See oli üks maikuine hommik, mil teadsin, et tuleb ette võtta meretee põhjanaabrite soomlaste pealinna, et kohtuda Namiibiast pärit vokaalansambli Vocal Motion Six viie liikmega. Nad olid juba mõne päeva eest saabunud Soome, et anda mitu kontserti, sõita seejärel kontsertturneele Hiina ning naasta taas Soome, et osaleda rahvusvahelisel vokaalansamblite jõukatsumisel Tampereen Sävel. Vahetult enne seda oleks neil paar päeva, et külastada Eestit.
Too kohtumine seal teispool vett oli soe ja avatud. Kogesin, kuis Jumal avas uksed ja äkitselt tunduski, et kõik on võimalik. Selle ansambli esinemine Helsingis avaldas sügavat muljet ja oli selge – koju naastes tuleb hakata asja ajama. Suur tänu Maarit Thetloffile Muusikaühingust Crescendo, kes samuti õla alla pani ja nõnda saigi ettevalmistusprotsess käima lükatud. Selgus, et just sel ajal, mil ansambel saab tulla, toimub ka Tallinna vanalinnapäevade raames kirikupäev. Tol päeval, mil igas vanalinna kirikus midagi toimub, olevat tühistatud kontsert Tallinna adventkirikus. Koht oli olemas, aeg oli olemas. Jumal oli avanud tee.
Kaks nädalat usus minemist, sügavat ja vahel väga kõhedust tekitavat õppetundi usaldusest, mida igal hetkel tuli ammutada kõikväelise Looja juurest, palju asjaajamisi, organiseerimist ja koordineerimist. Ka laineid, mis vahetevahel üle pea kokku tundusid löövat ja taas kordamist – Issand, kui see on Sinu tahe, siis palun, tee selle ansambli tulek võimalikuks! Mina sellega hakkama ei saa. Ja Issand tegi.
Koitis hommik, mil usust sai nägemine ja ansambel astus esimest korda Eestimaa pinnale. Ma ei suutnud oma silmi uskuda – nad jõudsidki kohale! Ei möödunud tundigi, kui nad juba oma esimese maitseelamuse eesti publikust ja too omakorda ansamblist kätte said. Seejärel viis teekond Pärnusse, kus ansambel adventkirikus üles astus ning hiljem ka põgusa ekskursiooni osaliseks sai. Pärnu südamlik vastuvõtt seljataha jäetud, koitis Tallinna vanalinna kirikupäev. Ees ootasid vanalinn ja vaatamisväärsused, mis meie namiibia sõpru süvitsi puudutasid ja siinset väga hindama panid. Nii Pärnus kui Tallinnas toimunud kontsertidel oli kirik kuulajaist tulvil ja muusika soojendas paljusid südameid. Üheskoos veedetud tundide jooksul sai ka tõdetud, et meie maad – Eesti ja Namiibia – on väga sarnased. Namiibias on veidi alla 2 miljoni elaniku ning oma iseseisvuse saavutas riik aastal 1990. Hommikusöögilaud ja mitmed muudki seigad kinnitasid - meil on palju ühist.
Adventnoorte poolt aastal 1999 loodud vokaalansambel VM6 on saavutanud rohkelt edu mitmetel konkurssidel nii rahvusvahelisel tasandil kui ka oma kodumaal. Noormehed hakkasid laulma kohaliku koguduse jumalateenistustel ja kasvasid tasapisi professionaalseteks muusikuteks. Täna vastavadki küsimustele ansambli liikmed Vasco, Jones, Mark ja Peter ning aasta 2012 sügisel grupiga liitunud esimene ja seni ainus naishääl Adora.
Kuidas ansambel alguse sai?
