Ajal, mil räägitakse tihedamini kui tavaliselt sünnist ja eriliselt ühe erilise lapse – Jumala Poja Jeesuse Kristuse – inimeseks sündimisest, on meilgi lugemiseks pakkuda üks sündimise lugu. Piiblis nimetatakse mõnes kohas Jeesust esmasündinuks ja minul on olnud raske mõista, mida see võiks tähendada ja miks Piiblis üldse räägitakse palju esmasündinutest ja neile omistatud eesõigustest ja kohustustest. Nüüd saan aru, et keegi meist ei saaks kogeda uussündi ilma Jumala esmasündinu sünnita siia maailma ning Tema poolt täideviidud lunastuseta, mis on avanud meile Jumala armastuse suuruse ja sügavuse ning valmistanud meile kõigile „surmast väljapääsutee“ (Ps 68:21).
„Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta,“ kirjutab Heebrea kirja autor (Hb 10:4) ja ega miski ega keegi muu peale Jumala saagi meie patte kinni maksta ja neid meilt seejärel meie nõusolekul ära võtta. Sellepärast otsustaski Jeesus tulla meie keskele elama ja meie eest surema. „Sellepärast Ta maailma tulles ütleb: „Ohvrit ega andi Sa ei tahtnud, aga Sa valmistasid mulle ihu: põletus- ja patuohvrid ei olnud Sulle meelepärast! Siis ma ütlesin: vaata, ma tulen – rullraamatus on minust kirjutatud – tegema Su tahtmist, oh Jumal!““ (Hb 10:5–7). Vana Testamendi prohvetikuulutused Jeesuse kannatuste kohta näitavad, et Ta teadis, mis Teda siin ees ootab. Ta teadis reetmistest, Tema järele nuhkimistest, pilkamisest, hülgamistest, alalisest vääritimõistmisest ja ristikannatustest, kuid tuli ikkagi, sest meid polnud võimalik muul viisil päästa.
Keegi meist pole ilmselt nii vapper ja julge, et endale kannatusi paluda. Pigem palume õnnistust, kaitset, armu ja kõike muud positiivset. Kui suur armastus on aga Jumalal meie vastu, et Ta riskib olla valesti mõistetud ning lubab meile ikkagi katsumusi selleks, et meie tähelepanu võita, et meid endale võita, et me saaksime aru, milline Sõber ja Päästja meil tegelikult on.
Me teame, et Jeesuse tervendamisimed tunnistavad tõsiasja, et Ta oli Messias. Meie Päästja hooleks on leevendada kannatusi, kuid Tema veel suuremaks hooleks oli ja on päästa iga inimene, keda Ta oma tervendava armuga puudutab. Ma tahan teile tunnistada suurest tervendamisimest, mille Jumal on lasknud Jeesuse läbi minu ellu tulla. Ma tahan selle tunnistusega ülistada ja tänada Jumalat Tema õnnistuse, Tema armu ja tervendava väe eest. Jumal armastab mind ja kui ma sellele mõtlen, siis tuleb nutt peale, sest ma mõtlen vahel, millega ma olen ära teeninud sellise armastuse. Mõelge ise, kui suur peab olema Jumala armastus minu vastu, et Ta on lasknud mulle nii palju head sündida.
Ma ei olnud siis veel usklik, kui ma sattusin seitse aastat tagasi esimest korda tohutute valudega haiglasse. Aga juba siis, Kohtla-Järve haigla uroloogia osakonnas, oli mu palatis üks nunn Kuremäe kloostrist ja vastasvoodis oli üks baptist. Kujutate ette, juba siis oli Jumal oma ligioluga mu juures, kuigi ma ei uskunud Temasse. Haiglas oli mu kõige suuremaks toeks just see nunn Ljudmilla ja ma tänan Jumalat kalli õe Ljudmilla eest. Ristitud olen ma Kuremäe kloostris, vahetult enne esimest rasket operatsiooni, mille käigus mul eemaldati vasak neer. Nüüdseks olen juba seitse aastat invaliid. Mul oli 4. staadiumi vähk – mõlema neeru pahaloomuline kasvaja metastaasidega kopsu. Tavaliselt sellises staadiumis vähihaiged ei tule oma olukorrast välja. Minu keemiaterapeutki tunnistab, et ma olen tema arstipraksise üks suuremaid imesid. Imeks nimetab ta minu vähihaigust, mis imekombel allus ravile. Seitse aastat tagasi ütles kohaliku haigla arst, et mul on jäänud 3–6 kuud ja mind nimetati lausa lootusetuks juhtumiks. Kohalikud arstid tunnistasid oma jõuetust ja keeldusid mind ravimast.
