Kui Moabi kuningas Baalak kutsus kaugelt maalt Bileami, et see Iisraeli rahva ära neaks, siis needmise asemel Bileam hoopis õnnistas Iisraeli. Mõistagi see väga pahandas Baalakit, kes käskis tal lahkuda: „Mine nüüd, põgene koju!“ (1Ms 24:11) Bileam aga soovis enne lahkumist veel midagi öelda, mida Jumal oli talle ilmutanud. Muu hulgas kuulutas ta järgmist: „Ma näen teda, aga mitte nüüd, ma silmitsen teda, aga mitte ligidalt: Jaakobist tõuseb täht, Iisraelist kerkib valitsuskepp. See purustab Moabi oimud ja kõigi Seti poegade pealaed.“ (4Ms 24:17)
Alustagem Bileamist. Piibel ei räägi midagi tema varasemast elust ja tegemistest. Küll antakse talle hukkamõistev hinnang ta elu lõpupoole toimunu tõttu. Igatahes oli Bileam ajal, mil Baalak teda palgata soovis, hästi tuntud, et teda kaugelt Mesopotaamiast tänapäeva Palestiina lähistele kutsuti. Baalak oli teda kutsudes öelda lasknud: „Ma tean, et keda sina õnnistad, see on õnnistatud, ja keda sina nead, see on neetud.“ (4Ms 22:6)
Õnnistus ja needus on vastandmõisted. Õnnistus tähendab kordaminekut, needus halvasti minemist, ebaõnne. Esmakordselt kohtame Piiblis needmist 1Ms 3. peatükis, kus Jumal ütles Eevat eksitanud maole, et olgu ta neetud ning samuti, et inimeste üleastumise pärast olgu maapind neetud. Maapind ei pidanud enam endiselt viljakas olema. Toit pidi lauale tulema vaevaga. Samuti on Jumal hiljem teada andnud tingimusi, mille puhul inimene võib olla õnnistatud, millal neetud. Piiblis on ka lugusid, milles üks või teine inimene on kedagi teatud põhjusel neednud. Baalak arvas millegipärast, et kui mõni vastavate võimetega inimene kedagi neab, või nagu tänapäeval öeldakse, kellelegi needuse peale paneb, siis on ta neetud. Bileami pidas Baalak just selliseks meheks. Bileam teadis, et nii need asjad ei käi. Õnnistus või needus pole inimese anda. Inimese väljaöeldud sõnadel pole mingit maagilist toimet. Tegelikku õnnistust või needust saab anda Jumal, ja kui Jumal ei takista, siis ka saatan. Bileam ei soovinud olla saatana käsilane nagu mingi nõid. Seepärast ütles ta Baalakile, et soovib rääkida vaid sõnu, mis Jumal talle suhu paneb: „Vaata, ma olen tulnud su juurde! Kas ma aga ise oskan nüüd midagi rääkida? Ma räägin seda, mis Jumal mulle suhu paneb.“ (4Ms 22:38) Ja Jumal panigi Bileamile sõnad suhu.
Siiski ei läinud kõik nii libedalt, aga siinkohal ei hakka ma selle loo üksikasju ümber jutustama. Üksikasjalikult võib seda lugeda Piiblist ja raamatust „Patriarhid ja prohvetid“. Arvata võib, et Bileamis käis võitlus hea ja halva vahel. Ühelt poolt tahtnuks ta olla Jumala mees ja täita Tema tahet, mis oli Iisraeli õnnistamine, aga teda ahvatles tohutu rikkus, mida Baalak lubas, kui ta Iisraeli ära neaks. Sarnane võitlus käib tänapäevalgi väga paljudes – ühelt poolt tahaks teha, mis õige, aga see, mis pole õige, tundub kasulikumana. Kurb, kui võit jääb halvale, mitte heale! Tegelikult tahtis Bileam Iisraeli needa, ehkki teadis, et see oli vale. Jumal aga ei lasknud tal needusesõnu üle huulte tulla. Jumalast inspireerituna rääkis Mooses sellest hiljem: „Aga Issand, su Jumal, ei tahtnud kuulata Bileami, vaid Issand, su Jumal, muutis needuse sulle õnnistuseks, sellepärast et Issand, su Jumal, sind armastas.“ (5Ms 23:6) Joosua raamatus ütles Jumal: „Siis tõusis Baalak, Sippori poeg, Moabi kuningas, ja sõdis Iisraeli vastu; ta läkitas käskjalad ja kutsus Bileami, Beori poja, teid needma. Aga mina ei tahtnud kuulata Bileami ja ta pidi teid korduvalt õnnistama ning ma päästsin teid tema käest.“ (Jos 24:9,10)
Võib vaid imestada, et Jumal temasuguse mehega suhtles ja teda prohvetina kasutas. Miks Ta seda tegi, on Talle kõige paremini teada. Võib-olla üheks põhjuseks oli Jumala soov, et juba kodunt välja tulnud Bileam annaks vaenulikule paganlikule kuningale edasi, mida Jumalal öelda oli, sealhulgas meie artikli algul tsiteeritud prohvetikuulutuse. Samas anti Bileamile suurepärane võimalus oma soove ümber hinnata, pattu kahetseda ja end (jälle) täielikult Jumalale anda.
