Kas mäletate sihtotstarbelisi lõikustänuannetusi Jõhvi kogudusehoone tarvis ja videoklippe üleskutseks appi tõtata? Jõhvi kirikuhoone on valmis saanud! 17. mail kell 19.00 toimub tänu- ja palvekoosolek. 18. mail 10.00 hoone sisseõnnistamise jumalateenistus. Teenistuse lõpus õnnistamise litaania. Ja kell 16.00 kontsert-jumalateenistus. 20 aasta pikkusele mõttest teostuseni kulunud ajale vaatavad tagasi Jõhvi adventkoguduse pastor Viktor Nõmmik ja Lauri Beekmann.
Kas sa mäletad päeva, mil tekkis mõte, et Jõhvi peab kerkima adventkirik?
See oli 20 aastat tagasi, 1993 aastal. Olin siis perega Narvast Jõhvi kolinud. Sel ajal oli kogudus Marja tänaval. Hakkasin seal renoveerima pastori korterit maja II korrusel. Nende tööde käigus tuli mõte, et kogudusel võiks olla ilusam ja parem koht. Tol kevadel oli palju vett, mis tungis keldrisse. Kaevasin kanalisatsiooni ja vesi segas mind. Sel hetkel hakkasin mõtlema päris oma kiriku peale - teises kohas ja teises majas.
1994. aastal tekkis konkreetsem võimalus. Tõnu Jugar käis meil, et otsida sobivat hoonet. Sõitsime vendadega terve päeva ringi ja vaatasime erinevaid maju. Samal aastal, 1994. suvel käis meil külas üks vend Ameerikast, globaalmisjoni juht. Ta vaatas meie vana maja ja lubas uue kiriku jaoks isegi raha eraldada. Aasta pärast raha tuligi. Ma ei mäeta täpset summat, aga umbes 16 000 dollarit. Tollel ajal oli see keskmise hoone hind. Aga kuna me ei leidnud õiget kohta, siis jäi asi venima. Nii et esmasest unistusest möödus veel palju aastaid.
Millal ehitus pihta hakkas?
Tänu Jumalale, et algusest lõpuni toetasid Jõhvi adventkiriku ehitust igati meie Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu presidendid Tõnu Jugar ja David Nõmmik. Minu andmete järgi ostsime hoone 10. veebruaril 2009. aastal. Vormistasime krundi koos vana majaga. Aprillis lammutasime vana hoone, juunis tegelesime kanalisatsiooniga, septembris alustasime vundamendiga. Detsembri lõpus oli see valmis, paneelid panime peale jaanuaris 2010. aastal. Veebruari viimasel hingamispäeval oli vundamendi sisseõnnistamine. See oli üks ilus ja kaunis hetk.
Praktiline ehitus kestis 3 aastat ja 4 kuud, mis ei olnudki nii pikk aeg. Ühe aastaga tegime projekti ja muutsime krundi planeeringut, ehitusloa saamiseks kulus umbes 10 kuud. 2010 aasta detsembris kolisime majja sisse ja hakkasime igal laupäeval teenistusi pidama. Hoone kasutusloa saime aprillis 2013.
Mis tekitas sinu jaoks selles pikas protsessis kõige rohkem rõõmu ja mis kõige rohkem muret?
Alati on kõige raskem midagi alustada. Paljud inimesed jäävad seisma juba alguses: nad mõtlevad, kratsivad kukalt ja neil tekib igasuguseid küsimusi ning hirme. Keeruline on leida kaasamõtlejaid, ja mis seal salata, ka rahastajaid. Kahjuks takerduvad paljud huvitavad mõtted just selle taha. Kui hakkasime ehitama, oli kõige raskem kogudust kaasa tõmmata. See oli nii nagu Jeesuse Kristuse ajal: “Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.” Jh1,11 See on igas valdkonnas raske: alustada ja kaasata inimesi, leida kaasamõtlejaid, luua meeskond. Kuna inimestel on erinevad visioonid, on raske leida konsensust. Niisiis jääb üle võtta risk enda peale ja toetada neid, kes usuvad ideesse. Vahest näiteks osales kiriku ehitusel aktiivselt 6 inimest, kuid vahepeal, kui meie oma jõududega kanalisatsioonitrassi kaevasime, oli meid 26. Aga mul vedas sellega, et meie kirikus on toredad inimesed nagu kogudusevanem Kalle Kangur, kes on mind palju toetanud. Kaks-kolm peret olid mulle alati toeks. Vundamendi tegemist toetas neli perekonda: Kanguri, Smirnovi, Marenkovi ja Nõmmiku pere, ja me saime sellega hakkama. Kõige raskema osa – alguse – vedas välja neli perekonda ja minu kadunud vend Vello Nõmmik. Osalesid ka minu kallis abikasa Leonora ja minu lapsed.
