Üks tühi tool – õnnistuseks sadadele!

Aune ja Ben Greggase perekonda sündis 9. detsembril 1986 poiss, kelle nimeks sai Esa. See kakskeelne (soome-rootsi) perekond põhjanaabrite pealinnas Helsingis elas rõõmsalt ja nautis teineteise ja Jumalaga kõndimist. 17. jaanuaril aastal 2003 suri Esa vähki. Tema mälestuseks avati fond, kuhu leinajad said lillede toomise asemel raha kanda. Nende vahenditega saadi ellu viia poisi viimane soov –kui tema ei saa enam õppida, siis võiks keegi teine tema toolil istuda ja õppetööd jätkata. Tänaseks on sajad lapsed ja noored Nepaalis saanud hariduse, mitmed omandavad arstikutset Esa mälestusfondi toetusel ning unistus on täitunud rohkearvuliselt! Üks tühi tool sai õnnistuseks sadadele. 

Esal oli õnn sündida kristlikku perekonda. Kui palju Jumal ja kirik tema elu mõjutasid?

B: Ta kasvas üles meie kodus ja kuna me mõlemad oleme adventkiriku töös aktiivsed, oli kodu sellest kõigest mõjutatud. Kui ta 11–12-aastaseks sai, ütles ta, et kas te siis ei mõista, et ma tahan ristitud saada! Ta ristiti ja muidugi olid kristlikud väärtused need, mille eest ta seisis kuni elu lõpuni.

A: Öeldakse, et see, mida kodus õpitakse, mõjutab palju, aga mina imestasin selle üle, kuidas kõik ta sõbrad õues ja koolis olid kristlikest peredest. Täiesti uskumatu, kui palju meiegi majas leidus selliseid poisse, kes samuti kristlikke väärtusi kalliks pidasid! Ka koolis oli ta selles grupis, kes käis noorte palveõhtutel jne. Ta justkui kogus enda ümber selliseid sõpru, ilma et meie teda oleks selleks innustanud.

Ühel päeval saite teada, et Esal on raske haigus. Milline diagnoos oli?

A: Öeldi, et tegemist on nahavähiga, mis sai alguse sünnimärgist.

Mida arstid ütlesid?

B: Nad ei öelnudki väga palju. Aune vaatas ise internetist haiguse kohta infot ja kui saime teada, et vähk on läinud ka kehasse, saime teada, et 80% sellistest patsientidest sureb viie aasta jooksul. Haiglas kohtasin arsti, kes ütles, et tuleb ka poisile rääkida, et tal on jäänud elada vaid neli nädalat. Arst küsis ka, mitu õde-venda poisil on. Ütlesin, et ei ole ühtegi. Arst ütles, et no see on ju siis hea! Ma mõtlesin, et see ei ole ju sugugi hea! Kui kaotame tema, kaotame kõik. Nii et see oli täiesti vastupidine sellele, mida tema oli arvanud. Kui tulin palatisse, küsisin Esalt: „Mida sa sellest arvad?“ Ta langetas pea ja ütles: „See ei kõla hästi, see ei kõla üldse hästi.“ Möödus paar-kolm päeva ja ta oli jõudnud mõelda ning oli kuidagi rahul. Ta ütles: „Elan need päevad, mis on järgi jäänud, ja siis on kõik!“ Ta teadis ka, et kui saadakse vähiravi, jäävad inimesed kiilaks. Et keegi seda ei märkaks, läksime koos juuksuri juurde ja ta lasi juuksed ära lõigata. Mina lasin endaga sama teha – minulgi lõigati juuksed ära, jäi vaid mõni millimeeter! Sellest ajast alates on mu juuksed olnud just niimoodi – väga lühikesed!

17. jaanuaril aastal 2003 Esa suri. Ta ei läinud tühjade kätega?

