Läheme korraks tagasi minevikku. Kuidas juhtus, et sa Ameerika Ühendriikidesse sattusid?
See juhtus juba ammu, üsna varsti pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Mu vanemad viibisid ajutiselt USAs ja pärast ülikooli lõpetamist läksin neile külla. Sattusin kokku mitmete inimestega, kes alatasa pärisid, kas ma ei tahaks teha residentuuri USAs. Sellel ajal Eestis arstiresidentuuri veel polnud, ja kuna ma olen alati tahtnud õppimisvõimalusi maksimaalselt kasutada, mõtlesin, et miks ka mitte? Nii tulidki vanemad Ameerikast tagasi, mina aga jäin – väike kohver näpus, mõned kleidid ja kingapaar – ning teadmishimu. Kui ma oleksin sel ajal teadnud, kui palju raskusi on vaja ületada, et USAs arstiks saada, ei oleks ma kindlasti seda ette võtnud. Aga kui oled noor, siis võtad raskused järjest ükshaaval ette ja muudkui lähed edasi. Muidugi kohtusin ka paljude inimestega, kes sellel teekonnal aitasid ja kes on siiani väga lähedased sõbrad.
Mil määral hoiad end kursis sünnimaal toimuvaga? Kas oled kunagi mõelnud ka tagasitulemise peale? Äkki oled kursis paar aastat tagasi käivitatud projektiga “Talendid koju!”? Kas see tekitas sinus mingeid emotsioone?
Sellest projektist kuulsin tõesti, vist ema käest – mu pere on mind ikka Eesti tegemistega kursis hoidnud. Mulle ei ole jäänud aga muljet, et arste oleks väga tagasi kutsutud – Eesti arstid, kes elavad välismaal, keda tean või kellest kuulnud olen, ei ole küll leidnud, et neid pikisilmi Eestisse tagasi oodataks. Eesti on väike ja mõni ala on nii spetsiifiline, et ainult paarist spetsialistist aitabki. Täpselt seda sorti tööd, mida ma praegu USAs teen, ma Eestis teha ei saaks. Nii et kui päris aus olla, siis tagasituleku peale ei ole ma tõsiselt mõelnud. Võib-olla kunagi tulevikus. Mingil ajal tahaksin küll muudes maades oma kogemusi jagada, näiteks loengute või erialase õpetamisena – ja ehk siis ka Eestis.
Millal sa viimati Eestis käisid? Kas ja mil määral on sinu arvates Eesti ja eestlased muutunud võrreldes selle ajaga kui sa ise siin elasid?
See oli juba mitu aastat tagasi – vist eelmise laulupeo aastal. Eesti ja eestlased on palju muutunud võrreldes sellega, mida ma vanast ajast mäletan. Osaliselt muidugi seetõttu, et kogu riigikord muutus, tuli vabadus ja maailm tehti Eestile lahti; osaliselt lihtsalt aga seepärast, et aeg on edasi läinud. Muidugi olen ka ise muutunud teistsuguses ühiskonnas elades. Nii et sellise kahekordse muutumise tulemusena tunnen ennast Eestis suhteliselt ebakindlalt. Raske on isegi kirjeldada, mida see tähendab. Eks Eesti on ikka kodumaa ja on tuttav tunne seal olla; aga samas tajun, et ma ei oskaks enam Eestis igapäevast elu elada. Arvan, et kõik, kes elu jooksul elukohta muudavad, kogevad samasugust konflikti – oled võõras võõral maal ja võõras omal maal. Sellel on muidugi ka positiivne külg – õpid olema väga iseseisev; negatiivne külg on aga see, et oled justkui juurteta. Siis tuleb otsida ja välja arendada omaenda juured, mis põhinevad millelgi muul kui lihtsalt geograafial.
Sa töötad õppejõu ja arstina. Kirjelda oma igapäevaelu.
Nüüd hakkame rääkima sellistest asjadest, mille puhul mu eesti keel kõige rohkem lonkab. Kui isa oli mul eelmisel aastal külas, siis ta naeris, et ma ei oska enam meditsiinist ega teoloogiast eesti keeles rääkida. Piinlik on tunnistada küll, et osadel teemadel lähen isegi oma perega inglise keelele üle.
Püüan anda siis lühikese ülevaate. Töö juures on mul “mitmed mütsid” – kliiniline müts, administratiivne müts, teadlase müts, õppejõu müts. Tihti need vahetuvad ühe päeva jooksul, nii et tegemist jätkub – aga see muudab ka töö huvitavaks. Kliiniline töö on mitmelaadne – kannan palatihaigete eest hoolt kardioloogia ja südameintensiivravi osakonnas ning ambulatoorsel vastuvõtul, teen südameuuringuid – koormustestid, ehhokardiograafia, kompuutertomograafilised- ja isotoopuuringud, südamesondeerimised jne. Õpetamine käib meil põhiliselt kliinilise töö juures ja toimub iga päev – tihti on mul 5–6 tudengit ja residenti sabas, kes saavad praktilise õppuse kardioloogias. Loengud on muidugi veel lisaks. Vastutan ka mitme kardioloogiaala eest meie haiglas, nii et on vaja teha ka administratiivset tööd ja juhendada medõdesid, kardioloogiatehnikuid ja muid meditsiinitöölisi. Selle kõrvalt püüan ka veel teadust teha. Nii et tegemist jätkub.
