Selle kotitäie kogemusi tõin ma endaga kaasa Helsingi adventkoguduse eestlaste grupist, kus ma ühel märtsi hingamispäeval külas käisin. Minu sealt saadud kogemus on äärmiselt positiivne, sest see soojus ja ülistusvaim, mis nende hulgas valitses, pani mind tõeliselt tundma, et olen õdede-vendade seas ja me kõik armastame ühte Jumalat ega häbene seda välja näidata. Kasutan siin võimalust neile tervitusi saata ja soovida jätkuvaid osadushetki isekeskis ning lähedast suhet oma Jumalaga.
Mai on emadepäeva kuu ja tahangi alustada kogemusega, mis räägib ühe vanaema palvetest ja Taevaisa ustavast kohalolekust oma laste ja nende laste ja lastelaste elus. Suur osa meist, kes täna Jumalat teenime, võlgneme tänu – mida me eestlastena väga väljendama ei kipu – oma vanematele ja vanavanematele, kes meie eest on palvetanud ja siiani palvetavad. Suurim tänu kuulub loomulikult Jumalale, kes meie palveid kuuleb ja meie jaoks lahendamatuid olukordi lahendab.
Oli 4. aprill 2006. Minu telefoni tuli sõnum meie tütrelt Siirilt Tallinna sünnitusmajast: „Mul sündis tütrekene.“ Saatsin vastuseks õnnitlused ja olin ise ka õnnelik. Ei tahtnud neid häirida ja helistasin Siirile alles järgmise päeva hommikul ja küsisin nende tervise järele. Läbi suure valu suutis Siiri mulle telefonis vaevu vastu sosistada. Ta oli piinelnud kogu öö jubedates gaasivaludes ja keegi ei aidanud teda. Lapsuke oli peale keiserlõike sünnitust läinud näost siniseks ja viidud kiiresti lastehaiglasse. Arst oli algul kahtlustanud südameriket, see kahtlus aga ei leidnud kinnitust.
“Arstid tulevad nüüd minu juurde ja otsustavad, mis minuga teha,” ütles Siiri.
Helsingis, kus ma tööl olin, oli ilm olnud hommikust saadik sünge ja sadas lörtsi. Koristasin just üht suurt eramut ja olin parasjagu koristusjärjega köögis. Lõpetasin kõne, panin lapi käest ja langesin põlvedele. “Armas Jumal, ma palun, paranda neid ja anna neile elu, see on minu palve ja soov. Sündigu aga Sinu tahtmine!“ Neid viimaseid sõnu oli eriti raske öelda. „Aga Sa tead, et see võtab aega tunde ja päevi ning ma ei suuda seda teadmatuses oodata. Palun anna mulle märk, et nad jäävad ellu.“ Ja siis tuli, ma ei tea, kust, see mõte ja need sõnad: „Palun lase mulle päikest paista taevast selle kinnituseks. Aamen.”
Taevas oli üleni kaetud tihedate lumepilvedega ja aina sadas ja sadas. Ma tõusin ja jätkasin raske südamega tööd. Möödus umbes tund ja ma lõpetasin koristuse. Segasin endale müsli, istusin lauda ja hakkasin sööma. Suures mures olin oma palve unustanud. Istusin laua ääres ja vaatasin aknast välja ja korraga lükati keset sadu väikselt osalt taevalt pilved eemale ja sealt paistis päike – see oli nii vaid väikese viivu kestel. Siis katsid taas pilved päikese. Pilved taandusid veel teist korda ja jälle säras hetkeks päike. Siis meenus mulle mu palve ja ma tajusin, et see oli palve vastus. Ma põlvitasin uuesti ja tänasin Jumalat, kes vastas minu palvele. Ja veel sellisel viisil nagu mina soovisin. Aamen! Kogu ülejäänud päeva aina sadas ja sadas.
Siiri valud leevendati ja veel õhtul seisid arstid ta voodi ees ja pidasid nõu, kas uuesti opereerida või aitavad antibiootikumid. Oodati hommikuni ja antibiootikumid aitasid tõesti. Lapsuke pandi kuvöösi ja kuna keiserlõike ajal oli laps tõmmanud kopsudesse lootevett, hakati neid kuivatama.
