Intervjuu Angel Rodriguezega
Tänahommikune jutlus oli teil Jaakobist ja tema loost – see õpetas meile palju. Ma usun, et teil on samuti oma lugu. Kuidas te hakkasite tegelema uurimisteemaga, millega olete hetkel seotud? Ja palun kirjeldage oma töövaldkonda.
Ma sündisin Puerto Ricos, minu vanemad olid adventistid ning mind ristiti siis, kui ma olin 9-aastane. Nii ma olen käinud koos Issandaga kogu oma elu.
Puerto Ricos läksin ma õppima adventülikooli vaimulikutööd ja teoloogiat. Kui ma selle lõpetasin, läksin ma kohe edasi seminari Michiganis, et saada magistrikraad. Seejärel töötasin ma kuus aastat pastorina ja siis omandasin teoloogiadoktori kraadi Andrewsi Ülikoolis. Pärast seda töötasin ma Puerto Ricos õppejõuna ning hiljem olin akadeemiline dekaan – see tähendab, et ma olin ülikooli presidendi abi, vastutades ülikooli akadeemiliste programmide eest. Umbes viis aastat õpetasin ma adventülikoolis Texases (Southwestern Adventist University).
Siis kutsuti mind peakonverentsi juurde Piibliuuringute Instituuti (Biblical Research Institute) ning ma olen seal töötanud 20 aastat. Nüüd olen ma juba kaks aastat pensionär, aga ma töötan ikka. Täisajaga on seal viis teoloogi.
Inimesed ei tea Piibliuuringute Instituudist just palju, aga see on peakonverentsi teenindav osakond, ka meie ruumid asuvad peakonverentsi hoones. Meil on kolm eesmärki: esiteks, konsulteerida kirikujuhte teoloogilises valdkonnas; teiseks, valmistada ette materjale, et kaitsta adventusku nii sisemiste kui väliste rünnakute eest; ja kolmandaks, valmistada ette materjale, mis annaksid sügavama arusaamise adventdoktriinidest. Meie kodulehel www.biblicalresearch.gc.adventist.org on sadu artikleid adventusu kohta. Me püüame julgustada ja toita teolooge adventsõnumi toetamisel, ning ülekaalukas enamus neist ongi väga pühendunud adventsõnumi toetajad.
Ma reisin palju, soovin tutvuda erinevate maade ja kultuuridega ning ülemaailmse koguduseperekonnaga. Ma tunnen, et need kohtumised toovad mulle endale isegi rohkem õnnistusi, kui ma suudaksin neid teistele anda. Mõnikord on reisimine raske – palju rahvast, öised sõidud, kuid selle kompenseerib inimestega kohtumine. Nii on see ikkagi hea. Ka see, et saab õppida ajaloost; kui lähen, siis jälle rohkema mõistmise ja teadmisega. Ma imetlen, missugustest poliitilistest hädadest on inimesed läbi läinud, ja nad on ikka elus!
Te ütlesite, et tulite siia, Eestisse, ja üldse Baltimaadesse, hea meelega. Ma usun, et alati on huvitav näha uusi kohti ja kohtuda õde-vendadega üle kogu maailma, kuid ma arvan, et teie külaskäik kätkeb midagi enamat. Mis on see sõnum, millega te siia tulite?
Me tulime usus ja veendumuses, et meil on teiega sama sõnum ja missioon. Me tulime tugevdama seda ühtsust, mis meil juba on. Me tulime uuesti kinnitama, et me oleme pühendunud teile, ja, ka vastupidi, leidma, et ka teie olete pühendunud meile. Me tulime jagama seda, mille eest meie kirik seisab. Mitte sellepärast, et teie ei seisa selle eest, vaid just sellepärast, et te selle eest seisate. Meil on ühised vestlused, me uurime koos, kuulame üksteist, ning selle tulemusena me saame õnnistatud. Asja tuum on selles, et me soovime, et koguduseliikmete pühendumine oleks kõigepealt Issandale Jeesusele ja siis koguduse missioonile kuulutada sõnumit üle kogu maailma, nõndaviisi seda tugevdades. Mulle see meeldib. Issand õnnistab selliselt meie vaimulikku uuendust. See oli tavapärane ka Vanas Testamendis: preester õnnistas rahvast. See on tähtis, sest see ühendab meid.
Intervjueeris Hele Kulp
