Paulus kirjutab kirjas Filiplastele 4:19: „Aga küll minu Jumal täidab kõik teie vajaduse oma rikkust mööda auga Kristuses Jeesuses.“ Kogemuste kotike on seekord vajaduste teemaline ja jutustab loomulikult sellest, kuidas Jumal meie vajadused (mitte aga meie tahtmised) rahuldab ja Paulus ütleb, et Ta teeb seda „oma rikkust mööda“ ja teeb seda „auga Kristuses Jeesuses“. Ja kui me teame, et Ta on tõeliselt rikas, ei peaks meie tõeliste vajaduste rahuldamine Tema jaoks probleeme valmistama. Kui me aga loeme, et see vajaduste rahuldamine käib koos „auga Kristuses Jeesuses“, siis võime arvata, et Ta teeb seda kõike eelkõige selleks, et meie võiksime ära tunda Kristuse au, lubada sellel oma elu puudutada ja muuta ning seda siis teistelegi peegeldada. Suurim au, mis ühele patusele siin maa peal osaks saab, on Jumala kohaloleku au ja selle kohaloleku tuvastamine usus avab meid Tema õnnistustele, mis rahuldavad kõik meie hinge ja ihu vajadused. Ja seda kohalolekut pakutakse meile kõigile, sest Jumal on oma Poja meile andnud ja sellest Jumala suurimast kingitusest saame aimu Kolgatale vaadates. Paulus kirjutab ka sellest, „üks ja sama on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad“ (Rm 10:12). Ehk siis igaüks, kes Teda appi hüüab, kogeb Issanda rikkust – mitte küll alati sellisel viisil nagu me ootame, kuid me kogeme seda viisil, mis on meile hetkel kõige vajalikum.
Piibel kirjutab mehest, kes kogus endale tagavara ega olnud „rikas Jumalas“ (Lk 12:21). Niisiis võime me olla rikkad Jumalas või rikkad vara poolest või olla rikkad küll vara poolest, aga anda endale aru, et see kõik on antud meile kui Issanda rikkuste majapidajaile kasutamiseks Issanda juhtimisel. Armastuse apostel Johannes kirjutab: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?“ (1Jh 3:17) Kui me oma südame sulgeme, siis on see suletud ka Jumala armastusele, kui me selle aga avame, siis mahub sinna esiteks Jumala armastus ja siis ka venna häda.
Lugesin kuskilt mõtte, et Jumal rahuldab kõik meie vajadused ja sel viisil ei pea meie nendega enam tegelema ja olemegi vabad meie kaasinimeste vajaduste rahuldamiseks. Ja seda nii hingelises kui ka materiaalses mõttes. Just seda tegi ka Paulus, kes – olles rikas Jumalas – oskas elada nii vaesuses kui ka rikkuses, kes sai palju peksa, palju mõnitada, keda Saatana ingel rusikaga peksis, kuid kes oli „meeleldi nõtrustes, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja kitsikustes Kristuse pärast“ ja väitis seejuures: „kui olen nõder, siis olen vägev!“ (vt 2Kr 12:10). Ja sama võime meiegi kogeda, kui avame oma südame Jumala kohalolekule.
Nüüd aga seekordne lugu vajadustest ja nende täitmisest Issanda rikkuse kohaselt.
Mul on viimase poole aasta sees olnud paar kogemust, mida tahan lugejatega jagada julgustuseks, kinnituseks ja innustuseks. Põhjus, miks Eha nimi siin päris ohtralt figureerib, on äärmiselt lihtne – oleme väga head sõbrad ja seega teeme palju asju koos või üksteist toetades.
Talve lõpupoole selgus, et üks meie koguduse vend vajab hädasti lugemisprille. Kuna ta elab hooldekodus, siis otsustasime asja omavahel korda ajada. See tähendas seda, et mina utsitasin Ehat meie koguduse paari vennaga suhtlema ja paluma neilt sihtotstarbelist annetust.
Meie vennal on diabeet, mis tähendas, et kindlasti tuleb eelnevalt ka silmaarstil ära käia.
Arsti vastuvõtul selgus aga, et tegelikult vajaks ta ka „vaatamise“ prille. Sel hetkel oli meil aga rahaline kate vaid ühe prillipaari tarbeks. Niisiis tellisime lugemisprillid ära, ja mõtlesin, et kuniks need valmis saavad, õnnestub ehk ka teiste prillide jaoks raha hankida.