Õnneks saatis Kohtla-Järve haigla mu Hiiu vähikliinikusse arstide konsiiliumi ette. Mulle anti võimalus: noor naine ja teismelised lapsed vajavad ema. Nüüdseks on mul olnud kaks ülirasket operatsiooni, mille käigus eemaldati vasak neer ja paremast neerust pool. Mul on seljataga kuus aastat keemiaravi. Kolmest kuust on saanud seitse aastat ja näete, siin ma olen – see on Jumala ime.
Jumal on andnud mulle võimaluse teenida jumalariiki, kogudusi, olla siin koos teiega. Mu keha töötab vaid poole neeruga ja ma ei vaja dialüüsi, hetkel ei ole ma enam isegi doonorneeru järjekorras. Annan endale aru, et üksi poleks ma seda teekonda suutnud läbida. Tänuga meenutan seda rasket aega, Jumal ei jätnud mind hetkekski üksi. Tema ligiolu on mind saatnud kogu aeg. Algul ma tihti küsisin endalt, miks mulle selline karistus, mis ma paha olen teinud, et mind sellise haigusega karistatakse. Väga inimlik suhtumine, aga ma olen ju ka ainult inimene. Aga nüüd ma tean kindlalt, et see ei ole karistus. See vähihaigus on pigem nagu õnnistus, sest selle läbi sai tulla mu ellu Jumal ja Jumalal oli juba siis olemas minu jaoks plaan. Jumal ise leidis mu ja tuli mu juurde. Need on olnud mu elu kõige raskemad ja kõige õnnelikumad aastad.
Kristlastena me teame, et maailm ei suuda omakasupüüdmatut armastust pakkuda, aga Jumal armastab mind Jeesuse Kristuse läbi, õdede vendade kaudu, minu pere, laste, sõprade kaudu, armastab mind lihtsalt niisama. Kallid õed ja vennad, ma armastan teid ja ma tänan Jumalat selle eest, et Ta on andnud mulle imelise võimaluse, et Ta laseb mul teid armastada ja olla olemas. Me oleme ümbritsetud Jumala pideva armastusega. Aga läbi erinevate olukordade olen ma aru saanud ka sellest, et armastust ei tohi jätta juhuse hooleks. Vahet pole, kas see on armastus Jumala või armastus ligimese vastu. Ei tohi iseenesest mõistetavalt võtta seda, et oh, ta ju armastab mind niikuinii ja et ma ise ei pea selleks midagi tegema, et see armastus püsiks. Mulle meeldib armastada ja ma tänan Jumalat, et Jumal uuendas seda tunnet minu sees teie läbi. Olen aru saanud ka sellest, et armastust ei saa ja ei tohi võtta nagu asja. Asjad tuhmuvad ja korjavad tolmu, kui need kuskile seisma jätta. Aga ka armastus tuhmub ja võib mattuda paksu tolmukorra alla, kui armastus ei saa pidevat toitu – vastuarmastust. Armastus on reeglina kahepoolne, välja arvatud muidugi enesearmastus. Armastada ei saa ainult siis, kui see mulle mugav on, ikka peab olemas olema ja kuulama ja armastust jagama ka siis, kui teine seda kõike vajab. Peab jagama oma aega ka siis, kui see meile vahel mugav ei tundu. Ka Jumal tahab tunda meie armastust ja seda saame me anda olles pidevas osaduses Jumalaga, lakkamatult palvetades. Ja mina ei oskagi elada ilma Jumala osaduseta. Nii turvaline on teada, et Jumal aitab mind alati püsti, annab nõu, toetab, lohutab, tervendab, juhib. Jumala juhtimine on ka see, et Ta mu siia, teie juurde tõi. Ma tunnen, et ma olen õnnistatud, sest siin, selles