rinnale, hõõrusin naha sisse, pakkisin poisi jälle sallidesse-tekkidesse ning uuesti patjade najale. Palvetasin, et see aitaks.
Lugesin jälle sekundeid. Köhahood harvenesid. Algul olid vahed sekunditega loetavad, siis minutitega ja ... korraga saabus vaikus.
„Aitäh, hea Jumal!“ Küsisin sosinal: “Kaarel, kas sa magad?“ „Ei maga,“ tuli vastuseks, „ma mõtlen“. „Millest sa mõtled?“ „Vanaema, kas pole tore, et Jumala apteegis on rohud tasuta!“ ???
Oh, kui suur on Jumala arm ja tarkus!!! Jumal ei rääkinud mitte üksnes minuga mu peas, vaid ka mu kalli lapselapsega! Ta tahtis anda lapsele niisuguse kogemuse oma abist ja armust, mis jääks eluajaks meelde.
„Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv!
Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva“. Ps 139:17,18
Juba aastaid ei ela me tütre perega enam ühes majas. Mul on väga kahju, et mu teised pereliikmed küll aktsepteerivad mu uskumisi ja nendega seonduvat, kuid ei jaga minu usku. Nad ei soovi sellel teemal isegi rääkida. Ainult tütrepoja Kaarliga, kui ta vahel külla tuleb, vestleme aeg-ajalt Jumalast ja Tema armust.
Kaarlist on tänu Jumalale kasvanud südamlik, arukas ja õpihimuline noormees. Sellest suvest alates elab ta vahetusõpilasena Saksamaal. Ärasõidu eel pakkusin talle kaasa väikese purgikese endavalmistatud saialillesalvi ja kõige väiksema väljaande Johannese evangeeliumist, lootes, et need ei jää ainult „talismanideks“ kodust ja kodumaalt, vaid võiksid ka vajadusel aidata.
Ka kogudusega palvetasime Kaarli pärast, et ta leiaks võõral maal ja võõra keele seas ikka mõistmist, heatahtlikkust, Jumala kaitset ja juhtimist. Olen saanud tagasisidet nii kirja teel kui telefoniga rääkides – Kaarel on saanud endale vahva kodu looduskaitsealal, toredad „asendusvanemad“ ja kaaslased ning unustamatud muljed.
Kiitus ja tänu Sulle, armuline Jumal!
Eve-Maie Miikman
"Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!"(He 13:5) öeldakse meile Jumala Sõnas ja Jumal on oma tõotuse taga. Paraku märkame Tema kohaolekut paremini ohuolukordades, nendes olukordades mõtleme Jumala tõotustele ka sagedamini kui tavapärastes olukordades. Suurem osa meist täna on rahuaja lapsed, kes ei kujutagi ette ei meie ümber vihisevaid kuule ega kõrvulukustavaid pommiplahvatusi. Ehk aitab järgnev lugu meil olla pisut rohkem tänulikud selle eest, millest meid on säästetud.
Ps 46:2. Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie Abimees kitsikuses ja kergesti leitav.
Tahan kirjutada oma lapsepõlve mälestustest Tallinna pommitamise kohta 70 aastat tagasi. Ma olin siis 7-aastane, üks minu õde oli 5- ja teine 3-aastane. Elasime Pääskülas üürikorteris. Mäletan, et käisime õues Tallinna tulekahjukuma vaatamas. See oli õudne.
Kui meie maja lähedal männitukas algas tulevahetus venelaste ja sakslaste vahel, kutsus ema meid aknast eemale toanurka. Pugesime voodi alla varjule. Äkki riivas üks püssikuul aknapiita ja tungis tuppa. Jumal hoidis meid kõige halvema eest.
Mõne aja pärast läksime lähedalolevasse mätastest tehtud varjendisse, kuhu olid kogunenud kõik naabermajade inimesed. Ema oli hästi rahulik. Temalt küsiti, kuidas ta suudab küll rahulik olla, endal nii väikesed lapsed. Ema vastas, et ta usub Jumala kaitsvasse väesse. (Ta oli tol ajal luterlane.)
Sõja eest varju põgenesime meie tädi juurde Raplasse. Sõitsime sinna hobuse ja reega. Tädi perel oli suur talu. Mu ema sai seal tuttavaks ühe vana naisega, kes oli adventist ja nii sai ema kuulda adventusust.
Talus aitas ema teha majapidamistöid, kuni tal läks pind sõrme. Tekkis veremürgitus, kogu käsi läks paiste ja valutas. Sõitsime siis rongiga Tallinnasse. Ema pandi haiglasse ja taheti käsi amputeerida. Ema aga põgenes ära. Kodus hoidis ta kätt küünarnukist saadik leiges vees, kuni valu kadus ja paistetus alanes.* Tal jäi küll see kannatada saanud sõrm konksu, aga käsi jäi ikkagi alles! Tänu Jumalale!
