Kogemuste kotike on seekord vormilt tavapärasest erinev, kuid sisu räägib ikka sellest, kuidas Jumal meid armastab ja kuidas me Tema kohalolekus ja väes võime elada ilusamat elu, kui me enne Temaga tutvumist võimalikuks pidasime. Päris oma usuelu algusest saadik olen vanemaid kristlasi kuulnud tsiteerimas 1. Korintlastele 2:9: “Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!” Ja ikka selles tähenduses, et see kõik nähtamatu ja kuulmatu puudutab taevakodu, kuhu me teel oleme. Ükskord mitte väga ammu jälle kord seda teksti lugedes jäin juurdlema selle konteksti üle – ja meid on ju õpetatud tekste mitte kontekstist välja tõmbama – ning avastasin, et see ei tähenda sugugi üksnes seda, mis toimub kord tulevikus, kui suur võitlus sellel patust räsitud maal on jõudnud lõpule. Toon nüüd siiagi Piiblist veidi pikema teksti, mida lugedes veendub igaüks, et tegu on juba praegu toimuvaga.
1Kr 2:4–10: „Ja minu kõne ja minu jutlus ei olnud inimliku tarkuse meelitavais sõnus, vaid Vaimu ja väe osutamises, et teie usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes. Ent me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad, vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust, mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks, mida ükski selle maailma ülemaist ei ole tundnud; sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad au Issandat risti löönud, vaid nõnda nagu on kirjutatud: “Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!” Ent Jumal on selle meile ilmutanud Vaimu läbi; sest Vaim uurib kõik asjad, ka Jumala sügavused.“
Siit näeme, et Jumal on kõik valmistanud üle meie ettekujutuse juba siin – neile, kes Teda armastavad – ja et ka selle maailma ülemail oleks olnud võimalus seda vastu võtta ning mitte au Issandat risti lüüa. Seda aga saab ära tunda ja kogeda Vaimu kaudu ja parimastki maisest haridusest ja haritusest ei ole siin abi. Ma usun, et iga Kristusega tuttav lugeja on seda oma elus kogenud, et Jumal „enam kui rohkesti võib teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame väge mööda, mis meis on tegev“ (Ef 3:20). Ja et me oma parimates unistustes pole ka kogenud rahu, „mis ületab kõik mõistmise“, ega lahendusi, mis Jumalal meie jaoks varuks on ja et Jumal on meid tõepoolest juba „ühes Temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses“ (Ef 2:6). See kõik on võimalik east, tervisest, varakusest ja kõigest muust maisest sõltumata. Kord kirjutas sama tunnistades tuntud kirjanik Victor Hugo, et ehkki tema peas on talv (viidates nii oma hallidele juustele), on Tema südames kevad.
Ometi kogeme kõik siin maal ka seda, et keegi on väga huvitatud, et me eelnevalt kirjutatut ei kogeks. Keegi üritab meid sellest taevalikust olukorrast maha kiskuda ja panna meid elama nii nagu Jumalat ei oleks olemas. Kuigi meie maal praegu usu pärast keegi taga ei kiusa, siis ometi kogeme kõik suuremal või vähemal määral isiklikke rünnakuid ja oleme vahel päris maadligi vajutatud. Paulus kirjutas kord Timoteusele, et „kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga“. (2Tm 3:12) Me ei nimeta kõiki Saatana rünnakuid otseselt tagakiusamisteks, aga igaüks, kes teeb midagi Jumala plaanis ja Tema juhtimisel, kogeb kindlasti vastuseisu. Igaüks, kes igatseb oma ellu vaimulikku uuenemist, millest me terve eelmine kvartal hingamispäevakoolis õppisime, kogeb vastuseisu. Kui me oleme end mugavalt sisse seadnud ega mõtle eriti sellele, et meie ümber on inimesed, kes on päästmata, siis pole ka rünnakuid. Aga see tähendab eelmise kvartali õppetükkide kohaselt seda, et me pole ärganud – me magame.
