Seekord sai kotike armuteemaline ja seda taipasin ma alles siis, kui kõik kogemused olid kokku ühte kotikesse kirjutatud ja ma viivuks mõtlesin: mis on neis kõigis ühist? Ja siis ma äkki teadsin, et ühine neis kõigis on rõhuasetus Jumala armule meie suhtes! Arm on teenimatu soosing ja heatahtlikkus ning Jumala arm on Tema soosing, heatahtlikkus ja armastus, mis saab meile osaks täiesti teenimatult. Meie selle eest tasuda ei suuda, aga Kristus on maksnud oma ristisurmaga kinni õiguse meile armu anda ja seda mitte üksnes siis, kui me oma süü tundmisest murtuina risti alla tuleme. Heebrealastele 4:16 on kirjutatud: „Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.“ Meie peale halastatakse ja meil on võimalik leida „armu oma abiks õigeks ajaks“. See tähendab, et arm on meile õigel ajal appi tulemas, see ei jää hiljaks, aga ei pruugi ka varem tulla. Aga õigel ajal on see olemas just sellisel viisil nagu me vajame, mitte küll tingimata sellisel viisil, nagu me tahame. Just sellest Jumala kohaloleku amust seekordsed lood räägivadki. Ja meid kutsutakse armuaujärje ette seda armu saama. See aujärg võib olla kõikjal, kus meie oleme, aga sinna Jumala ette ei saa me tulla püstipäi ja oma tegudele või teadmistele lootes, vaid kogedes üha uuesti, et me pole väärt Jumala tähelepanu, mis meile osaks saab, ega kõiki neid õnnistusi, millega Ta meie elu täidab. Suurim õnnistus on loomulikult Tema kohalolek meie elus ja südames – juhul, kui anname Talle loa siseneda ja meis elada.
Esimene tänane armu tunnistus on Arvedi kirja pandud.
Tänavu maikuus kogesin oma Looja ustavust ja armu, mida ma väärt ei olnud. Samas, arm ongi teenimatu heldus ja seega üks armastuse osa. Patune eksib alatasa ja alailma, kuigi ta on Jumala pühitsuse protsessis, sest käima õppides tuleb ikkagi ette komistamisi, kukkumisi ja eneseõigustust. Seepärast patust on võimatu armastada ilma, et seda armastust väljendataks läbi armu.
Samas, millise eeskuju annab Issand ise meile oma armastusega, kui Ta ütleb meile, et me armastaksime oma ligimest kui iseennast. Armu andmine iseendale ja teistele meie kõrval peaks olema samal tasemel. Jumala juhiste järgi ehitatud kogudusetelgis oli ohvrialtari kõrgus võrdne lepituskaane kõrgusega – need mõlemad olid n-ö samal tasemel. Mida see meile täna tähendab?
Ohvrialtaril ohverdati patuohvrid – sinu ja minu patt, see põletati, aga veri (hing ehk elu) võeti lepituseks. Täna, kui me läheme oma patuga, oma mina ja isekusega Kolgatale, kus on ka meie tõeline altar, kui me järgneme sinna Jeesusele, tuues end igapäevaseks ohvriks, siis kohtuvad arm ja õigus (sest kaane all on Jumala sõrmega kirjutatud 10 käsku) armu- ehk lepituskaanel. Ja lepituse käigus kannab Jumal käsud kivilaudadelt üle südamelaudadele. Meie lepitus Jumalaga on toodud samale tasandile, samale kõrgusele meie leppimistega üksteisega. Leppimine tähendab siin mitte välise vormi (vabandamise) toimetamist, vaid suhte taastamist meie südames, sest lepitus toimus templi sees – see aga tähendab, et lepitus toimub meie südames.
Laske Jumalal tuua see imeline templiteenistus oma südamesse, sest ainult siis suudame seda praktikas teostada. Jeruusalemma templiteenistus lõppes Jeesuse ristilöömisega ja jätkub taevases templis ja meie südametemplis, kus on samuti kaks kambrit ehk ruumi. Vahetekk on aga puruks tõmmatud, arm ja õigus võivad kohtuda sinu südames. „Teie olete Jumala tempel,“ ütleb Sõna. Kas meile on jäetud selles lunastus-lepitusprotsessis võimalus tingimusi esitada või soodsamaid olukordi paluda? Ei. Ei. Ei. Erandeid ei ole.