Mis sind õppejõutöö juures kõige enam paelub, mis muudab selle sinu jaoks huvitavaks?
Õppejõutöö meeldib mulle kahel põhjusel. Esimene põhjus on see, et mulle meeldib edasi anda teadmisi – nii meditsiini kui elu osas. Mulle meeldib tudengite jaoks keerulisi asju lihtsaks teha. Tudengid tulevad ka erinevatest keskkondadest ja on erineva tagapõhjaga: vahel ei ole nad harjunud suhtlema inimestega, kes ei ole nende moodi. Püüan neile õpetada, et igal patsiendil on sarnane “inimväärtus” ja iga patsienti saab aidata ka siis, kui meditsiiniteadusel käed lühikeseks jäävad. Teine põhjus on see, et õpetamine sunnib mind ennast pidevalt edasi õppima ja iseendale alaliselt küsimusi esitama. Kui ma õpetan midagi kümne aasta taguse teadmistepagasiga, saavad tudengid ja residendid kohe aru, et ma ei ole teaduse viimase sõnaga kursis. Samas ei ole nendel aastatepikkusi kogemusi nagu minul, mis aitaks aru saada, kuidas see teaduse viimane sõna praktilises elus välja näeb või mida see konkreetsele haigele tähendab. Nii et õpetamine on tihti sümbiootiline tegevus.
Kas sul jätkub tööelu kõrvalt aega olla aktiivne ka mõnes koguduses? Kui, siis millises valdkonnas?
Kirikuelu on minu jaoks oluline. Ka aastatel, kui mul magamistunde napiks jäi (residentuuri ajal oli nädalas tihti üle saja töötunni, mõnikord isegi üle saja kahekümne), leidsin ikka aega kirikus käia. Aastate jooksul olen olnud aktiivne mitmes koguduses (osa oma ajast USAs olen elanud Californias, osa Bostonis) ning olen alustanud ja osalenud mitmes väiksemas grupis – neid võib nimetada palve- või uurimisgruppideks. Praeguseks on mul välja kujunenud huvitav ajajaotus erinevates kirikuringkondades. “Grupiaeg” on mul reede õhtu, kus saame kokku piiblilugemiseks ja arutlemiseks; praegune grupp on adventistide grupp. Hingamispäev on mul praegu puhkepäev, sõpradega olemise päev, teiste aitamise päev; kui ma ei pea olema haiglas, armastan käia sõpradega mägedes matkamas. Pühapäeva hommikul olen episkopaalkirikus, kus laulan kooris, kord kuus aga laulan Redlandsi Ülikooli aulas ühe teise a cappella kooriga (anglikaani traditsiooni järgi Evensong).
Aastate kogemused on mulle õpetanud, et inimesed on erinevad ning kalduvad tihti erinevate uskude ja usu erinevate väljenduste poole sõltuvalt sellest, mis laadi inimesed nad on, mis laadi on nende hingeelu ja millised kogemused neil on olnud varasemas elus. Mõnes kirikus tunned end nagu kodus juba esimesest hetkest, teises kirikus ei harju ära ka aastatega. Ma arvan, et see on igaühe enda otsustada, kuidas sellist vastuolu praktiliselt lahendada. Eks üks elu eesmärkidest olegi alaline otsimine ja oma põhimõtete ülevaatamine. Arvan, et kui elu oleks loodud lihtsana, kus kõik on selge ja ei ole vaja vaeva näha, oleks meile Piibli asemel antud mingi reeglite kogu. Aga Piibel ei ole reeglite raamat, vaid koosneb põhiliselt narratiividest ja inimeste kogemustest. Selline otsimine ja uurimine ning enda tundmaõppimine on olnud huvitav teekond ja loomulikult see jätkub.
Hiljuti ütles ühes intervjuus Aldar Nõmmik, kes õpib praegu Andrewsi ülikoolis, huvitava mõtte, et kui Eestis on adventism külaline, siis Ameerikas on tunda, et adventism on kodus. Kas sa oled nõus, et usklik olemine või adventkogudusse kuulumine on sealmaal nii-öelda normaalsem kui meil Eestis? Missugused on sinu kogemused sellega, et sa oled kristlane?