Rünnakute, „haavata saamiste“ ja kukkumiste teemal toimus meil palvegrupis päris mitu tõsist arutelu. Nii mina ise kui ka mitmed meie palvegrupi liikmed oleme nende vestluste ajal tundnud väga suurt Jumala juhtimist ja Tema abi. Nende ühistelt Sõna ja palvega möödasaadetud tundide jooksul avanes mulle esmakordselt ka Jeesuse poolt öeldu: „Taas ütlen ma tõesti teile, et kui kaks teie seast ühel nõul on maa peal mingi asja pärast, mida nad iganes paluvad, siis see saab neile minu Isalt, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel.” (Mt 18:19-20) Ma olen ikka mõtelnud selle peale, et kui Jumal on kogu aeg meie juures, Ta kuuleb iga palvet ja iga ohet ka, kuidas siis räägitakse neis salmides mitmekesi koosolemisest kui Tema kohaloleku tingimusest? Ja nüüd ma tean, mida see tähendab, sest ma võin omas mõttes mingi küsimusega tegeleda ja kui siis äkki avab minu kaaslane suu ja räägib vastuseks minu mõttele, mida ma pole veel välja öelnud, siis ma tean ju, et meie keskel on Tema, kes iga mõtet loeb ja kes põleb soovist meid aidata. Siis jõuad äkitselt äratundmisele, et ühel õhtul on Jumal kokku kogunud grupi inimesi, kellel kõigil on sarnane probleem ja et Tema on tulnud seda probleemi nüüd lahendama ja kellelgi pole sellest häbi rääkida, sest kõik on sarnases olukorras. Ja kellelgi pole piinlik oma palvesooviga lagedale tulla, sest teised mõistavad täiesti, millega on tegu. Grupp Jumala tahet otsivaid inimesi on äkki üheks saanud ning tundnud tõsist osadust üksteise ja neid kokku toonud Jumalaga. Siis ongi see tunne, et sind on asetatud istuma „taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses“, sest sa tead, et sind armastatakse, sinu eest hoolitsetakse ja mitte keegi ei saa sind Kristuse käest ära tõmmata – peale sinu enda otsuse minna ilma Temata edasi. Aga miks sa peaksid Tema lähedust tajudes – või ka lihtsalt usus Tema tõotustele toetudes sellise kurva otsuse tegema?
Nüüd aga mõned lahendused, mis me viimasel ajal oleme enda jaoks avastanud just haavade, ebaõigluse ja kukkumistega toimetulekuks?
Hoia ämber täis
Mina olen juurelnud selle üle, kuidas Jeesus, kes koges oma maapealse elu jooksul tunduvalt suuremal määral solvanguid, mittemõistmist ja valu, kõige sellega toime tuli. Ei saa olla, et see Teda ei puudutanud. Ja Ta oli avatud, mis tähendab, et inimeste antud löögid ei jätnud Teda ükskõikseks. Vahel Ta isegi nuttis nende uskmatust ja kangesüdamelisust nähes. Ometi astus Ta edasi neid armastades. Vahel tundub ilmselt enamusele meist, et meie avatusele ja heatahtlikkusele reageeritakse solgi kallamisega meie avatud hinge ning tuleb tahtmine „ämbrile“ kaas kõvasti peale suruda, et keegi sinna enam ühtki piiska kallata ei saaks. Jeesusel oli teine lahendus, Tema ei sulgenud oma südant oma kaasaegsete eest, vaid Tema oli nii täis Isa armastust, et valu, mis Talle põhjustati, lihtsalt lahjenes selles armastuses, mis sealt üha välja voolas. Siit meilegi lahendus: hoidkem oma „hingeämber“ nii täidetuna Isa armastusega, et valu lahtub seal ära. Ja me võime kõik oma tühja „ämbriga“ Tema ette põlvitada ja see valatakse ülevoolavalt täis.
Enneta käärimisprotsessi
Js 37:14 on kirjutatud: „Kui Hiskija oli võtnud käskjalgade käest kirja ja oli seda lugenud, siis ta läks üles Jehoova kotta; ja Hiskija laotas selle Jehoova ette.“ Hiskija oli ise haige ning peale selle rõhus teda rahvajuhina mure Assuri kuninga rünnaku pärast tema rahva vastu. Ta tuleb ja laotab selle mure Assuri kuningalt saadud kirjaga Issanda ette. Ühel ühisel piibliuurimisel leidsime meiegi lahenduse küsimusele, kuidas valu pole nii valus taluda, kuidas ära hoida pikka „haavavalu“. Nimelt enne mingisugusegi emotsiooni vallapääsemist ja mingisugusegi seisukoha võtmist selles asjas tuleb ruttu, isegi jooksuga minna ja laotada see kõik Jumala ette ja siis tulla sealt ära Tema lahendusega. Enne kui me laseme asja endas käärima minna ja võtame isekad seisukohad, näitame haiget kohta Isale ja Tema teab ravi. Kõik lapsevanemad teavad olukorda, kus laps jookseb nuttes oma veritseva põlve või küünarnukiga vanema juurde ja ootab vanema reaktsiooni. Kui vanem ütleb, et see on väike valu ja läheb kohe üle, siis võib last veidi aja pärast näha mängimas, nagu polekski midagi olnud. Laps ootab vanema reaktsiooni ja meie Jumala lastena ootame, kuidas Isa reageerib. Isa reageerib armastusega ja paneb meid olukorda nägema sellisena, nagu see paistab suure võitluse valgusel. Meie valu ei lähe käärima ja meie haav ei lähe mädanema, kui me Isal laseme seda ravida. Ja meie tunded ei kasva ülepea.
