Hea lugeja, sinu ees on taas kotitäis usukaaslaste kogemusi, mis on siia kirjutatud plaani ja sooviga sind usuteel kinnitada. Hiljuti lõpetasime hingamispäevakoolis pühamuteemaliste õppetükkide uurimise, milles keskendusime kohtupidamisele ning ilmselt seetõttu jäigi palju muud tähenduslikku pühamu kohta selle kolme kuu jooksul käsitlemata. Siinkohal meenutaksin tänuohvreid, mida nimetati ka rahuohvriteks, mis toodi sageli koos põletus- või patuohvriga ning mille liha ei põletatud nagu põletusohvri liha ega antud söömiseks preestritele nagu patuohvri liha, vaid söödi kogudusetelgi juures koos sõprade ja tuttavatega. Just nii on see mõeldud olema ka meie tänuohvritega – neid tuleks jagada oma sõprade ja usukaaslastega. Ja seda sümboolikat edasi kasutades tuleb nüüd „söömiseks“ esimene tänuohver.
Kogu mu elu on olnud Jumala poolt õnnistatud. Ma olen Jumalale kogetud kaitse ja armu eest südamest tänulik. Tahan siin jagada vaid mõnda üksikut kogemust.
Elasime meie riigi ja rahva jaoks pöördelistel aegadel Jõgevamaal ja seal tehti meid kulakuteks. Meid aeti meie kodust välja, kuid see omakorda päästis meid Siberisse sõidu eest. Tol ajal ütles keegi, et meie kui kulakute koht on Tomskis, Siberis on sellenimeline linn. Me pidime põgenema ühest kohast teise, kõik meie vara jäi koju maha ning me pidime tegema enda elus hoidmiseks erinevaid töid. Kuna meie kodu oli enne küüditamist ära võetud, siis otsiti meid nüüd taga. Me teadsime juba, et kui meid nüüd kätte saadakse, siis meid ei viida mitte enam Siberisse, vaid meid lastakse lihtsalt maha. Samuti oli juba toimitud meie läheduses elavate inimestega. Ühes talus oli „võimuesindajate“ saabudes kodus vaid vanamemm koos 12-aastase lapselapsega ning nemad tapeti. Seesama mahalaskmise ellu viinud salk mehi sõitis reega meile vastu. Meie olime ree peal kahekesi tädiga, tädi taipas kiiresti, milles asi on, ning käskis mul suurräti üle pea tõmmata, et mind ära ei tuntaks ning et meid siis mõlemaid maha ei lastaks. Piilusin räti varjust välja ja nägin, et meeste hulgas oli ka üks minu koolikaaslane, kes oleks mind kindlasti ära tundnud. Nüüd nähti meie ree peal vaid kahte vanatädi ning nii pääsesin sellest olukorrast eluga.
***
Järgmine lugu juhtus sõjaajal. Sakslased olid õhtul läinud ja hommikul tulid venelased. Kui vene sõjavägi oli meist mööda läinud, läksin ma niitma kraavikaldale, kus oli lopsakas rohi. Hakkasin vikatiga niitma ja korraga oli vikati otsas granaat. Panin vikati vaikselt maha ja läksin abi kutsuma. Hiljem selgus, et tegemist oli töökorras granaadiga. Jällegi kogesin, et mind hoitakse.
***
Sel ajal, kui ma töötasin Jõgeval sordiaretusjaamas, sõitsime kord töökaaslastega rongiga Tallinnasse kaupa tooma. Tagasiteel rongis märkas minu töökaaslane, et üks mees samas vagunis jälgib mind pingsalt. Mina seda meest ei tundnud ja ei osanud sellest midagi arvata. Siis käskis ta mind vaguni tamburisse tulla ning ütles, et ma pean temaga Tartuni sõitma, kus ta tahtis mind ametivõimude kätte anda. Just sel hetkel sekkus meie jutusse üks minu töökaaslasest agronoom, kes ütles, et ma ei lähe temaga kaasa. Pääsesin tänu sellele sekkumisele selle mehe käest, kes hiljem käis mitmel korral minu töökohal minu kohta uurimas. Siis lõpuks selgus, et ta ajas mind segi kellegagi, kes oli talle teiste inimeste kuuldes piinliku olukorra tekitanud ja nüüd tahtis solvunud mees kuidagi kätte maksta. Kogesin jälle, et õiged inimesed olid õigel ajal õigetes kohtades ja tegid õigeid asju – Jumala võimas käsi oli minu kaitse korraldanud ning ma sain hoitud suure hulga sekelduste eest.
