„Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne,“ (Js 42:16) ütleb Issand ja see on üks neist tõotustest, mida me võime uude aastasse astudes kaasa võtta. Kujutlegem vaid topeltrasket olukorda, kus ollakse pime ja ollakse võõras kohas ega teata, kuhu minna. Sellises olukorras on hädavajalik Teejuhi olemasolu, kellegi kohalolek, kes näeb ja teab teed ning soovib meid juhatada. Keegi meist ei tunne teed, mida meil tuleb astuda, ja me kõik oleme pimedad, sest me ei näe, mis ees ootab, ja me kõik vajame Juhatajat, kes näeb kaugemale oma ninaesisest ning kes pole oma tegutsemistes ajendatud enesearmastusest, vaid ligimesearmastusest. Meie oleme Tema ligimesed, kuna Tema on meie pärast valinud jätta taevaõued ja tulla siia elama, saades meile Vennaks ja Sõbraks ja Õnnistegijaks. Ta tuli siia surema, et meie võiksime elada. Üks Tema nimedest – Immanuel – räägibki sellest, et Jumal on meiega. Räägib sellest, et Jumal tahab meiega olla ja meid juhatada. Kuid Tema isetu armastus räägib ka sellest, et Ta ei suru meile oma seltskonda peale ega juhata meid, kui meie seda ei soovi. Heino loost selgub, et tema lubas Jumalal end juhatada ning pääses alandlikuks ja kannatlikuks jäädes õnnetusest.
Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. (Rm 8:28)
Oli ilus päiksepaisteline suvine hingamispäeva õhtupoolik, kui sõitsin autoga Võrust Tartu poole. Olles veidi sõitnud, jõudsin järele autokolonnile, mis liikus suhteliselt aeglaselt, umbes 40–50 km/tunnis, ja seda isegi teel, kus lubati sõita 100 km/tunnis. Ees liikus pulmarong, mille järele oli kogunenud hulk autosid, mis ei saanud pulmarongist mööda sõita, kuna üle küngaste ja läbi orgude viival kurvilisel teel polnud eriti palju ohutuks möödasõiduks vajalikke piisavalt pikki hea nähtavusega teelõike. Samal ajal tuli ka pidevalt autosid vastu. Mõned siiski riskisid pulmarongist ja nende järele kogunenud autodest mööda sõita, aga enamus, mina sealhulgas, sõitis autokolonni järel ilmses lootuses, et varsti pööravad nad sellelt maanteelt kõrvale. Mõtlesin: on alles pulmarong, mis liigub nagu auklikul külavaheteel liikuv matuserong! Vähe sellest. Aeg-ajalt mõni pulmarongis liikuva auto juht lausa huligaanitses – selle asemel et püsida oma sõidureas, sõitis ta tee ühest äärest teise. See tegi möödasõidu veelgi ohtlikumaks. Kuna mul polnud kuskile kiiret, siis ma ei muutunud närviliseks ega vaadanud närviliselt kella, mistõttu ma ei tea ka, kui palju see sõit tavalisest rohkem aega võttis. Ma ei muutunud isegi nende peale väga pahaseks, olin rahulik, aga mõtlesin siiski, et peaks nüüd mõni politsei neid huligaanitsejaid nägema! Maanteel liiklejad peavad ikkagi teiste liiklejatega arvestama. Lootus, et see pulmarong mõne kilomeetri järel maanteelt ära pöördub, ei täitunud. Nõnda sõideti kümneid kilomeetreid, enne kui maanteelt ära pöörati ning nende järele kogunenud autod jälle lubatud sõidukiirusega liikuda said.
Mõne aja pärast jõudsin kohta, kus mitu autot oli teel avariisse sattunud. Päästjad olid just kohale jõudnud ja tegelesid autodest kannatadasaanute väljaaitamisega. Mõtlesin: oleksin ma sellesse teelõiku mõni minut varem saabunud, võinuksin ka mina sellesse avariise sattuda. Tänu Issandale, et Ta selle ära hoidis! Kes teab, milleks miski hea on?
