Miikael Volkonski võttis 9.–10. detsembril osa piibliseminarist Tartus. Pärast seminari avanes tal võimalus esitada Elias Brazil de Souzale täpsustavaid küsimusi tema esitluse kohta.
Miikael: Kas võiksite öelda midagi enda kohta?
Elias: Olen pärit Brasiiliast. Sündisin adventperre. Minu vanemad olid adventistid. Olen teist põlve adventist. Isapoolsete vanavanemate tõttu võiksin ka öelda, et kolmandat põlve, aga pean ennast siiski teist põlve adventistiks. Hetkel teenin Biblical Research Institute’is SPA peakonverentsi juures Marylandis USAs.
M: Teie seminari teema oli täiuslikkus, käsumeelsus, pääste tegude kaudu ja selle teemaga on väga tihedalt seotud ka Kristuse loomuse teema. Millised on teie arvates selle teemaga seotud probleemid kirikus?
E: Nimetaksin seda väljakutseks. Mõned kirikuliikmed ei koge päästet selle täiuses – rõõmu päästest, ja kindlust, et nad on päästetud Jeesuses Kristuses. Nad elavad ebakindluses ja selle tõttu muutuvad nad vahel julgusetuks ning mõned võivad ka kirikust lahkuda. Põhiline on, et meil peab olema päästekindlus. Peame Jumala Sõna ja Tema päästesõnumit usaldama. Ja see ei sõltu esmalt meist, vaid Kristusest. Peame Kristuse vastu võtma, tänu millele hakkab arenema meievaheline suhe.
M: Sellele teemale on võimalik vaadata mitmel viisil ja selle keskmes on patu olemus – kuidas saavad inimesed aru sellest, mis on patt ja mida see sisaldab.
E: Jah, ma olen nõus ja lisaksin, et selle teema keskmes on ka Kristuse loomuse küsimus. Need on väga tihedalt seotud. Kui rääkida patust, siis mina näen pattu kui olukorda ja kui käitumist. Need on patu kaks peamist aspekti. Peamiselt on patt olukord – me oleme patusteks sündinud. Me pole selles süüdi. Jumal ei karista meid selle eest, me oleme patusteks sündinud. Aga kuna me oleme patusteks sündinud, oleme me patuses lihas. Teha pattu on inimese jaoks loomulik, mistõttu me vajame Jumala üleloomulikku sekkumist ja uueksloomist. Kuigi ma arvan, et täielik võit saabub alles taevas. Ükskõik kui korralikku elu siin maa peal elame, oleme patused, kuni meid muudetakse. Siis saavad meie kehad patust lahti. Me võime elada terve päeva pattu tegemata, aga see ei tee meist pühasid, sest oleme sisimas patust mõjutatud.
M: Mida te arvate vaatest, kus selle asemel, et nimetada kedagi patuseks, öeldakse, et tal on langenud loomus ja et patu tegemine on inimese teadlik otsus. Nagu nägime Ellen G. White’i tsitaadist1, on süü seotud valgusega. Seetõttu saan ma aru nii, et oma langenud loomuse tõttu teen ma pidevalt kurja, aga ma pole süüdi, sest ma ei ole Jumala Vaimu vastu mässanud.
E: Ma arvan, et sinu jutus on iva. Soovitan olla ettevaatlik, et mitte piirata pattu tahtega, sest kui me teeme patust puhtalt tahte küsimuse, siis võib meid tabada kiusatus võtta ohjad enda kätte. Fakt, et meil on langenud loomus, tähendab vähemalt minu jaoks seda, et see on meie olukord. Meie liha on patuga nakatunud ja me oleme patusõltlased. Seega on meil väga raske mitte pattu teha. Ütleksin, et peaaegu võimatu.
M: Inimlikult võimatu, vajame selleks üleloomulikku sekkumist.