Meile kingitud lunastusplaan on parim ja täiuslik, sealt ei saa midagi ära võtta ega juurde panna. „Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.“ Need kaks armuandmist ehk andeksandmist Meie Isa palves on samal kõrgusel ja üksteisega põimunud, me ei saa siin tingida ega oma õigust nõuda. Arm, abi, halastus ja lepitus, mida hea Isa meile annab, kuuluvad jagamisele mitte ainult sõnalise tunnistuse kaudu, vaid ka praktiliselt, sest armastus on ju tegusõna ja Jumal soovib väga oma elu meie läbi ilmutada.
Nüüd siis selle loo juurde, mis toimus sel kevadel Viljandimaal minu maakodus. Saagisime koos noorema poja Maigiga võsa ja harvendasime puid maja ümbruses. Maja taga kasvab tohutu suure võraga mitmesajaaastane tamm. Sinna võra sisse oli aja jooksul kasvanud mitu suuremat vahtrapuud, mille tahtsime maha saagida. Et neid vahtraid sealt kätte saada, tuli kõigepealt redelil seistes eemaldada jämedad oksad. Alustasingi mootorsaega umbes 3–4 m kõrguselt okste saagimist. Kui ma esimese oksa läbi saagisin, siis minu suureks imestuseks murdus sellest oksast kõrgemal olev , samuti jäme oks, iseenesest ja ma kuulsin ülevalt ladva poolt tugevat raginat. Sain aru, et kohe murdub puu latv. Alustasin kiiresti redelilt laskumist, kuid kui ma olin umbes paari meetri kõrgusel, siis tabas mind tugev löök vastu õlga ja see paiskas mind suure hooga näoli vastu maad.
Löök pidi olema üsna tugev, sest olin mõnda aega oimetuna maapinnal. Tundsin, et nägu on verine, liigutasin vaikselt ühte kätt, siis teist kätt, siis ühte jalga ja siis teist jalga – luud olid terved. Maik jooksis mu juurde ja küsis, mis juhtus. Kõik see juhtus ühe hetkega ja suure raginaga, kus ei jõuagi enam midagi mõelda, kuid ma sisimas teadsin, et keegi mõtles, teadis ja kontrollis omalt poolt seda olukorda.
Kui ma lõpuks uimasena ennast püsti ajasin ja seal niimoodi pooleldi šokis seisin, tekkis minust umbes kümne meetri kaugusel võimas keeristorm ehk tuulispask, mis oli 5–6 meetri laiune ja kuna seal oli maas üsna paks kiht kuivanud eelmise aasta lehti, siis oli see keeris üsna võimsalt näha. Kogudes jõudu, liikus see keeris puude vahelt läbi üle kiviaia minu suunas ja ühel hetkel oli see keeris minu ümber ja mina selle keskel. Lehti keerles mu ümber nii palju, et pidin silmad sulgema. Kui ma mõne hetke pärast silmad avasin, oli keeris vaibunud, aga ilm oli tuulevaikne. Kogesin seal seistes nagu inglite visiiti, see oli nagu armu paitus lehtede ja tuule kaudu.
Südames kogesin, et see kaitse õnnetuses oli armuandmine ja ka hoiatus ülemäärase riskimise eest. Pärast toibudes nägin vahtra latva ja viltuvajunud redelit. Siis selgus, et see väliselt terve ja elujõuline vaher oli olnud seest pehkinud. See latv võis kaaluda sada kuni kakssada kilo. See oli riivanud minu õlga läbi mitmekordsete tööriiete ning sealt naha maha tõmmanud. Mõtlesin, et kui see oleks tulnud otse õla peale, oleks kõik luud puruks olnud või kui see oleks pähe kukkunud, siis ei oleks ma seda lugu enam kirjutanud. Töötav mootorsaag kukkus eemale, aga oleks võinud minu alla jääda. Jalad oleks võinud redeli pulkade vahele kinni jääda ja murduda. Vaher kasvas vanas kiviais ja ümberringi olid suured kivid, oleksin võinud kukkuda peaga või üleni kivide peale, aga nad jäid üsna napilt kõrvale.