***
Ma elasin suure osa oma elust Jõgeval ning oleksin ilmselt voodihaigeks jäänud, kui ma õigel ajal poleks Jõgevalt ära tulnud. Mul oli reuma, mida keegi ei ravinud ja ma käisin kogu aeg palavikuga tööl. Tallinnasse elama asudes sattusin kõigepealt tööle hooldajana väikelastekodusse ja lõpetasin seal õdede kursused, siis läksin nakkushaiglasse tööle. Sealt sain sanatooriumi tuusiku ning seal öeldi mulle, et kui ma vähemalt kolm korda ravi ei saa, siis ma terveks ei saa. Mul oligi võimalik ravi saada ja koguni rohkem kui kolm korda ning tänu Jumalale ma sain terveks. Jõgeval edasi elades oleks mu haigus tähelepanuta jäänud ja ma olen ka selles elukoha muutuses näinud Jumala kätt.
***
Olen oma elus kogenud ka Jumala tervendavat väge. Kannatasin pikalt maovalu käes ja palusin Jumalalt abi. Maovalu kadus. Samasugune lugu juhtus diabeediga – ka selle võttis Jumal ära. Keilas elades juhtus mul selline lugu, et äkki olid käsi ja jalg liikumatud ning kogu üks kehapool oli tuim ja liikumatu. Kutsusin arsti, arvates, et mulle kutsutakse kindlasti kiirabi ja mind viiakse haiglasse, kuid midagi sellist ei juhtunud. Arst ütles, et seljalüli on paigast ära ning kirjutas välja valuvaigisteid. Nii ma siis seal liikumatuna olin ja palusin, et Issand paneks mu selja paika. Ja nii juhtuski, et äkitselt oli selg korras, kogu tuimus kadus ning mu käed-jalad liikusid nagu varem. Hiljem tervisekeskuses üht sarnase veaga inimest kohates sain teada, et teda oli minust pisut kergemas olukorras saadetud seljaoperatsioonile. Jälle oli mind noa alla minemisest ja kannatustest säästetud.
***
Ma olen pidanud oma elus palju kolima. Mul on olnud kokku 18 kodu. Kui ma hiljuti Keilast oma majast olin otsustanud Tallinnasse kolida, sest üksi suure maja eest hoolitsemine hakkas üle jõu käima, hakkasin samuti Taevaisa juhtimist paluma. Minu palve oli, et mu korter võiks olla akendega päikese poole. Siingi täitis Jumal minu alandliku palve. Kiidetud olgu Tema kõigi imetegude eest, mida minu elus on olnud palju rohkem kui kirjatükki mahtus.
Linda Läänemets
Vähemalt 19. kodu on Lindal veel võimalik saada ja seda on Jeesus Johannese evangeeliumi 14. peatüki kohaselt praegu valmistamas. Õnneks pole selle „kolimise“ juures midagi tegemist kogu maise vara transportimisega, vaid sinna tuleb kaasa vaid see, mis on meis. Ja sellestki, mis meis, peab suur osa maha jääma. Õpetagu Jumal meid kõiki täna-homme Tema väes oma eesseisva „elukohavahetuse“ suhtes otsuseid tegema.
Mõned aastad tagasi käis meie kodus palvegrupis ikka üks noor heledapäine väga terase olemisega neiu – Silvya Taal, kellel oli alati märkmik kaasas ja kes alati kõik tema jaoks uue ja huvitava üles märkis. Seal sain ma temaga põgusalt tuttavaks, oleme nüüdki vahel kirjutanud ja muidu juttu rääkinud, aeg-ajalt tuletab Jumal teda mulle meelde ja siis olen ma tema pärast palvetanud ning ka palvelisti kaudu tema muredele-võitlustele kaasa elanud ning palunud. Nüüd on Silvya tänuga südames saatnud siia oma kogemuse. Tänu Jumalale palvete kuulmise ja selle imelise töö eest, mida Ta teeb meie eludes.