Kõik need päevad ja veel nädalaid hiljem kandsin ma neid palvekätel. Aga see päike andis mulle jõudu ja kindlust. Lapsuke oli nädalaid kuvöösis ning isegi ema ei saanud talle ligi ning suhtles üksnes arstiga telefoni teel. Haiglas sai laps ka haigla bakteri – bakteriaalse meningiidi. Noor meesarst tegi kõik, mis oskas. Ja meie palusime Jumalalt talle mõistust ja oskusi. Arst leidis kiiresti õige antibiootikumi, mis tappis bakteri, ja laps hakkas paranema. Niisuguste haiguste tagajärjel kahjustub aga tavaliselt aju.
Kolm aastat hiljem, kui lapse isa sattus samasse haiglasse ja sama arsti juurde, tundis see arst huvi, kas see tüdruk jäi elama ja kas temaga on kõik korras. Jaatav vastus oli arstile meeldiv üllatus.
Jumal, Sinu ülistuseks ei jätku mul sõnu. Aamen.
Kristiina Kikkas
Jumal on tõesti imeline – Ta mitte ainult ei sekku meie ellu ja olukordadesse, vaid Ta kinnitab meid just nii, et me mõistaksime Tema armastust ja hoolt veel enne, kui olukorrad jõuavad laheneda.
Järgmised tunnistused viivad meid tagasi aega, mida vanemad meie hulgast veel ise mäletavad. Nende jaoks on tegemist nostalgilise mõtisklusega, nooremad meist aga saavad heita pilgu päris kummalisse ja mõistetamatusse maailma. Valli Tiina ja Uno Kanarbik, kes tänavu tähistavad nii oma kuldpulmi kui ka 60-aastast Jumala lapseks olemise juubelit, vaatavad aastatetagusele Jumala riigi tööle, kus kõigi nende sündmuste juures on ilmselgelt nähtav meie Jumala hoidev ja kaitsev käsi.
Tahan kõigepealt rääkida sellest, kuidas sai alguse hingamispäevakooli raames toimuv piibliõpe gruppides. Tol ajal külastas kogudusi üks aktiivne rändpastor, kes üritas taastada tegevusi, mis kogudusi elustaks. Tema tõstiski esile ettepaneku luua uuesti hingamispäevakool, mis oli nõukogude ajal täiesti keelatud ning millele ei julgetud isegi mõelda. See sai alguse 1969. aasta paiku, samal ajal, kui meie pere kolis tolleaegse liidu esimehe vend Eduard Murdi kutsel Tallinnasse. Me kutsusime kõik tolleaegsed piiblitunni õpetajad kokku meie kiriku keldrisaali ja arutasime selle plaani koos läbi. Suurem enamus neist õpetajatest oli huvitatud selle keelatud hingamispäevakooli grupiviisilise piibliõppe taastamisest.
See otsus tekitas aga olukorra, kus meil tuli organiseerida inimestele õppetükid. Seni olid meil olnud vaid mõned trükimasinal trükitud eksemplarid õppetüki puldist läbivõtjate jaoks. Mida ette võtta, et kõik hingamispäevakooli „õpilased“ endale õppetüki saaksid?
Kogudusel oli olemas nn „rotaator“, mis asus Tallinna kirikus II korrusel lukustatud ja kinnipitseeritud ukse taga. Sinna oli õigus siseneda ainult teatud usaldusväärsetel isikutel, näiteks koguduse sekretäril Maimu Välil. Kui see pitseeritud uks avati, hakkasid ülemisel korrusel mitmes ruumis helisema „häirekellad“, mis andsid märku, et see ruum on avatud. Meil tekkis hulljulge plaan see „rotaator“ kasutusele võtta. Otsustasime koos, et minu abikaasa Valli läheb usuasjade voliniku juurde selle kasutamiseks luba küsima. Tegime selle asja pärast tõsiselt palvet ja leidis aset Jumala ime! Valli tuli usuasjade voliniku juurest ja ta oli saanud „rotaatori“ kasutamiseks loa. Talle pandi südamele, et seda kasutataks teatud vajaduste piirides ja mitte rohkem! Meie rõõm oli suur ning me leidsime võtme ja avasime julgelt „rotaatori“ ruumi ukse. Selle peale läksid „häirekellad“ tööle ja kohale jooksis koguduse sekretär, kellele me polnud asjade käiku veel selgitanud. Meie aga tassisime „rotaatori“ keldrisse ja töö läks lahti. Ma ei mäleta enam täpselt kõigi abiliste nimesid, seetõttu nimetan siin vaid vend Ervin Arenit, kes oli selles töös leidlik ja agar ning hakkas kohe sellel „rotaatoril“ proovitrükiseid tegema.
