Kasvamine ühise perena

Tutvustage endid – kust riigist te pärit olete ning millised ametid-rollid teil igapäevaelus ja koguduses on.

Claire: Mina olen Claire Sanches-Schutte (viimast sõna alustab hollandipärase kurguheliga ja naeratab). See viimane on mu neiupõlvenimi ja just nii me seda Hollandis hääldame. Sündisin Hollandis ja kasvasin üles Austraalias. Tulime tagasi, kui olin 17-aastane.

Koguduse heaks olen töötanud alates kaheksateistkümnendast eluaastast. Olen koguduse juures erinevaid ülesandeid täitnud, praegu olen Trans-Euroopa divisjonis (TED) seotud naisteteenistuse, lastetöö ning pereteenistusega. Pereteenistust teeme Johniga koos. Meil on kaks poega: 24- ja 22-aastased Dexter ja Daryl.

John: Ja mina olen John. Sündisin Lõuna-Ameerikas Surinamis, mis oli Hollandi koloonia ja seega osa Hollandi Kuningriigist. Kasvasin üles hollandikeelses keskkonnas. Olin 15-aastane poiss, kui minu pere emigreerus sarnaselt paljude teiste peredega emamaale Hollandisse. Kaheksateistkümneselt läksin Rotterdamis noortegruppi ja seal kohtasin Claire’i, kes oli kohalik noortejuht. Sealt sai alguse meie sõprus ja mitmed aastad hiljem me abiellusime.

Töötasin umbes 18 aastat pastorina. Seejärel olin kümme aastat Hollandi noorte- ja pereteenistuse juht ning siis sain võimaluse õppida psühholoogiat. Nii sai minust psühholoog.

Praegu töötan nii psühholoogi kui ka pastorina, lisaks olen konsultant TEDi pereteenistuse ja vaimse tervise osakonnas. Me reisime koos üle divisjoni, et viia läbi koolitusi ja kõike, mis sellega kaasas käib.

Ka siin Tartus vedasite lastetöö seminari ühiselt. See, et meesterahvas lastetöö teemat juhendab, on üpris tavatu. Kas selline tööjaotus on teadlik valik?

Claire: Tegelikult küll. Meie kogudused peaksid hakkama lastetööst pisut teisiti mõtlema – selle valdkonnaga tegeleb liiga palju naisi. Mul ei ole midagi naiste tegevuse vastu, kuid seda tööd peaksid samal määral tegema ka mehed. Vastasel juhul saadame oma poistele vale sõnumi: kirik on naistele. Nad ei näe tavaliselt mehi nendega tegelemas enne, kui jõuavad noorteosakonda ning siis on kogu juhtimine meeste päralt ja mehed on igal pool. Samas oleks meestel nii palju lastele pakkuda.

Ühine lastetööga tegelemine näitab, et meie paarina usume, et lapsed on üliolulised.

John: Sageli nähakse lastetööd kui mitte kõige olulisemat tegevust, lapsed muutuvad oluliseks alles siis, kui nad on juba vanemad. Lastetööd koos tehes soovime näidata, et lapse eluga seotud olemine on võrdselt oluline nii meestele kui ka naistele. Seda eriti põhjusel, et varastel eluaastatel on lapse kujunev isiksus veel vormitav.

Seetõttu ongi poistel ja ka tüdrukutel vaja näha, et nende vaimulikkuse kujunemise aastatega on seotud ka mehed. Nii tekib lastel vaimulikke eeskujusid nii meeste kui ka naiste hulgas.

Kui kaua on lastetöö olnud teie teenistuse keskpunktis?

Claire: Olen alati laste piiblitundidega seotud olnud – alguses lapsena ja siis õpetajana. Kui ma Austraaliast tagasi tulin, liitusin kohaliku koguduse hingamispäevakooli osakonnaga. Hollandi uniooni tasandil asusin tööle 1992. aastal. Mulle meeldib lastetunde läbi viia, sest see võimaldab loov olla.

John: Alustasime koos – mina noorteosakonnas ja Claire lastetööga. Mis minusse puutub, siis juba kolledžis, st Hollandi seminaris õppides olin seotud laste- ja noortetööga, mis hõlmas näidendeid ja muud. Noorteosakonnas töötades olin seotud nii laste kui ka noortega, sest see kätkeb ka rajaleidjaid ja kõige pisemaid – askeldajaid ja askeldajatele eelnevaid klasse.

Miks te sellised valikud tegite? Teie eelnevast kirjeldusest jääb mulje, et see kõik tuli justkui iseenesest.

