Jeesus märkas oma teel ja enda ümber kõike ja kõiki. Ükski pisike tähelepanuavaldus ei jäänud Talle märkamata, Ta pani tähele väikeseid lapsi ja veetis enamiku oma elust lihtsate inimeste seltsis – sest nemad hindasid Tema kohaolekut, samal ajal kui suured ja vägevad pidasid Teda „tölnerite ja patuste sõbraks” ega pidanud Temast eriti lugu. Jeesus ei lükanud kunagi kedagi – ei rikast ega vaest, suurt ega väikest – kõrvale ega keeldunud kellelegi külla minemast, lihtsalt need, kes endaga ise toime tulid, ei vajanud Teda ei siis ega vaja ka täna. Andku Tema ka täna meile arusaamist sellest, kellega meil on võimalik oma elu jagada ja aidaku meid ka see järgnev lihtsa ja südamliku Jumala lapse lugu astuda usus Talle ikka lähemale ja nautida meile antud eesõigust käia Temaga kõikjal ja alati.
Ma töötan leivakombinaadis ja olen sellest kunagi ka siin rubriigis kirjutanud. Kui minust sai abitööline, anti mulle kindel piirkond, kus ma koristasin. Aga ajapikku läks mul väga raskeks. Ma ei saanud enam hakkama, sest käisin tööl sageli magamata. Ja siis polnud lihtsalt jõudu oma ülesandeid täita. Ma elasin oma vanaema juures, kes ei saanud enam ise hakkama. Ta jäi järjest viletsamaks, ta vajas abi ka öösiti ja sellest need magamata ööd. Kuna ma ei suutnud oma tööd ära teha, hakkasid teised, kes selles piirkonnas töötasid, nurisema ja lõpuks olin ma lausa stressis. Ma palusin Taevaisa, et kui nad mind lahti lasevad, siis mina olen selleks valmis. „Ma usun, et küllap Sul on minu jaoks siis midagi muud varuks.” Ütlesin Taevaisale, et ma ei suuda enam. Ja Taevaisal oli minu jaoks midagi varuks.
Minu vanaema lahkus möödunud aasta septembris. Mõni aeg peale seda tuli mu ülemus minu juurde ja pakkus mulle teistmoodi töökorraldust. Minu koha peale tuli uus töötaja. Minust sai aga puhkuste asendaja. Kui aga kõik tööl on, siis töötan seal, kus parasjagu vaja on. Kas lähen teistele appi või on mõnes laoruumis vaja tööd teha. Siis on veel mu kohustuste hulgas rosinasaia triibutamine ja käsitöö Juubeli saia juures, mis seisneb selles, et kui saiad tulevad ahjust välja, siis üks töötaja lükkab vastava riistapuuga saiad ühte serva kokku. Siis need tulevad transportöörile, kus järgmine pritsib püstolist siirupit peale ja kolmas raputab peale puru. Pean ütlema, et algul ma suhtusin ülemuse pakkumisse väga kahtlevalt. Aga kui ma juba mõnda aega nii töötanud olin, siis alles sain aru, et see sobib mulle paremini. Nii ei pea ma iga päev põrandapesumasinat kasutama. Seega tuli Taevaisa taas appi ja kergendas mu koormat.