Ma ei ole kindel, mida Aldar selle all mõtles, ja mul on tunne, et minu Eesti-kogemus on liiga aegunud, et midagi selle kohta öelda. Kui ma ise Eestis noor olin ja adventismis küllalt aktiivselt tegutsesin, oli adventism rohkem klubi moodi. Ma ei ütle seda sugugi negatiivses mõttes – kuna nõukogude ajal oli religioon põlu all, oli adventistidel vaja kuidagi ennast eraldi hoida ja tihti nägi see klubi moodi välja. Ma mäletan kodust tunnet vanast ajast küll ja praegugi näen mõnda selleaegset kirikuteenistust unes. “Kodune religioon” tähendaks minu jaoks seda, et olen seotud kirikuga, kus oluline on otsimine ja elu selgeksrääkimine, ja inimestega, kes ei eraldu neist, kes mõtlevad teistmoodi kui nemad. Olen leidnud selliseid kirikuid ja selliseid inimesi igal pool, kus olen seni elanud – nii Eestis kui USAs.
Sinu õed elavad Norras, ema-isa Eestis, sina Ameerikas. Kuidas suudate säilitada peretunde sellises globaalses suhtlemises?
Peretunne on täiesti olemas ja minu jaoks väga olulisel kohal. Huvitav, et kuigi geograafilises mõttes tunnen ennast maailmakodanikuna, ilma geograafiliste juurteta, siis pere ja sõbrad on minu jaoks väga tugevad juured, ilma milleta oleks palju raskem elada. Esimesed aastad, kui olin USAs, ei olnud mul raha, et koju helistada, ja suhtlemine piirdus kirjadega. Siiani mäletan, kui hea meel oli saada iganädalast kirja vanaema käest, kellel oli see ilmselt kuskile graafikusse üles kirjutatud, et lapselapsele igal esmaspäeval toetav sõnum saata. Tänapäeval on olemas Skype, Facetime ja muud programmid – saan rääkida oma õelastega, nagu nad oleksid siinsamas. Järgmisena ootan tehnikat, mis lubaks mul ennast aeg-ajalt tunniks ajaks virtuaalselt Norra saata, n.ö beamida. Sellisest võimalusest unistan küll.
Mida sa pead enda jaoks elus olulisemateks asjadeks? Millest lähtud otsuste tegemisel ja sihtide seadmisel?
Pean natuke mõtlema selle küsimuse üle, sest ma ei ole seda sorti inimene, kellel oleks oluliste asjade “nimekiri”, või näiteks viie aasta eesmärgid paika pandud. Selle üle mõeldes tuli välja, et läksin tagasi sihtide juurde, mida endale juba lapsepõlves seadsin: see tundub lihtne ja natuke naiivne, aga olen alati tahtnud olla täna parem inimene, kui olin eile. Üldises mõttes ei olegi see siht muutunud. Mis võib-olla aja jooksul muutub, on see, mida sõna “parem” tähendab. “Parem” on võib-olla see, et mul on täna rohkem teadmisi ja oskusi kui eile. Võib-olla märkan ma täna rohkem looduse ilu või hoolitsen rohkem keskkonna eest. “Parem” võib tähendada, et täna saan ma paremini mõnest inimesest aru, teen teiste kohta vähem hukkamõistvaid otsuseid või aitan inimesi rohkem kui eile. Olla parem perekonnaliige, parem sõber, parem arst – üldse parem inimene. Iga päev see muidugi ei õnnestu. Aga isegi kui pooltel oma päevadest saan midagi maailmale juurde anda, olen rahul.
Huvitav on ka see, et kui ma oma elule tagasi vaatan (mitte et ma nii vana oleksin, aga elu ju muutub kogu aeg), siis tuleb välja, et elu erinevates faasides tulevad esiplaanile erinevad sõnad, mis on tähendusrikkamad kui teised. Kui olin noorem, oli väga oluline sõna “tõde”. Praeguses elu faasis on oluline sõna “kaastunne”. See sõna ei tähenda, et meil on tingimata kellestki kahju; see tähendab, et me “tunneme kaasa”, tunneme koos, kogeme samu tundeid, mida tunneb teine inimene meie kõrval. See on tihti raske ja vahel täiesti võimatu – meil ei ole ju samu kogemusi, mis aitaksid meil samu tundeid tunda. Aga ma arvan, et isegi lihtsalt selle poole pürgida on oluline. Kui päris aus olla, siis olen leidnud, et minu elukutse on mind selles osas aidanud rohkem kui kirikuskäimine. Arstina on raske inimesi aidata, kui ma ei oska tunda, mida tunnevad mu patsiendid. Nii et mul on selles osas vedanud – elukutse teeb mul selle sihi saavutamise lihtsamaks. Kui mõne aasta pärast räägime, siis sean ehk esiplaanile mingi muu sõna. See on oluline osa elus – pidevalt edasi areneda