E: Üleloomulikku sekkumist, et kontrollida ja valitseda meie tahet, kuid ma ütleks, et isegi see sekkumine ei tee meist patuta inimesi enne kirgastamist. Isegi pärast andekssaamist (mida vajame, sest oleme patused) jääme me ikkagi patusteks. Mulle meeldib teatud määral Luther, sest ta ütles, et me oleme samaaegselt õiged ja patused. Me oleme samaaegselt mõlemat – õiged Kristuses, kuid sisimas oleme patused. Kuid ma arvan, et rääkides langenud loomusest, on sinu jutul point, olen sellega nõus, kui seda õigesti defineerime.
M: Loen tsitaadi Ellen G. White’ilt: „Ühtegi inimest ei saa sundida üleastumisele. Kõigepealt tuleb saada tema enda nõusolek. Hing peab nõustuma patuse teoga enne, kui kirg saab võidu mõistuse üle või ülekohus südametunnistuse üle. Ükskõik kui tugev kiusatus ei ole iial vabandus patule...“ Sellest ja eelnevast tsitaadist järeldan mina, et mul ei ole võimalik teha pattu, ilma et minu tahe selleks loa annaks. Minu meelest ütles Dennis Priebe hästi, et ainus viis patu tegemiseks on öelda Püha Vaimule: „Ole hea, astu viieks minutiks kõrvale, sest ma tahan minna kuhugi, kuhu Sina kaasa ei tule. Aga ma loodan, et Sa oled veel siin, kui ma tagasi tulen.“
E: See on väga huvitav. See tsitaat Ellen White’ilt on väga valgustav. Ma arvan, et ta räägib siin patutegudest ehk tahtlikust patust ja ma nõustun täielikult. See tähendab, et mul on võimatu teha tahtlikku pattu. Ta räägib vastuhaku patust ja see on täielikult tõsi.
M: Ma tahan öelda, et patul võib olla kaks sisu. Sellega kaasneb kas süü või kurjus. Üks viib karistusse, mida Piibel nimetab põrguks või teiseks surmaks, teine viib tagajärgedeni, milleks on esimene surm, valu jne. Vahe nende kahe vahel sõltub valgusest – kui valgust ei ole, on tegemist kurjusega, mis viib tagajärgedeni, kui aga saabub valgus, tekib ka süü, millele järgneb karistus.
E: See on huvitav mõte ja sellised metafoorid võivad meid aidata, aga probleem selliste metafooridega on see, et kui me hakkame pattu defineerima ainult nende kaudu, muutuvad need ainsaks „läätseks“, mille kaudu me pattu vaatame.
M: Me saame pattu teha ainult kas tahtlikult või kogemata. Kolmandat võimalust tegelikult ei ole.
E: Jah, ma olen nõus. Me saame seda teha tahtlikult või kogemata. Ja kui seda teha tahtlikult, siis on asi palju tõsisem, aga kui kogemata...
M: …siis ma pole süüdi. Patt läheb küll Jeesuse peale, aga mina ei kanna karistust.
E: Kui vaatame heebrea rituaalset süsteemi, siis seal on tahtlikud ja tahtmatud patud erinevate tagajärgedega. Seega ma olen sellega põhimõtteliselt nõus, oleneb, kuidas seda tõlgendatakse. Nii võib asjadele vaadata küll.
M: Kui tahtlik patt ja seega ka süü sõltuvad meie otsustest, kas ei tule siis välja, et ka täiuslikkus on subjektiivne? Standard, millele peab minu elu täna mulle osaks oleva valguse juures vastama, on erinev selle inimese omast, kes elas 200 aastat tagasi ega teadnud midagi näiteks hingamispäevast või ei teadnud Jumalast üldse midagi. On see nii?
E: See on nii. See on piibellik ja seda kinnitab ka prohvetikuulutamise vaim. Jumal kohtub inimestega seal, kus nad on. Jumal lubas Aabrahamil teha teatud asju. Ta tuli inimestele teatud situatsioonides vastu inimeste olukorra tõttu selle ajahetkel. Ja loomulikult on aeg edasi läinud, Kristus on tulnud ja meil on juba teine valgus. Meil on asjadele teine vaade, sest oleme päästeajaloo teises staadiumis. Samas on Jumala isik, Tema nõuded, Tema täiuslikkus ja ideaal kõigile inimestele sama. Aga rääkides Tema sallivusest, kannatlikkusest, siis ma olen sellega nõus ja see on piibellik. Isegi paganad, ütleb Ellen White, ei pruugi tunda Jumala seadust nii nagu meie, aga see seadus on neil mingil määral mõistusesse kirjutatud. Nad saavad aru, mis on vale ja mis õige. Kõik sõltub sellest, mida nad selle teadmisega peale hakkavad.
