„Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses,” kirjutab Paulus oma kirjas Filiplastele 4:6-7. Ma arvan, et see siin on Kogemuste kotikeses vist kõige sagedamini tsiteeritud piiblitekst. Jumal vastab rahuga, ütleb see tekst, ja küllap on iga lugeja kogenud olukordi, kus me kanname oma palve usus Jumala ette ja midagi nähtavat pole veel toimuda jõudnud, aga meie tunneme oma südames rahu – justkui oleks meie probleem juba lahenduse saanud. Sest me oleme olukorra üle andnud Temale, kes suudab lahendada. Sellisest oma probleemi üleandmisest – ja vahepeal ka n-ö „tagasi võtmisest” – räägibki Belinde tunnistus.
See oli ilus ja tegus juulikuupäev. Olime sõitnud minu isale maale appi. Aias olid valminud mustsõstrad ja mesimagusad, küpsusest pakatavad karusmarjad. Kuna põõsaid oli palju, läksin juba hommikul vara sõstraid korjama. Kui esimesed kausitäied korjatud, sai pliidi alla tuli tehtud ja mahlaauruti valmis pandud. Peagi voolas lõhnav värske mahl purkidesse, mis said endale ilusad värvilised kaaned.
Kuid kogu seda meeldivat tegevust varjutas teadmine, et tuleb teha üks telefonikõne arstile. Onkoloogile. Olin neid kõnesid alati kartnud. Lükkasime seda helistamist ikka edasi ja edasi, kuni ühel hetkel sai aeg otsa ja kõne tuli ära teha. Kuna mina olin köögis hõivatud, läks helistama abikaasa. Kui ta tagasi tuli, ütles ta, et arsti hetkel polnud, aga õde palus kindlasti tagasi helistada, kuna arst tahab meiega rääkida.
See oli hetk, kus mu ilus päev kokku varises. Kõhus läks õõnsaks ja teadsin, et midagi head sealt loota pole. Kui juba arst rääkida tahab, siis on probleem. Olin jõuetu ja tohutu raskus vajus hinge. Möödus kümme minutit ja ma tormasin helistama, sest kauem ei suutnud ma enam oodata. Pidin teadma tõde ja see, mis ma kuulsin, ei meeldinud mulle. Nimelt teatas arst, et kompuuteruuring näitab, et kopsus on lümfid suurenenud. Kuna tegemist oli armsa pereliikmega – ja me ju kõik armastame oma peret, oli see valus teadmine. Et asi lõpuni selge oleks, oli vaja minna kirurgi vastuvõtule, sest kopsust oli vaja võtta proovitükk.
Need marjad, mille korjamisest ma alles natuke aega tagasi nii õhinas olin, oleks võinudki sinna põõsa külge jääda. Jõud oli otsas. Peas olid kõige mustemad mõtted. Aga see töö tuli ära teha ja seda jätkus veel järgmisekski päevaks. Need olid pisaratega korjatud marjad, sest hirm ja südamevalu olid nii suured.
Jõudis kätte see päev, kui sõitsime koju Tallinna. Selleks ajaks olin oma mõtetega juba nii sasipuntras, et tulin ikka ja uuesti selle valuga Jumala ette. Mäletan, et istusin köögis laua taga, mul oli laual Piibel, kas ma sealt ka midagi lugesin, ei teagi, aga tundsin, et nüüd on piir. Pisarsilmil hüüdsin Jumala poole. Mäletan, et palvetasin, öeldes Jumalale, et mul on hirm ja ma kardan väga, see mure surub mind vastu maad ja ma ei saa selle olukorraga hakkama, aita mind! Ja siis juhtus midagi sellist, mida ainult Jumal võib teha. Enne kui jõudsin lõpetada palve, tundsin, et midagi on teisiti. Olin oma suurest murest vaba, nii kerge oli olla ja päevi kestnud ängistavast valust polnud midagi järel.
Tänu tublile ja toredale kirurgile sai ka see protseduur kiiresti tehtud. See oli ka arstile natuke keeruline, sest selle patsiendi puhul oli vaja kasutada narkoosi. Tänu Jumalale, et Ta oli kõik korraldanud.
Kuid mida ligemale jõudis päev, mil pidin minema vastuste järele, seda enam kasvas mu hinges ärevus. Kui me abikaasaga, kes on alati mu kõrval olnud, sest ta on lihtsalt maailma parim abikaasa, Mustamäe haigla treppidest üles läksime, tundsin, et hirm on minu üle võimust võtnud. Oodates kabineti ukse taga, tundsin, et minutid on kuidagi eriti pikaks veninud. Kui siis arst ükskord ukse avas, olin ma krapsti püsti ja teatasin talle kiiresti oma kohaloleku põhjuse. Ma ei teagi, kas oli minu kord sealt uksest sisse astuda või oli keegi enne mind, aga arst kutsus mu pärast seda, kui ta oli mind ära kuulanud, sisse. Ja siis algas tõeline „küpsetamine”. Arst uurib arvutist midagi. Pikk vaikus. Libistab käe üle pea, silitab lõuga, näol on tal väga mõtlik ilme. Ja siis järgnes küsimus: „Kas onkoloog kutsus teid tagasi oma vastuvõtule?” Vastus on eitav. Küsimus ei tõotanud midagi head. Taas pikk paus. Või mulle vähemalt tundus see paus väga pikana. Siis tõuseb arst toolilt ja hakkab kabinetist kõrvalruumi minema. Uksel keerab ringi ja ütleb nagu muuseas üle õla: „See haigus on sarkoidoos. Ei midagi hullu. Täiesti ravitav. Saadan teid kopsuarsti juurde ja kui vaja, teeb ta teile ravigraafiku.”