Mäletan ka 1949. aasta märtsiküüditamist. Siis olin 12-aastane. Pääsküla jaamas seisis pikk kaubarong, mille väikestest akendest küünitasid inimesed välja vaadata. Vaguneid valvasid relvastatud vene sõdurid. Üks naine hüüdis mulle ja mu õele, et me läheksime Maasika tänavale ja kutsuksime tema sugulased. Jooksime siis neile teatama. Jaama lähedal oli pood ja tagasi tulles ostsin sealt ühe leiva ning kiirustasin jaama. Aga rong juba liikus. Üks sõdur võttis mult leiva ja viskas selle aknast sisse...
Lapsepõlvest alates oleme elanud Jumala kaitse ja juhtimise all. Tänan Teda, et võin olla Tema laps ja Tema armu läbi päästetud!
Airi Lulla
* Airi tütar Margit mäletab, et vanaemal oli üks vanas kirjas raamat, mille autoriks oli doktor Kuhne, kes ravis kõiki ainult veega. Palaviku ja muude haiguste puhul soovitas ta haige mässida niisketesse linadesse või teha istevanne: alguses leige veega, iga korraga aga jahedamaga kuni jäätükkideni välja. Vanaema nii ekstreemseks ei läinud, aga kui haigus kimbutas, ei pääsenud tema kompressidest ükski laps ega lapselaps.
Kui ma olin noor kristlane, rääkis keegi vanematest õdedest-vendadest, et ta palvetab alati ühistranspordis sõites kõigi kaasreisijate pärast. Sealt sain ka mina endale selle hea harjumuse külge. Harjumus tuleb harjutamisest, olgu siis tegemist hea või halva harjumusega. Bussirahva pärast palvetamine kipub vahel ununema, kuid enamasti jõuan ma sõidu ajal sõitjaid jälgides ikkagi palvetamise mõtte juurde, sest ikka on mõne inimese näol kas eriti õnnetu või eriti vihane ilme. Peale selle, et me kõik kasutame vähem või rohkem ühistransporti ja meil on seal kaasreisijad, on läbi elu meie kõrval ja ümber ikka hulganisti kaasreisijaid. Mõni läbib meiega koos mõne lühikese lõigu, teistega kulgeb meie tee pikemat aega paralleelselt, mõningate „kaasreisijatega“ on meil koguni ühine tee. Aga nii nagu Aleksandri loost lugeda võime, ei ole inimesed meie ümber mitte juhuslikult, vaid meie Taevane Isa, kes armastab iga inimest siin maal, juhib nende teele, kes Tema teed tunnevad, inimesi, kes seda teed ei tea ega tunne Jumalat. Hoiame oma südame, silmad ja kõrvad lahti nii Jumala märguannetele kui kaasinimeste appihüüetele, mis alati polegi väga appihüüdmise vormis esitatud. Piiblis räägitakse kurjast vaimust vaevatud mehest, kes Jeesust nähes Tema ees kummardades kisendas suure häälega: "Mis sinul on minuga tegemist, Jeesus, kõige kõrgema Jumala Poeg? Ma vannutan sind Jumala juures, et sa mind ei piinaks!" (Mk 5:6) Ometi kummardas ta Jeesuse ees ja Jeesus tegi tema terveks. Inimesed väljendavad oma igatsust Jumala ja Tema abi järele vahel kummalisel viisil, aga see ei pea meid ehmatama. Me võime ikkagi järgida seda tasast Püha Vaimu häält, mis on meie südames meid õpetamas, kuidas käituda, kui me seda palume.
Ükskord sõitsin bussiga Peterburist Tallinnasse. Oli öö ja peaaegu kõik magasid. Ma lugesin raamatut, mida mul juba ammu soovitati lugeda. Minu taga istus noor paar, kes olid ilmselt hiljuti tutvunud, nad ajasid energiliselt juttu. Ma olen harjunud lugema vaikuses ning nende ajuti päris vali jutuajamine hakkas mind närvi ajama. Tükk aega püüdsin neile mitte tähelepanu pöörata, kuid varsti märkasin, et loen juba mitmendat korda ühte ja seda sama rida, kuid ei saa loetust ikkagi aru. Sel hetkel pöördusin nende poole palvega rääkida natukene vaiksemalt. Nad suhtusid minu soovi arusaamisega, kuid mõne aja möödudes muutusid nende hääled jälle valjemaks. Vaatamata sellele, et tegu oli minu jaoks hetkel maailma kõige huvitavama raamatuga, ei suutnud ma lugemist jätkata. Peast jooksis läbi mõte, et ei tohi nendega ebaviisakas olla, kuna see võib olla takistuseks, kui mul peaks avanema võimalus neile Jumala armastusest rääkida. Ja eks see ole ka loogiline, sest armastust ju jõuga pähe ei määri.
