Selle kotikese motoks võiks olla: „Ei su Hoidja tuku“ (Ps 121:3), sest see sisaldab lugusid Jumala imelisest ja õigeaegsest abist, peale nende ka paljusid muid Jumala vägevaid tegusid. Seda kotikest võiks nimetada ka Põldarude kotikeseks, sest selles jagavad Jumalaga kogetut Laine ja Priit Põldaru. Esimene Laine lugu on Meie Aja lugejatele ühest varasemast ajakirjast tuttav, siis oli selle jutustajaks Pille Põldaru, kelle elu Jumal päästis. Nüüd aga on siin sama lugu tema haigevoodil valvanud ema Laine silmade läbi. Kui ma kord noore kristlasena olin lõpetanud Matteuse evangeeliumi lugemise ja alustasin Markuse evangeeliumiga, olin ma parajalt pettunud, kui seal hakati jälle samu lugusid rääkima. Nüüd tean, et iga kirjutaja oli saanud Jumalalt korralduse kirjutada ja need neli erinevat lugu samadest sündmustest võimaldavad meil saada Jeesuse elust hoopis laiema pildi. Samuti võime järgnevast loost lugeda seda, mida eelnev samateemaline lugu ei sisaldanud.
Minu vanem tütar Pille jäi haigeks. Oli suvi ja tal tekkis esialgu väike palavik ning ma ei osanud sellest midagi arvata. Mõtlesin, et küll see läheb mööda, palavik aga ei langenud, vaid hakkas tõusma ja tõusis kuni neljakümne kraadini. Sellega kaasnes väga tugev kurgu- ja peavalu. Selline kõrge palavik kestis viis päeva. Kolme päeva möödudes sain aru, et meie ise ei saa Pillet aidata, abi ei saanud me ka kohalekutsutud kiirabist, sealt soovitati ravimeid edasi anda ja kui siis olukord kahe päeva jooksul ei muutu, siis viiakse Pille haiglasse.
Mina aga mõtlesin, et see laps ei pea enam kahte päeva vastu, sest ta oli sellest haigusest nii kurnatud ja ma olin tõsiselt mures. Ja kui on suur mure, siis pole und ega söögiisu ja ma mäletan, kuidas ma läksin öösel köögilaua juurde ja tegin Piibli lahti ning hakkasin lugema ja Jumal andis mulle salmi sealt kinnituseks. Ma ei mäleta enam seda kohta, aga seal räägiti, kuidas Peetrus oma haige sõbra pärast palvetas ja siis vastati Peetruse palvele sellise lausega: „Ma ei võta teda sinult ära, et mitte sinu kurvastust suurendada.“ Ja kui ma seda salmi olin lugenud, siis ma lihtsalt seisin seal, pisarad voolasid ja ma tänasin Jumalat, kes oskab nii õigel ajal tulla oma laste juurde ja neid kinnitada. Läksin jälle Pille juurde ja tegin talle külma mähist ja kui ma nägin, et ta olukord jälle halvemaks läks, siis ma kordasin kogu aeg: „Teda ei võeta sinult ära! Teda ei võeta sinult ära!“
Paari päeva pärast helistas õde Aino ja küsis, miks mind kirikus polnud. Ma rääkisin talle, et mu laps on tõsiselt haige ja ta lubas, et nad palvetavad Pille pärast õhtul kirikus. Laupäeva õhtul palvetatigi minu tütre pärast kirikus ja laupäeva öösel hakkas Pillel esimest korda palavik alanema. Ja siis ma mõtlesin: „Jumal, Sa oled imeline!“ Sellisel hetkel pole isegi sõnu, millega tänada. Viis päeva on lapsel kõrge palavik ja kui siis palvetatakse, siis hakkab palavik alla minema. Ja pühapäeval ma nägin, kuidas Pille magas kolm tundi järjest. Siis hakkas teine hirm, kas ta ikka hingab. Kas ta ikka on elus? Ja kui ta kolme tunni pärast silmad lahti tegi, siis ta ütles: „Ema, ma tahan süüa!“ Sain aru, et nüüd saab mu laps terveks. Ja tõesti, tänu Jumalale, Pille sai terveks.