M: Seega, kas võib olla nii, et kui ma teen midagi, mida ma arvan, et ma ei tohi teha – midagi, mis tehniliselt ei ole seaduse rikkumine, aga kuna ma arvan, et ma teen valesti, siis teen ma siiski pattu?
E: Kõik, mis ei tule usust, on mõnes mõttes patt. Ma arvan, et sellist käitumist võib vaadata kui mässamist, kuna ma arvan, et Jumalale ei meeldi, mida teen, aga ma teen seda ikkagi. Kuigi see pole patt, siis minu kavatsus oli mäss ja ma usun, et Jumal kaalub ka meie kavatsusi.
M: Ma usun, et üks segaduse põhjuseid on see, et inimesed saavad patust erinevat moodi aru. Üks ütleb „patt“ ja mõtleb sellega tahtlikku pattu, teine inimene mõtleb aga igasugust kurjust. Üks inimene ütleb „pean loobuma kogu patust“ ja mõtleb sellega tahtlikku pattu; teine kuuleb ja mõtleb: „ta tahab olla püha nagu Jumal“. Kui me nüüd räägime tahtlikust patust – me teeme seda sellepärast, et me tahame – ja kui me ütleme, et me saame lõpetada patustamise alles siis, kui Jeesus tagasi tuleb, kas me siis ei ütle sellega, et Jeesus muudab meid vastu meie tahtmist?
E: Ma arvan, et sinu jutus on iva ja me peame seda hoolikalt seletama. Mina saan aru nii, et kui meid mõistetakse õigeks ja meile andestatakse Kristuse vere läbi, siis koos sellega me saame ka väe, et võita pattu. Ilma selle väeta ei ole armu. Aga see arm peaks meid alandlikuks tegema. Mida vähem ma patustan, seda patusemana enesele tundun, sest standard, millele ma pean vastama, tõuseb kõrgemale ja kõrgemale. Mina näen seda nii: ma usun, et kord, kui oled tõeliselt päästetud, saad sa väe võita pattu. See ei tähenda, et me ei tee enam pattu, aga me saame väe võita kiusatusi ja võidelda kuradi vastu. Vaatamata sellele, et aeg-ajalt langeme, tõuseme me alati üles ja see on võit, mille Kristus meile annab. Ma arvan, et kristlikus elus arenedes peaksime nägema, et patustame vähem ja vähem. Mitte absoluutses mõttes, aga peaksime hakkama muutuma, sest päästega kaasneb pühitsus. Neid ei saa eraldada. Kui Kristus ei annaks meile väge võita patte praegu, siis ei saaks me olla kindlad, et võidame ka lõpus. Ma usun, et see on teema, mis peab olema tasakaalus. Ei tohiks olla perfektsionistlikku ülbust ega suhtumist: patul ei ole võimu minu üle, võin teha pattu, kui tahan. Need on äärmused, mida tuleb vältida, aga see pole kerge. Ka patu definitsioonist ei ole inimestel kerge aru saada, nagu sa ka ise välja tõid, sest inimesed räägivad patust erinevat moodi. Minu jaoks võib üks konkreetne tegu olla tõsisemaid patte, aga teiste jaoks ei pruugi see nende pühitsuse etapil üldse nii olla. Ainult Jumal saab seda teada ja mõõta.
M: Kas see võib olla ka teisipidi, et me ei tohiks teistele öelda: „Ah, see pole mingi patt!“, kui inimene ise tunneb vastupidist?