Mark: Oleme punt noormehi ja alguses oli meid rohkem, ca 8–10. Võtsime muusikat mitte üksnes hobina, vaid kui midagi, mida saaksime teha ka kommertstasandil. Tahtsime seda teha rohkem kui vaid huvi pärast. Muidugi, ka see on nauditav, aga tahtsime muusikast oma ameti teha. Kui seda suhteliselt varases eas teha otsustasime, hakkasid mitmed loobuma, sest tundus, et lauluharjutusi hakkas olema liialt. See on õppetund sellest, et kui sa püüdled millegi poole, tuleb su teele takistusi. Mõned neist võivad olla su sõbrad, mõned su pere, mõned su väga lähedased inimesed. Nad võivad sind takistada ka taevateel, sind eemale või alla kiskuda. Me tõesti kogesime raskusi, millest suutsime siiski kõrgemale tõusta ja see, et täna siin oleme, on Jumala ime!
Lõuna-Aafrikat on väga räsinud HIV-viirus ja AIDS. Mõtlesime, kuidas saaksime oma riiki panustada, kuidas ka meie saame muuta kellegi elu. Jõudsimegi projektini „Elades positiivselt“, mida sponsoreeriti mitmete AIDS-i ennetustööd toetavate fondide poolt. Otsustasime, et läheme kus iganes on vajadus: koolid, kolledžid, haiglad, vanglad. Räägime positiivselt elamisest, pidades silmas seda, et vaatamata sellele, kas sa oled nakatunud HIV-i või mitte, võid sa elus alati õigeid otsuseid teha. Isegi kui sa oled HIV-positiivne, võid üritada elada positiivselt ja ennetada häbimärgistamist oma keskkonnas. Nagu Vasco alati ütleb, et sa oled kas nakatunud või mõjutatud! Ühel või teisel viisil leiad sa end ühel mündi poolel olevat. Namiibias on 13 piirkonda ja me käisime läbi neist 11. Rääkisime noortele õigete valikute tegemisest. Sellest, kuidas hoiduda seksuaalelust kooli ajal või enne abielu. Kõik kokku ongi olnud teekond, mis hetkel on meid toonud siia, Eestisse!
Peter: Aastal 1999 olime väga noored ja oleme näinud, kuidas muusika on kasvanud meie sees. See areneb kogu aeg, nii et järgmine kord, kui Tallinna või muud paika Eestis külastame, kõlab see väga teistmoodi. Möödunud aasta lõpul liitus meiega, kes oleme olnud peamiselt meeshäältest koosnev vokaalgrupp, naishääl Adora.
Te paistate olevat nagu suur perekond. Osad teist ongi perekond ka päritolu poolest – Peter ja Mark on vennad, samuti Vasco ja Jones. Mida see teie jaoks tähendab, et saate vendadena koos laulda?
Jones: See, et ma koos vennaga laulan, ei tee asja kergemaks! Sa võid olla perekond või omavahel vennad, aga vennad-õed kaklevad ka! Täname Jumalat, et me oleme viimased 14 aastat koos laulnud. Muidugi me sõdime vahel, kui asjad ei ole paigas, aga võitleme selleks, et need korda saada. Parim on see, et laulad inimestega, kellega oled koos üles kasvanud. Vasco on mu lihane vend, aga ma adopteerisin ka Peteri ja Marki oma vendadeks. Nad tunnevad mind. Kui minuga on midagi viltu, siis ükskõik kui palju ma ka ei püüaks teeselda, et kõik on korras, ütlevad nad, et „Hei, me tunneme ju sind!“. Ja see on koht, kus öelda: „Tänan, Jumal, selle õnnistuse eest, ja selle eest, et Sina näed meid läbi!“
Vasco: Teine asi, mis meid aitab, on see, et enamus muusikat, mida teeme, on evangeelne. Kõikide väljakutsete keskel, millega silmitsi seisame, on Jumal meie ankur! Ükskõik millest meil läbi tuleb minna, ükskõik milline on see olukord, mis tundub meie jaoks võimatu või ülejõukäivana – me anname selle Jumala kätte ja Ta viib meid sellest läbi. Ka see, et me täna siin oleme, on ime! Me ei uskunud, et see saab võimalikuks. Kui olime Aafrikas, siis mõtlesime logistikale. Sõidame küll Soome, aga siis on veel meri vahel ja kõik muu…
Kuidas te oma repertuaari kokku panete?