Pühapäeval helistas üks mu sõbranna ja küsis, kuidas mul läheb. Kui ma talle oma lapse haigusest rääkisin, siis ta ütles, et tema tutvusringkonnas suri üks 8-aastane poiss samasuguste sümptomitega paar nädalat tagasi meningiiti. Siis ma teadsin: „Jumal, sina päästsid minu lapse!“
Laine Põldaru
Täna on Pille oma Jumala poolt päästetud elu Jumalale andnud ja nii on Jumal tema ka igavesest surmast päästnud. Tänu Jumalale Tema imeliste sekkumiste eest meie ellu. Aastaid enne Pille tervenemise lugu oli Laine ja paljud inimesed tema ümber tunnistajaks ka Laine poja Priidu tervenemisele ja mina mõtlen sellistel juhtudel alati sellele loole Piiblis, kus pimedana sündinud mees sai nägijaks. Enne seda tervenemist küsisid juudid, kas on see mees pattu teinud või tema vanemad, et mees pimedana sündis (vt Jh 9. ptk). See oli päris naljakas küsimus, sest enne sündimist on ometi võimatu pattu teha. Jeesus aga vastas: “Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks“. See, et Jumala teod saaksid meis avalikuks, on vahetevahel põhjus, miks Jumal lubab meie ellu olukordi, mida ei meie ega meie vanemad pole põhjustanud. Ja minu meelest kuulub ka järgmine lugu just selliste olukordade hulka.
Kui minu poeg Priit oli väike, siis ta põdes sellist haigust, mis oli seotud allergiaga, kui ta sõi nisujahu, siis tal tekkis astmaatiline bronhiit. Olukord võis minna nii hulluks, et hingamine oli raskendatud. Selle tõttu pidin ma alati vaatama, mida ta sööb ja mul polnud sellist võimalust, et ma ostan talle poest söögid valmis. Ja kui me külla läksime, olid mul alati tema jaoks söögid kaasas – aga inimene harjub kõigega. Mina arvasin, et minu osa ongi tema eest niiviisi hoolitseda. Õnneks aga Jumal ei mõelnud nii ja ka kõik teised inimesed ei mõelnud, et see peakski nii olema.
Kord läksin ma oma lastega baptistikoguduse pastorile Vootele Vellendile külla. Pereisa tahtis lastele küpsiseid pakkuda, aga ma püüdsin talle öelda, et minu Priit ei saa selliseid asju süüa ja üritasin talle olukorda selgitada. Ja siis ütles see pastor: „Laine, aga me võime selle olukorra pärast palvetada.“ Ja siis ma mõtlesin, et tõesti, me võime palvetada. Ma ei olnud üldse selle peale tulnud, ma arvasin, et see kõik peabki nii olema. Me langesime kahekesi põlvedele. See oli väga eriline palve, mul oli tunne, et kõik taevainglid olid selles toas. Me läksime koju ja tuli uus päev ning mina juurdlesin, kuidas ma pean nüüd käituma: kas nagu haige lapse ema või nagu terve lapse ema. Mul oli valik, kas ma usun sellesse palvesse, mis me eelmisel päeval olime teinud või lähen oma meetoditega edasi.
Jumal juhtis nii, et sellel päeval tuli meile külla üks pere ja neil oli kaasas suur isuäratav kringel. Midagi sellist polnud minu Priit kunagi söönud. Me katsime laua ja asusime sööma. Mul oli teda külaliste juuresolekul piinlik keelata ja nii ma tegin oma peas otsuse, et las ta sööb seda, aga ma ise lähen siit toast ära, siis ma vähemalt ei näe seda. Priit muidugi kasutas seda olukorda ja sõi ennast kurguauguni kringlit täis. Külalised läksid ära, ma hakkasin lapsi magama panema ja mõtlesin, kuidas see öö küll meie jaoks möödub. Tavaliselt olid esimesed haiguseilmingud tekkinud just öösel. Käisin magamise ajal mitu korda ja kuulatasin lastetoa ukse taga – kõik oli vaikne.
Hommikul tegi Priit silmad lahti ja ütles: „Emme, ma tahan nüüd süüa!“ Ja see oli esimene moment, kus ma hakkasin mõtlema, et minu laps on tõesti terve. Jumal oli mu lapse terveks teinud. Kui me nüüd jälle kuskile külla läksime ja minu käest küsiti, mis sul Priidu jaoks kaasas on, siis ma ütlesin, et mul pole midagi kaasas, et Priit on nüüd terve. Ja siis öeldi mulle, et küllap ta kasvas sellest haigusest välja. Mina aga tänan Jumalat, tänan tõsiselt Jumalat, et Ta kinkis mu lapsele tervise.
Laine Põldaru
Täna on ka Priit oma elus Jumala töö ja kutse ära tundnud. Ja tänu sellegi eest suurele ja armastavale Jumalale. Nüüd on temagi jagamas kogemusi oma elust ja Jumala sekkumistest. Ja Priidu esimene kogemus ongi see põhjus, miks me täna eriliselt räägime Jumalast, kes ei tuku.