See konkreetne prillipood saadab tavaliselt prillide valmisoleku teate SMS-iga. Ootasin mitu nädalat, teadet aga ei tulnud. Kui oli juba pea kuu möödas, helistasin kauplusesse ja selgus, et prillid ammu valmis, aga mingil teadmata põhjusel pole sõnum minuni jõudnud. Paraku ei pannud ma tähele müüja sõnu, et võin ka ise helistada ja prillide valmisoleku järele küsida. Igatahes olin päris pahane, et asjad sedasi venima jäid.
Kui prillidele järele läksime, otsustasin, et tellime ikkagi need teised ka ära, kuigi raha polnud. Olen ise prillikandja ja tean, kui olulised need on. Rääkisime Ehaga sel teemal ja leppisime kokku, et maksame Ehaga kahekesi, kui muud võimalust ei tule.
N-ö vaatamise prillide hind oli 65 eurot. Tellimuse lõpus ütles müüja ootamatult, et kui paneme prillid praegu ootele, siis järgmise nädala neljapäevast kuni nädala lõpuni on emadepäeva allahindlus ja saaksime nendelt soodustust.
Pärast seda poeskäiku pani Eha meie rahapalve Tallinna koguduse palvelisti – kui keegi tahab, on võimalik aidata. Esimese päevaga kogunes 35 eurot ja oligi kõik. Esialgu arvasin, et aega on, küll tuleb juurde. Ei tulnud. Siis aga mõtlesin, et kui Issand tahab, et mina panen puuduoleva, siis teen seda.
Järgmisel nädalal läksin prillide eest maksma. Tegelik summa, mis välja tuli käia, oli 46.50! Niisiis oli 35 eurot just niisugune raha, et meiegi Ehaga seda pisut täiendada võiksime.
Minu teine aja ja raha kogemus tuli vähem kui kuu aja pärast. Mu ema oli otsustanud, et sel suvel laseb ta teha oma köögis remonti. Tegu oli suure ettevõtmisega, millega pidi kaasnema eelmisest sajandist pärit seinakappide väljalõhkumine ja muud töömahukad (ja kulukad) tegevused.
Emal oli juuni alguses 80. sünnipäev ja mina lootsin, et ehk õnnestub just selleks ajaks asi tehtud saada. Paraku tuli meil pea 1,5 kuud oodata uusi köögikappe. Olin jällegi arusaadavalt veidi pahane tööde alguse venimise peale, kuid iga kord, kui muretsema kippusin, mõtlesin, et kõik on ju Jumala kätes. Sünnipäev möödus, järgmisel päeval hakkasime tööle. Kui aga ehituspoodi läksime, selgus, et just sel nädalavahetusel on KÕIK kaubad -25%. Tavaliselt on ju soodustused ühele või teisele tooterühmale. Nüüd aga kõigile toodetele. Säästsime arvestatava summa.
Minu kolmas kogemus oli üks esimesi õpetusi teemal, kellele siis ikkagi kuulub minu raha (see kümnisest ülejäänud osa).
Ühel inimesel oli sünnipäev ja leppisime Ehaga kokku, et kingime talle raha, kuna see oleks tema puhul kõige õigem. Mõtlesin teatud summa peale, kuid kui panemiseks läks, siis panin pisut rohkem. Kui aus olla, siis ma poleks saanud seda endale päris hästi lubada. Ometi tundsin täiesti kindlalt, et panin õige summa. Olin kindel, et Issand ei jäta mind hätta, kui Ta juba niimoodi selle asja mulle südamele pani.
Summa, mille kokku panime, oli täpselt õige tolle inimese jaoks, nii täpselt sealjuures (see selgus muidugi tagantjärele), et mul ei jäänud vähimatki kahtlust: tegu oli Issanda plaaniga tema suhtes.
Mis puutub minusse, siis äraantud osa rahalises mõttes jäigi puudu. (Ometi sain ma selle mitmekordselt tagasi ühel teisel moel.) Ent ootamatult hakkas minu teadvusesse jõudma arusaam, et minu raha ei kuulu mulle, vaid Issandale – Tal on seda vahel tarvis kellegi teise heaks.