Heino Lukk
Ka Heino ei teadnud, mis teda ees ootab, aga Jumal, kes näeb lõppu algusest, teadis ja hoidis häda eest, kasutades selleks inimesi, kes võib-olla isegi Jumalat ei tundnud.
Taaskord on põhjust tänada üht meie koguduse õde, kes aeg-ajalt poetab mulle mõne Nykyaika numbri, kust ta on leidnud mõne kogemuse, mis võiks ka eestikeelset lugejat kinnitada. Seekordsed lood räägivad lapseeas kogetud Jumala abist, mille eest tuleks peale Jumala ilmselt tänada palvetavaid lapsevanemaid, kes oma lapsed Jumala juhtimise ja kaitse alla usaldavad.
Kuldne ingel
Olin umbes kuueaastane. Liikvel oli läkaköhaepideemia ning mina ja minu vend haigestusime läkaköhasse. Kui köhahoog peale tuli, siis kestis see nii kaua, et õhk sai kopsudest otsa ja kuna köhides on väga raske hingata, siis jäi ka hing kinni.
Ühel õhtul tuli mulle jälle just selline köhahoog peale. Olin voodis ja ei suutnud õhku sisse hingata. Magasin näoga seina poole ja olin lämbumas. Mul oli tugev valu. Siis ilmus mu silme ette ilus hiilgav nägu, mis naeratas. See väike kuldsete säravate juustega olend kiirgas valgust ja teda vaadates ma rahunesin. Ma ei tundnud enam valu. Kui ma hommikul ärkasin, olin terve. Teised poisid köhisid veel kaua. Tagantjärele mõtlesin, et küllap ema kuulis mu köhimist ja hüüdis oma ahastavas palves Issanda poole, kes viivitamatult vastas.
Ma ei rääkinud siis oma kogemusest kellelegi. Vist kartsin, et teised hakkavad pilkama. Alles usklikuks saades tunnistasin sellest koguduses. Usuelu alguses sain unenäo kaudu ka toimunu kohta seletuse. Issand hoidis mind, et mul oleks võimalus pöörduda ja saada Tema lapseks.
Laevahukk
Ka teine minuga asetleidnud olukord oleks ilma Jumala sekkumiseta õnnetult lõppenud. Läksin koos oma noorema vennaga katsetama väikest lamedapõhjalist paati, mille olime ehitanud. Jää oli just läinud ja jões oli väga palju vett. Vend vaatas kaldalt ja mina proovisin paadiga mööda kärestikku alla sõita. Peagi täitus aga paat veega ja hakkas põhja minema. Jõevool kandis mind endaga kaasa. Mul olid jalas rasked kummisaapad ja ma ei püsinud vee peal. Proovisin saapaid jalast ära saada, kuid suutsin vaid ühe ära tõmmata, kuna kangestusin külmas vees kiiresti. Ma ei jaksanud ujuda ning keerasin selili ja lasin voolul end edasi kanda. Ma ei suutnud millelegi mõelda ja olin nagu unes.
Vool viis mind kalda äärde. Nägin, et miski liikus minu kohal, kuid ei taibanud sellest kinni haarata. Siis kuulsin, et vend hüüab, et võtaksin pajudest kinni. Käed ei tahtnud sõna kuulata, kuid pärast mitmendat katset sain kuidagi pajuokstest kinni haarata ning suurte pingutustega vinnasin end rannakaljule, kuhu ma hetkeks suigatasin. Varsti märkasin, et vool oli mind kandnud vastaskaldale. Mu vend laenas naabrilt parve ja tõi mind sellega tagasi meiepoolsele kaldale.
Kuivatasin riided naabri saunas, mis oli veel eelmisest päevast soe. Kodus oli pikalt seletamist, sest uued kummisaapad olid kadunud. Vanemad olid siiski rõõmsad, et ma olin elavate kirjas. Kogesin taaskord, et hulljulgus ei vii kusagile ning et ema ja isa hoiatusi tuleb kuulda võtta.