Igale loole eelneb mingi lugu, ilma milleta poleks ka järgnevat või oleks see järgnev meie jaoks hoopis teistsuguse lõhna ja maitsega. Iga lugu on oluline. Alustan eelmisel suvel toimunust. Nimelt käisin siis läbi ühe mehega, kelles oli palju selliseid omadusi, mida ma mehes hindan, ning et olin armastuses pettunud, hoidsingi kinni mõistuslikest põhjustest, eirates seda, et minu südames ei ole kõik päris nii, nagu peaks. Palvetasin küll, et Jumal mind kuidagi neist kahtlustest välja juhiks, kuid ei kuulanud Teda siiski. Ikka püüdsin ja püüdsin, lootsin ja lootsin. Kuna ma ei teadnud, mida teha (meil olid algusest peale tülid ja probleemid, kuid samas temas oli palju sellist, mida hindan), siis palvetasin, et Jumal näitaks mulle konkreetselt, mida ma tegema pean. Ja Jumal näitas, sellisel moel, nagu olin palvetanud, ent et mu saadud vastus võis vabalt olla ka täiesti juhuslik kokkusattumus ning et inimesed selles kahtlesid, hakkasin ka mina kahtlema. Kuid kui siin oli Jumala käsi tõepoolest mängus, siis ütles Ta mulle juba siis, et peaksin selle mehe juurest lahkuma. Miskipärast ma ei lahkunud.
Möödus aasta täis tülisid, probleeme, närvesöövaid aegu. Ühest mäest saime üle, teine mägi kõrgus ees. Kui vahel tunduski, et oleme jõudnud rahulikesse vetesse, ilmus udust jälle kari või keeris. Tema veenis mind, et see on normaalne, kui inimesed alles õpivad teineteist tundma, ja mina uskusin teda kui vanemat ja kogenumat inimest. Mul ei olnud endal mitte mingisugust jõudu midagi teha või muuta, sest tundsin, et mida ma ka ei teeks või kuidas ma ka ei oleks, ikka teen ma kõik vaid hullemaks, tundsin lootusetust ja jõuetust. Palvetasin, et Jumal kuidagi lahendaks selle olukorra – lahendaks minu kangekaelsusele vaatamata, manööverdaks kuidagi minu rumalusest ja pimedusest läbi ja teeks kõik ikkagi korda, juhiks mind selgusse, äratundmisse, juhiks seda meest. Palvetasin, et sünniks Issanda tahtmine, sest kuigi oma plaanidest ja peas valmismõeldud soovidest on raske lahti öelda, on Jumala plaan meie jaoks alati parem kui see, mis me ise ette kujutame. Palvetasin, et mida iganes ma teen või otsustan, Jumal juhtigu mind ja olukordi, ja kui ma ei taha kuulata, ärgu ikka jätku mind üksi. Kuid mitte midagi ei muutunud, terve aasta. Kõik veeres edasi nagu lumepall, ja kogus vaid tuure juurde. Lõpuks muutus see, et mina taipasin, et kui miski vaatamata palvetele ei muutu, pole tegemist õige asjaga, sest mis on õige, seda Jumal ka õnnistab, eriti veel, kui selle eest palvetatakse. Meie suhted olid selleks hetkeks taaskord jahenenud ja mina tundsin, et minus ei ole lihtsalt jõudu seda jätkata.
Otsustasin, et niimoodi ma enam jätkata ei suuda, ja kui Jumal tahab, et me koos oleksime, küll me siis jälle kokku saame, aga nüüd ja praegu mina lahkun. Rääkisin Mariga (Mariann Volkonski), et mul raha ei ole, aga ma pean sealt minema saama, hakkan korterit vaatama ja küll Jumala abiga kuidagi saan hakkama. Olin koolis, kui Mari uuris minu eest kinnisvaraportaale ja saatis mulle isegi paar üürikuulutust, ent need olid minu jaoks liiga kallid. Muud tol hetkel aga polnud. Siis saatis Mari minu mure palvelisti. Jõudsin veidi pärast seda koolist koju ning mõtlesin, et kiikan ka siis kinnisvaraportaale. Ma ei uskunud oma silmi – kohe leidsin kuulutuse, milles pakuti korterit ülisoodsa hinnaga, ja mitte 12 m2, nagu tavaliselt sellise raha eest leida võib, vaid 40 m2! Helistasin kohe maaklerile, telefon andis kinnist tooni. Helistasin uuesti ja uuesti, kuid kui mina lõpuks löögile pääsesin, oli keegi selle korteri juba broneerinud. Samas majas oli veel üks sama hinnaga korter välja üürida. Otsustasin, et lähen kohale, vaatan mõlemad üle. Kuid teine korter oli tilluke ja pime. Üks noormees oli samuti tulnud korterit vaatama, ja ta rääkis, et tal ei ole muud varianti, kui võtta see tilluke (ja odav) korter. Mul oli vaja kohe otsustada, kas ma hakkan temaga arutama, kellel seda rohkem vaja on, või mitte. Ja ma otsustasin, et ma ei hakka – saan sellise tillukese pesa endale iga kell mujalt – ning jäin ootama, mis saab broneeritud