Minuga juhtus viiendas klassis imeline lugu. Meil hakkasid siis tööõpetuse tunnid. Ma pidin ühes tunnis joonistama vineeritüki peale pildi, millest pidi saama šabloon ja siis selle vineerilõikamismasinaga välja lõikama. Meil olid seal keerulised vene masinad, millest me eriti aru ei saanud. Ma joonistasin kuke või midagi sarnast ja läksin seda välja lõikama. Masinal oli selline tera, mis käis üles-alla. Seal tuli vineeritükki kinni hoida ja siis seda suunata mööda joonistust. Lõikamine toimus sujuvalt, kuni vineeri sees oli üks paksem koht, kus tuli vineeri hoidmiseks rohkem jõudu rakendada. Kui lõiketera sellest kohast läbi jõudis, siis oli vineer jälle tavalise paksusega ning tera lõikas kiiresti edasi ning mu näpud – parema käe pöial ja nimetissõrm –, mis vineeri hoidsid, olid sattumas tera alla ning ma pidin neist ilma jääma. Imeline Jumal, kes kunagi ei tuku, lihtsalt võttis ma käest kinni ja tõmbas mu käe eemale. Vineeritükk lendas teisele poole klassiruumi. Kõik toimus nii kiiresti, et ma ei saanud sellest esialgu arugi, aga nüüd olen ma Jumalale väga tänulik, et mu sõrmed on alles.
*****
Minu soov kuuluda Jumalale tekkis siis, kui minu õde Pille, keda Jumal ka oli kutsunud ja kes oli oma elus Jumala armastust kogenud, tuli kord oma sõbranna Eveliniga ja kutsus mind Tartu SPOTile. Ma kõhklesin ja kahtlesin, kas minna ja mõtlesin siis, et mul pole midagi kaotada ning otsustasin kohale sõita ja vaadata, mis seal toimub. Seal Tartu SPOTil käimine oli üks minu elu pöördepunkt. Ma nägin neid inimesi seal, kuidas nad särasid, selline tunne oli, et neil pole ühtegi muret ega probleemi, nad lihtsalt usaldavad Jumalat. Sellest hetkest hakkasin ma ka teisiti mõtlema. Ma mõtlesin, et mina tahan ka selline olla. Sealt hakkas minu pöördumine ja minu isiklik suhe Jumalaga. Ma olen tänulik Pillele ja Evelinile kutse eest, aga kõige rohkem Jumalale, kes mind kutsus.
*****
Palvel on imeline jõud ja mul on ka selle kohta üks kogemus jagada. Me tegime Tallinna noortega noortepäevade jaoks proovi. Kuna tegemist oli näidendiga, siis pidime selleks päris palju harjutama. Tavaliselt tegime ikka alguspalve, aga ühel korral tulime lihtsalt kohale ja hakkasime proovi tegema. Tegime, tegime ja mitte midagi välja ei tulnud. Me mõtlesime, mis toimub, kõigil oli meelest läinud ja midagi välja ei tulnud. Siis avastas keegi meist, et me ei teinud alguspalvet, tegime palve ja kõik sujus väga ilusti nagu kellavärk.
*****
Palvetamisega on mul veel üks kogemus. Meil oli koolis tavaliselt esmaspäeviti matemaatika järelvastamine, aga see polnud väga hea päev, sest esmaspäevaks anti igas aines palju õppida ja nii on kõik asjad puntras koos. Ja siis ma hakkasin palvetama Jumala poole, et tee niimoodi, et see matemaatika järelvastamine toimuks mõnel teisel päeval. Läksin kooli ja õpetaja ütles, et tema enam esmaspäeviti järelvastamisi teha ei saa, nüüd toimuvad need kolmapäeviti. „Aitäh, Jumal!“ ütlesin ma selle peale.
Priit Põldaru
Hea Jumal ei tuku tõesti ja terve taevas rõõmustab, kui me seda märkame ja kui meie suust tõuseb tänu ja kiitus Jumalale, kes on igat häälikut sellest tänust väärt; küllap taevas imestab meie kohatise „pimeduse ja kurtuse“ pärast, mis meid tänu toomise suhtes tummadeks muudab. Aga kui meile vahel tundub, et Hoidja on tukkuma jäänud, sest olukorrad meie elus ei lahene nii, nagu meie tahame ja siis kui me tahame, siis kammigem oma peas läbi need olukorrad, mis sisaldavad ilmselget Jumala sekkumist. Eelkõige aga meenutagem Tema imelist sekkumist meie patuellu ja patuprobleemi lahendamist nii meie isiklikul kui ka ülemaailmsel tasemel. See, mis toimus Ketsemanis ja Kolgatal, ütleb meile, et Jumal on ustav, Ta on oma tõotuste taga ja tahab meid kõiki päästa – teinekord käib see aga meie ellu lubatud katsumuste hinnaga. Aga Ta ei tuku!