Istun seal ja midagi ei saa aru. Ma ei tea, kuidas meditsiinis sellist seisundit nimetatakse, kui inimesele ei jõua lihtsalt hetkeolukord kohale. Tulime abikaasaga haiglast välja ja läksime auto poole, vaikides astusime mööda kõnniteed, nagu kardaks oma sõnadega midagi ära rikkuda, kui keegi ütleb mulle: „MIKS SA MIND EI USALDA?” „Pikkade juhtmetega”, nagu ma vahel olen, mõtlesin, mis nüüd. Astusin veel paar sammu ja kordus sama küsimus: „MIKS SA MIND EI USALDA?” Kusjuures iga sõna oli öeldud rõhuga. Nüüd ma teadsin, kes minuga rääkis. See oli Jumal, minu Jumal. Tema tuleb mulle appi, kuuleb minu palveid, annab mulle südamerahu. Nüüd ma tean, et kui Jumal annab hingerahu, siis pole enam vaja muretseda. Aga mina ei usaldanud Jumalat. See oli mulle suur õppetund. Väga raske õppetund, aga vajalik.
Nüüd tean, et Ta räägib minuga ja see on sõnulseletamatu, tean, et Ta kuuleb mu palveid, teadmine, et UNIVERSUMI LOOJA näeb ja kuuleb mind, kahtlustest ja usaldamatusest tulvil väikest patust inimest. Kui väga Ta meid ikka armastab, seda on nii hea teada. Ja kogemused, neid ongi meile vaja, kuid need ei tohi saada meile komistuseks, vaid trepiks, mis viib meid taevasse.
Belinde Kõrgend
Kui mina olin alles „beebi”-kristlane, helistas mulle kord minu sõbranna ja palus, et ma tuleksin talle külla, „sest neil seal on probleem”. Sõitsime abikaasaga kohale ja selgus, et minu sõbranna ämmal oli suur mure, sest tema teine poeg oli oma pere juurest ära läinud ning tal oli paariks kuuks hädasti elamispinda vaja. Aastal 1990 oli see suur probleem, sest vaba elamispinda polnud kerge leida. Tegin neile ettepaneku palvetada ning nad olid nõus. Palusime siis kõik koos pisarsilmil – mina kõva häälega ja nemad mõttes – Jumala abi. Peale seda pani sõbranna ämm mulle veel südamele, et mina ka otsiksin kedagi, kellel oleks elamispinda pakkuda, ja ma lubasin seda teha. Tulime sealt ära ja ma teadsin, et see olukord on Jumala käes ja ma ei pea midagi tegema. Just nii nagu Belinde siin tunnistab, nii tundsin ka mina. Siis aga tuli mõte: kui ta mulle helistab ja küsib, kas ma leidsin tema poja jaoks elamispinna, kuidas ma ütlen, et ma polegi otsinud. Hakkasin jälle palvetama ja jälle oli südames selline rahu, et selle asjaga on kõik korras. Ja siis ühel päeval helistas sõbranna ämm ja mina mõtlesin, mida ma talle nüüd ütlen. Jõudsin seda mõelda, kui tema alustas juttu sõnadega: „Küll sina oled ikka imeinimene!” ja seletas siis, kuidas kohe peale meie palvet Jumala poole helistas talle tema sõbranna ja rääkis oma mõneks ajaks välismaale suunduvast pojast, kelle korter jääb välismaal viibimise ajaks vabaks. Nii saigi see korteriotsimise mure kohe oma lahenduse. Ma proovisin talle seletada, et mina ei ole „imeinimene”, sest me palusime ju Jumalat ja Tema juhatas murele lahenduse. Siis mõistsin ka mina, miks mul oli selline teadmine, et ma ei pea midagi tegema – asi oli juba lahendatud, lihtsalt info selle kohta polnud veel minuni jõudnud.