Sama kehtib iga kiusatuse kohta: mida rutem me nendega Isa ette tormame, seda edukam on lõpptulemus ja seda vähem saame me haiget ja seda vähem teeme me ka teistele haiget. Thomas a Kempis on kirjutanud: „Meil tuleb olla valvel, eriti kiusatuse alguses. Kui vaenlast ei lasta meie südameuksest sisse, vaid talle astutakse vastu väljaspool väravat juba esimese koputuse peale, siis on vaenlane kergemini võidetav. Esiteks tuleb inimesele pähe suhteliselt süütu mõte, siis luuakse juba eredam ettekujutus asjast, siis hakkab asi meile meeldima, sellele järgneb „ettepanek“ kurja teha ja meie nõusolek. Ja kuna talle pole algusest peale vastu seistud, saab kuri vaenlane võimaluse täiesti sisse astuda. Mida pikemat aega on inimese vastupanu nõrk ja aeglane, seda nõrgemaks läheb inimene sisemiselt ja seda tugevam on tema vastu võitlev vaenlane.“
Tõmba patul tool alt ära
Martin Luther on kunagi ütelnud ühe päris kuulsaks saanud mõtte, mida saame ka meie haavade ja haavumiste puhul rakendada. Ta ütles, et me ei saa takistada linde meie pea kohal lendamast, aga me saame takistada neil meie pähe pesa tegemast. Sama on patuga. Meie valu ei ole patt, aga meie enesehaletsuseks „ussitanud valu“ võib kasvada patuks nagu kõik „enese“-ga algavad sõnad. Mina olen kogenud, kuidas enesehaletsus võtab vaimuliku jõu ära, sest see keskendub minule, aga mitte Jumalale. Me tekitame oma haletsusega endale suuremaid kannatusi, kui kellegi antud löögid seda teha saavad. Samuti oma kogemusest tean seda, kuidas Saatan maskeerub meile „kaasa tundma“ ja ütleb, kui õnnetu sa oled ja kuidas sulle ikka on liiga tehtud. See kuulutus toidab aga meie poolt vastuvõetuna meie „ego“, kui aga „ego“ süüa saab, siis see kasvab ja võtab meid hõlpsasti oma kontrolli alla. Meie uurime Tallinnas hingamispäevaõhtuti Pauluse kirja roomlastele ja keset üht enesehaletsustormi tuletas Jumal mulle meelde hiljuti sealt loetut: „Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega, kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes Temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu.“ (Rm 6:5-6) Kui me otsustame surra endale nii täielikult, nagu Kristus suri – Ta oli hauas täiesti surnud –, siis me saame koos Temaga sama täielikult edasi minna. Kui me oleme koos Temaga risti löödud, siis patuihu kaotatakse. See aga tähendab, et patul pole ihu, kus elada ja see ei saa tegutseda ilma ihuta. Meil pole jõudu kurja võita, kuid meie võime otsustada, kas Saatan saab meisse patupesa punuda või ei. Piiblikommentaari uurides avastasin, et eestikeelset „patuihu“ saab kreeka keelest tõlkida kui patuistet või patutrooni. Ja nii ma siis usus otsustasin patul „tooli“ alt ära tõmmata. Tohutu kergendus tuli südamesse, kui ma usus teatasin: „Sul ei ole siin kohta, mina otsustan surra endale ja minus pole seda kohta, kuhu sa saaks maha istuda. Minu elu kuulub Kristusele!“ Loomulikult tuleb mul ja tuleb ka sul seda ühtelugu uuesti öelda, sest vastane kurat käib ümber nagu möirgaja lõukoer (1Pt 5:8). Aga meiega on temast suurem ja vägevam.