E: Jah, me peame olema ettevaatlikud. Sest asi on südametunnistuses. Kui Vaim töötab südametunnistuses ja ütleb, et see on patt, siis on see midagi, mis tuleb välja selgitada. Aga võib ka olla, et inimene reageerib üle. Mõned inimesed on väga tundlikud ja neil on kalduvus tunda ennast kõiges süüdi. Ja nad võitlevad rohkem. Teised on jälle teises äärmuses. Nad teevad, mida iganes tahavad ja nende südametunnistus ei anna märku. Sellistes olukordades peame alluma Jumala tahtele, otsima Piiblist vastuseid, palvetama ja paluma abi.
M: Mina ei ole oma kirikus olemise ajal kuulnud jutlust patu olemusest. Kas inimesi peaks julgustama seda teemat lähemalt uurima?
E: Ma arvan, et see on hädavajalik kõigile, kes ennast kristlaseks, Kristuse järgijaks nimetavad. See küsimus on kõige tuum. Minu praktiline soovitus, lisaks muidugi Piiblile, on raamat „Tee Kristuse juurde“, mis on suurepärane kirjeldus päästest. Ma arvan, et kogudus peaks seda raamatut rohkem lugema, uurima, peegeldama, sellest jutlustama. Seal on see asi väga lihtsalt seletatud. Ja loomulikult Pauluse kirjad roomlastele, galaatlastele, psalmid... Kogu Piibel räägib tegelikult päästest ja andestusest, mis algab Eedenis ja lõppeb uue Jeruusalemmaga. Seal on õigeksmõistmine, andestus, Jumal, kes üritab algusest saadik inimesteni jõuda. Kuid mõnedel on raske neid asju mõista ja eriti seda kogeda. Üks asi on teooria, aga ühendada see enda mõttemaailmaga on juba raskem. Kuid ma arvan, et kirikul tasub panustada selle teema uurimisse ja inimeste juhendamisse, et nad õigesti aru saaksid... Vahel on asi ka semantikas. Ütled, et see vend on käsumeelne, aga tegelikult ta ainult väljendab ennast nii, et jääb mulje, et ta seda on. Mõned inimesed võivad ka kuuldut tõlgendades käsumeelseks muutuda, kuigi jutlustajal ei olnud sellist kavatsust. Seega on sellel teemal palju aspekte. Ma arvan et, see on kõige olulisem teema, kui räägime päästest, lunastusest, õigeksmõistmisest, siis on see elutähtis. Ja kui see ühendada pühamuga, siis näeme suurt võitlust, siis on meil olemas täielik kontekst kõige jaoks. Evangeelsete kristlaste jaoks on õigeksmõistmine ja pääste mõnes mõttes laiast perspektiivist lahutatud, adventsõnum on aga ühtne, see on unikaalne. Me näeme päästet suure võitluse valguses, me näeme, kuidas seda mängitakse läbi pühamus ja kõik on täiesti loogiline.
M: Rääkides suurest võitlusest ja pühamust, siis tuleb mängu ka ilma vahemeheta seismine ja täiuslikkuse küsimus. Kui ma räägin viimasest generatsioonist, kes kohtub Kristusega ilma surma kogemata, siis mina saan aru, et nende täiuslikkus seisneb selles, et nad ei tee patte, millest nad on teadlikud.
E: Ma olen sellega teatud määral nõus. Kui me räägime mässust ja maailma viimasest tunnist, kui kõik on juba otsustatud, siis loomulikult, viimane generatsioon enam ei mässa. Nad on jõudnud teatud küpsuseni. See ei tähenda, et nad pole patused, neil on ikka veel langenud loomus, neil on patusõltuvus, aga nad ei mässa enam Jumala vastu. Kuigi Jumala vaatepunktist on ka sõltuvus kurjus, aga Jumal ei pane seda neile süüks, sest nad on kaetud Kristuse õiguse rüüga. Vahel esitatakse neid teemasid nn perfektsionistide poolt selliselt, et see põhjustab vendade vahel palju sekeldusi ja paneb inimesi tahtma Jumalat selles protsessis aidata.
Elias Brazil de Souzaga vestles Miikael Volkonski