Minul on kogemus, mille kohta ma võin tõesti öelda, et minu Hoidja ei tuku, mina tukkusin, aga minu Hoidja ei tukkunud. See juhtus aastaid tagasi, kui ma tegelesin kirikus aktiivsemalt lastetööga. Ma mäletan, et ma panin reede õhtul lapsed magama ja jäin veel lastetundi ette valmistama. See aga võttis aega kauem, kui ma arvasin ja uneaeg jäi natuke lühikeseks. Hommikul tõustes olin natuke väsinud, aga lootsin, et see läheb üle. Me elame linnast väljas ja ma pidin autoga kella kümneks linna jõudma. Sõitsin ja päike hakkas paistma ning ma tundsin, kuidas tukk tuli peale. Püüdsin küll silmi lahti hoida, aga eriti hästi see ei õnnestunud. Ma jäin auto roolis magama. Magades on jalg ka raskem ja nii see vajuski gaasipedaali peale. Kui ma silmad lahti tegin, oli kiirus 120 km/h, auto oli vajunud teise ritta ja ma võin tunnistada, et inglid tõesti hoidsid mind suurel kiirusel niiviisi maanteel. Tänu Hoidjale Jumalale selle imelise hoidmise eest.
*****
Aastaid tagasi toimusid Tallinnas suured koosolekud, mida viisid läbi ameerika evangelistid. Ma tahtsin nii väga sinna minna, kuid ma elasin Tallinnast väljas ja tookord ma veel autot juhtida ei osanud, nii et oli probleem selles, kuidas me pärast neid koosolekuid koju saame. Buss, mis oleks meid koju toonud, sellel kellajal enam ei sõitnud. Meie kodu asub suurest maanteest 9 kilomeetri kaugusel ja jala lastega seda maad käia oli neile üle jõu. Nii ma siis läksin igal päeval usus välja ja palusin, et me saaksime õhtul koju. Kui ma sellest hiljem lastele rääkisin, siis nad imestasid, kuidas ma nendega nii välja läksin, et ma ei teadnud isegi, kuidas me koju tagasi saame. Ja siis ma seletasin, kuidas me kõigil viiel õhtul koju saime. Ühel õhtul näiteks tuli meiega bussist maha veel üks naine, kellele oli auto järele tulnud ja ma küsisin temalt, ega ta Habaja poole ei sõida. Naine sõitiski sinnapoole ja meie saime koju. Nii juhtus kõigil päevadel, et keegi võttis meid peale ja viis koju. Viiendal päeval ma juba mõtlesin: „Jumal, kelle Sa meile täna saadad?“ Ja alati oli Jumalal plaan. Ja tänu Talle selle eest.
*****
Ma usun, et paljudel, kes kirikus käivad ja Jumalat usuvad, on mure oma kallite pärast, kes hetkel Jumalat ei usu. Ka mina olen seda tundnud ja ma mäletan, kui kurbus selle pärast väga suureks läks, saatis Jumal mulle mitmel korral kinnituse Pereraadio kaudu. See kinnitus sisaldas ühte ja sama mõtet: kui mina ustavalt Jumalat teenin, pääseb kogu minu pere. Tahan selle mõttega julgustada ka kõiki neid, kes praegu oma perest üksi kirikus käivad või on neil mõned perekonnaliikmed, kes Jumalat ei tunne. Nüüd on minu Priit ja Pille kirikus ja usuvad ning armastavad Jumalat.
Laine Põldaru
Mina tahaksin lõpuks kinnitada neid, kes tänaseks päevaks pole tervist korda saanud – ehkki ollakse Jumalat palunud. Jumal saatis oma Poja siia patust räsitud maailma vaevatute ja koormatute juurde ja Temagi tundis siin kõike, mida meie tunneme ning Jumala Sõna ütleb Heebrealastele 2:18: „Sest selles, milles ta on kannatanud kiusatud olles, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.“ Sama on meiega – Jumal võib ühe haige kaudu teist haiget hulga rohkem kinnitada kui ühegi terve läbi. Jumal võib üht vaest teise vaese kaudu hulga rohkem kinnitada kui ühegi rikka kaudu. Ja ühe haige ja vaese kiitus ja tänu Jumalale paneb üht teist haiget või vaest hoopis kindlamini Jumalat kiitma ja teenima, kui selle inimese käitumine, kes tema probleemidest midagi ei tea. Ja ma ei ülista siin haigust ega vaesust – Jumalal on vägi kõigesse sellesse sekkuda ja Laine ja Priidu lood kinnitavad seda – aga kui Ta seda hetkel hoolimata meie usupalvetest ei tee, siis pole me seetõttu teise klassi kristlased või üldse uskmatud. Jumalal on ka sellega oma plaan – päästeplaan – ja Ta tahab meid selles plaanis kasutada. Astugem siis usus meie armastavasse Issandasse edasi „kõige eest alatasa tänades Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel!“ (Ef 5:20)