Mänguväljaku petlik serv
Ma olen kasvanud kaheksalapselises peres, meid oli neli poissi ja neli tüdrukut. Meie vanemad olid usus. Ilma õhtupalveta polnud hea magama minna ja ega ma ei julgenudki seda teha, sest kunagi ei võinud teada, kas hommikul üldse enam ärkad. Mina olin oma füüsiliste võimete poolest oma vendade hulgast nõrgim. Kui me tööd tegime, oli see vahe selgelt märgatav. Vanaema ütles kord, et ega see poiss kaua küll ei ela, sest ta on nii kahvatu. Ja taaskord pidi minu elu katkema juba noorena.
Olin oma vendade ja teiste noortega jääl palli mängimas, läksin teistest eemale ja kõndisin tugevavoolulise kärestiku äärele. Siis murdus äkki jääserv ja vool hakkas mind kaasa vedama. Jõudsin siiski sirutada käed jää äärele. Teised poisid märkasid, mis oli juhtunud ja võtsid üksteisel kätest kinni ning moodustasid keti, püüdes niiviisi mind kaika abil välja tõmmata.
Olin juba vööst saadik jääl, kui appi tulid läheduses veskituba lammutanud mehed, kaasas pikk plank. Üks meestest ei saanud kehva silmanägemise tõttu poiste päästeplaanist aru ning hüüdis, et kõik tuleksid jäält ära. Poisid jooksidki minema ja mina vajusin tagasi vette. Nüüd tõmbas vool mind jää alla. Sain kuidagimoodi jääservast kinni ja nägin läbi jää päikest, mis ei paistnud üldse ümmargune, vaid hoopis ristikujuline. Tundsin, et ei jaksa enam kauem jääservast kinni hoida ning samal hetkel haarasid kellegi käed minu jope kraest kinni ja ning tõmbasid mind jää peale. Need mehed päästsid mu elu. Ilmselt ei olnud minu aeg veel tulnud.
Olin rõõmus, et pääsesin vaid ehmatusega. Nägin sellest sündmusest veel kaua aega õudusunenägusid ega osanud päästmise eest Jumalat tänada. Hoolimata sellest ei tukkunud minu Hoidja.
Pentti Pulkkinen, Ajakirjast Nykyaika 28-29/2007
„Ja hüüa mind appi kitsikuse päeval; siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad mulle au!“ (Ps 50:15) antakse meile nõu Jumala Sõnas. Ja ehkki Pentti ei osanud neil aegadel Jumalat appi hüüda, tõmbas Jumal ikkagi ta rasketest olukordadest välja. Kes meist ei võiks tunnistada olukordadest, kui meid on päästetud hädadest veel enne, kui me isikliku suhte Jumalaga avastasime või üldse Tema olemasolust teadlikuks saime. Mina olin surmasuus siis, kui minu ristimiseni oli veel pisut üle aasta. Mind päästis selles olukorras mind rünnanud enesevalitsuse kaotanud inimese jalge all libisenud vaip. Vähemalt niiviisi seletasin ma seda olukorda endale siis, kui ma veel Jumala olemasolust midagi ei teadnud. Nüüd tean, kes vaipa liigutas ja tänan Jumalat elu päästmise eest ja võimaluse eest Temaga isiklikult tuttavaks saada ja Tema armastust kogeda.
Ps 139:2-6 on kirjutatud: „Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; Sa mõistad kaugelt ära mu mõtted! Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on Sulle tuttavad! Sest ei ole veel sõnagi mu keelel, näe, siis Sa, Jehoova, tead selle kõik ära! Tagant ja eest Sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale! See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu!“
Jumala imelise ettenägevuse teema, mida selles kotikeses juba pisut puudutasin, on meile päris mõistetamatu ja me võime üksnes usus vastu võtta, et nii see on, sellepärast et nii on kirjutatud, ning sellepärast, et me oleme kogenud seda oma elus. Ka Taavet koges oma elus, et Jumal mõistab tema mõtted kaugelt ära ja enne kui sõna väljub Taaveti suust, on Jumalal see sõna teada. Seetõttu saabki Ta valmistada abi juba ette.
