Teod on rohkem kui sõnad...

Käesoleva aasta kevadel ja suvel on mitmed adventnoored abiellunud. Neist üks paar, Riina ja Davis Lim, tutvusid ja abiellusid eksootilises Malaisias. Pulmareisi sihtkohaks valiti aga Eesti, et Riina perekonda ja kodumaad külastada. Aasiamaades on mõlemad noored tegelenud misjonitööga.

Kohtusime Riina ja Davisega Tallinnas enne nende lahkumist, et jagada mõtteid ja kogemusi. Need noored on Aasias kogenud ka raskusi ja katsumusi, samas kinnitavad, et Jumal on võimas. Tema suudab lahendada kõik olukorrad.

Davis, palun tutvusta end ja räägi, kust sa pärit oled.

Davis:  Ma sündisin Malaisias ja kui olin kolmene, kolisime vanematega Kanadasse. Seal kasvasin üles, õppisin riigikoolis ja puutusin kokku maailmalike asjadega. Aga mu vanemad olid kristlased, nad kasvatasid mind kristlike põhimõtete järgi ja tõid mu kirikusse.

Minust sai adventist pärast seda, kui olin osalenud evangeelsel seminaril. Aga ehkki ma liitusin adventkogudusega, eemaldusin kogudusest üsna kaugele. Läksin sõjaväkke ja hakkasin jooma. Sõjaväes sa teenid hästi, reisid palju ja kohtud niivõrd paljude erinevate inimestega. Mõnikord tunned oma südames tühjust, aga teisel hetkel jälle pidutsed kõvasti. Pärast seda lõbutsemist saad aru, et see on mõttetu, tühine.

Viimased aastad olen elanud Aasias, sest mulle avanes seal uks. Läbisin Malaisias misjonikoolituse. Pärast seda, kaks aastat tagasi, tutvusin projektiga, mille abil püütakse ehitada sildu adventistide ja moslemite vahel. Olin hämmingus, sest moslemitel on tõeliselt halb reputatsioon. Eriti Malaisias. Minu sugulased ja sõbrad, nad on moslemitest hiinlased, kurtsid, et moslemite maine on alla käinud. Isegi sõjaväelastele seondub moslem Iraagi, Iraani ja Saddam Husseiniga. On palju negatiivseid hoiakuid. Kui ma kuulsin, kuidas adventistid püüavad ehitada sildu moslemite ja kristlaste vahel, mõtlesin, et väga huvitav. Moslemikogukond kasvab kõikjal maailmas väga kiiresti.

Millest tekkis sinu huvi evangelismi vastu?

Davis: Need olid minu kirikusõbrad, kes julgustasid mind rohkem õppima, et saaksin ise inspireeritud ja oskaksin noori juhendada. Olin koguduses aktiivne liige. Otsisin kogu aeg midagi huvitavamat ja leidsin selle Ilmutuse ja Taanieli raamatust – nende prohveteeringud äratasid minus huvi. See on hämmastav: Jumal teab midagi ette ja Ta annab sellest ka inimestele teada. Kui ma lugesin “Tunnistused kogudusele” 9. köidet, kuninga tulemisest ja kuidas Ellen White kirjeldab uut linna, mõtlesin: me elame praegu viimastel päevadel. Nende prohveteeringute lugemine ärgitas mind veelgi rohkem õppima.

Kohtasin Indoneesias üht meest – Stephen Dikie on tema nimi–, kes kirjutas raamatu „God’s Forgotten Blessing“. Pärast seda, kui ta pidas seeriajutlusi Indoneesias, avastas ta, et on palju moslemeid, kelleni me ei jõua. Aga kuidas saab Kristus tulla, kui me ei jõua sõnumiga moslemiteni? Sellele küsimusele otsib ta oma raamatus vastust.

Aasia inimesed suhtuvad Vanasse Testamenti väga positiivselt. Kui Kristus sündis, tulid samuti targad Idast, kes tõid kingituseks kulda, mürri ja viirukit. Nad olid lugenud prohvetlikku kuulutust.

