„Hüüa mind appi!“ julgustatakse meid Jumala Sõnas ja seekordki on meil oma usu kinnitamiseks võimalik lugeda kogemusi Jumala sekkumistest inimeste ellu, mis sageli ületavad meie arusaamise. Kuna suur osa selle ajakirja kogemustest kirjeldavad olukordi, kus hädalised pole osanud või pidanud vajalikuks oma hädades appi hüüda, ilmneb neis sekkumistes eriliselt suur arm ja hool meie, patuste inimeste suhtes.
Soovin oma usukaaslastega ja ka teiste käesoleva ajakirja lugejatega jagada kogemust Jumala suurest armust minu suhtes.
On päris loomulik, et me kristlasena, käies koos Jumalaga, palvetame lakkamatult. Meil on kindlasti ka isekaid palveid, kus dikteerime Jumalale, et palun lahenda see olukord just nii! Aga nii ei juhtu, kui see pole Jumala tahtmine.
Kuna olen eakas ja ihuliselt kulunud, hädasid on palju ja kui ma kõik oma hädad ükshaaval igal päeval Jumala ette kannaksin ja paluksin, et Ta neist vabastaks, oleks see nonsenss. Tema teab meie muresid ja nii palvetangi, et Ta hoiaks mind tervise juures vähemalt niipalju, et tuleksin oma igapäevastes tegemistes toime nii iseenda kui ka oma lähedaste hooldamisega.
Muude hädade kõrval kannatan juba palju aastaid refluksi (tagasivoolu haigus) all. Selle leevendamiseks muretsesin vastavalt arsti ettekirjutusele spetsiaalse kõrgendusega voodi, võtan tablette, toitun vastavalt jne. Seejuures on mind teavitatud, et see haigus on ja jääb mind saatma seniks, kuni elan. Ravimid on vaid leevendamiseks. Võiks ehk aidata operatsioon, kuid minu eas seda enam ette ei võeta. Nii mõistsingi, et see on paratamatus ja tundsin, et ka nii saab elada, vaja on vaid distsipliini vastavalt ettekirjutustele.
Kord aastas käin eriarsti juures plaanilisel läbivaatusel: analüüsid, gastroskoopia, ultraheliuuring. Sel aastal aga, oh üllatust! Arst vaatas mulle pika pilguga otsa ja ütles: refluksi ei ole! Ausalt öelda, ma ei uskunud teda. Arvasin ikka, et miski jäi kahe silma vahele. Aga ei midagi, ta ei kirjutanud mulle enam endiseid ravimeid, soovitas vaid ikka tervislikult toituda ja võtta ravimeid vaid selles osas, kus hädad analüüsidega kinnitatud. Juba kuu aega on möödunud, mil ma ei võta refluksiravimeid, aga tunnen end selles osas hästi.
Nii suur ja armuline on meie Taevane Isa. Tema teab meie hädasid ja teeb meie juures imesid, kus me seda oodatagi ei oska. Ma ei suuda panna sõnadesse oma tänu. Vaid Jumal näeb minu südant, kui suur tänu seal on.
Ja mida siin veel öelda – usaldage Jumalat ükskõik missuguses olukorras! Tema armastab meid nii siiralt, et muudab meie elu ja olukordi just vastavalt sellele, mis on meile kõige parem.
Tänulik koguduse õde, Helve Liister
„Ent jumalakartus on suur tuluallikas kui see on ühendatud rahulolemisega,“ ütleb Jumala Sõna 1Tt 6:6. Ja ehkki tulu, mida Helve otseselt Jumala „kartuse“ läbi sai, oli seotud vast vaid ravimiraha kokku hoidmisega, oli suurem tuluallikas selle olukorraga rahulolemise juures see, et Tema jumalateenistus ja suhtumine Jumalasse ei sõltunud tema ihulikust tervisest või selle puudumisest. Ef 3:20 loeme Jumalast, “kes enam kui rohkesti võib teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame väge mööda, mis meis on tegev”, mis tähendab, et me ei oska arvata ega aru saada, mida ja kuidas Ta teeb ning nii saame Temasse uskudes paljude üllatuste osalisteks.