Järgnevad kogemused on seotud saia triibutamisega. Meie toodang läheb ka kaugematesse kohtadesse, näiteks Lätti või Poolasse. Sageli tooted sügavkülmutatakse. Mõni ettevõte või kauplus tellib aga pooltooteid, mida ise üle küpsetavad. Nii ei tea kunagi ette, kui suur võib toodangu kogus olla. Prognoos küll tehakse, ent see võib alati muutuda. Nii oli kaks reedet järjest selline juhus, et valmis tuli teha suur kogus toodangut. Esimesel korral 8 katelt rosinasaia, mis teeb kolm tundi saia triibutamist. Vahel tehakse sai hommikul kohe ära ja siis alles koorikleib. Meil on rosinasai ja koorikleib ühe ahju peal. Neil kordadel aga tehti saiad just peale koorikleiba. Minul tuli lõigata st triibutada ja ülemus tuli küsima, et kui kaua ma saan olla. Mina vastasin selle järele, kuidas teadsin, mis ajal päike loojub, et poole viieni. Ülemus vastu, et no, vaatame, et ehk tuleb üks mu töökaaslane ja vahetab mu välja. Minu järel on teised ka saia triibutamise ära õppinud, sest siis on alati keegi võtta. Kui aeg jõudis kätte, läksin triibutama. Töö ajal palvetasin: ,,Taevaisa, palun aita mind. Minu soov on vaid sulle ustavaks jääda. Palun aita mul õigel ajal vabaneda.'' Mul oli ka see murekene, et mu eakas õde soovis, et ma poest talle süüa toon. Olin aga õde hoiatanud, et võib-olla ma poodi ei jõua. Aga mulle tuli vahetus ja just niipalju varem, et ma jõudsin parasjagu poodi ka. Sama kordus nädal aega hiljem. See oli 7. veebruar. Sel päeval oli rosinasaia vähe, kuid sellele lisandus 9 katelt säästusaia. Ja taas tuldi mind vahetama ja niipalju varem, et jõudsin ka poodi. Läksin poe poole tänades ja kiites Taevaisa.
Meil tuleb ka pühapäeviti tööl käia. Meid on kuus, seega tuleb tööd teha üks pühapäev iga kuue nädala tagant. Minu töökaaslane soovis minuga ära vahetada ja nii ma siis tööl olingi. Siis tuleb tühjendada kõik majas olevad prügikastid, kuhu ligi pääseb. Kontrollida, et igas paberirulli hoidikus oleks paber. Et oleks pesuvahendid olemas, mõned tähtsamad kohad koristada, näiteks söökla, wc-d ja ka hügieeniruum. See on selline ruum, kust tuleb alati enne tsehhi sisenemist läbi minna. Vastav puhastusmasin puhastab tallalused ja seal tuleb ka käed pesta. Kui see kõik oli tehtud, vaatasin, et saia triibutamiseni on aega ja asusin põrandaid pühkima. Koorikleiva pakendusliin asub ahju kõrval. Samas on ka saia pakendusliin. Pakendajad töötavad nii, et kui koorikleib on pakendatud, siis koristavad selle liini ära ja lähevad saia liini peale rosinasaia ja Juubeli saia pakendama. Seal on ka üks käsitsi pakkimise liin. Ma pühkisin just nende vahel põrandat, kui käis kõmakas. Selgus, et koorikleivaliinil oli nuga pooleks läinud. See nuga on selline hambuline metalllint ja see lõikab koorikleivad lapiti pooleks. Mehaanik pani uue noa ja töö jätkus. Mina lõpetasin seal pühkimise ja suundusin ahju taha pühkima, kui mõne hetke pärast käis jälle kõmakas. Keegi liikus seal ja ma veel ütlesin, et ei tea, mis neil koorikleivaliinil nüüd katki läks. Aga see kõmakas oli teistsugune. Siis tuli tunne, et lähen ja vaatan, mis seal juhtus. Ja see pilt, mis avanes, tekitas kõhedust. Koorikleivaliini kõrval kõrgub viis tugisammast, need on väga kõrged ja need on ümbritsetud kahhelkivi plaatidega. Selgus, et just selle posti küljest, kus ma just olin pühkinud, oli alla pudenenud 2 suurt ja neli väikest kahhelkiviplaati. Koristasin tükid ära ja tänasin Jumalat, et Ta hoidis ära suure õnnetuse. Keegi ütles veel mulle, et näe, sa läksid õigel ajal sealt ära. Oleksid võinud pihta saada. Aitäh Taevaisale, et Ta hoidis mind. Ma ei kujuta ette, mis oleks juhtunud, kui selline kahhelplaat oleks mulle serviti pähe kukkunud.
