Ap 17:29,30 on kirjutatud: „Kui me nüüd oleme Jumala sugu, siis ei tohi me arvata, et jumalus on kulla või hõbeda või kivi sarnane või nagu inimeste oskuse ja kujutluse loodud. Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada.“
Nõnda rääkis apostel Paulus Ateenas Areopaagil, olles eelnevalt ärritunud asjaolust, et Ateena linn oli ebajumalakujusid täis. Nii ta siis rääkis neile, kes teda kuulata soovisid: „Kui me nüüd oleme Jumala sugu, siis ei tohi me arvata, et jumalus on kulla või hõbeda või kivi sarnane või nagu inimeste oskuse ja kujutluse loodud.“ Aastatuhandeid on inimesed teinud kujukesi ja pilte ning neid kummardanud kui jumalaid, mõistmata, et see on vale, ja „Jumal on ... selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada.“ Meie küsime: „Miks?“ Mitte, et miks Ta meelt parandada käsib, vaid miks Ta varem seda sallis, pealegi üsna kaua, või kuidas seda mõista? Samas näeme Piiblist, et mõnel juhul tegutses Jumal väga kiiresti ja üsna sallimatult. Miks?
Mõelgem kõigepealt pisut sõna sallima tähendusele. See pole sama mis armastama. See tähendab pigem olukorraga leppima. On küllalt olukordi, mis meile ei meeldi, aga millega oleme sunnitud leppima kui paratamatusega, sest nende muutmine ei olene üldse meist. Tark on mitte lasta end taolistest olukordadest ärritada, vaid leppida nendega kui paratamatusega. Need ei pruugi meile põrmugi meeldida, aga andkem endale aru, et meie ärritumine ei paranda olukorda. See tekitab vaid stressi, mis toob meile kahju. Kui meil rahu pole, siis palugem seda Jumala käest. Mõeldes nüüd Jumalale, küsime: „Kas ka Jumala jaoks esineb paratamatust (nagu meie jaoks)?“ Jah, aga seda siiski teistsuguses tähenduses kui meie jaoks. Jumal tegutseb väga kindlate põhimõtete järgi, millest Ta iialgi üle ei astu. Püüan seda illustreerida ühe kujuteldava olukorraga inimeste juures. Oletagem, et üks inimene on kohutavas rahapuuduses. Tegelikult polekski tarvis seda oletada, sest selliseid inimesi on väga palju, aga kujutagem ette ühte väga konkreetset inimest, kes sellises olukorras on. Äkki tekib tal võimalus päris suur summa raha varastada. Näiteks läheb ta ühte väikesesse poodi midagi ostma. Poemüüja pöördub midagi riiulist võtma, jättes suure summa raha poeletile. Ükski inimene ei näeks, kui leti juures seisja selle ära võtaks ja poest lahkuks. Ta on selles paigas võõras, ja müüja ei tunne teda. Selles poes pole ka turvakaameraid. Aus inimene ei võta võõrast raha ka siis, kui selleks on ülisoodne võimalus, ehkki ta on kohutavas rahapuuduses. Nii ei toimi ka Jumal iialgi oma põhimõtete vastaselt. Seetõttu võib tinglikult öelda, et ka Jumala jaoks on olukordi, mis Talle ei meeldi, aga millega Ta lepib kui paratamatusega. Jeesus polnud põrmugi õhinal valmis Kolgata ristile minema, mistõttu Ta palvetas Ketsemani aias: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!“ (Mt 26:39) Kuna inimkonna päästmiseks muud võimalust polnud, siis Ta leppis ristile minekuga kui paratamatusega.