Tekkis küsimus: miks, Jumal, ma ei ole ju kellestki parem? Või oli see selge pilt hea ja kurja vahelisest võitlusest, mille keskel on inimene, kus ühelt poolt planeeritakse surma ja teiselt poolt elu? Või ei olnud mul veel aeg minna, sest osa tööd on veel armu jagamise põllul tegemata?
See siin on nüüd minu tunnistus järjekordsest armusaamisest, aga palvetagem, et see arm saaks ka praktilisel viisil edasi jagatud nende võimalustega, mida Issand lubab mulle tulla.
Kõiges tahan tänu anda Jeesusele meie Päästjale, meie Lunastajale ja meie Ülempreestrile!
Arved Lint
Roomlastele 3:25 on kirjutatud, et Jumal on Kristuse „seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres“ ning lepitusvahendi kohta kasutatav sõna kreekakeelses Uues Testamendis tähendabki lepituskaant. Ehk siis Kristus sai kaaneks meie pattudele või teisiti öeldes kattis meie patud kinni ning pakubki meile usu kaudu armu ja andestust, mida me kuidagi muud moodi kätte ei saa. Kui me tõsiselt oma patu sügavust mõistame, siis mõistame sügavalt ka armu suurust ja siis ajab Jumala heldus meid meelt parandama (Rm 2:4) – see aga tähendab, et me ei taha Talle enam haiget teha ja me igatseme elada elu, mis austaks Teda. See tähendab, et esikoht ja fookus meie elus lähevad üle meilt Temale. Selles üleminekuprotsessis, mida võib nimetada ka pühitsuseks, tajume me Tema juhtimist ja Tema armu meie asjade korraldamisel näiteks sarnaselt Annely poolt jagatuga.
Tihti teeme elus plaane, kuidas edasi minna, mida täpselt teha ja kuidas toimida, et oleks kõige parem. Ja siis palume Jumalalt oma plaanile õnnistust. Nii ka mina.
Tuli pakkumine osaleda ühel koolitusel ja sõbrannaga otsustasime selles osaleda. Hind oli krõbe, aga koolitus vajalik ja seega kindel plaan minna.
Mõne aja pärast tuli teade, et koolitus jääb ära, kuna ei saadud gruppi täis. Ma olin nii pettunud ja õnnetu. See oli ju nii hea plaan ja nii vajalik.
Kui mõtetes kumaski sõnum, et kõik tuleb heaks – usalda Jumalat, siis viskasin selle kiiresti peast välja. Minul olid plaanid tehtud ja kõik oli korraga pea peale pööratud. Täielik pettumine. Ei midagi head.
Läks veel aega mööda mitu nädalat ja siis tuli uus pakkumine, et tuleb samalaadne koolitus, küll väiksema mahuga, aga tasuta. Panime ennast ka sinna kirja. Aga vastust ei mingit. Olime loobunud lootmast ja natuke isegi leppinud olukorraga. Ja siis pärast mitut kuud tuli telefonikõne, et olete sinna koolitusele oodatud. Ja päris tasuta – paremini kui oskasin ise loota ja planeerida. Kui olime mitu korda juba koolitusel käinud, siis keegi grupist küsis, miks seekordne koolitus tasuta on. Läbiviijad vastasid, et ei tea isegi. Eelmisel aastal oli neil planeeritud tasuta koolitus ja see toimuski, siis aga hakkasid nad sel aastal uuesti saama kirju inimestelt, kes soovisid ennast tasuta kursusele registreerida ja nad otsustasidki, et teevad ka sel aastal lühikursuse tasuta. Kui internetis kursuse kohta reklaami nägin, siis ei osanud tõesti aastaarvule tähelepanu pöörata ja väga hea, et ei osanud. Ja mitte ainult mina, vaid ka paljud teised ei pööranud tähelepanu sellele, et aastaarv kuulutuses kuulutas juba möödunud aastat.
Nii imeliselt juhibki Jumal olukordi elus kõige paremini, ise ei oska kunagi nii häid plaane teha, pole uskugi nii palju, et asjad võivad just nii imeliselt minna. Tänu Jumalale Tema kasulike õppetundide eest, mis usku kasvatavad ja rohkem Temale lootma õpetavad.