Dikie tunnistus ja elukäik ärgitasid mind ka koraani õppima ja avastasin, kui palju õpetusi kattub koraanis ja Piiblis. Üks huvitav teema on suure võitluse stseen, see räägib Lutsiferist, langenud inglist. Prohvetlikult kirjutanud Ellen White sai sellest detailsema nägemuse: Jumal ja Jeesus plaanisid luua planeedi Maa, aga Lutsifer muutus kadedaks, sest ta polnud sellesse ettevõtmisesse kaasatud. Ta pidas end Jeesusest paremaks ja tõstis taevas mässu. Ka koraanis mainitakse seda  taevas toimunud vaidlust. Ma lugesin ja mõtlesin, kust Muhamed seda teadis. Ellen White’ile näidati seda nägemuses. Samuti võib koraanist lugeda välja ka adventkoguduse 27 põhiõpetust.

Dikie kirjutab oma raamatus reformatsioonist: kui inimesed hakkasid Piiblit uurima, siis nad märkasid, et õpetused, mida nad järgisid, ei ole kooskõlas Jumala Sõnaga. Ja siis John Wycliffe jt hakkasid rääkima patust, mida tehakse koguduses. Dikie kirjutab, et samal ajastul toimus reformatsioon ka moslemimaailmas – moslemid hakkasid lugema koraani omas keeles. Kui nad loevad tõlget, siis nad mõistavad, mida nad järgivad. Ja siis saavad moslemid aru, et see, mida nad järgivad, ei ole tegelikult see, mida koraan õpetab.

Kristlased järgivad Kristust, aga paljud moslemid järgivad tegelikult Muhamedi. Kui nad uuriksid koraani, siis nad mõistaksid, et tõeline moslem teenib üht ja tõelist Jumalat. Piiblis on kirjas: „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis.“ (Js 1:18) Meil on põhjust tulla: Jumal tahab, et teaksime põhjuseid, mitte ei järgiks pimesi reegleid. Ma arvan, et on oluline rääkida ja arutada, milles meie religioon seisneb.

Millega sa viimaste aastate jooksul oled tegelenud?

Davis: Pärast seda, kui läbisin misjonärikoolituse 2007. aastal, hakkasin õppima kirjandusevangelismi. Kirjanduse mõju on väga tugev. Näiteks pastor ei saa siseneda inimese magamistuppa, sekkuda tema eraellu, aga raamat saab minna kõikjale, kus inimene on. Isegi vannituppa ja magamistuppa. Raamat saab pidada kõnet, jutlust. Mul oli võimalus reisida ning tutvustada ja müüa raamatuid. Samuti nõustasin inimesi.

Pärast aastast kolportöörimist läksin tagasi Kanadasse tööle. Ometi jäi mulle meelde Kristuse tähendamissõna aardest: mees, kes leidis põllult aarde, müüs kõik maha, selleks et osta endale see aare. See aare sümboliseerib evangeeliumi – sa leiad Kristuse ja pääste. Mina olin selle aastaga aarde leidnud. Aga Kanadas olles tundus mulle, et teen tagasikäiku, liigun sellest kõigest eemale. Seega tekkis mul mõte, et võib-olla peaksin veel ühe aasta misjonitööd tegema.

Sõitsin tagasi Aasiasse. Kohtusin ühe daamiga, kellele raamatuid tutvustasin ja vestluse käigus ta teatas: „Tule minu juurde tööle.“ Mina imestasin, et sa just kohtusid minuga, isegi ei tunne mind. Palusin luba pakkumise üle järele mõelda ja palvetada selle pärast. Palvetasingi ja lugesin Apostlite tegude raamatut, kus apostel palub juhatust Makedooniasse minekul. Mina aga küsisin: „Issand, kas sa tahad, et läheksin Bruneile aastaks või kaheks? Palun räägi minuga, anna mulle juhiseid.“

Mõtlesin pingsalt, kas peaksin minema Bruneile ja pühendama end sealsele tööle paariks aastaks. Bruneil on 500 000 elanikku, aga mitte ühtegi adventisti! Mõtlesin, et see pole küll hea näitaja. Seega peaksin proovima ja aasta-kaks seal töötama. Nüüdseks olen Bruneil elanud juba kolm aastat, müünud raamatuid ja õpikuid, kohtunud õpetajate ja õpilastega ning pidanud loenguid. Samuti olen uurinud koraani, et näha, kuidas nende inimeste elu on seotud selles raamatus antud juhistega.

Mõned nädalad tagasi tekkisid mul probleemid, seega ma ei tea, võib-olla on minu jaoks nüüd Brunei uks suletud. Aga ma usaldan Jumalat ja usun, et Ta avab siis mõne teise ukse.

Kas sul tekkis sealse bürokraatiaga probleeme?