Mark: Enamus meie muusikast on mõjutatud elust, mida igapäevaselt elame. Enamjaolt laulame gospelmuusikat, laulame sellest, et Jumal on armastus. Sa ei saa jutlustada mitte millestki muust kui selles ei ole enne mitte midagi armastusest. Nii et enamus meie muusikast on väga mõjutatud elust enesest ja armastusest, sest me usume, et maailm ei saa jätkuda ilma armastuseta! Meie tugevus grupina on olnud see, kuidas teha muusikale uus seade. Kuidas võtta toormaterjal ja panna see vormi, milles me end ise mugavalt tunneme ja milles kuuleme üksteist, nii et igaüks on laulu kaasatud. Muidugi, me kirjutame ise ka vahel laule, aga see ei ole meie tugevaim külg. Vahel on selleks lihtsalt liiga kiire. Juhime ju kogu muusikaäri, nii et see on meid tagasi hoidnud. Kuid alati, kui saame, kirjutame ise muusikat. Peamiselt teeme aga palju uusi seadeid. See, mis meid unikaalseks teeb, on, et me alati mitte ei kirjuta muusikat, vaid see võib tulla iseenesest. Istume ja püüame hääli kokku sobitada, vahel võib-olla isegi rikume teatud muusikareegleid.
Vasco: Muidugi, meil on ka kohalikud artistid, kes on meile laule kirjutanud. Aga meie unistus oli, et jõuaksime rahvusvahelisele areenile. Seepärast tahamegi koguda endale hea kollektsiooni muusikat mujalt maailmast. Võite meiega ühendust võtta, sest tahame kokku panna hea kollektsiooni ka Eesti lauludest! Teil on väga rikkalik muusikatraditsioon Eestis. Oleme siin olnud vaid 48 tundi, aga kuulnud, et see, kuidas te laulate, kuidas teie harmoonia muusikas on, on nii kaunis! Me tahaksime väga midagi sellest oma repertuaari, et igal pool, kuhu läheme, olgu see siis Aafrika või muu maailm, võiksime laulda ja öelda, et see on laulukollektsioon Eestist!
Kuidas te suurtel lavadel esinete, kuhu tuleb kuulama ka palju mittekristlasi?
Jones: Mäletan, et kord, kui läksime esinema jõulupeole, mille korraldas Windhoeki (Namiibia pealinn) valitsus, esinesid seal erinevad artistid ja meie olime ainus gospelansambel. Olime lava taga ja nagu teada, tarbivad paljud artistid enne lavale minekut alkoholi, tubakat, narkootikume. Paljud neist tegid seda sealgi, öeldes, et „las ma võtan oma „pahvi“ enne lavale minekut…“ Mäletan, et Mark ütles: „Poisid, lähme teeme ka suitsu!“ – me kutsume palvet oma suitsuks. Teised artistid ütlesid, et lähme jah suitsetama! Läksimegi kõik koos ja järgmine asi, mida nad nägid, oli see, et me palvetasime. Nad küsisid: „Poisid, kas te nii suitsetategi?“ Meie: „Jah, just nii me suitsetamegi.“ Nemad seepeale: „Lahe, palvetame siis!“ Palvetasimegi seal kõik koos. Kuigi ümberringi tarbisid kõik alkoholi, ei hoolinud me sellest, vaid palvetasime. See aitab meid väga enne lavale minekut. Tahame alati palvetada. Palume alati Jumalal saata oma Püha Vaim, et Ta tuleks ja oleks meiega. Sa võid teha lauluvaliku ja arvata, et see on parim, mida võid anda sel ajal, kui oled laval. Aga kui palud Püha Vaimu tulla ja juhtida, siis mis iganes laulu sa laulad, ei näe kuulajad laval sind kui artisti, vaid usun, et nad näevad inimesi, kes ülistavad Jumalat!