Annely Kaasik
Ma olen ikka imetlenud igavese õppuri indu Annelys. Ma ise ei mäleta, millal ma viimati mõnel koolitusel käisin (kui Jumala kool välja arvata), aga Annely leiab alailma võimaluse end koolitada ja siis õpitut teiste heaks kasutada. Ja siingi on Issand oma armuga abiks õigel ajal. Taevased kellad käivad õigesti, need ei jää järgi ega rutta ette. Annely loos oli taevane ajakava mõningase aja võrra Annely ajakavast maas, mina aga kogesin vastupidi, kuidas Jumala kell käis justkui ette. See juhtus mõne aasta eest, kui me Innaga (Kangur) planeerisime saate „Käsikäes“ salvestust Pereraadios. Millegipärast hakkas Inna mulle väga varakult „pinda käima“, et me saate ära salvestaksime. Minu meelest oli aega veel küllaga, aga kuna see pealekäimine ei lõppenud ega lõppenud, otsustasin ma, et mis tehtud, see tehtud ja me salvestasime selle saate väga varakult ära. Ja just nii see pidigi olema, sest peale salvestust jäi Inna haigeks ning peale tema tervekssaamist jäin kohe mina haigeks. Kui kõik need tõved lõpuks möödusid, oli saade ka juba eetris kõlanud, nii et Jumala minu arvates „ette käiv“ kell oli tegelikult täpselt ajastatud.
Sellest, kuidas meie vahel oma asju täpselt ajastada ei oska, ning ka sellest, kuidas Jumal meile neis olukordades laseb oma imelist armu osaks saada, räägib Karini lugu.
Jumal, kes on mind kasvatades olnud palju kannatlikum, kui ma väärt oleksin, andis mulle hiljuti taas õppetunni sellest, kuidas keerulises olukorras õppida usaldama Tema vaikset häält, mis ütleb: „Ole rahulik, ma olen su palvet kuulnud, ära muretse, usalda mind, lihtsalt tee oma osa ja jäta muu minu hooleks.“ Kes arvab, et sellele järgneb nüüd filosoofilis-emotsionaalne õppetund, peab osaliselt pettuma. Tegemist on väga proosalise kogemusega sellest, kuidas ma läksin eksamile esimest korda elus nii, et ma praktiliselt ei jõudnud selleks õppida.
Tegemist oli ühe viimase sisulise ainega mu õpingutes, mida olin juba aastaid edasi lükanud. Seda seetõttu, et eksamiks tuli läbi töötada väga suur hulk materjale ning ettevalmistuseks antud ligikaudu 40 küsimust eeldasid väga täpset konteksti tundmist. Eksam langes ka perioodi, kus tööl oli palju teha, nii et õppimiseks ei jäänud eriti aega ning pikkade tööpäevade lõpus ei suutnud ma vajalikul määral keerulistesse majandusfilosoofilistesse võõrkeelsetesse tekstidesse süveneda. Eksamile eelneval õhtul valdas mind ausalt öeldes õud, kujutasin elavalt ette, kuidas mulle antakse nendest neljakümnest küsimusest juhuslikud kaks küsimust ja tühi leht ning ma ei oska mitte midagi kirjutada, sest sadadest lehekülgedest olin jõudnud läbi töötada heal juhul poole ning sedagi suurte raskustega.
Siiski palusin koduste palveabi ning eestpalvet palvelistis, olles ise kindel, et järgmisel päeval ma nii vähese ettevalmistusega ikkagi eksamit tegema ei lähe. Võtsin eelneval ööl siiski materjalid ette, mõeldes, mida mul ikka kaotada. Vaadates eksamiküsimuste nimekirja, tundsin millegipärast selgesti, et kaks küsimust pean kirjalikult ette valmistama, kuigi see tundus inimlikult jabur – miks just need kaks, ei saa ju kindel olla, et nii paljudest küsimustest just need valitakse. Võideldes oma peas loogika ja tõenäosusteooriatega, õppisin kaks suvalist küsimust siiski korralikult ära.