Davis: Brunei on väga range usuga riik, mis tahab kaitsta oma inimesi. Kui nad avastavad oma riigis inimese, keda teatakse kui kristlast, näiteks seitsmenda päeva adventisti, siis nad tahavad temast vabaneda. Igasugune evangeliseerimine ja Piiblite jagamine on keelatud, sellest teatatakse võimudele.

Riina: Inimestele makstakse, et nad su välja annaksid.

Davis: Jah, inimesed spioneerivad su järel – kui nad saavad teada midagi, mis on nende reeglitega vastuolus, annavad nad valitsusele teada ja saavad selle eest raha.

Millised võimalused siis Bruneil üldse on, et jagada evangeeliumit?

Davis: Mõned vähesed protestantlikud kristlased seal on, katoliiklased, kellega olen tutvust teinud. Käisin ühel kolmapäevasel päeval nende töötegijate kogunemisel, kuulasin ja mõtlesin esialgu, et see ei ole minu jaoks. Samas sain sealt häid mõtteid: kui sa tahad olla liider, siis sa pead olema teener. Sa pead teenima teisi. Kõne teenivast juhtimisest avaldas mulle muljet.

Seega otsustasin minna veel mõnele kohtumisele ja ma nautisin seda atmosfääri – inimesed julgustasid üksteist ja arendasid oma kõnelemisoskust. Ka Ellen White on öelnud, et kõnelemisoskus on üks kõige tähtsamatest talentidest, mida arendada, sest oma häälega me julgustame, veename ja kinnitame inimesi. Paljud inimesed räägivad liiga kiiresti või näiteks liiga madala tämbriga, nii et neid on raske mõista. Et selgesti rääkida, tuleb seda oskust teadlikult arendada.

Bruneis käin läbi mõne katoliiklasega, kellest osa aktsepteerib Piibli sõnumit.

Kui religioosseteks inimesteks sina aasialasi pead?

Davis: Me elame 21. sajandil, on nii palju asju, mis inimeste tähelepanu kõrvale tõmbavad. Toit võib tekitada sõltuvust, samuti muusika ja meedia. Kõiksugused asjad püüavad su tähelepanu võita. Kui loed Piiblit, siis mõnikord on raske tähelepanu keskendada. Minu meelest on aasialased laisad, nad ei vaevu uurima, mis Pühakirjas kirjutatakse.

Täna hommikul nägin Piiblist tehtud koomiksit – Jaapani inimesed loevad koomikseid, sest neile ei meeldi lugeda sõnu. Nad pigem vaatavad pilte, kahekõnesid, ja kujutavad ülejäänud sündmustikku endale ette.

Tänapäeva Aasias on telefoni- ja internetisõltuvus, neil ei ole janu vaimuliku teema vastu. Välja arvatud juhul, kui vaimulik teema on esitatud väga köitval moel. Aasias tuleb ka evangeeliumit esitada sellisel moel, et see pakuks huvi. Aga ma arvan, et kõige mõjusam on see, kui nad näevad, et on võimalik ka teisiti elada, kui nemad seda teevad.

Aga kuidas see juhtus, et kohtusid Aasias Eesti neiuga ja abiellusid temaga?

Davis: Ma ei arvanud kunagi, et mu elu selliselt kulgeb. Ma polnud Eestist midagi kuulnud ega teadnud, kus ta kaardil asub. See oli Jumala juhtimine. Inimesed küsisid varem minu käest, kas ma kavatsen abielluda, saada kellegi abikaasaks. Mina aga vastasin, et targem on jääda vallaliseks.

Öeldakse, et hea naine on mehe krooniks. Kohtudes Riinaga, märkasin, et ta on nii ustav oma põhimõtetes – paljud tüdrukud ei järgi Ellen White’i juhiseid, mis puudutavad toitumist, tervist, elustiili. Riina puhul märkasin, et ta on füüsiliselt aktiivne, ta on taimetoitlane, ta oskab ise tervislikku toitu valmistada. Ta erineb teistest tüdrukutest. Minu eelmine tüdruksõber sai küll adventistiks, ent talle jäi palju ilmalikke kombeid külge, näiteks toitumine ja elustiil, talle meeldis kaua üleval olla. Me läksime lahku.

Riinat kohtasin piibliringis. Ta käis kaks korda mul Bruneil külas, näitasin talle ümbrust, reisisime ja vaatasin, kuidas ta erinevates situatsioonides käitub. Ta on väga rahulik daam, ta ei ärritu (muigab).