„Õige elab usust,“ ütleb Jumala Sõna ja kui me astume samm-sammult usus – iga sammu – ning räägime oma usu alustaja ja täidesaatjaga läbi ja võtame Ta oma südametroonile vastu, ei saa kuri meid lämmatada ega murda. Pealegi on ta võidetud vaenlane ja võitja on meie südame Kuningas.
Nad ei tea
Üks teema, mis meie arutlustes ka meie jaoks uue tähenduse sai, on tõdemus, et me kõik oleme ääretult erinevad. See on põhjus, miks me üksteisele vahel haiget teeme. Jeesus palus meie pattude eest ristil rippudes: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) Alati on hea endale öelda, et valu, mis sulle põhjustati, oli ettekavatsemata ja inimene ei teadnud, et see, mis ta teeb või ütleb, võib mulle haiget teha. Ja ka mina võin täpselt samamoodi tahtmatult kellelegi haiget teha. Minu jaoks võib mõnel sõnal olla hoopis teine tähendus kui sinu jaoks. Ja nii võin ma mõelda, kuidas sa said sellist asja mulle öelda, sina aga ei saa aru, et sa üldse oled midagi valesti teinud. Ja vastupidi. See aga muudab andestamise ja leppimise väga lihtsaks.
Jutt ja käärid
Neid kahte „tööriista“ olen ma enda jaoks alati väga tähtsaks pidanud. Tõmban juti seljataha ja selle taha enam ei vaata, ning võtan käärid kätte kurja sisendatud mõtteid läbi lõikama niipea, kui mulle selgeks saab, et tegemist on Saatana poolt sisendatud mõttega. Loomulikult saab seda tegema üksnes Issanda armus ja väes. Kui mul need kaks tööriista ära ununesid, ütles üks minu palvegrupikaaslane: „Ma mõtlen alati sinu jutile ja kääridele.“ Mina tean, et sel hetkel oli Jumal see, kes need sõnad talle suhu pani.
Fookus paika
Bonnie Ricks kirjutas just selle kotikese kokkukirjutamise ajal oma „Take a Minute“ (Võta üks minut aega) nimelises hommikvalves: „Vaata oma elu. Oled sa märganud, et kui sa kõnnid Jumala tahtes … kui sa veedad iga päev aega Temaga koos … kui sa uurid regulaarselt Pühakirja, kui sul on Jeesusega tõsiselt lähedane suhe, siis kõik, isegi kõige väiksemad asjad, valmistavad sulle rõõmu? Kui sa aga pressid Jeesuse oma elu tagaistmele … kui sa elad maailmas ja maailmast … kui sinu eelistusteks on sinu töö, sinu auto, sinu pangaarve, sinu hobid, sinu sõbrad, need, keda sa armastad, sinu prestiiž, sinu positsioon ja isegi sinu kirikutöö tehtuna valedel motiividel –, siis kõiges selles, mida sa teed, on väga vähe rõõmu. Sündmused, mis peaksid sind väga rõõmsaks tegema, jätavad sind külmaks. Väikesed rõõmud kaotavad oma tähenduse. Kas sul on probleeme leidmaks midagi, mis paneks sind naeratama? Kui sul palutakse sinu õnnistusi loetleda, kas sul on raskusi kasvõi ühe õnnistuse meeldetuletamisega? Kas tundub, et miski pole enam tõeliselt tore? Kas su saavutused tunduvad sulle olematutena? Kas pettumustunne on muutunud sinu elu normiks? Kui see kõik on nii, siis võib-olla tuleks sul vaadata, kus on sinu elu fookus. Pane Jeesus oma elus keskpunktiks ja lõpeta rõõmutu elu.“
Ma usun, et meie palvegrupi avastused, mis on meile ka nagu üks kogemuste kotike, aitavad sindki, hea lugeja, neis olukordades, kus hingevaenlane tahab ära võtta rõõmu, mille Jumalaga käimine meie ellu toob. Need pole ainsad lahendused, aga igal juhul on kõik lahendused meie olukordadele siin valude maal leitavad selle kõleda risti all, kus Jumala Poeg sidus ennast jäädavalt meiega kokku. Meid armastatakse, mitte meie heade tegude tõttu, vaid sellepärast, et Jumal on armastus ja selle armastuse äratundmine asetab meid istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses sõltumata kõigist kurja pingutustest. Ja veel – kui meie oleme koos meid armastava Päästjaga, siis ei saa kuri meid kasutada kellelegi haiget tegemiseks. Meil on siis hoopis „silmasalvi“ nägemaks neid, keda me hetkel aidata ja kinnitada saame.