B: Ühel päeval, kui ta siin sohval istus, mõni nädal enne surma, ütles ta, et oli kuulnud pastorit rääkimas sellest, et enese elu Jeesusele andmine on umbes sama kui see, et tõused oma toolilt püsti ja istud Jeesuse toolile. Ta ütles mulle, et „ma olen nüüd tõusnud oma toolilt ja istun Jeesuse toolil, Tema süles, mind ei vaeva miski, kõik on valmis!“ Ühel teisel päeval ütles ta, et „teadke, et kui te ei usu elusse, siis ärge mitte kunagi unustage uskumast Jumalasse, sest ma tahan teid taevas kohata, sest ma armastan teid ja loodan, et kohtume taevas!“

A: Ta ütles, et ei taha olla taevas ilma meieta. Ärge kibestuge! – see oli tema mõte. 

B: Üks asi, mida Esa oli öelnud mõni nädal enne surma, oli: „Kui mina ei saa jätkata keskkoolis õppimist ja mu koht jääb tühjaks, kui keegi teine saab selle koha endale ning see õpilane saab suureks õnnistuseks paljudele inimestele maailmas, siis võin ma olla rahul ja mõista, miks ma pidin lahkuma!“ 

Teadsime ju, et gümnaasiumis ei ole seda süsteemi, et keegi teine otseselt tema asemel õppima hakkab, kuigi mõte oli ju iseenesest hea. Möödus nädal ja laupäeva õhtul helistas mulle üks vanem sugulane ja ütles, et tahaks lilli saata ning mõtles, kes võiks tal aidata neid osta. Mind tabas aga idee, mida olin varemgi mõelnud, aga ei olnud seda sellises kontekstis mitte kunagi ette kujutanud. Ütlesin, et helistan hetke pärast tagasi. Mõne minuti jooksul mõtlesin, et kuna meil juba oli rohkelt lilli laual, mida inimesed olid saatnud, avan hoopis mälestusfondi ja vaatame, mida teha saame. Avasin fondi, see käis lihtsalt, sest teadsin, kuidas seda praktiliselt teha. 

Kuna Aunel oli käsil projekt Nepaalis, siis ta teadis, et seal taheti ühte kohta kool ehitada. Rahaline pool ei olnud aga veel päris klaar. Helistasime neile ja nende jaoks oli see palvevastus. Kui nad said teada, et võivad meilt saada natukenegi raha, siis julgesid nad kooliehitusega peale hakata. Mõtlesime, et ega me üle 1000 euro sinna mälestusfondi saa. Mõne nädala jooksul laekus aga 15 000 eurot! Paljud tahtsid lillede asemel raha anda. Panime selle kohta kuulutuse ka koguduse ajakirja. Nii et meil oli see raha ja ka toetus välisministeeriumist ning sellest piisas, et kool ehitada – kool, mis koosneks suurest aulast ja kuuest klassiruumist adventkirikule kuuluva haigla territooriumil. Sinna see ehitatigi ja alates sellest ajast on igal aastal 50–100 õpilast seal õppinud.

Seega võime täna öelda, et Esa unistus täitus?

B: Jah, juba selles staadiumis! Hakkasime toetama ka üht teist kooli, kus õppis 500 õpilast. Sealsetest õpilastest ca 20% ei suuda ise õppemaksu, mis ei ole kuigi suur – veidi üle 100 euro ühe õpilase kohta aastas – siiski tasuda. Raha on jätkunud igal aastal ca 50 õpilasele, kes on saanud võimaluse õppida lugema ja kirjutama. Mõned neist ei oleks võib-olla mitte kunagi muidu kooli saanud minna, sest Nepaalis ei ole veel koolikohustust ning paljud jäävad lihtsalt koju, eriti tüdrukud. 