Hakkasin seda asja nägema nii, et kümnisest ülejäänud raha ei ole mõeldud lihtsalt enda peale „hakkamapanekuks“ nii ruttu kui võimalik – sellesse tulebki suhtuda kui Issandale kuuluvasse, mida Tal võib mõnel päeval vaja minna – kuidas ma siis saan anda, kui ma pole isegi arvestanud Tema vajadustega.
Ma ei räägi siin sellest, et peaksin kõik ära andma ja ise abivajajaks saama. Räägin sellest, et on üle mõistuse palju asju, mille peale me oma raha puhtegoistlikult kulutame, sõltumata sellest, kui kenasti ja veenvalt me endale ka vastupidist ei väidaks.
Nii nagu me ise ei kuulu iseendale, ei kuulu ka kõik muu – Issand on andnud selle meile kasutada, kuid ühel päeval tuleb meilgi oma Isandaga „aru teha“ oma majapidamises (vt Lk 16:1-8). Just see on teema, mis mind viimasel ajal on pannud palju mõtlema ja soovima, et selline suhtumine (ei mina ise ega mu vara ei kuulu mulle, vaid Issandale) valitseks minu elus. Ja nii nagu mu ülalkirjeldatud kogemused räägivad Issanda täiuslikust ajastusest, jõudsid minuni just nüüd mõtted pastor Paul E. Pennolt, kus ta ütleb muuhulgas nõnda:
„Kes ei igatseks palju tulemuslikumat hingedevõitmise tööd? Apostlid ei survestanud algkristlasi sugugi. Paulus pigem kiidab kui kannustab Tessaloonika kristlasi: „Sõnum Issandast pole teilt jõudnud mitte ainult üle kogu Makedoonia ja Ahhaia, vaid uudised teie usust Jumalasse on levinud kõikjale. Niisiis pole meil tarvis teile enam midagi öelda.“ (1Ts 1:8; The Good News Bible). See on evangeeliumikuulutaja või kogudusejuhi unistus! Ei mingit vajadust tungivate üleskutsete järele.
Kas tessalooniklaste evangeelium oli ennast ise levitav? Jääb mulje, et see kätkes endas isiklikku jõuallikat. See motiveeris inimesi lausa erakordse innuga tegutsema: „Sest kui me oleme arust ära … [või] kui oleme selge aruga … Kristuse armastus [agape] sunnib meid, sest me oleme veendunud, et üks on surnud kõikide eest ja seepärast on kõik surnud. Ja ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad ei elaks enam enestele“ (2Kr 5:13-15, NIV).
Teisisõnu, neid innustas tegutsema miski, mida nad Kristuse ohvris nägid. Kui sa kord mõistsid, mis oli seal toimunud, ei suutnud sa enam, käed rüpes, istuda. Kidakeelsed ei saanud vaikida ja arad muutusid kartmatuks (Js 32:4; Sk 12:8). Sa nägid Messiat teise Aadamana – Tema suri „kõikide eest“. See tähendas: kui Tema poleks surnud, oleksid surnud sina. Kuna Tema oli saanud üheks kogu inimsooga, surid „kõik“ Temas ja sealt alates ei suutnud mitte keegi edasi „elada iseenesele“. Sul polnud enam võimalik mõelda, et sa kuulud endale või et miski sinu omanduses olev kuulub sulle. Üheainsa jumaliku hoobiga lõigati läbi inimliku egoismi sõlm. Rist tegi seda.“
Ristil on tänagi seesama vägi, nagu apostlite eluajal. Kes ei usu, proovigu järele: „Naatanael ütles talle: „Kas Naatsaretist võib tulla midagi head?“ Filippus ütles temale: „Tule ja vaata!““ (Jh 1:46).