Olukord, kus väga paljude maade inimesed ei tundnud tõelist Jumalat, vaid tegid endile ebajumalaid, kindlasti Jumalale ei meeldinud, kuid Ta leppis olukorraga, kuni polnud aktiivset misjonitegevust nende valgustamiseks. Evangeeliumi kuulutamisega maailmale olukord muutus. Sellest siis Pauluse väide: „Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada.“ Meelt parandada käsib Jumal just evangeeliumi kuulutajate kaudu (kellest üks oli ka Paulus). Tänapäeval ka Piibli, vaimuliku kirjanduse ja meedia vahendusel. Kuidas suhtub Jumal „teadmatuse aegadel“ või tänapäevalgi paratamatus teadmatuses elanud ja elavatesse inimestesse? Kindlasti võime öelda, et objektiivselt, aga milles see ühel või teisel juhul täpselt väljendub, on meil, minu arvates, raske öelda. Maailma praktikas on levinud ütlus, et seaduse mittetundmine ei vabanda seadusest üleastumist. See põhimõte kehtib ka Jumala juures. Paulus kirjutas roomlastele: „Kes teevad pattu Seaduseta, need ka hukkuvad Seaduseta, kes teevad pattu Seaduse all, neile mõistetakse kohut Seaduse järgi.“ (Rm 12:12) Patt jääb patuks, vaatamata sellele, kas olen Jumala Seadusega tuttav või mitte, ja pattu tehes hukkun (kui ei kahetse ega otsi andestust). Edasi räägib aga Paulus sellest, et põhimõtteliselt on võimalik elada seaduskuulekat elu (seda kindlasti määral, mil inimesed seda Jumala armust suudavad) ka ilma Seadust tundmata. Aga kuidas siis? Me ei tohi ära unustada Püha Vaimu märguandeid südametunnistuse kaudu. Seetõttu ei saa me ka teise inimese seadusetundmist ega -täitmist objektiivselt hinnata, ainult Jumal saab, ja Ta teebki seda. Jumal teab, millal ja mida Püha Vaim kellelegi ütles, ja kuidas inimene sellele reageeris. Loeme edasi: „Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid. Nii see ilmneb päeval, mil minu evangeeliumi järgi Jumal Jeesuse Kristuse läbi mõistab kohut inimeste saladuste üle.“ (Rm 2:14-16) Kui üks pagan, kes ei teadnud midagi Jumala kümnest käsust, elas ausalt ja õiglaselt, siis Jumal arvestab sellega.
Jätkem paganad ja mõelgem, kui kannatlik oli Jumal oma eksiva rahvaga, kes pidi Jumala Seadusega väga hästi kursis olema! Nüüd aga näide sellest, kus Jumala-poolse sallimise asemel esines küll sallimatus, et inimest tabas kohe karistus. Apostlite tegude raamatu 5. peatükis on lugu Hananiasest ja Safiirast, keda tabas silmapilkne surm, kui nad olid Peetrusele valetanud oma maaomandi müügi kohta. Peetrus ütles, et tegelikult valetasid nad hoopis Jumalale. Asi pole üldse nii keeruline, kui esmapilgul paistab. See, et valetamine on patt, ei saanud neile kui iisraellastele, pealegi veel kristlasteks saanuile, kuidagi teadmata olla. Jumal ei salli pattu ega ole seda kunagi sallinud, aga on arvestanud inimeste teadmatusega, samuti inimeste nõrkusega kiusatustele vastu panna ega soovi kellegi hukkumist, vaid pakub võimalust meelt parandada. Prohvet Hesekielil käskis Jumal rahvale öelda: „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu.“ (Hs 33:11) Seepärast „Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest“ (2Ms 34:6). Aga asjal on ka teine külg. „Kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta, siis kasvab inimlaste julgus kurja teha.“ (Kg 8:11) Jumal teab meist paremini, millal Ta saab karistusega viivitada, andes inimestele aega meeleparanduseks, ja millal peab tegutsema kiiresti. Tema üksi teab, kas meeleparandusaja andmisel on mõtet või ei ole, kas inimene on valmis meelt parandama või ei ole. Apostlite tegude raamatust me loeme vaid selle loo inimestele nähtavast osast. Piibel ei räägi mitte midagi sellest, mida oli Püha Vaim neile rääkinud maa müügist saadud raha kasutamise kohta ning kuidas nad sellele oma südames reageerisid. Me võime seda vaid oletada. Samuti ei tea me, mida soovitas Püha Vaim neil öelda koguduse esindajale Peetrusele. Me ei tea, kui mitu korda Püha Vaim nende „südamele koputas“, enne kui nad Peetruse juurde tulid jne. Me võime vaid usaldada Jumalat, et Ta toimib õigesti, ja toimis õigesti ka seal, et ei kasvaks „inimlaste julgus kurja teha.“
Usaldagem Jumalat ja võtkem heaks Pühakirja manitsust: „Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks“ (Hb 3:7,8)