A: Kui mõtleme Jumala juhtimisele ja ajastusele, siis terviseprojekti tiimilt, mida Nepaali haiglaga kahasse tegime, tuli samal päeval, kui Esa haiglasse viidi, küsimus, et nad tahavad näha, milline mu pere on – on sul perepilti, me tahaksime näha? Ma pidin neile ütlema, et ei ole. Kui Esa oli 10-aastane, siis tegime viimase, aga nüüd on Esa teadvuseta olekus haiglas ja me ei saa uut teha. See südamlik armastus, mida sealt saadeti, kui nad ütlesid, et nad palvetavad Esa pärast – see oli selline kaastunne, mis meid nepaallastega veelgi enam lähendas...

A: Alguses oli meil plaan selles kooliprojektis Toivonlinna kooliga Soomes kampa lüüa Nepaali. Kui selgus, et nad olid otsustanud hoopis Keenias tööd teha, võtsin Nepaaliga ühendust ja ütlesin, et meil on väike summa, mida võime anda. Sealt öeldi, et seda asja kooliehitamise alustamise kohta arutatakse just ja et sama päeva õhtul on neil arutelu selle üle, kas julgevad kooliehitusega alustada. Õpilasi oli nii palju ja uut kooli oli vaja. Nad kogesid, et see oli Jumala juhtimine – nende jaoks oli see roheline tuli –nad julgeksid ehitusega alustada. 

Välisministeeriumiga olime ju koolist rääkinud, sest olin olnud vahendaja selles projektis ja olin ministeeriumiga varemgi suhelnud. Kui saime paberid valmis, selgus, et omafinantsieering saigi kokku Esa mälestusfondist. Niimoodi kool ehitatigi ja nimeks sai ESA Memorial School! 

Kui palju õpilasi seal õpib?

B: 60 oli viimati, kui seal käisime. Ruumi oleks enama jaoks, aga Nepaalis on neil eraldi reeglid erakoolidele, ja see on erakool ühe haigla territooriumil. Aga veel rohkem mõtleme ühele teisele koolile, EVA koolile ehk Everest Academyle, kus õpib 500 õpilast; tänu Esa mälestusfondile on mõlemad koolid hakkama saanud. 

Nii et te kogute raha ja siis aitate mõlemat kooli?

B: Me ei kogu raha, vaid see, kes tahab anda, võib seda teha. Jätkuvalt antakse mõnituhat eurot aastas. Mõned vanemad õpilased on jätkanud õpinguid teistes koolides. Üks õpib arstiks, teine meditsiiniõeks või mõnd teist ametit. Sel puhul on koolimaks tunduvalt suurem. Neid õpilasi on huvitav aidata, sest oleme valinud välja need, kellega kontakti oleme saanud ja keda tunneme. Meie jaoks on huvitav nendega ühenduses olla, Skype´i ja kirja teel. Üks, kelle välja valisime, et ta saaks arstiks õppida, on väga tubli. Ühel õhtul, kui rääkisin talle oma väikestest hädadest, ütles ta, et kui ta kord arstiks saab, ei tohi me teistega oma hädade osas konsulteerida, vaid peame temaga esmalt ühendust võtma!

A: Mis puutub sellesse arsti-õpilasse – teda me algul üldse ei tundnud, käisime Nepaali koolides terviseprojekti raames, ta võttis meiega ühendust ning ütles, et tahab kindlasti arstiks saada. Kui olime järgmisel korral Nepaalis, sõitis ta laenatud rahaga oma kodukülast Katmandusse meiega kohtuma, et leida võimalus saada rahalist tuge oma õpingutele. Ta teadis, et koduse olukorra tõttu ei ole tal muidu mingisugust võimalust arstiks õppida. Mõtlesin, et kui mul oleks poeg, kes samal viisil tahab arstiks saada, siis kindlasti lubaksin tal õppida! Iga õpilasega, keda oleme aidanud, olen mõelnud, mida ma teeksin, kui Esa oleks tema asemel, ja oleme seetõttu ikka jah öelnud. Kui nende õpilastega räägin ja nende vajadusi näen, vaatan neid olukordi läbi oma poja silmade. Ma olen neilt lastelt saanud kaheksa emadepäevakaarti!