Vasco: Nagu varasemalt mainisime, oleme kommertsansambel. Kodus Namiibias teeme ka tellimustöid. Esineme eraettevõtetele, kui neil on peod, festivalid, sünnipäevad, pulmad ja muud üritused. Teeme sel juhul valiku lauludest, mis räägivad armastusest. Selle sees toome aga esile midagi, mis peegeldab midagi vaimulikku, läbi gospelmuusika, ja ükskõik kes seal ka on, moslem või mõne muu religiooni esindaja, meie toome ikka esile sõnumi sellest, et meil on kristlik taust. Seda selleks, et võiksime olla truud oma identiteedile ja et meie identiteet oleks äratuntav. Selleks on Kristus.
Mark: Kui lähed lavale, võid sageli saada kõrvust tõstetud, kui vaatad kogu seda rahvahulka ja unustad ära peamise põhjuse, miks sa sinna lähed. Võid lõppeks hakata au iseendale võtma ja ära unustada, miks sa laulda tahad. Unustad oma ülesande. Nii et me püüame vähemal või rohkemal määral teha nii, nagu Johannes ütles – lase inimestel näha Kristust meie läbi! Kui me laseme Jumalal võtta kogu au, siis muutub laulude kulg positiivseks. Lauludes on armastusesõnum, aga lisaks veel see, et on keegi, kes selle armastuse annab! Sest Jumal on armastus. Küsimegi inimestelt, kas sobib, et laulame teile ka sellest Jumalast, kellest räägime, kellele elame. Inimesed võtavad selle pakkumise enamjaolt positiivselt vastu. Isegi kui Hiinas olime, küsiti meilt, kas võiksime laulda oma Kristusest!
Vasco: Üks asi veel – meil on väga hea kollektsioon jõululaule ja me igatseme, et saaksime anda jõulukontserdi kuskil, kus sajab lund, sest Namiibias ju lund ei saja. Unistame sellest! Meil on repertuaaris laul „I´m dreaming of white Christmas“ (Taas sajab valget lund). Soovime seda laulda nii, et laval olles võiksime läbi akna näha, kuis väljas sajabki lund!
Peter: Meil on väga hea kollektsioon kristlikku muusikat ja samal ajal on meil palju päringuid, milles soovitakse, et laulaksime kõiki muid laule. Anname parima, et laulda gospelit, mis võiks peegeldada Kristust või seda, et Ta tõesti kõndis siin maa peal! Need on laulud, millega tahame end seostada, ja samas, kui laul ei räägi mitte millestki, millel võiks Kristusega pistmist olla, kui me vaatame sõnad läbi ja näeme, et selles ei ole midagi, mis võiks lõppeks Kristust austada, siis peame ei ütlema, me ei saa seda laulda. Paljud inimesed on tulnud meie juurde, tahtnud koos laulda, teha midagi suurt ja enamjaolt tulebki kohe vaadata sõnad läbi – mida need ütlevad? On laule, mis ei ole gospellaulud, kuid kui loeme sõnad läbi, kõnelevad need otse meie südamele. Sellised laulud, kus saame end samastada sisuga, on need, mida kuuldes inimesedki oskavad samastuda. Meie oleme valinud edastada positiivset sõnumit, teha sõnumiga muusikat. Kui ei ole muusika, mil on hea sõnum, siis milleks laulda midagi, millel ei olegi sõnumit? Lõppude lõpuks, päeva lõpus, aasta lõpul, selle maailma lõpul küsitakse meist igaühelt, kuidas oleme oma talente kasutanud.