Sel hetkel astus keldrisaali sekretär, kes kõike seda nähes paigale tardus. Vend Aren aga töötas energiliselt rotaatori hoovaga ja ütles: „Nüüd läheb lahti see töö, mis on kogu aeg keelatud olnud!“ Mille peale sekretär hirmunult minema jooksis. Meie aga trükkisime hilisööni ning see töö jätkus ka järgmistel päevadel. Igatahes sai iga hingamispäevakooli liige endale isikliku õppetüki.
Nüüd jaotasime kiriku pingid 3-4 kaupa ja kleepisime igale pinkide rühmale järjekorranumbri. Ma ei mäleta enam, mitu gruppi meil oli, vist umbes 15-20 gruppi. Mõni üksik koguduse liige kaebas sumina pärast saalis, kuid muidu sujus kõik ladusalt. Huvitav oli ka see, et võimude poolt sellise õppevormi suhtes takistusi ei tehtud. Meie tolleaegne pastor vend Kärmas ütles nii võimudele kui ka meile, et meil pole mingit hingamispäevakooli, me lihtsalt õpime gruppides Piiblit.
See hingamispäevakooli õppetükkide trükkimine oli suur läbimurre, sest sel ajal oli igasuguse vaimuliku kirjanduse trükkimine ametlikult keelatud. Kogu muu vaimulik kirjandus aga trükiti trükimasinatel mitmeid kopeerpabereid kasutades, nii tulid esimesed eksemplarid selgemad ja viimased tuhmimad, aga lugeda sai rahvas ikkagi. Selle juures aitasid kaasa paljud koguduse liikmed ning selle töö eestvedajaks oli tulihingeline ja aktiivne koguduseliige Robert Viira, kes nüüd puhkab maamullas ja ootab aulist ülestõusmist. Minu raamatukapis on need raamatud tänagi alles – „Suur võitlus“, „Patriarhid ja prohvetid“, „Jeesuse Kristuse ilmutus“, „Tee Kristuse juurde“. Ma mäletan, kuidas me neid lugesime ja olime õnnelikud.
Kuna me elasime usuvaenulikus riigis, olid meie keskel ka nn „koputajad“, kes hoolega jälgisid, mida me tegime. Nad jälgisid muuhulgas ka seda, et jumalateenistustel ega laulukooris ei osaleks alla 18 aasta vanuseid muusikakooli õpilasi. Neil päevil tekkis minul koos abikaasaga pastor Viktor Noginovski toetusel mõte kandleorkestri loomiseks, kuhu esialgu kuulusid 5 kannelt ja saatepillina 1 tsitter, mida mängis minu abikaasa, mina ise mängisin mandoliine kontrat. Tänu sellele tegevusele tegutses meie koguduses rühm noori 14–16-aastaseid tütarlapsi, kellest hiljem said meie koguduse liikmed. Ka selline tegevus oli seadusega keelatud.
Kui meile Tallinnasse tuli külla mõni Soome pastor, siis pidi meie liidu esimees vend Murd külalispastori esinemiseks usuasjade volinikult luba küsima. Algul anti luba 3-minutiliseks tervituseks. Mäletan selgesti, kuidas vend Murd istus oma toolil koguduse ees ja jälgis külalise jutu ajal hoolega käekella seiereid. Hiljem olukord paranes ja väliskülalised said pidada ka pikema jutluse. Samuti tuli minu abikaasal nende Soome külaliste tõttu kokku puutuda KGB töötajatega, kes käisid teda kodus üle kuulamas ja ähvardamas.