Järgnev lugu on saadetud ühe vene koguduse õe poolt. Inimesed otsivad õnne ja seostavad selle võimalikkuse kõikvõimalike Jumala poolt loodud asjade omamisega, nimetades neid talismanideks. Sealjuures ei märgata Loojat, kes on tõeline Talisman ja ületab oma kohaloluga meie elus meie suurimad ootused õnne ja rahu järele. Kui inimlik õnn võib tulla ja mööduda ning seda seostatakse sageli õnnelike juhuste kokkulangemisega, siis Jumala õnnistus on sellest määratult suurem ja kindlam, selle juures pole tegemist üksnes juhustega ega nende kokkusattumisega, vaid millegi hoopis kindlama ja turvalisemaga. Õnne ootusest ja õnnistuste Jumala leidmisest räägib ka järgmine lugu.
Oli 1982. aasta. Ma sõitsin Venemaale Moskva oblastisse oma sugulastele külla. Külastasin ka oma sõbrannat. Ta oli abielus ning tal oli 6-aastane tütar. Tüdruk mängis rõõmsalt värviliste kivikestega. Minu sõbranna mees seletas, et need kivid olid looduslikud mineraalid. Ta oli need toonud Antarktikast, kus need lihtsalt lebasid lumel nende jalgade all. Ma küsisin, kas nende kivide hulgas pole granaati (punase värvusega läbipaistev või ka läbipaistmatu tsirkooniumsilikaat kivi, mis pidavat õnne tooma –tõlk).
„On küll,“ vastas peremees, „ainult et selle eristamiseks teistest kividest tuleb granaati töödelda eriliste lahustega.“
Sarnaselt paljude teiste inimestega, kes elasid meie ajaloo ateistlikul perioodil, tahtsin ka mina omada talismani, et see tagaks mulle õnneliku elu. Lugesin kuskilt, et õnneliku elu tagamiseks peaks minu talismaniks olema just granaat ja nii soovisin ma seda kivi endale saada. Kui minu sõbranna palus oma tütrel mulle granaat kinkida, hakkas tüdrukuke nutma, sest kõik need kivid olid tema mänguasjad. Tüdruk rahustati maha, öeldes, et kade olla pole ilus ja ühe punase kivi võiks küll külalisele loovutada. Aastaid hoidsin ma seda töötlemata kivi kodus talismanina, kuid millegipärast käis pereõnn minust kaarega mööda. Elu tegi minu elus korrektiive, ma kolisin mitu korda. Ma kaotasin oma talismani – oma granaatkivi, mis pidi õnne tooma. Aastate jooksul õppisin tundma Jumala tarkust ja mõistsin, et talismanid on kivid, mida sa oma pika elu jooksul korjad oma südamesse.
Võib-olla mina ja sina näeme vaid töötlemata kive, mis on musta värvi, sest meie pole juveelimeistrid. Me ei tea, millisesse kuumusse tuleks panna must kivi, et meie südames saaks sellest teemant. Me võime igal aastal põldu künda, mööda küntud maad astuda ja mitte märgata neis mustades kivides Jumala aardeid, Tema teemante. Kui me aga pöördume Maa Looja poole, siis leiame Piiblist vastuse. Me leiame sealt kümme käsku – Jumala teemandid, mis saavad meie elu talismaniks.
Mis on meie elu teemandiks?
Esiteks on selleks armastus Maa ja inimese Looja vastu.
Teiseks on selleks teemandiks meie pere: vanemad, abikaasa, meie lapsed ja lapselapsed.
Kolmandaks oleme selleks teemandiks meie ise – ära siis endale ka kahju tee!
Agnessa Litvinkova
Kui õde kirjutas granaatkivist, mille tõeline ilu tuli nähtavale alles eriliste lahustega töötlemisel, siis kas sama ei toimu ka meid ümbritsevate inimestega? Kui meie kohtleme neid nii nagu Jumal meid kohtleb, siis me „töötleme“ neid Jumala armastuse erilise lahusega ja näeme, kuidas nad muutuvad teistsugusteks, me näeme seda, mille olemasolust inimeses meil aimugi polnud. Meid muudab vaid Jumala armastuse tundmine, see, et tunneme end armastatuna teadmises, et me ei vääri seda armastust. Armastuse vägi meie elus on tunnistus sellest, et oleme Jumala lapsed.