Ei ole oluline, mis rahvusest või kultuurist sa pärit oled. Ma arvan, et Jumal ei vaata, et sina oled Hiinast, sina Ameerikast... Kui sa oled ustav, siis Jumal juhatab sinu teele õige inimese. Kui Riina oleks filipiinlane, indialane või aafriklane, aga samasuguse iseloomuga, oleks ta minu jaoks ikka sama eriline. Enamik inimesi aga lähtuvad kirest ja sisetundest, mitte põhimõtetest, mis on kirjas Jumala Sõnas.

Riina, sa oled viimased aastad Eestist eemal viibinud. Kus sa oled olnud ja millega tegelenud?

Riina: Kaks aastat tagasi läksin Eestist Saksamaale, olin seal ühe kuu laagris kokana tööl. Seejärel läksin Austraaliasse, et kohtuda sõpradega. Esialgu olin lapsehoidja, seejärel läksin aiandisse tööle – tegelesin lilledega. Istutasin, kastsin ja tegin kõike muud vajalikku. 

Siis sain oma sõpradelt kutse minna Malaisiasse, et hakata meditsiinimisjonäriks. Pidin jätma oma töö Austraalias, mis oli hästi tasustatud, ja järgnesin kutsele minna meditsiinimisjonitööle. Sõbrad tagasid mulle omalt poolt elamise, toidu ja taskuraha. Selles kliinikus, kus ma töötasin, oligi kaks nõustajat – mina nõustasin ja abistasin naisi ja üks Bulgaaria noormees tegeles meestega.

Töötasin Malaisias viis kuud, seejärel läksin Bruneile. Seal liitusin ettevõttega, kus ka Davis töötab. Minust sai haridusekonsultant, käin koolides, kohtun õpetajatega. See on töö, mille käigus saan inimestele ka tunnistuse anda.

Millal sa Davisega kohtusid?

Riina: See oli minu meditsiinimisjonitöö ajal Malaisias, ta käis mõnikord selles kliinikus, kus ma töötasin. Kohtasin teda ka piibliringis tema sõbra juures.

Pärast kolme kuud Malaisias pidin minema välisriiki, et oleks võimalik jälle kolmeks kuuks Malaisia viisa saada. Olin ostnud lennupileti Bruneile, aga mul ei olnud seal kuhugi minna, ma ei teadnud kedagi. Seega soovitati mul rääkida Davisega, sest tema elas Bruneil. Äkki tema saab mulle midagi organiseerida? Ma rääkisin temaga ja ta oli nõus mind vastu võtma.

Olime Bruneil neli päeva. Malaisiasse tagasi minnes küsiti minult piiripunktis, kas mul on ostetud ka Malaisiast lahkumise pilet. Selleks et pääseda Malaisiasse, pidi mul olema see lennupilet ette näidata. Niisiis ostsin taaskord pileti Bruneile.

Malaisias jätkasin oma tööd. Mõne aja pärast tuli Davis ja küsis, kas ma tahaksin Bruneile tööle tulla. Vastasin, et pean selle üle mõtlema. Sel hetkel ei olnud Malaisias selles kliinikus väga kiire aeg, sinna oli saabunud üks neiu oma praktikat tegema. Rääkisin ülemusega ja ta lubas mul minna Bruneid avastama. Kokkulepe jäi, et kui vaja, siis lähen Malaisiasse tagasi. Kuna ma olin varem niikuinii pileti Bruneile ostnud, siis oli mõttekas see ka ära kasutada. Läksin Bruneile ja olen seal viibinud kuni tänaseni, st kümme kuud.  

Ja juunikuus olite Eestis. Kuulsin, et Davis pidas Elvas ka jutlust. Millest sa kõnelesid?

Davis: Kõnelesin kahel hingamispäeval. Esimene kõne oli informatiivne: kuidas mõista Aasia rahvaid piibellikust perspektiivist ja milline on nende rahvaste kultuuriline taust. Teine kõne keskendus Taanieli elustiilile ja miks talle kuninga pakutud toit ei kõlvanud.

Pöörasin tähelepanu ka tänasele päevale – korrapäraselt söömisele, jagasin oma avastusi raamatust „Tervise teenistuses“. Meil on tervisest tegelikult palju teadmisi tänu Ellen White’i kirjutistele, talle näidati väga huvitavaid asju stimulantide kohta, liha söömisest viimastel päevadel, suhkrust. Juhul kui me hoidume neist õpetustest, siis me ei ela tervislikult. See aga mõjutab meie füüsilist ja vaimulikku olemust.