Kord kogunesid kõik meie lastevanemad meie kiriku väikesesse saali emadepäeva pidama. Lapsed olid käinud metsas lilli noppimas ja igale emale kingiti väike kimp sinililli. Märkasime uksel seisvat võõrast meest, kes meie tegemisi jälgis. Tema küsimuse peale seletasin, et meil toimub emadepäeva pidulik koosviibimine. Mees lahkus ja mõne nädala pärast kutsuti mind ja vend Murdi ja meie koguduse juhatuse esimees Andres Beekmann koos dokumentidega Tallinna linna täitevkomiteesse. Vend Murdile ja vend Beekmannile määrati rahatrahv, mille suuruse ma olen unustanud. Mina aga pidin kirjutama seletuskirja selle kohta, kuidas ma nende töötaja uksest „välja viskasin“ ning mulle tehti hoiatus.
Tänu olgu Jumalale, kes oma rahvast ikka usus hoiab ning elus hoiab – ja seda ka läbi raskete ja jumalavaenulike aegade.
Uno Kanarbik
Olen vahel vaadanud vanu pilte usuvaenulikest aegadest Eestis ning imestanud, kuidas meie kirikud olid rahvast täis. Ilmselt on vaenulikus ümbruses vaimulikult ellujäämiseks hädavajalik kokkuhoidmine ja üksteise tugi. Ja nüüd, kus me elame usu suhtes n-ö sallivas ümbruses (mis polegi nii salliv), ei hinda ega vaja me üksteist ega kristlikku osadust nii väga. Neid ridu kirjutades meenus mulle periood ristikoguduse ajaloost, kus koguduse julmale tagakiusule, mida Ilmutuseraamatus kirjeldatakse Smürna koguduse perioodina, järgnes aeg, kus kristlus sai n-ö kõigi usuks, koguni riigiusuks. Kõik olid siis äkki justkui kristlased ja tagakiusu tingimustes tõsist usku omanud Jumala rahvas kaotas nüüd valvsuse ja tekkis maailmaga segunemise oht. Kui Piiblis tähendab kogudus „väljakutsutuid“, siis nüüd olid äkki kõik seal „väljas“, mis ei tähendanud aga ei meeleparandust, Jumala tundmist ega endise eluga lõpparvet tegemist, muutunud oli lihtsalt riigi suhtumine kristlusesse.
Ka mina puutusin nõukogude ajal kokku suurte ohtudega, aga mind see ei kohutanud, sest olin Jumala suure armuime läbi saanud „Saulusest“ „Pauluseks“, kui Jumal mind kõnetas Anija teel, kui mina olin parasjagu tantsupeolt tulemas ning Tema hea Vaim tegi mind rahutuks ja ütles: „Nüüdsest peale hakkad sa mind teenima sama agaralt, kui sa minule vastu töötasid.“
1965. aastast alates hakkasid Eestis soomlased külas käima ja mina olin neile siis ainsaks tõlgiks. Me elasime Pärnus ja meie poeg Toivo oli alles mõnekuune, kui ma nägin unes, et meie tollane Eesti liidu esimees vend Murd tuli meie Pärnus Kilgi tn 1 asuva kodu uksest sisse ja ütles: „Valli, sa pead kogu perega Tallinnasse kolima, meie kirik eraldab sulle elamiseks pool maja Kopli tn 53-s.“ Vaevalt jõudsin oma unenäost oma abikaasale rääkida, kui uksele koputati ja sisse astus vend Murd, kes kordas minu poolt unes kuuldud sõnu. Me kolisime Tallinnasse ja seal olin ma nii soome kui ka vene keele tõlgina jumalateenistustel abiks 22 aastat.