Järgmisel päeval pidin ennast lausa füüsiliselt sundima eksamile minema, peas vasardas kogu aeg mõte, miks ma sinna lähen, kukun ju läbi. Võitlus minu sees selle üle, et nii üldse eksamile minna, oli kordi suurem võitlusest, mida oleksin pidanud ükskõik milliseks eksamiks õppides. Miskipärast tundus selles olukorras tõenäosus, et Jumal suudab mulle anda kaks küsimust neljakümnest, mida ma tean, kaheldavam kui see, et Ta on suutnud luua kõik minu ümber. Kas pole tegelikult hoopis see jabur?
Tõenäoliselt suudate te juba arvata, kas need kaks küsimust, mida ma olin ära õppinud, tulid eksamile või ei. Jah, tõepoolest tulid ja ma läbisin aine, milles paljud läbi kukkusid, hiilgavate tulemustega. Mis ma aga kokkuvõttes sellest olukorrast õppisin, oli see, et kui Jumal võttis nõuks sellises olukorras mind aidata (oleks ju ka võinud mulle anda õppetunni sellest, kuidas oma tegemisi paremini planeerida), siis ei olnud minu suurim probleem see, et ma ei olnud õppinud selleks eksamiks, vaid et ma polnud õppinud usaldama Jumalat. Kui esimene ehmatus ja joovastus edukast eksamist olid möödas, hakkasin mõtlema sellele, mis tegelikult juhtunud oli. Sain aru, et see, et Jumal mind selles olukorras aitas, ei tähendanud, et minuga on hästi. See tähendas hoopis vastupidist – Jumal pidi selleks, et mulle näidata, kui vähe ma Teda reaalses elus usaldan, andma mulle kogemuse, mis piltlikult öeldes oli puust ja punaseks tehtud. Võtsin selle kogemuse tänuga vastu, mõistes, et see „5“, mille sain, ei jää mulle sümboliseerima hiilgavat usuvõitu, vaid jään seda pigem kerge häbiga meenutama kui õppetundi, mida vajas minu nõrk usk. Jumal ei vaja minu hiilgavaid teadmisi, vaid võtab mu vastu just sellisena, nagu ma olen, absoluutselt ebatäiuslikuna.
Karin Miller
Iga Jumala armu imesid kogenud absoluutselt ebatäiuslik Tema laps igatseb Talle kuuluda ja iga ime järgselt üha püsivamalt ja lähedasemalt oma Issandaga koos käia. See on teenimatu soosingu tulemus meis.
Kui Arved alustas täna pühamuteenistuse mõtetega, siis mina tahaksin armuteema selleks korraks samal lainel lõpetada. Me elame äralepituspäevas ja juba 168 aastat! Kogu see aeg öeldakse meile: „Andke endid lepitada Jumalaga!“ (2Kr 5:20). Igaüks, kes on mõistnud, mida see tähendab, peaks sama kuulutuse ka teistele edastama. Jumal ei taha meiega riius olla ja pakub meile leppimist, pakub armu, mida me väärt ei ole. Leppimine tähendab, et meie vahel pole enam midagi lahendamata – me oleme kõiges ära leppinud. Püha Vaim toob meid patutundmisele, et me siis ära tuntud patud andeks paluksime ja lubaksime need meie ja Jumala vahelt kõrvaldada – sest patt lahutab meid Jumalast. Ja Tema tahab meiega ära leppida. Meid kutsutakse vaimus armuaujärje ette – kõige pühama paiga seaduselaeka ette Jumala ligiolusse, kus patt Tema armusäras meist välja puhastatakse. Meil poleks lootust, kui seal ei seisaks Inimesepoeg lihtsas linases rüüs inimkonna esindajana. Kuid Ta seisab seal ja esitab oma verd meie pattude puhastamiseks, et meie südametempel võidaks puhastada, et Tema pruut võiks oma rüü puhtaks pesta Talle veres ja Peigmees võiks talle järele tulla. Ja kogu maailm võiks näha Jumala armu kulminatsiooni Tema aulises taastulekus. Kogu maailm näeb seda ühel päeval, Sina aga võid seda kogeda juba täna Jumala armu vastu võttes ja selles elades.