Aune, sina oled Nepaalis aastaid teinud tervisealast tööd ja saanud ka ülemaailmse adventkoguduse aasta naise tiitli aastal 2006. Mida sa tervisetöö raames oled teinud?

Tegelikult mina seda projekti seal ei alustanud, vaid olen see, kelle käes on olnud kõik niidiotsad. Need, kes alustasid, olid kohanud varem nepaallasi, kes rääkisid, et Nepaalis suitsetavad inimesed, eriti naised, rohkem kui kusagil mujal. Otsustati, et tuleb sellele tähelepanu pöörata ja langetada suitsetajate hulka. Nepaalis öeldi, et seal võetaks hea meelega vastu kõik oskused ja teadmised, mida Karskete Eluviiside Liit Soomes on omandanud, käies koolides ja jõudnud oma teabega 900 000 Soome nooreni. Nemad tahtsid sama Nepaalis teha. Küsiti, kas võiksime tulla inimesi koolitama. See projekt algas 1999. aastal. Pilootprojekt õnnestus nii hästi, et jätkasime. Kui tuli teade, et mind valiti aasta naiseks, selgus, et see terviseprojekt ja kooli ehitamine olid piisavad, et mind kandidaadiks nimetada. Selgus, et mind valiti ja kutsuti ka USA-sse väikesele külaskäigule. 

Kuigi sel ajal oli terviseprojekt alles alguses, andis aasta naise tiitel jõudu jätkata. Nepaalis teeme kahepäevast tervisekursust. See ei räägi mitte üksnes alkoholist ja tubakast, sellest on osa saanud umbes 500 000 noort. Projekti alustati koos Nepaali tervishoiuministeeriumiga ja tervishoiuminister avas selle projekti. Seesama isik valiti mõne aasta eest Nepaali esimeseks presidendiks. Selliste toredate inimestega koos sai tööd alustatud! Tegime koostööd ka haridusministeeriumiga. Kõik kontaktid koolidega käivad läbi haridusministeeriumi ning selle allasutuste kaudu Nepaali erinevates piirkondades. Seal on 75 piirkonda, millest ca 60-s oleme tööd teinud. Ülejäänud piirkonnad on nii eraldatud, et sinna ei pääse autoga ligi. Uurisime ka, kas see projekt midagi muutis. Uurimuse viis läbi Diakoonia Ametikõrgkool Soomes. Tõdeti, et koolidesse on terviseprogrammist jäänud püsivad jäljed ja suitsetajaid on nüüd 1/3 võrra vähem. Loomulikult lootsime, et kõik lõpetavad suitsetamise. Alguses oli selline tunne, et see on võimalik, kuid nii põhjalik see koolitus ei olnud, et oleks koolinoorte suhtumist tubakasse täielikult muutnud.

Sa oled olnud osaline ka Pakistani kooliprojektis?

See tuli samal viisil. Soome tuli Pakistanist õpilasi ja üks neist on olnud väga inspireeritud viima kooliharidust oma kodukanti. Seal on selline piirkond, kus kristlased on tõugatud linnast välja ja tema tahaks, et sellele alale loodaks oma kool. Need kristlased Pakistanis on kõige vaesemad ja nad teevad kõige mustemaid töid, on kõige madalam ühiskonnaklass. Tema mõtleb, et kui neile kristlikele lastele võiks nende oma kodukülla rajada kooli, oleks neil omal maal tulevikku, vastasel juhul mitte. Saime sinna ka välisministeeriumi abi kolmeks aastaks ja nüüd on projekti lõpuosa hoos. Kool rajati aastal 2008 ja nüüd õpib seal juba üle 100 õpilase. Ruumid on küll renditud, aga oleme ministeeriumi toetusel andnud neile õppematerjale, lapsed on saanud süüa, koolivormi, kõike selleks, et nende õppekeskkond võiks olla parem. Nepaaliski, kus on ESA Memorial School ja 60–100 õpilast ning selle kõrval 500 õpilasega kool, oleme näinud kasvamist sellest ajast, kui seal oli vaid 200 õpilast, ning rõõmustame, et oleme saanud toetuste abil kaasa lüüa ka nende laste kooliteel, kes muidu ei oleks õppima hakanudki. Et oleme suutnud toetada nende kooliskäiku!