Jumala lapsed paluvad oma Isa ja nende Isa kuuleb neid, aga Jumala armastus ja abi ei piirdu vaid nendega, kes Ta oma Isaks on tunnistanud. Kõik need meist, kes on osa oma teadlikust elust elanud Jumalat mitte tundes ja Tema olemasolu eitades, võivad neile jumalatuse aegadele tagasi vaadates näha seal märke Tema hoolest ja armastusest, sest kuidas muidu oleksime me Temaga tuttavaks saanud?
Oli aasta 1988. Hakkasin märkama, et minu mehe tervisega on midagi korrast ära. Tal tekkis mälukaotus ja tema jalad justkui kangestusid kõndides. Varem oli ta olnud nii tubli, et ma ei teagi ühtki tööd, millega ta poleks hakkama saanud. Peale selle oli ta hea pillimees, mängis akordioni ning oli ka hea laulumees. Ja nüüd järsku oli ta nii saamatu ja vilets.
Otsisin talle arsti, kes oskaks haigust diagnoosida ja teda aidata. Leidsin arsti, kes ütles, et mu mehel on Parkinsoni tõbi, ja kes oskas ka ravimi määrata. Seda välismaist ravimit oli võimalik saada vaid ühest apteegist, kuid see oli tõeline imerohi. Nimelt olid 20 minutit pärast esimese kapsli sissevõtmist kõik haigusnähud kadunud. Kuid siis tuli aeg, kui seda rohtu polnud enam apteegist saada. Läksin Punasesse Risti küsima, millal seda ravimit tuleb, aga sealt vastati, et ravim on tellitud, aga millal see tuleb, ei tea. Nad teadsid, et seda ravimit pidi parkinsonihaige võtma iga päev kuni surmani. Keegi soovitas mu mehel oma ravimikarbi pealt vabriku aadress võtta ja kirjutada neile kiri. Nii mu mees ka toimis. Umbes 10 päeva pärast koputati uksele ja ukse taga seisis umbes 30-aastane kena ja pikk mees, minu mehe kirjutatud kiri peos. Mees küsis, kas siin elab selle kirja saatja. Tal oli käes kilekott minu mehe ravimi Madopari purkidega, selle koti ulatas ta mulle. Kui ma küsisin, kes ta on ja kes ta saatis, siis ta ütles, et on vahendaja. Noormeest tänamata jooksin suurest rõõmust oma abikaasa juurde. Siis meenus uksel seisnud noormees ja ma püüdsin teda kätte saada, et teda tänada. Ma elan neljandal korrusel, sealt jooksin nüüd treppe mööda alla – aga ei kedagi. Välisuksest ta ka välja ei läinud. Ta oli nagu haihtunud. Käisin ka Punasest Ristist küsimas, aga keegi ei teadnud sellisest vahendajast midagi.
Üle kuu aja läks mööda ja siis hakkasid Šveitsi tehasest tulema ravimisaadetised, neid saadeti meile seni, kui apteekides oli see ravim jälle müügil. Sel ajal ei osanud ma mõelda, et tegemist võiks olla Jumala imega ning peagi ununes kogu lugu.
1996. aastal suri minu armas ema. Ma tean, kui palju ta minu, mu abikaasa ja laste eest palvetas. Ema ütles ikka: „Lapsed, lapsed, te lähete hukka, kui te oma eluviise ei muuda.“ Ema matusel Kohilas mõjus mulle Mati Ploompuu südamlik matusejutlus, Roland (Kasvand) ja Mati mängisid pilli ning laulsid kahekesi. Ka Ester Tamm laulis ilusa laulu. Surnuaias kurtsin Estrile, et ma ei tea, miks mul on nii raske olla ja Ester kutsus mind laupäevaks kirikusse. Ta küsis, kas ta võib minu nimel eestpalve teha. Seda ta ka tegi. Koor laulis ilusti ema mälestuseks. Ja kui siis kutsuti üles Aino Ormuse juhtimisel Piiblit uurima, olin ma samal õhtul kohal.