Olles sunnitud koju põgenema, nagu Baalak käskis, jäi Bileami hinge närima saamata jäänud raha. Peetrus ütleb, et Bileam „armastas ülekohtu palka“ (2Pt 2:15). Ta teadis õnnistuse ja needuse tingimusi ning otsustas „lahendada“ olukorda sellest seisukohast lähtudes. Sellele, kes Jumala kaitse all on, ei saa ka ükski saatana käsilane ega ka mitte saatan ise needust peale panna. See peaks meidki julgustama! Bileam oli Baalakile öelnud: „Vaata, mind on kästud õnnistada. Tema on õnnistanud, mina ei saa seda tagasi võtta. Ei märgata häda Jaakobis ega nähta õnnetust Iisraelis. Issand, ta Jumal, on temaga ja rõõmuhääl kuningast tema keskel. Jumal, kes tõi nad Egiptusest, on neile otsekui sarved metshärjale. Sellepärast ei ole lausumist Jaakobi vastu ega loitsimist Iisraeli vastu.“ (4Ms 23:20-23) Nii läks Bileam tagasi, õpetama, kuidas Iisraelile needust tuua – Jumala kaitse kaob ja needus tuleb, kui Iisraeli rahvas hakkab ebajumalaid teenima ja langeb muussegi pattu. Ilm 2:14 on kirjutatud, et Bileam „õpetas Baalakit panema Iisraeli laste ette püünispaela: sööma ebajumalate ohvreid ning hoorama“. Kui kurb, et Jumala prohvetist oli saanud saatana tööriist! Tema hukutavat tegevust saatis edu. Midjani naised „olid, kes Bileami nõu järgi saatsid Iisraeli lapsed Issandale truudust murdma Peori pärast, nõnda et Issanda kogudust tabas nuhtlus“ (4Ms 31:16). Bileam oli Iisraelile vihjates Baalakile öelnud: „Mu hing surgu õiglaste surma ja mu lõpp olgu nagu temal!“ (4Ms 23:10) Kahjuks oli ta õiglaste teelt ära pöördunud ja teda tabas surm sõjas Iisraeli vaenlaste leeris (vt 4Ms 31:8). Niipalju siis Bileamist. Nüüd algul tsiteeritud prohvetikuulutusest: „Ma näen teda, aga mitte nüüd, ma silmitsen teda, aga mitte ligidalt: Jaakobist tõuseb täht, Iisraelist kerkib valitsuskepp. See purustab Moabi oimud ja kõigi Seti poegade pealaed.“ (4Ms 24:17)
Selles prohvetikuulutuses võib täheldada parallelismi, mis üldiselt on tüüpiline heebrea poeesiale. Parallelismis korratakse väljaöeldut teiste sõnadega. Jaakob ja Iisrael on sama isik, siin tema järeltulijaist moodustunud rahvas, Iisraeli rahvas, Iisraeli riik. Täht Jaakobist on sama, mis valitsuskepp Iisraelist. Seda esiteks; mida veel, sellest pisut hiljem. Täht sümboliseerib valitsejat või muidu kõrget isikut.
Iiobi raamatus räägitakse poeetilises keeles teiste maailmade elanike kaasaelamisest meie maa loomisele: „kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa“ (Ii 38:7). Js 14:12 pilkelaulus Paabeli kuninga kohta nimetatakse Paabeli kuningat, kes seal kujutab Lutsiferi, helkjaks hommikutäheks jne. Parallelism esineb ka käsitluse all oleva prohvetikuulutuse (4Ms 24:17) järgmises salmis: „Edom saab alistatud maaks ja Seir alluvaks oma vaenlastele“ (4Ms 24:18), kus Edom ja Seir tähendavad päris kindlasti sama maad – Edomit. Arvatakse, et ka Seti poegade all mõeldakse Moabi, kuigi teatud põhjusel (millest pisut hiljem) pole see eriti tähtis.
Käsitluse all olev prohvetikuulutus ennustas kokkuvõtlikult, et Iisraelist tõusev valitseja purustab Moabi (seda jälle esmalt). Prohvetikuulutus käis kauge tuleviku kohta. Tõe huvides peab ära märkima, et Baalaki ja Bileami ajal Iisrael moabe ei ohustanud. Jumal oli Moosesele öelnud: „Ära kimbuta Moabi ja ära taple nendega sõjas, sest ma ei anna sulle tema maast mitte midagi pärandiks, kuna olen Aari andnud pärandiks Loti järglastele!“ (5Ms 2:9) Baalak kas ei teadnud seda (kuigi võinuks teada) või ei soovinud sellega arvestada. Baalak pidi mõistma, et Jumalaga on Iisrael neist tugevam, kelle vastu ei maksa sõtta minna. Lõpuks ootab neid häving. Iisraeli võitlust moabi vastu provotseerisid harilikult moabid, seda üsna mitmel korral Iisraeli ajaloos. Kui Iisraeliga oli Jumal, oli Iisrael ka võidukas ja moabid alistati, aga need võidud ei ammendanud meie uurimise all olevat prohvetikuulutust. Üldlevinud seisukoht on, et see on messiaanlik prohvetikuulutus, et täht Jaakobist ja valitsuskepp Iisraelist osutab Messiale – Kristusele.
Kristus on Jaakobist tõusev täht, „särav koidutäht“, nagu Ta enda kohta ise ütles (Ilm 22:16). Messiaanlikus prohvetikuulutuses on Moab ja Seti pojad kogu jumalavastase maailma võrdkujud, kes hävitatakse kord lõplikult (mistõttu polegi nende täpne identifitseerimine meile eriti oluline). Lisaks sellele, et Jeesus ise on täht, nähti Tema sündimisel Petlemma kohal (Jaakobi järeltulijate maal!) taevas tähte, mille ilmumine innustas idamaa tarku, võib-olla Bileami kodukohast, tulema Teda kummardama.