Tihti sõitsin ma soomlastega kaasa nii Tallinnas, teistes Eesti linnades kui ka mööda Nõukogude liitu. Mina olin nende hulgas kui salajane reisija ja nii mõnigi kord tuli mul pinkide vahele või nende alla peitu pugeda. Ükskord reisisime soomlastega mööda liiduvabariike kuni Rumeenia piirini välja ja soomlased olid kogu aeg minu ümber, et valvsad silmad mind ei märkaks. Rumeenia piirilt pidin läbi Kiievi rongiga Tallinnasse tagasi sõitma. Seal puutusin kokku mind jälgiva KGB ametnikuga, kes mind hiljem mitmel korral ka kodus küsitlemas käis.
Mind hoiatati ka selle suhtes, et kui ma tahan välismaale sõita, siis võidakse mulle selles takistusi teha. Kord tuligi mulle kutse koos Aarne Kriiskiga Soome sõita. Tema sai üsna ruttu loa kätte, aga mina luba ei saanud. Ilmselt olin ma võimude silmis ohtlik inimene. Otsustasime siiski sõita vähemalt Moskvasse. Siis oli seal adventkiriku juhiks vend Kulakov, kes saatis mind ööbima oma poja Mihhaili juurde. Meie lennureis Soome pidi toimuma järgmisel päeval. Kõigil delegatsiooni liikmetel oli luba reisimiseks varakult käes, ainult minul polnud luba. Plaanisin juba rongiga Tallinnasse tagasi sõita, kuigi teadsin, et tõlki oli neil Soome minejail hädasti vaja. Äkki jooksis tuppa Mihhail ja ütles, et lennuk tõuseb varsti õhku ja tal õnnestus ka mulle luba saada ning et takso ootab juba ukse ees. Ja nii pääsesin ka mina viimasel minutil lennukisse teiste juurde. Jõudsime õnnelikult Soome ja tänu Taevaisale õnnestusid kõik sõnavõtud ja koosolekud.
Kõigis olukordades kogesin seda, et pärast närvipinget ja rohkeid palveid tuli tänu Taevaisa sekkumisele ikkagi olukordadele õnnelik lõpp. Olen kõige eest sügavalt tänulik Jumalale, et üksnes Tema suurest armust sain omalt poolt milleski kasulik olla. Olen tänulik kõigi nende lugematute kogemuste eest ja Tema kaitsmise ja varju eest - ka mitmetest elule ohtlikest olukordadest päästmise eest. Tänu olgu kõikväelisele ja armastavale Isale. Tänu Tema valguse inglite hoidmise ja Püha Vaimu imelise juhtimise eest!
Valli Tiina Kanarbik
Ka meie saame Jumala plaanis kasulikud olla, kui lubame Temal meid sinna plaani panna ja usaldame Tema tarkust ja armastust. Keegi on kirja pannud mõtte, et seal, kuhu Tema meid on pannud, vastutab Tema ka tulemuse eest. Ning Tema väes ja juhtimisel Tema plaanis olles, ei pea me pettuma. Tema kingib edu, aga see pole edu selle maailma mõttes. Me ei saa siin raha poolest rikkaks ega ka kuulsaks, me ei pruugi ka karjääri teha, aga me astume Temaga ühes ikkes – ja südamel pole mitte kusagil nii hea, kui armastava Jumalaga lähedases osaduses astudes. Kui nelipühil pöördus korraga kolm tuhat inimest, siis ei toimunud see „ei väe ega võimu läbi“, vaid Jumala Vaimu läbi. Inimesed andsid end Jumala ikkesse, Tema plaani, nad rääkisid Tema sõnu ja need puudutasid südameid. Inimeste tähelepanu pöörati Kolgatale ja Peetrus ütles, et nemad olidki Jeesuse tapnud.
„Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: “Mehed, vennad, mis me peame tegema?”“ (Ap 2:37) Risti kuulutus läheb südamest läbi, kui Püha Vaim saab selle meie jaoks ja meie suude kaudu elavaks teha. Me saame aru, et meie patud on Jeesuse tapnud, aga Tema armastab meid ja sealt algabki meie elus nelipühi, sest nüüd me tahame Jumalale kuuluda ega soovi enam ennast teenida.
Olgu sind armastava Jumala Vaim Sullegi nelipühi kogemust kinkimas – Tema soovib seda sulle anda, nii et kõik sõltub sinu soovist Teda vastu võtta ja temaga elada.