Mind ristiti 29. märtsil 1996. Kodus hakkasin ka oma mehele rääkima kõigest sellest, mida kirikus kuulsin. Kuna mu mees mind väga armastas, siis ta tahtis ka igavikus seal olla, kuhu mina tahtsin jõuda. Tema uuris kodus Jumala Sõna ja kuulas karpide viisi kirikus lindistatud jutluste kassette, millega meid varustas meie koguduse õde Anne. Järgmisel aastal tuli ka minu mees ristimisele.
Minu mehe tervis oli ikka vilets. Ühel suvel elasime, nagu tavaliselt, suvilas ja mu mees tundis ennast päris halvasti, tal oli nüüd kaks rasket haigust: astma ja Parkinsoni tõbi. Mõtlesin juba kiirabi välja kutsuda. Meie lähedal oli suvila ka meie koguduse liikmetel Lea ja Juhan Tombul. Nägin, et nad on kuhugi minemas ja küsisin, kuhu nad lähevad. Nad vastasid, et Eha juurde palvegruppi. Palusin, et seal grupis ka minu mehe pärast palvetataks, sest usun palve imelisse väesse. Ja oh imet, kolm päeva polnud mu mehel ühtki astmahoogu ning ta liikus oma tõvest hoolimata takistusteta ringi.
Meie viimasel pulmaaastapäeval, 2. juunil 2002 olid laual vaasis nagu alati värsked lilled ja seal juures kirjake: „Jah, jälle on see aeg meil käes, mil Taevaisa meid kokku viis. Seekord oli ilus aeg, sest olime ju noored. Nüüd möödunud on 46 aastat pikka ja väsima kipun ma, Sina oled küll veel tugev, kuid mina vajun kössi Su ees. Peab lootma Taevaisale ning palvetama ka, kuni kord teise ilma meid Päästja ingel viib. Taevaisa õnnistust me palume, siis ükskord teises ilmas me rõõmsad oleme.“
Peaaegu igal sügisel suvilast linna kolides olid mu mehel hingamisraskused, sest linnaõhk mõjus talle halvasti. Sageli sattus ta siis ka haiglasse. Oli hilisõhtu 8. oktoobril 2002. Mu mehel hakkas nii paha, et pidin kiirabi välja kutsuma. Mees värises üleni ja kiirabiautosse ta ise minna ei jaksanudki. Järgmisel hommikul võisin ma teda haiglasse vaatama minna. Ta lamas seal nagu surnu aparaatidest ümbritsetuna. Tuli arst ja ütles, et teda enam kauaks ei ole ja lubas helistada, kui teda enam ei ole. Tulin nuttes koju. Mul oli mure. Teadsin, et tema suureks unistuseks oli, et me võiksime kord koos taevarõõmudest osa saada ja igavesti seal koos õnnelikud oleksime. Kuid mind pani muretsema see, et mu mees ei suutnud ühte asja unustada ega andestada. Ma mõtlesin, et kui tema ei andesta, siis ei andesta ka Jumal temale.
Oli 9. oktoober ja kolmapäev ning igal kolmapäeval kogunes Ella Tusti juures meie palvegrupp. Helistasin neile ja rääkisin oma loo ära. Palusin palvetada, et Jumal annaks mu mehele veel niipalju aega, et see asi saaks ära lepitatud ja Jumal halastaks. Istusin, nutsin ja ootasin kõnet haiglast. Lõpuks ei jõudnud enam oodata ja helistasin ise haiglasse. Arst lausa kisendas mulle mu küsimusele vastuseks: „Ma ei tea, mis temaga juhtus. Tulge siia. Ta istub voodi ääre peal ja on täiesti kontaktivõimeline.“ Kui ma kohale jõudsin, võttis mu mees mind naeratades vastu. Ta lubati haiglast koju tema sünnipäeval, 3. novembril. Minia ja tütar olid talle laua katnud. See oli imeline päev, imeline andestuse päev. Tal oli jäänud elada veel 23 päeva. Tema olemises oli neil päevil imeline taevalik rahu. 26. novembri hommikul palus ta mul aidata end tugitooli istuma. Ta pani käe mu kaela ümber, ma aitasin ta tugitooli, ta tõstis oma käe üles ja ütles veel, et nüüd on kõik. Ja pani silmad kinni.