Rõõmud? Kui ma hommikul ehitus objektile tulles nägin, et inimesed on kohal ja on valmis midagi tegema, et ma ei ole üksi. Teine rõõm: kui keegi helistab ja küsib, kuidas on läinud. Öeldakse, et jagatud rõõm on topeltrõõm ja jagatud mure on pool muret, kuigi rahaliste murede puhul on see nõrk lohutus. Aga võib üelda, et mul väga vedas ja Jumala õnnistav käsi oli alati minu üle. Suureks õnnistuseks oli perekond Maurer. Palju korda oli selline mõte, et vahendid saavad otsa ja ongi kõik, millega ma homme ehitan? Meie elus on hetki, kui vajame sõbra õlga. Sõpra, kellega rääkida ... Kuid mida teha siis kui seda sõpra ei ole? Aga siis helistas äkki vend Juss ja küsis ja uuris ja ütles, et ära nukrutse, kõik saab korda! Ja näen, et ongi korras, asjade eest on makstud!
Mured? Tahaks mainida seda, et pikas ehitusprotsessis juhtub tihti nii, et inimesed väsivad. Miks inimesed väsivad? See on omamoodi kaitsemehhanism. Vaadake, kuidas käituvad mängivad lapsed. Esmapilgul tundub, et nad võivad väsimatult tundide kaupa ringi joosta. Tegelikult jäävad nad aeg-ajalt korraks seisma või istuvad lihtsalt maha ja lasevad kehal jahtuda. Inimene töötab nädal ja veel teisegi otsa ja siis ütleb, et tal on oma pere, oma vajadused. Raske on hoida järjepidevust, et keegi teeks vabatahtlikult iga päev tööd ja keegi teeks igaks päevaks töölistele süüa. Kuid eestvedajad ei tohi väsida, nad ei tohi kaotada otsustusvõimet ja julgust võtta riske enda peale. Kindlasti ei tohi alahinnata isiklikku eeskuju – töötajad näevad juhi igat sammu. Mulle oli suureks lohutuseks Jumala tõotus Js. 40,28-31: “Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; tema ei väsi ega tüdi... Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.” See tõotus aitas mind eriti siis, kui me 25 meetri kõrgusel kirikutorni ehitasime:).
Oskad sa umbkaudu öelda, kui palju inimesi abiks oli?
Üle 200 - kui loen kokku kõik, mitte ainult meie kiriku inimesed. Meie kirikuhoone ehitus oli nagu Kanal-2 inspireeriv saatesari “Sa ei ole üksi”, kui noored erinevatest kogudusest: Tartust, Tallinnast, Võrust ja Põltsamaalt abis käisid. Väga meeldiv oli kogeda enda kõrval töötavaid kolleege pastor Andres Plompuud ja pastor Toivo Kaasikut. See on nii ilus ja meenutab lugu Vanast Testamendist: “Siis ülempreester Eljasib ja tema vennad preestrid võtsid kätte ja ehitasid Lambavärava; nad pühitsesid selle ja panid sellele väravad ette, ja pühitsesid kuni Sajatornini ja kuni Hananeli tornini Ja nende kõrval ehitasid Jeeriko mehed.” Ne 3,1-2
Siin on töötanud vabatahtlikud ja mõned, nagu Guido Daniel, olid nädala ja rohkem. Olen ise kutsunud inimesi, kes tegid kohtu korraldusel ühiskondlikult kasulikku tööd. Neid oli igal pühapäeval vahest kuni 12 inimest. Pluss firmad, kes teostasid erinevaid töid, näiteks uste ja akende paigaldamisel. Kutsusin praktikale õpilasi, kes isegi praegu siin veel tööd teevad. Aprilli viimasel nädalal käisime nendega Võrus pastor Andrest abistamas.
Kuidas reageeriti, kui kogukond hakkas kiriku ehitamist märkama?
Alguses, kui eskiisi volikokku viisime, oli probleeme sellega, et mõned linnavolikogu liikmed ei tahtnud uut kirikut lubada. Nad ütlesid, et meil on juba küllalt kirikuid. Jumal on armuline - volikogus olid mõned usklikud: metodisti koguduse pastor Artur Põld, arhitekt Andres Toome. Nendest oli palju abi ja toetust. Õnnistagu neid Jumal!
Teine huvitav asi: kui paberid vastu võeti ja ehitusluba anti, siis mäletan hästi, et inimesed ei teadnud, et siia tuleb kirik. Aga nad tulid küsima, mida ehitatakse? Tänu arhitekt Risto Räägeli koostööle on meie hoone väga huvitava arhitektuuriga,. Linnas teati, et hakatakse ehitama uut kohtuhoonet ja paljud mõtlesid, et meie kirik ongi see kohtumaja. Mõned tulevad veel praegugi ja küsivad, kus on prokurör või kohtunik. Neile tahaks öelda, et hakka käima siin, siis ei satu sa kunagi sinna.
Meie kõrval on vana seltsimaja, kuhu pärast remonti tuleb linnavalitsus. Kohe taga on kohtumaja. Kolmandas küljes on lasteaed ja sotsiaalasutused. Nii et asume huvitavas piirkonnas. Jumal on meid selle kohaga väga õnnistanud, vatamata sellele, et õige asukoha leidmine nõudis palju aega ja pingutusi. Jõhvi adventkirikul õnnestus realiseerida see tarkus, et hoonet ehitades on vaja silmas pidada kolme tähtsat märksõna: esiteks asukoht, teiseks asukoht ja kolmandaks asukoht!