Adora: On üks asi, mis meid koos hoiab – see, et oleme kõik kristlased. Püüame mitte kunagi unustada, kust me tuleme ja mida meie vanemad meile on õpetanud. Me kõik usume, et Jumalal on oma tee. Me ei tea ikka veel, kuidas, aga Jumalal on oma tee, kuidas Ta näitab iseend, oma imesid, oma tööd meie kaudu. Nii palju kui suudame, me jätkame. Isegi kui oleksime maailma vastu Jumala sõnaga, me jätkame seda tööd, sest kui sa hoolitsed Jumala töö eest, hoolitseb Tema sinu eest. Nii et jah, see on kõige tähtsam, et me palvetame kõikide teiste artistide seas, kes ei palveta, me jutlustame evangeeliumi oma muusikaga. Ime on see, et isegi kui oleme laulnud gospellaule paljudele mittekristlastele, saame jätkuvalt palju positiivset tagasisidet. Mitte keegi ei ole meid kividega visanud või tomatitega pildunud!
Mida soovite neile, keda peagi taas Eestis või mujal kohtate?
Jones: Enamus meie sõnumist puudutab Jumala armastust ja tahan öelda igaühele – Jumal armastab sind! Mida iganes sa hetkel ka koged või millest läbi lähed, Jumal ei anna sulle kunagi suuremat koormat kui see, millega sa hakkama saad. Ta armastab sind väga! Ta on suuteline hoolitsema lindude ja loomade eest ning Ta saatis oma ainusündinud Poja, et Ta tuleks ja sureks sinu ja minu eest. Nii et ükskõik millest sa praegu läbi lähed, ära kunagi unusta, et Jumal armastab sind ja Ta on sinu jaoks olemas!
Peter: Mitte kunagi ära vaata ansamblile VM6 alt üles – vaata Kristusele! Me oleme vaid kanalid. Me teeme ka palju vigu ja veaksime sind alt, murraksime su südame, kui vaataksid vaid meile. Jumal ei tee seda kunagi. Vaata Kristusele! Ja palveta jätkuvalt, et võiksime taas kohtuda. Oleme lihtsalt inimesed, nagu kõik teised. Meis ei ole midagi erilist. Lihtsalt see, et oskame laulda ja harmooniaid leida, sest oleme nõnda kaua koos laulnud. Nii et palun vaata Kristusele – Kristus peaks olema kõige keskmes, mida teeme. Kõik, kogu muusika peaks viitama Kristusele!
Vasco: Tahaksin fokuseerida artistidele Eestis – ükskõik mida sa elus saavutada tahad, tuleb sul sellele end ka pühendada. Üks häid ütlusi kõlab nii – „Only sky is the limit!“ (vaid taevas on laeks). Sa võid saavutada mida iganes, kui sa sellest kinni hoiad! Muusika on ainus universaalne keel, mis meil on ja mida ei ole vaja tõlkida. Seepärast võisime tulla Namiibiast, et siin Eestis laulda! Muidugi, iga laulu eel ütleme paar sõna selle sisu kohta, aga siiski näed, et igaüks võib selle sõnumi peale naeratada ja end lauluga samastada. Nii võimas ongi muusika! See ongi meie soov – lubada kasutada end instrumendi või kanalina ja viia inimesteni õigeid sõnu nii, et suudaksime külvata lootust! Sest nagu teame, aeg läheb kiirelt ja enamus kristlasi teab, et see maailm lõpeb. Me ootame, et saaksime jätta kõik selles elus, milles ei ole väga palju head. Ootame seda ideaalset elu!
Adora: Keegi hoiatas meid kohe, kui siia jõudsime, et eestlased on külmad inimesed. Aga ma ütlen teile, et te ei ole üldsegi nii külmad! Eestlased on väga soojad inimesed ja on imeline näha, kuidas Eestis meid vastu võeti! Me ei teadnud ju, mida oodata. Mitte keegi meist ei teadnud, et Eesti on tegelikult tore koht! Aga Jumal näitas meile, et kuhu te maailmas ka ei läheks, olen mina teiega! Me tuleme kindlasti tagasi ja ma ei suuda seda ära oodata! Me hindame väga iga üksikut panust, mida te kõik andsite, ja järgmine kord, kui tuleme, laulame ka mõned teie endi laulud!