Ben ja Aune Greggas, kas oleksite olnud kaasatud nende koolide ja lastega, kui Esal ei oleks olnud unistust toolist, kuhu keegi teine tema asemel istub?

B: Et ta seda kõike nimetas enne surma, ei olnud midagi, mis oleks meie elu kuidagi mõjutanud. Ma ei mõelnud sellele siis. Kõik on lihtsalt nii kujunenud. Loomulikult ei oleks me võtnud oma koju elama teisi lapsi, kui tema oleks siin elanud, või vähemalt oleksime vähem lapsi oma katuse alla võtnud. Loomulikult ei oleks me kunagi mingit mälestusfondi loonud inimesele, kes elab. Nii et elu oleks olnud täiesti teistmoodi. Loomulikult vaatame me vahel tagasi ja vahetevahel tuleb mälestus temast meie mõtteisse ja mõtleme, et kahju, et niimoodi läks. Oleks ju olnud tore vaadata, kuidas tema elu läheb ja kes temast oleks saanud. Võib-olla oleks ta tasapisi abiellunud, õppinud ja saanud endale ameti. Aga me ei saanud seda näha. Arvan, et need 10 aastat, mis on möödunud, on olnud märkimisväärselt huvitavamad, kui ma isiklikult oleksin osanud ette kujutada kümne aasta eest – tänu kõikidele nendele huvitavatele kontaktidele, reisidele Nepaali, USA-sse. Kõik need lapsed, eriti just Nepaalis, kes kutsuvad meid emaks ja isaks – alati on tore, kui keegi sind isaks kutsub!

A: Mäletan, et kohe seejärel, kui Esa suri, ütles üks meie koguduse eakatest liikmetest, et tema meelest on täiesti uskumatu, et Esast on surma järel saanud misjonär! See, mida Esa siis ütles, ja see, kes ta ka eluajal oli, on olnud suur innustuse ja jõu allikas. Kuid mitte vaid Esast ei ole see sõltunud, vaid ma mäletan, et kui käsitlesime neid Nepaali asju ja ma tundsin, et jõud on täiesti otsas ja ma ei jaksa mitte midagi teha, kuidas jõud tuli Jumalalt ja ma jaksasin jätkata. See on andnud tohutu rikkuse ellu, aga me ei ole seda mitte kunagi omast jõust teinud!

Mälestusfondi abil ehitatud koolid ja Nepaali lapsed, kes on saanud võimaluse õppida – paljud neist on tahtnud just arstiks õppida, nagu oli ka Esa unistus. Millised mõtted valdavad teid täna sellele kõigele mõeldes?

A: Kui Esa õnnistati, kui ta veel väike laps oli, oli see kuidagi ettekuulutuslik, kui pastor ütles, et te saate ta vaid laenuks. Et ta ei ole teie oma. Tagantjärele olen sageli mõelnud, et ta tõepoolest oli meile laenuks antud.

B: Kirjutasin hiljuti kirja pealkirjaga „Lillede asemel annetati 60 000 eurot 10 aastaga!“. Lõpetasin selle sõnadega: „10 aastat hiljem oleme võinud tõdeda, et meil on olnud rõõm ja õnnistus teha tõeks Esa unistus tühjast toolist keskkoolis, sajakordselt! Täna on palju neid, kes sellel toolil istuvad, ja paljud neist saavad tulevikus kindlasti olema suureks õnnistuseks oma ligimesele!“

Intervjueeris Janne Kütimaa