Kõnet oli kuulamas ka üks daam, kes oli kirikus kolmandat korda. Ta imestas, see kõik oli nii uus tema jaoks. Aga ta usub seda, mida jutluses jagasin. Kõige keerulisem on kõneleda, aga ise selle järgi mitte elada. Ma palvetan, et saaksin õiget juhatust ja elaksin selle kohaselt. 

Millised on teie tulevikuplaanid?

Davis: Jätkame palvetamist. Me ei ole tegelikult oma tuleviku osas kindlad.

Riina: Meil on mitmeid valikuid: kas Hiina, Tai, Indoneesia... Aasiasse läheme niikuinii, seega palvetame, et Ta saadaks meid sinna, kus saaksime inimestele kõige suuremaks õnnistuseks olla. Meil ei ole veel täpsemat sihtkohta, kuhu me plaaniksime pikemaks ajaks jääda.

Davis: Mulle meeldib Aasia, sest seal on sul misjonärina suurem mõju. Nad ei saa öelda: „Oo, see on puusepa poeg, või oo, need on tema õed ja vennad.“

Riina: Mulle meeldib ka Aasia, sest inimestega on lihtne jutule saada. Seal on ka lihtne olla taimetoitlane – isegi kui seal süüakse liha, on taimetoitlasel piisavalt suur valik, et süüa eksootilisi puu- ja juurvilju. Neid saab toidupoodidest aastaringselt. Seal on nagu maapealne Eeden (muigab). Aastaringselt on soe – saab alati ujumas käia, vesi on umbes 29 kraadi soe.

Davis: Kui Eestis maksab väljas söömine 4 või 5 eurot, siis seal saab 50 sendiga söödud. Ja ka bensiin on seal märgatavalt odavam. Tänu sellele, et Aasia riigid doteerivad toidukaupade ja bensiinihinda, on võimalik oma kulusid kokku hoida ja kasutada allesjäävat raha näiteks raamatute ostmiseks või reisimiseks. Mulle isiklikult meeldib raamatuid osta.

Millised julgustavad sõnad soovite öelda Meie Aja lugejale?

Davis: Kui vaatate maailmas toimuvat, loete ajalehti, siis need ei ole väga julgustavad. See, mis juhtub perede ja inimestega, näitab, et maailm ei ole turvaline. Kui me seda loeme, siis mõistame, et see maailm on ajutine.

Mõnikord püüame leida turvatunnet asjades, mida teeme, aga kõik on ajutine. Kõik need suured kaubanduskeskused, autod... Kas 50 aastat tagasi oli neid siin? Ei olnud. Kui me mõtleme, mis on tõeliselt oluline selles maailmas, mis on ajutine ja mis igavene, siis hakkame ka otsima, mis on tõeliselt oluline meie elus.

Mulle meenub piiblisalm Fl 2:16. See on üks minu lemmikuid: „...pidades kinni elusõnast. Nii saan kiidelda Kristuse päeval, et ma ei ole tühja jooksnud ega tühja vaeva näinud.“ Mulle meeldib see salm, sest elusõna, st Jumala Sõna juhib meid selles pimedas maailmas. Kui me elame Jumala Sõna kohaselt, siis Kristuse saabudes me võime rõõmustada. Me ei elanud lihtsalt nagu orav rattas.

Mõnikord otsime palves vastust küsimusele, kas see, mida ma teen, on ikkagi kooskõlas Piibli õpetusega. Piiblis on aga kirjas: Mine, jaga rõõmusõnumit. Jumal annab sulle jõu. Kui ma loen Jumala Sõna – Pauluse kogemusi, apostlite tegusid, kõiki neid seiklusi, mis nende elus oli –, siis mina tahan ka olla ustav inimene. Tahan ka kogeda Jumala Sõna tõotusi. Oma igapäevast elu tavapäraselt elades ja töötades ... see ei ole põnev. Aga kui sa jagad Jumala Sõna, siis võid näha inimest muutumas ja see on tõeliselt tähenduslik. See on seda väärt.

Riina: Tegevus toimub Sõna kaudu. Teod on rohkem kui sõnad.

Riina ja Davis Lim'i intervjueeris Helis Rosin