kojas, koos teiega, tunnen ma end turvaliselt ja hoitud. Ma tunnen siin Tema suurt ja tingimusteta armastust-hoolivust-osavõtlikkust. Jumal laseb mul tunda, et ma olen õiges kohas, millest mul polnud varem aimugi. Jumal lasi millegipärast mul nii pika maa maha käia, lasi kannatuste kaudu saada õppetunde, tervendas mind raskest haigusest, lasi kuuluda teise kogudusse, enne kui ma jõudsin siia. Miks ma kohe usule tulles ei teadnud, kus mu koht on? Ma ei tea, ehk allusin ma inimlikule tundele, inimlikele igatsustele, oma tahtele. Õnneks Jumal teab ja sekkub kui näeb, et asjad ei ole õiged ja andis mulle uue võimaluse. Ma tunnen, et Jumal on selle koguduse kaudu andnud mulle nagu uue hingamisaparaadi, uue hingamise. Nii palju õhku on järsku ja ma tänan Jumalat selle kõige eest, eelkõige selle vabaduse eest armastada, olla olemas. Ma tänan ja palvetan teie kõigi eest. Aitäh, et te olete olemas. Jumal õnnistagu teid kõiki, igaüht eraldi, oma armu ja rahuga. Au ja kiitus, tänu ja ülistus Jumalale. Aamen. Ma armastan teid.
Annely Pihlak
Need armastuseavaldused Annely loos kuuluvad eelkõige Jõhvi kogudusele, kellele tema tunnistus esialgu mõeldud oli. Seda lugu lugedes ja sellele kaasa elades aga arvan ma, et Annely armastus ei piirdu Jõhvi kogudusega. Meie kõik võime ju Jumala lastena teada ja kogeda, et meil on eesõigus armastada inimesi meie ümber selle armastusega, millega Jumal meid armastab. Ja et see armastus meis teebki Jumala kohaloleku reaalseks. Eks ütle ka Johannes oma 1. kirjas: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast, ja igaüks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus. Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Selles on armastus — ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et Tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest. Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama. Jumalat ei ole iialgi ükski näinud. Kui me üksteist armastame, siis jääb Jumal meisse ja Tema armastus on saanud täiuslikuks meie sees.“ (1Jh 4:7–12).
Ja kui see 1/2 neeruga naine, kes on ära talunud kuus pikka aastat keemiaravi, kasutab oma tunnistuses vast kõige sagedamini sõna „armastus“, siis pole meil, kahe neeruga inimestel, kes enamasti pole ka tõelist keemiaravi kogeda saanud – vähemalt nii pikka küll mitte – mingit põhjust viriseda ja süüdistada ja vihata. Võib-olla on tõeliselt rasked olukorrad just selleks, et me eristaksime tõelisi väärtusi kassikullast, mis vaid pealt hiilgab. Võib-olla tunneme tõelistes raskustes ära ka tõelised sõbrad ja isegi, kui neid ongi ainult üks – Jeesus Kristus –, siis on Tema äratundmise kogemus kõike seda väärt.
Jumal näeb meid kogu aeg ja näeb ka olukordi ammu enne, kui need meid tabavad. Ja valmistab ka väljapääsu enne kui me oskame seda paluda. Aga Ta ootab, et me ütleksime, et me ei saa ise hakkama ja me palume abi. Nii ka järgnevas, Heino loos oli abi juba teele saadetud, kuid Heino oma abikaasaga nägid seda siis, kui nad olid abi palunud.
Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud. (Js 65:24)
Olime külastusreisilt koduteele asumisega jäänud väga hilisele kellaajale. Otsetee oli remondis, ümbersõidutee aga tunduvalt pikem. Uurisin külastatud kodus, kas nad teavad, millises seisus remondis olev tee on, kas see on sõidetav. Majaperemees ütles, et ta ise pole seda teed sõitnud, aga teab, et mitmed kasutavad seda teed, järelikult on tee sõidetav. Nõnda siis otsustasin otsetee kasuks, et kiiremini koju jõuda. Tee oli tõesti sõidetav, aga siis tuli teelõik, millele oli värskelt liiva veetud – ja meie auto jäi kohevasse liiva vajunud rööpaisse kinni. Käisin ümber auto ja veendusin – auto „istus kõhu peal sees“. Lapsed tagaistmel magasid, abikaasa püüdlused autot tagant lükata ei andnud tulemusi. Oli selge, et ilma kõrvalise abita me sealt minema ei pääse, aga oli südaöö, eemalt paistvate majade aknad olid pimedad. Kellelt sa ikka abi küsima lähed? Kuna tee oli remondis, polnud ka kuigi tõenäoline loota mõnele juhuslikult sama teed sõitvale autole. Kindlapeale võis loota, et hommikul tööle tulevad tee töölised meid aitavad. Nii ma siis ütlesingi, et siia me nüüd jääme. Ütlesin seda nii-öelda suusoojaks, ilma et ma tegelikult oleksin üldse midagi mõelnud. Abikaasat see ütlemine ei rahuldanud, vaid ta hakkas kohe palvetama, et Jumal saadaks abi. Ta ei jõudnud palvet lõpetadagi, kui eestpoolt hakkasid paistma meie suunas sõitva auto tuled. Mõnikümmend meetrit enne meieni jõudmist jäi auto tee äärde seisma. Hakkasin kohe tuledega vilgutama, mille peale see auto sõitis üsna meie juurde. Juht tuli autost välja ning ma kurtsin talle oma muret. Mees ütles, et tal oli plaanis seda teed edasi sõita, kuid raskemini läbitava teelõigu ees lõi kahtlema ja jäi seisma. Minu vilgutamise peale ta taipas, et vajame abi ning tuli vaatama. Olukorda uurides otsustas ta meid aidata. Tal oli puksiirköis autos ja tõmbas meie auto kinnijäänud kohast välja. Olime päästetud. Tee olukorda hinnates otsustas abistaja, et kaugemalt hoogu võttes peaks tal õnnestuma see kehv koht teel läbida. Tänulikena soovisime talle edu. Eemal seisma jäädes veendusime, et tal see ka õnnestus. Tänasime Jumalat, et Ta oli nii kiiresti palvele vastanud, ja tänulikena teed jätkates jõudsime õnnelikult koju.
Heino Lukk
Ka mina olen oma autoga „kõhu peal liiva sees istunud“ ja kõrvalist abi vajanud. Ka mulle valmistas Jumal imelise abi juba enne kui ma paluda taipasin. Siis õppisin ma selgeks ka selle, et liiva sees kinni istumisega on sama lugu nagu patu sees kinni istumisega, sest mõlemast olukorrast pole kõrvalise abita võimalik välja saada ja mida rohkem sa ise üritad, seda hullemini sa sisse vajud. See ei tähenda aga hoopiski, et midagi teha ei saa. Oma abituse äratundmine ja tunnistamine on ilmselt esimene asi, mida me „teha“ saame; palve on järgmine asi, mida me „teha“ saame; otsus patust loobuda, see Päästjale loovutada on järgmine, mida me „teha“ saame; edasi on meie osa palves valvamine ja pidev valikute tegemine. Seda nimekirja lugedes võib näha, et meie teod meid tõesti ei päästa – olukorra tundmine ja kõik meie otsused olukorra kohta ei tõmba meid liivast ega patust välja, kuid kui meie seda nimekirja siin ei täida, on meie aitamine isegi Jumala jaoks keeruline tegevus, sest Ta on meid loonud võimelisteks mõtlema ja Jumala Vaimu häält „kuulma“ ning vabadeks otsuseid ja valikuid tegema.
Anname siis end ja kõik, mis meil on, usus Talle üle ja lubame Tal täita Tema tahe meie eludes igal tasandil. Olgu see meie uue aasta otsus, mida meie küll täita ei suuda, aga Jeesus suudab ja tahab seda ning Ta ütleb kõige selle kohta, mis tundub meile võimatuna: „Inimestel on see võimatu, aga mitte Jumalal; sest Jumalal on kõik võimalik!“ (Mk 10:27)