Claire: Just. Nagu ma ütlesin, kui tahad töötada lastega, peavad lapsed sulle meeldima. Mulle lapsed ilmselgelt meeldivad, ma armastan nendega töötamist. Täna hommikul me just rääkisime sellest, keegi küsis küsimuse kõige pisemate laste kohta. Meil on igaühel vanuserühmad, kellega end kõige mugavamalt tunneme. Mulle näiteks meeldib töötada lastega alates kaheksandast eluaastast. See aga ei tähenda, et mulle väiksemad lapsed ei meeldiks.

Lapsi tuleb armastada, kui tahad nendega töötada, sest nad tajuvad selle ära. Nad saavad aru, kui nad sulle eriti ei meeldi. Sama kehtib ka noortetöö ja teiste valdkondade puhul. Näita, et hoolid neist tõeliselt! Tegelikult ma arvan, et ka me ise pole päris suureks kasvanud (muigab).

John: Oleme hingelt noored.

Claire: Jaa, sest selle töö jaoks peab olema pisut veider ja nautima noortega koos tegutsemist. Kui jääd hingelt nooreks, tekib erinevaid ideid, mis on lastele kasuks ning kannavad sõnumit sellest, et kirik on suurepärane paik. Selliselt saab teha kogudusest koha, kuhu nad armastavad igal nädalal tulla. Mulle meeldib seda saavutada.

John: Mul olid lapsena hingamispäevakoolis väga loovad ja aktiivsed õpetajad. Kirikus oli lapsena tore olla ja ma arvan, et see teadmine on minuga kogu aeg kaasas käinud. Nüüd on üks minu eesmärkidest näidata noortele ja lastele, et kirik võib olla vahva paik ning Jumalasse uskumine pole sugugi igav ega surnud, vaid muudab su hoopis tõeliselt elavaks. Tunnen alati väljakutset aidata noortel ja lastel kogeda, et Jumal on põnev. See annab neile head mälestused, millele oma vaimulik elu ehitada.

Loodame, et suudame lapsi inspireerida, nii et kui nemad suureks kasvavad, hakkavad ka nemad sama tööd tegema.

Jagasite kahe päeva jooksul oma kogemusi lastetöö teemast huvitunud eestlastega. Mis oli see peamine sõnum, mida soovisite esile tõsta?

Claire: Me nimetame oma sõnumit piibellikuks vundamendiks. Kui meil puudub piibellik alus, oleme nagu iga teine klubi, kas spordiklubi või midagi muud.

Meie tegevuse eesmärk on püüda edastada lastele sõnumit Jeesusest Kristusest. Ma arvan, et kõik, mida me hingamispäevakoolis teeme, peaks alati seda eesmärki peegeldama. See pole minu hingamispäevakool, mina olen lihtsalt tööriist Jumala käes. Kui Jumal saab mind kasutada lasteni jõudmisel, siis on see suurepärane.

Meil on piibellikud printsiibid ja me tahame näidata oma eluga, mitte ainult rääkida sellest, et Jeesus on meie jaoks oluline. Seda me oleme sellel koolitusel loodetavasti ka esile tõstnud.

John: Kõige olulisem on näidata selle valdkonna olulisust. Ma olen töötanud vanglates noorte inimestega ja tähele pannud, et neil puuduvad juhised ja printsiibid, mille järgi oma elus juhinduda. Mida me juhtidena teha saame? Me oleme teatud mõttes nagu suunanäitajad laste arengus.

Inimesed alati ei mõista, et kui me töötame lastega, siis me tõepoolest kujundame nende mõistust, mis omakorda kujundab nende tulevikku. See on hindamatu kogu nende ülejäänud eluks! Nagu Claire ütles, piibellikele printsiipidele toetudes saame anda lapsele eluks kõige parema perspektiivi.

Hingamispäevases jutluses rääkisid Simsonist ja mainisid, et noored teevad sageli otsuseid, toetudes emotsioonidele ja tunnetele. Kuidas me peaksime neile esitama rangeid printsiipe, mis tegelikult kaitsevad?

John: Noored vajavad juhiseid. On väga oluline, et kogudus tervikuna, kogudusejuhid ja noortetöötegijad mõistaksid, et need reeglid annavad noortele pagasi, mis aitavad otsuseid langetada. Kui noor jõuab teatud ikka, mida me nimetame teismeeaks, siis emotsioonid löövad üle pea ja sõbrad on üliolulised.

Kui laps on varases eas olulised printsiibid omandanud, siis tal on tugev alus olemas, isegi kui ta paistab minevat oma teed. Kogudusel on oluline roll anda õpetus seksuaalsusest, otsuste langetamisest ja muust, mida nad saavad hiljem kasutada. Meil tuleb oma ülesannet tõsiselt võtta, sest me anname lastele pagasi tuleviku tarbeks kaasa.