korterist. Kui Jumal mind juba sinnamaani oli juhtinud, juhib Ta edasi ka. Järgmisel hommikul helistas mulle maakler ja ütles, et need, kes olid korteri broneerinud, ei saanud raha kokku. Mina läksin lepingut tegema. Nagu ma ütlesin, raha mul tol hetkel ei olnud sellise suure väljamineku jaoks, aga õnneks on mul sada sõpra ja Jumal, nii et seegi mure sai lahenduse. Kuid üks mure oli veel – nimelt on mul väike karvane kasvandik nimega Juss, ja kasse korteriomanikud eriti ei armasta. Taas läks minu mure palvelisti. Helistasin omanikule ja küsisin, kas võin kassi kaasa võtta – lepingus selle kohta midagi ei olnud – ja sain vastuseks, et “no kus te selle kassi ikka panete... kui on rahulik loom, siis võib”. Seni olin kuulnud vaid, et sõna “kass” peale on eitav vastus garanteeritud. Aga nüüd elan ma rõõmsalt oma Jussikesega koos ja Jussike ei ole seni veel piiksugi teinud selle koha pealt, et ta ei saagi enam väljas puude otsas turnimas käia (eelmises elukohas ta ainult kräunus “laske mind õue, laske mind ometi õue!”), nii et võin rahuliku südamega öelda, et minu kass on täiesti rahulik. :) Võiksin oma kassist veel pikalt pajatada, sest ta on mulle väga, väga armas, ja sellest võite järeldada, kui rõõmus ma olen, et sain ta kaasa võtta.
Tunnen, et läbi selle kogemuse õppisin veidike rohkem Jumalat usaldama. Kogesin taaskord, et mind juhitakse, ka siis, kui ma ise kipun teelt kõrvale kalduma ja tahan asju omamoodi teha, ja et mind armastatakse, hoitakse ja õnnistatakse – kõigele vaatamata! Olen armastava Isa laps ja selle üle ääretult õnnelik!
Silvya Taal
Kui Silvya lõpetas oma loo tõdemusega, et ta on armastava Isa laps, siis mina tahaksin jätkata Piibli salmiga, mis räägib samuti Jumala lapseks olemisest. „Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.“ (Rm 8:14) See tekst ütleb, et Jumala laps laseb Jumala Vaimul end juhatada. Vahel me elame päevast päeva, teeme, mida oskame ja suudame, palume ja teenime ning võime mingil hetkel ka kahtlema hakata, kas me ikka oleme Jumala lapsed. Kui midagi väga eredat ei sünni – või vähemalt meie seda ei näe ega koge –, siis võib selline kahtlus hinge pugeda. Loomulikult tuleks meil uskuda ja mitte kahelda selles, et me oleme Jumala lapsed, aga siis tulevad kõik need meie „agad“… Sellepärast Jumal valibki meid vahel kinnitada olukordadega, mille kaudu me päris selgesti näeme, et oleme olnud Jumala poolt juhitud ja seega Tema lapsed.
„Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile.” (Mt 7:7)
Olin lubanud rääkida ühel hingamispäeval jutlusetunni alguses lastejuttu. Nädala jooksul käis mul peast läbi palju ideid, kuid selget äratundmist ei tekkinud, mida just sel korral oleks koguduse kõige pisematel kõige rohkem vaja kuulda. Kuna käes oli ka aeg kiriku kaunistamiseks, siis plaanisin reedesel vabal päeval leida vahendid nii kiriku kaunistamiseks kui ka lastejutuks.
Olin kiriku kaunistamise materjalide otsimisel Taevasele Isale nõnda tänulik, et Ta tuletas mulle järjest meelde poed, kust sain kõik vajamineva väga soodsate hindadega. Samas ei suutnud ma leida väikseid klaaspurke, mida oleks võimalik pärast kaunistamist kasutada küünalde hoidjatena. Olin juba päris hädas, kuna ettevalmistamiseks planeeritud aeg hakkas otsakorrale jõudma. Palusin Isa, et Ta annaks mulle mõtte, kust ma neid purke saaksin, ning samas ka annaks mõtte, millest ma lastele rääkima peaksin. Palvevastus tuli imekiiresti – Jumal andis esmalt kindla veendumuse, et Ta hoolitseb mõlema asja eest. Seejärel oli ka selge, et lastele tuleks rääkida, kuidas Jumal meie eest hoolitseb ja kuidas Ta vahel kasutab ka inimesi teiste eest hoolitsemiseks. Kohe tuli ka mõte, et juhtivaks tekstiks võiks olla “Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse, ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad?” (Mt 6:26) ning et igale lapsele võiks jagada lindude toitmiseks väikese toidupalli, mida on võimalik akna ette riputada. Kust aga saada kiiresti nii linnutoidu palle ja klaaspurke? Selles poes neid ei olnud. Kuid Jumal andis sellegi vastuse ja ma kiirustasin tänades auto poole.