Kuigi minus tekkis soov panna vaikuserikkujad paika ning huvitava raamatu taga veedetud minutid olid minu jaoks küllaltki kallid, leidsin endas piisavalt tarkust mitte riielda. Ma püüdsin leppida olukorraga ning jätkata lugemist, paludes Jumalalt abi, et Ta annaks mulle rahu ning, kui see on Tema soov, ka võimalust rääkida nendele noortele Jeesusest. Nende vestlus jätkus üha innukamalt. Ühel hetkel sain aga vastuse oma palvetele, sest tüdruk ütles, et ta huvitub kristluse ajaloost.
Ma võtan reisides tihti kaasa Ellen White’i raamatuid, et kinkida neid tuttavatele või isegi võõrastele inimestele. Sellele reisil oli mul kaasas „Suur võitlus“. Selles kirjutatakse väga palju kristluse ajaloost! Ma otsisin selle raamatu kotist välja ja ulatasin rõõmuga neiule. Ütlesin talle, et kuulsin kogemata nende juttu pealt (kuigi mulle tundub, et „kogemata“ kuulis nende juttu pealt terve buss) ja et see raamat on kingitus, mille ta võib endale jätta. Ma olen inimestele kinkinud juba umbes 10 raamatut, kuid nii siirast rõõmu nägin ma esimest korda! Neiu pakkus mulle omakorda tänutäheks raamatut vampiiridest, kuid ma keeldusin viisakalt. Me rääkisime natuke usust ja Jeesusest ning mulle tundus, justkui kuulaks terve buss meie juttu pealt. Jätkasin lugemist suure rõõmuga ning mind ei häirinud enam noorte innukas jutuajamine. Sain aru, et Jumal võttis ära minu ärrituse, mis poleks võimaldanud mul noortega kontakti luua.
Lugesin nüüd rõõmuga raamatut, mille abil Jumal valmistas mind ette järgmiseks etapiks minu elus. Sellel ööl buss sõitis Peterburi-Tallinn marsruudil ja minu jaoks ei eksisteerinud midagi peale Jumala, bussi ja käesoleva raamatu. See oli huvitav kogemus, kus tundsin end kõigest tavalisest ja igapäevaset justkui eemalolevana.
Oli veel üks moment, mida ma ei suutnud enda selja taga olevate noortega mitte jagada. Nad rääkisid elu mõttest, unistustest, hobidest ja sellest, mida psühholoogias nimetatakse oma mugavustsoonist väljumiseks. Mul tekkis vastupandamatu soov jagada nendega hetkel loetavat sõnumit. Ma näitasin neile raamatut „Unistuste andja“ („The Dream Giver“) ning minu sõrmed olid raamatu vahel hetkel lugemisel oleva peatüki vahel, mille pealkiri oli „Tavaline moodus mugavustsoonist väljumiseks“! Selle peale hüüatas neiu imestunult: „Universum vastab!“ Ma naeratasin vastuseks, kuna tean, kes on selle universumi Looja ja Issand.
Aleksandr Polupanov
Mulle meeldis Aleksandri mõte, „et ei tohi nendega (kaasreisijatega) ebaviisakas olla, kuna see võib olla takistuseks, kui mul peaks avanema võimalus neile Jumala armastusest rääkida“. Ma arvan, et meiegi võiksime lähtuda sellest, kas see, mis ma teen või ütlen, aitab minu kaaslastel Jumalat leida. Meie ülemäärane õiguse või korra nõudmine võib olla inimestega suhtlemisel ja nende usalduse võitmisel suureks takistuseks. Kui me tahame neile tutvustada armulist Jumalat, aga ise ajame oma õiguse saavutamiseks juuksekarvu lõhki, siis armulise Jumala sõnum ei jõua meie kaudu ilmselgelt nendeni, sest nad ei näe seda meis. Kui me kogeme, kuidas Jumal meiega käitub, ehkki Ta ei saa ka kõiki meie tegusid õigeks mõista, siis muutub järkjärgult ka meie suhtumine meid ümbritsevatesse inimestesse. Selle asemel, et meid surma saata – sest patu palk on surm – läks Ta ise surma ja pakub meile nüüd armuannina elu. Selline Jumala armastus teeb meidki elu armuanni vastuvõtjatena armulisteks. Ja see ei tähenda, et Jumal pole õiguse ja korra Jumal – Ta on seda, aga Tema viis meid õigeks ja korralikuks teha erineb tunduvalt meie viisidest kaasinimeste „kasvatamisel“. Sel põhjusel vajame hädasti Tema kohalolekut ja juhtimist igasse meie päeva. Ja seda meile ju Püha Jumala kohalolus pakutakse. Valik on meie igaühe teha.