Mida aga teha siis, kui me anname küll olukorra Jumalale üle, aga ikka muretseme edasi? Või tunneme küll Jumala rahu ja lubame siis jälle hinge kahtluse tagasi panna? Keegi on ütelnud, et me usaldame vahel oma prügivedajat rohkem kui oma Jumalat, sest kui me oleme oma prügikoti kas tänavale või prügikasti tõstnud, siis me enam sellega ei tegele. Samas anname aga oma olukorra Jumalale üle, aga hoiame ikka „koti” teisest otsast kinni ja muretseme edasi justkui kartes, et Ta ei tule meie olukorraga toime. Ta tuleb meie olukordadega toime, kui me Teda selles ei sega, kuid Ta teeb seda tihti teistmoodi, kui meie arvame ja ootame. Ükski meie palve ei jää Tal tähele panemata, Ta on kõikvõimas, Ta ei hiline ega ole kusagil mujal hõivatud. Sest Ta armastab meid nii palju, et on surnud meie eest kõige häbistavamat surma; Ta on kandnud meie patusüüd pilgete ja mõnituste saatel ning piitsalöökide all; Ta on kogenud lahutust oma Isast, et meie seda iial kogeda ei pruugiks. Meid armastatakse Kolgatal makstud Jumala elu hinna suuruse armastusega ja seetõttu ei saa mitte miski meid Temast lahutada – peale meie otsuse mitte kuuluda Talle. Ärme siis tee kunagi sellist Jumala jaoks kurba ja meie jaoks lõppkokkuvõttes hukatuslikku otsust.
Aga sellest, et Ta tõesti tuleb meie olukordadega toime, räägib järgmine lugu.
Oli 27. august. Ilm oli väga soe ja päikesepaisteline ning seetõttu toimetasin aias päevitusriietes ja paljajalu. Nägin, et ploomipuu all oli mahakukkunud ploome ning läksin neid korjama. Laskusin põlvili ja otsisin rohu seest ploome, kui äkki tundsin torget parema käe sõrme – rästik. Sõrmele tuli kaks veretäppi, vaatasin neid täppe ja mõtlesin – väike asi. Läksin siiski toa juurde, istusin trepile ja panin käe külma vee ämbrisse.
Helistasin õele ja tema käskis kohe kiirabisse helistada. Kiirabiarst ütles: „Istuge paigal, ärge liikuge, sõidame kohe kohale!” Jooksin siiski veel venna juurde kõrvalmajja, et öelda talle, mis juhtus. Tundsin juba siis külmavärinaid ning veidi hiljem hakkasin oksendama.
Kiirabi jõudis kohale umbes kahekümne minuti pärast. Mind pandi kohe raamile tilguti alla, anti hapnikku. Auto sõitis sireeniga linna. Kõigepealt öeldi, et viiakse Keskhaiglasse, aga teel selgus, et Keskhaiglas polnud ussimürgile vastumürki ning siis viidi mind hoopis Mustamäe haiglasse. Minu enesetunne oli väga halb, mul oli vappekülm ja oksendasin pidevalt. Kohale jõudes olin endiselt tilgutite all ja ega ma mäletagi kõike, mis minuga tehti. Paar tundi hiljem viidi mind intensiivravipalatisse. Sugulastele, kes olid kohale tulnud, öeldi, et mu elu rippus juuksekarva otsas ja neil soovitati mind mitte väsitada. Paistetus levis kiiresti käevarrele, õlga ja roietele.
Olin haiglas 10 päeva. Palvetasin, et Jumal juhiks ravi ja ka mu usukaaslased palvetasid minu pärast. Taevaisa kuulis palveid ja ma hakkasin pikkamööda paranema. Haiglast väljakirjutamisel küsisin raviarstilt, kas mu elu oli ohus. Tema vastus oli: „Jah. Tänu Jumalale, et tegemist oli parema käega, olukord oli tõesti kriitilisel piiril.”
Jääb öelda tänu Suurele Arstile, kes andis ka raviarstile tarkuse mind ravida.
Eldi Meos
Kui mina kuulsin Eldiga juhtunud õnnetusest ja me kõik tema pärast palvetasime, mõtlesin ma meie koguduse vanade ja haigete peale, kes on Eldil ikka südamel olnud. Alles kaks aastat tagasi kaotasid meie vanad ja haiged Roosi surmaga ühe oma toe, kas nüüd võetakse ära ka Eldi, nende teine tugi? Jumal jättis ta meile alles nende haigete ja vanade pärast, kelle teenimist ta korraldab. Nagu mõned ihuliikmed on nähtamatud, aga hädavajalikud, nii on ka koguduse ihus neid ihuliikmeid, kelle tegevus on nähtamatu, sest see ei toimu kirikuhoones ega muus avalikus kohas, vaid haigete ja vanade juures kodus. Aga Jumal näeb kõike ning Tema toetab ja julgustab igaüht, kes tegutseb Jumala armus ja väes seal, kuhu armastav Isa tema tegutsema on pannud.
Oleme meiegi igaüks seal, kuhu Jumal meid evangeeliumi kuulutama on pannud või tahab panna. Evangeelium, mida meid kutsutakse kuulutama, „on Jumala vägi päästeks” (Rm 1:16) ja seda päästet pakutakse kõigile. Rõõmusõnumil, mis räägib meie Lunastaja kannatustest, surmast ja ülestõusmisest, on vägi puudutada inimlaste südameid enneolematul viisil, see ei jäta selle sõnumi kuuljaid mõjutamata. Piibel räägib, et kõik kuulajad ei ole kuuljad; mitte kõik, kellel on kõrvad, ei kuule neile kuulutatavat evangeeliumi, seetõttu tahabki Jumal edastada evangeeliumikuulutuse väga mitmel erineval viisil ja kasutada selleks väga erinevaid inimesi – ka Sind ja mind.