Margit Kuu
Suur tänu Margitile nende südamlike kogemuste eest, mis panevad küllap iga lugeja uue pilguga vaatama sellele, mis meiega ja meie ümber toimub meie igapäevase elu virr-varris ning meie tööprotsessis. Kui palju enam me näeme Jumala ligiolu ja Tema hoidmist ja juhatamist, kui me siiralt Jumala lastena oma ususilmad lahti hoiame ning Isa juhatusele kuuletume. Ja kui sageli peame me end piisavalt suurteks, et ise hakkama saada. Suur tänu Margitile ka väikese leivatehase „ekskursiooni” eest, sest enamus lugejaid pole tänapäevases leivatehases kindlasti käinud ega tea, kuidas valmib meie toit.
Asutuses, kus mina töötan, on üle kahesaja töötaja. Üks kord kuus tuleb mul teha selline põhjalik ja suur Exceli tabel (ja kui keegi ei tea, siis Excel on selline hea abivahend tabelarvutuseks, mis tohutul määral kergendab väga paljude ametnike arvutustööd), mis sisaldab kõigi nende töötajate palgaandmeid töötasuliikide lõikes ning see aruanne on vajalik selleks, et otsustada, millised allüksused on kasumis ja millised mitte. Et iga number satuks täpselt õige rea peale, on tabel täis minu poolt sinna sisestatud valemeid, mis igatpidi kokku arvestades peaksid veel ka omavahel klappima. Ükskord olin selle ilmatusuure tabeli juures päris kimpus. Kontrollisin sisestatud andmeid ja valemeid ja kõik justkui klappis, aga aruanne ei läinud klappima. See aga tähendas, et kuskil oli viga.
Kontrollisin andmeid VIIS korda ja siis tõstsin silmad üles ja ütlesin: „Isa, kontrollime nüüd uuesti, aga seekord Sinuga koos!”Minu tabelis oli umbes 400 rida ja vähemalt 20 veergu, seega matemaatilise korrutustehte tulemusena saame, et selles tabelis oli vähemalt 8000 lahtrit, ühes neist oli viga, aga kus? Mina aga vaatasin peale palvetamist ühte lahtrit neist 8000-st – just seda lahtrit, kus oli vale valem sees. Viga oli leitud ja kõik klappis. Olin väga tänulik ja õppisin jälle kord ammu tuntud tõde, et meil on võimalik siin elus käia kõiges koos Jumalaga – Ta ei pea jääma meie töökoja või kontori ukse taha ootama, millal meie seal lõpetame.
Nüüd aga veel ühest päris isiklikust asjast. 21.04.2014 on minu jaoks jõudmine ühe nn kilomeetriposti juurde, sest sel päeval 25 aastat tagasi seisin ma Tallinna kiriku ristimisbasseini ääre peal ja olin vette astudes valmis kinnitama oma otsust kuuluda Jumalale, keda ma siis tundsin alles üsna lühikest aega.
Mind armastatakse ja seda ei muuda miski – selle õppisin selgeks üsna oma usuelu alguses ja pärast 25 aastat Issandaga koos läbi orgude ja üle küngaste astumist on see teadmine ja tunnetus aina sügavamaks muutunud. Mind armastatakse mitte seetõttu, et olen seda väärt või selle armastuse mingil viisil ära teeninud, sest seda ma ei suudaks. Mind armastatakse hoolimata sellest, milline ma olin või olen, hoolimata sellest, mida ma olen teinud või tegemata jätnud, ja see annab mulle tõelise turvatunde selles rahutus maailmas ja sügava soovi mingilgi viisil teada anda nii paljudele kui võimalik parimat sõnumit, mida meil on võimalik kuulda ja läbi elada. Sõnumit sellest, et meid kõiki armastatakse nii väga, et Jumal on meie päästmiseks andnud oma Poja, kes on tulnud ja seisnud meie kohale, kogenud kõike seda, mida meie kogeme ja siis kogenud ka seda, mida meie ei pea kogema – lahutust oma Isast, kellega Ta oli alati koos olnud – et meie ei pruugiks seda lahutust Isast iialgi kogeda. Tõsi küll, liiga sageli valime meie ise Isast lahusolemise kogemuse, sest jumalatul elul on meie suhtes mingi seletamatu tõmme. Peaaegu vastupandamatu soov mõelda mõtteid, mida Jumal heaks ei kiida; rääkida sõnu, mida meie ärev sisemus äkki esile purskab, sest me oleme neil lubanud enda sees kas andestamatuse või muu varjatud valu kujul pesitseda. Väga konkreetsete jumalatute tegudeni me küll enamasti ei jõua – vähemalt avalikult mitte –, nende ees me põrkume tagasi ning mõistame hukka neid meie ümber, kes tagasi ei põrku. See kõik toimub seni, kui meie mässuline käsi pole alandlikult pandud meid armastava Isa kätte, kes meid seejärel taaskord kättpidi Kolgatale talutab, et rääkida meile taaskord suurima armastuse lugu ja kinnitada, et Ta armastab meid endiselt.