Jana Rosin
Jana tunnistas pisut Tallinna koguduse palvelistis toimuvast ja minagi tahan lisada mõned olukorrad, mis on seotud palvelistiga. Selgituseks neile, kes meie palvelistist ei tea, et eestpalveid saab esitada Tallinna koguduse kodulehe kaudu, valides sealt „palvesoov“ ning seepeale tuleb eestpalve listiliikmete meiliaadressile ja suur hulk listiliikmeid hakkab selle olukorra pärast palvetama. Kui me hakkame inimeste pärast eestpalveid tegema, siis meie süda avaneb nende suhtes, sest me ei saa südamest palvetada kellegi pärast, kellesse me halvasti suhtume või kellesse me üldse mitte kuidagi ei suhtu. Me oleme loendamatutel kordadel kogenud Jumala imelist abi ja Tema sekkumist nendesse olukordadesse, mida see suur hulk palvetajaid on Jumala ette kandnud. Peale palveabi on Jumal imeliselt puudutanud ka palvetajaid endid ja kuna selles kotikeses räägime vajaduste rahuldamisest, siis tahaks tunnistada lisaks Jana prillide tunnistusele veel mõnest inimeste kiirest sekkumisest just kaasinimeste vajaduste rahuldamisel. Kord oli meil eespalve eaka üksiku naise pärast, kes oli sattunud materiaalselt raskesse olukorda ning tal pidi tasumata elektrivõla tõttu elekter ära võetama. Üleskutsele aidata ka materiaalselt vastas palju inimesi ja me saime selle elektrivõla ära maksta. Vanaproua oli südamest liigutatud, et võhivõõrad inimesed talle niiviisi appi tulid. Ühel teisel korral oli hädas üks narkomaaniaga võitlev noor naine, keda me olime palju kordi eestpalves Jumala ette kandnud ning palju kordi kogenud ka Jumala imelist sekkumist tema võitlustesse. Nüüd oli sellel naisel kiiresti tarvis ühte päris kallist ravimit, mille ostmiseks tal puudus raha. Ei kulunud poolt tundigi, kui see raha oli palvelisti liikmete poolt Immanueli pangakontole kantud ja Immanuel ostis talle ravimi. Tänu südamest Jumalale, kes oma majapidajate südameid puudutab!
Paljud minu tuttavad kristlased on mures, et nad tahaksid teha midagi Jumala heaks, aga nad ei tea, mida teha. Ma usun, et Jumalal on igale ühele töö, sest 1Kr 12,13 kohaselt oleme me kõik „ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks“ ning igal liikmel ihus on oma ülesanne. Aga selle meie elutöö avastamise protsessis on päris oluline, et me harjuksime kuulma ja kuuletuma Issanda juhtimisele nö „väikestes“ asjades, mis alati polegi tegelikult väikesed. Ühel päeval palvetasin ma Jumala ees ja küsisin endale „tööd“ just selleks päevaks. Palve ajal helises telefon ja liinil oli Jana, kes ütles: „Kuule, me pidime ju ühe inimese püsiva abistamise ära organiseerima?“ Ma olin küsinud tööd ja ma sain ülesande selleks päevaks. Vastus minu palvele tuli enne, kui ma jõudsin palve lõpetada. Jumalal ei ole tööpuudust, Tal on alailma puudus töökätest ja armastavatest südametest, kes Tema armastust edasi annaksid. Ja muidugi on meie süda ilma Jumala kohaloluta kõike muud kui armastav, nii et pole mõeldav, et me kedagi isetult aitame muidu kui Jumala initsiatiivil ja Tema armastuses ja väes.
Meilt küsitakse ka täna: "Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?" Kas me vastame sellele Jesaja kombel: "Vaata, siin ma olen, läkita mind!"? (Vt Js 6. ptk) Ma usun, et me vastame nii, kui oleme oma elus kogenud Jumala suurust, Tema andestust ja armu. Kui me seda aga kogenud ei ole, siis võime sellelegi täitmata vajadusega Moosese kombel Issanda ette tulla ja paluda: "Näita siis mulle oma auhiilgust!" (2Ms 33:18). Ja Issand kuuleb palveid.
Mida rohkem me oleme läkitatuina Issanda plaanis, seda vähem on meil aega omaenese isikuga tegelemiseks ja seda õnnelikumad me oleme, sest meil on kitsas meie oma südames (2Kr 6:12). Lubame end siis tegutsemisele kutsuda Pauluse sõnadega: „Aga meie Issand Jeesus Kristus ise ja Jumal, meie Isa, kes meid on armastanud ja meile on andnud igavese troosti ja hea lootuse armuannina, trööstigu teie südameid ja kinnitagu teid igasuguses heas teos ja sõnas!“ ( 2Ts 2:16-17).