Mark: Kõiges, mida teed, otsi kõigepealt Jumala riiki ja kõike muud antakse sulle peale! Seda ütleb Pühakiri, Jumala Sõna. Ma usun sellesse ja elan iga päev selle kohaselt. Mida iganes sa ka ei teeks, kui sa paned Kristuse esikohale, hoolitseb Tema sinu murede ja probleemide eest. See ei ole sinu võitlus, see on Jumala võitlus! Lõpeta võitlemine, sest iseenese jõust ja üksinda sa ei võida! See on kõik, mida võin öelda, ja sedagi, et praegu ei näe me üksteist, aga võime kohtuda interneti kaudu, Facebookis. Jäta meile kommentaar, kuidas sulle kontsert meeldis! Facebooki nimi on meil VMSIX ja koduleht www.vmsix.com. Anna meile teada, kui sul on ettepanekuid, kui tahad meiega muusikat jagada või meid julgustada, palvetada meie pärast. Hindaksime seda väga. Eesti on saanud väga eriliseks paigaks meie südames. Nagu Peter Tallinna kirikupäeva kontserdil ütles – pidage head hoolt oma vanalinna eest! Teil on väga rikas ajalugu, mida mitte keegi ei tohi teilt ära võtta! Ärge laske kellelgi seda hävitada või ära võtta! Me armastame teid väga ja me tuleme tagasi!
Tahan eelkõige tänada Jumalat, kes ansambli VM6 tuleku võimalikuks tegi. Temata ei oleks see reaalsuseks saanud. Samuti igaüht, kes oma abistava käe ulatas. Ansambli siinolemise õnnestumisele aitasid kaasa paljud toetavad inimesed nagu autojuhid Raivo, Erkki ja Priit, vastutulelikud kokad Laura ja Õnne, ansambli arstiks kujunenud Annely, kelle abi mitmel korral vaja läks, ning Marion lastega. Suur tänu vastuvõtjatele Pärnu koguduses maitsva õhtulaua ning pastor Reinule ekskursiooni eest. Ansambel tänab südamest ka helitehnikuid Matit Pärnus ning Kunot ja Viljarit Tallinnas. Tänu ka autorendifirmale Domeca ning pastor Toivole perega. Südamlik tänu igaühele, kes korjanduse näol oma panuse andis – Jumala ja kõigi õla alla panijate abiga saime kaetud kõik ansambli Eestisse tulekuga seotud kulud! Tänu.
Ma tänan Jumalat, et kõige selle läbi kasvas minu habras usk. Mõistsin veidi enam neid, kes kaugetel aegadel läksid, teadmata, kuhu nad teel on, kuidas sinna jõuda, kogesid rohkelt mittenägemist ja udu. Mõistan veidi rohkem, sest täna tean – kui ees on paks udusein, kuid on kutse minna, tuleb hirmud kõrvale heita, mured Temale anda, kahtlusesilm kinni pigistada, ususilma ette panna suurendusklaas ja minna. Tuletades igal hetkel meelde tõsiasja, et Tema on kaasas ja kui Jumal avab tee, on see avatud! Ansambli VM6 teekond Eestisse oli algusest lõpuni kantud Tema juhtimisest ja väikestest ning suurtest imedest. Kui ansambli liikmed Tallinnas laeva pealt maha astusid, mõtlesin endamisi – kas midagi säärast saab olema ka kohtumine Jeesusega ühel päeval? Usud ja loodad, tegutsed ja töötad, valmistud ja „reklaamid“, et Ta tuleb… teadmata veel „eelõhtulgi“, kas Ta ikka tõesti tuleb, kas oled kõigist Ta sõnumeist õigesti aru saanud? Ja kui sa siis Teda, keda sa varem näinud ei ole, tulemas näed… Kogesin tol hommikul sadamakail seistes üht imepisikest killukest sellest võimalikust teadmisest, mis tol hetkel südant vallata võib – usus minek, ka siis, kui mitte midagi kuskilt veel ei paista, on jõudnud loodetud hetke. Tänu ja rahu valdavad südant. Usus minemisest on saanud nägemine.