„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud” rippuma ristil meie asemel ning kogema täiel määral Jumala viha meie patu vastu, mille Ta oli enda peale võtnud. Jeesus teadis, mis Teda ootab, sest Jesaja kirjeldab seda sündmust umbes 700 aastat enne selle toimumist alljärgnevalt: „Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmnägu ära pööratakse: Ta oli põlatud ja me ei hoolinud Temast! Tõepoolest võttis Ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! Meie aga pidasime Teda vigaseks, Jumalast pekstuks ja vaevatuks! Ent Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu, ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud! Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale! Teda piinati ja Ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes oma niitjate ees on vait, nõnda ei avanud Ta oma suud! Surve ja kohtu alt Ta võeti ära, aga Tema saatus — kes mõtles sellele? Sest Ta lõigati ära elavate maalt, mu rahva üleastumise pärast tabas Teda surm!” (Js 53:3–8) Ta tuli ja astus Isa poolt määratud teel sajatuste ja pilgete saatel lõpuni. Ja kõik maapealsed pidasid Teda kaotajaks, taevas vaikis, nemad said meist enne asjadest aru. Nad said aru, et see, mida meie pidasime kaotuseks, oli tegelikult võit. Jeesus on patu Võitja ja surma Võitja. Olgu Ta Võitja ka meie elus! Võitku Ta oma headuse ja armastusega meid ära!
25 aastat on pikk aeg, mis on uskumatult kiiresti möödunud. Ma pole sel teel kaugeltki kõike mõistnud, ka mitte kõike seda, mida minu ellu on lubatud – sest nii palju kui taevas on maast kõrgemal, on ju Jumala mõtted meie mõtetest kõrgemal –, kuid paljusid asju ja olukordi on Issand saanud mulle seletada tagantjärele, siis kui emotsioonid on vaibunud ja valu on tumestunud ning ma olen valimis olnud kuulama ning mõistma. Ma olen pidanud pettuma inimestes, ka kristlastes ning see on olnud kõige valusam; küllap on neidki, kes on minus pettunud ja kellele mina olen olnud komistuseks, kuid ma pole kordagi pidanud pettuma oma Issandas. Olgu Tema kiidetud!
25 aasta jooksul on maailm tundmatuseni muutunud – siis saime näiteks hakkama ilma interneti ja mobiilsideta ning paljusid asju, mida me täna peame normiks, tollal õigeks ei peetud. Tol ajal olime Nõukogude Liidu rahvaste „vennalikus peres” ja keegi ei arvanud, et see võib nii ruttu muutuda. 25 aasta jooksul on ka kogudus palju muutunud – nii näen seda mina – ja ma ei räägi seeliku pikkustest jms asjadest. Kuid Jumal on jäänud samaks ja sellepärast on Temale nii turvaline loota. Tema ei muutu, Tema Sõnas teatavaks tehtud Tema tahe ei muutu ja Tema armastus ei muutu. Tema „jah” on ikka „jah” ja Tema „ei” on ikka „ei”. Tänu Jumalale, et selles kiiresti muutuvas maailmas on Keegi, kes ei muutu – kuigi meie arvamus Temast ja suhtumine Temasse võib muutuda – Tema ei muutu ja Tema armastus ei muutu. Laseme hoopis meie sellel armastusel end muuta!