Kui hoone hakkas kõrgust kasvatama ja jõudsime torni ehitamiseni, tõmbas see tähelepanu ja kohale tulid ajakirjanikud, kes küsisid missiooni kohta ja kirjutasid kohalikku lehte pika ja positiivse artikli. Linnas tekkis elevus. Mõned firmad nägid meie infotahvlit ja tulid abi pakkuma. Kuna oli palju tegemist ehitusfirmade ja kauplustega, levis info laialdaselt. Hiljem, kui juba fassaad valmis oli, tundsid paljud huvi ja palusid luba vaatama tulla. Käidi lausa gruppidena. See on suur õnnistus, kui pühakoda on kesklinnas. Ja kui see koda on ilus, tegev ja alati avatud, on õnnistus mitmekordne.
Mis on koguduse jaoks kõige rohkem muutunud võrreldes selle ajaga, kui seda hoonet ei olnud?
Muutunud on palju. Esiteks see, et adventkirik on tuntum kui varem. Inimesed teavad nüüd, kus me oleme ja kes me oleme. Kui keegi ütleb adventkirik, siis teatakse kohe. Huvi koguduse vastu on palju suurem ja saame rohkem Jumalast tunnistada.
Samuti hakkasime rohkem sotsiaalvaldkonnas tegutsema. Inimesi teenima. Meie koguduses töötab humanitaarabi osakond. Igal teisipäeval tulevad abivajajad ja kõik riided viiakse ära. Hästi palju inimesi käib läbi. Päris vaeseid ja kodutuid … Jagame toitu kaasa ja toidame kohapeal. Kiriku uksed on iga päev lahti. Oleme rõõmsad ja tänulikud Jumalale, et saame olla ühiskonnale avatud.
Meil on ka 8-kohaline varjupaik, kus elavad inimesed, kes on hätta sattunud. Täna, 1 mail oli siin vanglatöö tugiisikute seminar. Üks pastor ütles, et kui igas kirikus oleks kasvõi 10 kohta nende inimeste jaoks, kes on oma eluga raskustes – korrutage meie kirikutega Eestis - kui palju abi inimesed sellest saaksid! See on väga hea mõte!
Samuti on meil korralik raamatukogu, kust saab laenutada raamatuid; ja tasuta kirjanduse lett – ka see on sõnumi levitamine.
Suur muutus on veel see, et meie kogudusehoone ei teeni ainult oma kogudust, vaid ka teisi kogudusi. Rendime ruume teistele kristlastele, kelle palvela paar aastat tagasi maha põles. Ka see on suur õnnistus, sest see toob raha kogudusehoone ülalpidamiseks, ja toob ka uusi inimesi meie koguduse juurde, kelle jaoks võime avatud olla. Meie maja ümber ei ole vaikus, kogu aeg toimub midagi. See kõik on väga positiivne.
Siin on toimunud juba mitu suurt üle-eestilist adventkoguduse noorteüritust, seminare. Varem saime sellest ainult unistada.
Mis toimub 18. mail?
Liikusime väikeste sammudega kindla eesmärgi suunas – saada hoone kasutusluba. Nüüd on see käes ja oleme valmis kiriku sisseõnnistamise teenistuseks. See, milleks me nüüd valmistume, on väga ilus ja rõõmus sündmus: et Jumal võiks selles hoones Püha Vaimu kaudu asuda ja elada. See on koht, kus inimesed tõstavad oma käed ja südamed ning palvetavad igavese Jumala poole. Siin on koht, kus leiab rahu. Siin on võimalus kahetsuseks ja päästeks. Eelmine rahupäev oli minu jaoks õnnistatud päev. Jõhvis lõppes teenistus, pärastlõunal käisin Sillamäel jumalateenistust pidamas ja kui ma tagasi tulin, istus kirikus üks naisterahvas. Rääkisime mõnda aega ja ta ütles, et tahab palvetada. Läksime saali, seal on astmeline poodium. Põlvitasime koos ja palvetasime ning Jumal kuulis seda inimest ning võttis vastu tema patukahetsuse. See on minu jaoks väga tähtis, kui inimene leiab kergenduse ja leiab rahu Jumalas. Tänasin Jumalat, et päev oli nii õnnistatud. Unistan, et iga hingamispäev oleks igas meie koguduses nii õnnistatud. Selleks see kirikuhoone vajalik ongi, nii nagu räägib järgnev palve:
„Täna pühendame Sulle, Jumal, selle hoone, valguseks meie kogudusele, palvetempliks kõigile rahvastele, Jumala teenimiseks, patuste pöördumiseks, Kristuse ja tema Sõna kuulutamiseks, Jumala perekonna vendluseks, meie laste päästmiseks, selleks, et see hoone oleks Jumala asupaigaks.
Me pühendame selle Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel! Aamen.“