Jõudsin poodi ja tõesti – seal olid täpselt vajaminevad purgikesed ja linnutoidupallid soodushinnaga. Võite ette kujutada, kui õnnelikuna ma kassajärjekorras ootasin! Aga see polnud veel selle kogemuse lõpp…
Nimelt õhtupoole kiriku kaunistamiseks valmistudes selgus, et olin täiesti unustanud eelmise nädala kokkuleppe Lyga (Kaasik), et me mõlemad pidime voltima paberist kurgesid, mida akendele riputada. Olime eelmisel nädalal just vestelnud, et kured võiksid olla peamine osa kaunistustest ja ma ei mõista tänini, kuidas ma sain need unustada. Tänu Jumalale, et Ta pani Lyle südamele voltida neid topeltkoguses, nii et kurgesid jagus kenasti. Alles hiljem mõistsin, et needsamad unustatud volditud kured sobituvad nii kenasti ettevalmistatud lastejutuga. Seega oli kogu kirik justkui üks osa lastejutu abimaterjalist. Aga seegi polnud veel selle kogemuse lõpp…
Kui tuli lastejutu aeg, siis Jana (Rosin) poolt ettevalmistatud slaidide esitluses oli ka just pilt suurest linnust. Kusjuures tema ei teadnud, millest ma räägin ja ma ei teadnud, milline on tema slaidiesitlus. Hiljem tuli veel välja, et ta oli vahetult õhtul muutnud slaide – algselt pidi linnupildi asemel olema lasteteemaline pilt.
Oli väga keeruline lastejuttu rääkides hoida tagasi pisaraid, kuna tundsin nõnda suurt rõõmu, et olin olnud osaline Taevaisa poolt koostatud plaanis. Me polnud oma mõtetest Ly ega Janaga terve nädala jooksul vestelnud ja kogu plaani tükikesed asetusid järjest oma kohale nagu pusles. Oleme meiegi ju otsekui Jumala linnukesed, kelle eest Ta hoolt kannab omal moel. Ning ma usun, et just Jumala teenimises ja jumalateenistustes peamegi kõik täielikult Jumala kätte usaldama, et Tema võiks selle läbi oma vägevust näidata. Meie Jumal on seesama, kes tegutses võimsalt ka siis, kui Saalomoni ajal ehitatud templit sisse õnnistati.
Õnne Laanmets
Kuna sellel misjonihingamispäeval, millest Õnne kirjutas, oli jumalateenistuse teemavalik ja kava kokkupanemine minule usaldatud ja mulle oli Taevaisa südamele pannud kaasinimeste toitmise ja abivajaja enda vajadustest ettepoole asetamise teema ning pealkirjakski oli meil seekord Eelija ja Sarepta lesknaise loost pärit mõte „Esmalt valmista mulle pisuke kook“, ja et ma polnud seda teemat kooskõlastanud lastejutu rääkijaga, siis olin ma tõsiselt rõõmus, kui Õnne hakkas rääkima just meie teemaga kokkusobivat lastejuttu. Ja kui ta siis jagas lastele kätte lindudele toiduks mõeldud rasvapallid ja saatis ka lapsed endast nõrgemaid toitma, sain aru, kuidas Jumal oli kogu selle jumalateenistuse sõnumi niiviisi üheks tervikuks teinud ja sellega seda tõeliselt võimendanud – kõik seal, ka laulud, rääkisid ühest teemast. Nii hea on olla oma Isa laps ja paluda Tema juhtimist ja seda ka kogeda. Õpetagu meie Isa meid ikka jääma alandlikeks palujateks Tema palge ees. Et me ei kasvaks kunagi nii suureks, et hakkame arvama, et saame ise hakkama. Me ei saa kõigepealt iseendaga – oma tujude ja tahtmistega – hakkama, rääkimata siis suurematest asjadest. Aga Jumala Poeg, kes ristiteotust on kandnud, saab meiega meie nõusolekul toime – Tema armastus saab kõigega meis ja meie elus toime ja Tema teeb meid ka võimelisteks ja tahtlikeks olema Tema töös just seal, kus Tema tahab ja sel viisil nagu Tema tahab. Ja Tema tahe on meile alati hea ja õige, sest Ta armastab meid.