Läks mitu aastat ja ma käisin ikka Ella juures palvegrupis. Rääkisin seal seda ammust lugu oma mehe ravimitega ja alles siis sain ka mina aru, et Jumal saatis tookord oma ingli mu mehele nii vajalikku ravimit tooma. Tänan Taevast Isa! Küll on hea, et meil on selline Isa, kes hoolib meist ka siis, kui meie Temast ei hooli.
Annaks Jumal mulle jõudu jääda Temale kindlaks, et me võiksime abikaasaga kohtuda ja igavesti koos olla – see oli tema soov ja see on ka minu soov!
Õie Kikas
Inglid avavad vanglate uksi (Ap 5:19), inglid kuulutavad tähtsaid sõnumeid (Lk 1:26–38), inglid näevad iga päev Isa palet (Mt 18:10) ja inglid „läkitatakse abistama neid, kes õndsuse pärivad“ (Hb 1:14). Inglite igapäevatööst võisime lugeda Õie loost ja sellest saame lugeda ka järgnevast, Aivari loost.
Ilusat suve algust kõigile! Armu ja rahu Jumalalt. Arm oli see, mis tõi mind Jumala juurde.
Oli aasta 1988. Olin edukalt lõpetanud kooli ja saanud mesinikuks. Mulle anti hooldada 100 mesilasperet ning tööautoks sain ühe aasta vanuse ERAZ-i, mis oli tol ajal kõva sõna. Autol oli Volga mootor, mis tähendas seda, et sõita selle autoga 110-120 km/h polnud mingi probleem. Loomulikult hiilis hinge uhkus, et ma nüüd olen keegi. Aga õnneks ei lasknud vitsad end kaua oodata. Sõites kord mööda käänulisi Võrumaa teid mesilasse, hakkasin ühest piimaautost mööda sõitma. Järsku kurvist väljudes nägin ees teetruupi ja mõistsin kohe, et me ei mahu mõlemad sealt läbi. Pidurdasin, aga oli juba liiga hilja. Kiirus oli olnud liiga suur.
Järgmine sündmus, mida mäletan, oli see, et leidsin end 5-6 meetri sügavusel kraavis, auto ees, üks jalg auto all. Mu jalg oli auto all täpselt seal, kus oli lohu koht! Kuidas ma autost välja lendasin, seda ma ei tea. Auto kere oli muutunud kõveraks kokkupõrkest kraavi ääres olevate vanade puudega. Ronisin auto alt välja ilma ühegi kriimuta! Piimaauto juht pani tähele, et tema taga sõitnud auto oli kuhugi kadunud. Ta leidis mind, kutsus kiirabi ja politsei. Õhtupoolikul, kui sugulased sellest õnnetusest teada said, tulid nad mind vaatama ning ütlesid, et Jumal hoidis. Ma ei osanud sellest tol ajal midagi arvata.
Möödusid mõned kuud ning ma sain tuttavaks kristlasega ja hakkasin lugema Piiblit. Jõudsin kord Rooma raamatu 5. peatüki 8. salmini. Seal on kirjas: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastust meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“
See läks mulle nii südamesse, et Kristus oli surnud minu eest, kui ma temast midagi ei teadnud. Ta hoiab ja kaitseb meid igaüht! Imeline on armastus, mis Tal on iga inimese vastu. Ka sinu vastu, armas lugeja. Ta armastab sind!
Aivar Jallai
Kas pole imeline, et meie teeme mõne rumala tembu, näiteks vajutame gaasipedaali tugevamini, kui oleks mõistlik ja tundub, et inimelu ongi oma lõpu leidnud. Ja äkki leiame end lömmisõidetud autost väljaspool täiesti tervena, isegi meie jala jaoks on Jumal paraja suurusega lohu ette valmistanud, et jalg ei pruugiks viga saada. Kõik see aga räägib sellest, et meil on „silm peal“ juba enne, kui meie Jumalat tundma õpime. Ja et me kõik oleme kirjutatud Tema peopesadesse, Tema ristihaavadesse ja meid armastatakse sõltumata meie otsusest Jumalat tunda või teenida. Kui see meile „kohale jõuab“, kuidas meid armastatakse, siis äratab see meis vastuarmastuse ja soovi Talle kuuluda.