Ka mina kogesin hiljuti, kuidas Jumal teab minu sõnu enne, kui mina need välja ütlen või nende sõnade ütlemise peale isegi mõtlen. Olin sattunud oma teed käies libedale kohale ja libisenud. Tean, et need libastumised teevad Jeesusele haiget ja annavad saatanale võimaluse Teda pilgata ning olin õnnetu. Kahetsesin ja palusin andeks, kuid tundsin end ikka halvasti. Mõtlesin, et loen hommikvalvelaadset kirjutist „Dial Daily Bread“, mis igal hommikul minu e-postkasti potsatab. Seal oli kirjas järgnev:
„Heebrealastele 12. peatükk selgitab veelgi elavamalt isikliku kindlustunnet, mis sul võib olla sinu Jumala perekonda lapsendamise suhtes: „… ja olete unustanud manitsuse, mis teile otsekui lastele ütleb: “Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära saa araks, kui Tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda Ta karistab; Ta peksab igat poega, keda Ta vastu võtab.” Taluge karistust kasvatuseks: Jumal kohtleb teid kui poegi; sest milline poeg on see, keda isa ei karista?“ (Hb 12:5-7).
Jõudnud lugemisega selle koha peale, jäin ma mõtlema selle üle, et Issand mind täna ei noomi. Kui Ta oma lapsi noomib ja karistab, aga mind ei noomi, kas see tähendab, et Ta on mind maha jätnud? Kas ongi nii? Otsustasin ikkagi loo lõpuni lugeda.
„Kas sa koged oma elus pettumusi, tagasilööke, häda, hävitavat ja alandavat hülgamist? Sinu esimene mõte on: „Jumal on mind maha jätnud!“ Kuid jää veel veidikeseks põlvedele ja sa tajud, kuidas just praegu sepistatakse sinu isiklikku sugulussidet Kristusega. Nagu Roomlastele 8. peatükk ütleb, ei lase Ta end ausse tõsta enne kui Ta saab jagada seda au Sinuga.
Sul on piisavalt põhjust olla kindel, et sind on „lapsendatud“. Sa oled Tema poeg või tütar, ela siis nii nagu Tema poeg või tütar; austa oma Isa.“
Ma ahmisin imetlusest õhku. Ta teadis, et ma seda teksti loen, Ta teadis, et lugedes „tuleb“ mulle pähe kurja antud mõte selle kohta, et mind on maha jäetud, Ta teadis minu mõtteid juba kaugelt ja minu sõnu enne, kui ma need ütlesin – ja Ta valmistas vastuse. Ta tegi seda inimese kaudu, kes elab meie planeedi teise poole peal, kes ei ole mind kunagi näinud ega tea kohe kindlasti, et järgmisel hommikul liiguvad minu peas just sellised mõtted, mis vajavad just sellist vastust. Kuid see inimene seal palus Jumala juhatust oma päeva ja lasi Temal ennast juhatada. Milline Jumal meil on!
Me võime kõik oma päevad uuel aastal ja kõik oma armsad julgelt Tema hoole alla usaldada ja me ei pea pettuma. Me võime kogeda tagasilööke ja pettumusi, me võime haiget saada, aga mitte ükski vägi taevas ja maa peal ei pane Jumalat meid hülgama, sest Ta on ütelnud: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!“ (Hb 13:5) Sest Ta on meid ostnud oma eluhinnaga ning naelaarmid Tema kätes ei kao iialgi ning on igaveseks meenutuseks Tema armastusest Teda hüljanud inimsoo vastu. Meid ei jäeta maha! Ärme siis meiegi Teda maha jäta ega kõrvale lükka ühelgi uue aasta päeval ega tunnil!
Õnnistusterikast uut Issanda aastat!