Mõnikord lapsevanemad muretsevad oma lapse pärast, et mis nüüd temast saab. Aga kui lapsesse on seeme idanema pandud, siis see kasvab ja aitab lapsel tagasi tulla.

Samuti rääkisid iga inimese vastutusest koguduses olla noortele eeskujuks, neist hoolida ja olla nende jaoks olemas. Kuidas iga koguduseliige saaks lastele ja noortele toeks olla?

John: Inimesed ei pruugi alati mõista, et lapsi mõjutab neid ümbritsev keskkond – näiteks meedia ja kõik muu informatsioon.

Mina arvan, et lapsed on rohkem innustunud, kui nende ümber on innustunud inimesed. Mõeldes enda noorusaastatele, siis minu elus oli paar inimest, kes mind innustasid. Nad pöörasid mulle oma tähelepanu ja olid teatud moel minu eluga seotud. Hiljem vanemaks saades mõistsin, et need inimesed hoolivad minust. Kogudus on omamoodi sotsiaalne kogukond.

Teadmine, et kuulud sotsiaalsesse kogukonda, annab tunde, et oled tugev. Seetõttu peaksid ka vanavanemad, vanemad ja teised täiskasvanud mõistma, et nad mõjutavad lapsi. Mitte ainult lapsevanem, vaid kogudus tervikuna vastutab lapse eest. Jumal nimetab kogudust üheks ihuks, seega on kõigil oma roll ja vastutus.

Claire: Aastaid tagasi oli meie divisjoni noortejuhiks Jim ja tema rääkis oma kogemusest sellise loo: nende lastetunnis käis ainult kolm last. Neil oli imeline õpetaja, kelleks oli üks vanem daam. Ta andis igale lapsele ülesande – Jimi ülesanne oli toolid kohtadele asetada ja lauluraamatud välja jagada. Tema vanemad käisid mõnikord ka teistes kirikutes, aga tema, väike poiss, teatas: „Ei, ma pean toolid valmis seadma ja lauluraamatud välja jagama.“ Hiljem Jim tõdes: „See oli see, mis hoidis mind selles kirikus: ma olin vastutav millegi eest. Isegi kui mu vanemad ei tahtnud minna, tundsin mina, et pean seal olema. Sest ilma minuta ei toimiks asjad sujuvalt.“ 

Me peaksime lastele rohkem vastutust usaldama. Ärge oodake, et nad saaksid vanemaks. Mõnikord tavatseme öelda: „Kui nad saavad 20 või veidi vanemaks, siis ma saan neile usaldada...“ Ei, laske neil juba praegu neid asju teha! Laske neil tunda end osana toimuvast. Kui jääme ootama vanemaks saamist, siis selle aja peale nad pole enam huvitatud.

Lapsed võivad lugeda näiteks Piibli kirjakohta, tervitada inimesi uksel... Andke neile tõelisi kohustusi. Minul on suur usk sellesse. Selliselt ei kuuluks kogudus täiskasvanutele, vaid kõigile.

John: On olemas kolm ilusat printsiipi: kuulu, usu, käitu (belong, believe, behave). Enamasti oleme keskendunud kolmandale osale, käitumisele: „Tee seda, ära tee seda...“

Esimene komponent peaks olema hoopis kuuluvustunde pakkumine. Tulles tagasi küsimuse juurde, koguduses annab iga täiskasvanu lapsele tunde, et ta kuulub sinna. Isegi kui noor püüab distantsi hoida, on see ainult väline pool. Meie saame omalt poolt huvi tunda: kuidas sul läheb? Nii saame näidata oma huvi tema vastu ja see loob kuuluvustunde.

Usk ja käitumine on seotud arenguga. Esmane ülesanne on näidata, et nad kuuluvad siia ja et neist hoolitakse. Selline valvur peaks igal lapsel olema. Ja mitte ainult koguduses, vaid ka naabruskonnas, sest meie ümber on palju lapsi, kes on tähelepanuta jäänud.

Mil moel me täiskasvanutena võime kirikus valesti käituda?

Claire: Mulle tundub, et me ignoreerime või üksnes tolereerime lapsi. Aga kui kõik oleksid kaasa haaratud, teretulnud, noorimast kõige vanemani, siis kogudus näitaks isekeskis, et üksteist armastatakse.

Mäletan esimest kogudust, kus me alustasime. Meil on kaks poega – üks on tõeliselt maiasmokk, vanem poeg pole aga kunagi suur magusasõber olnud. Koguduses oli üks vanem daam, kes tõi lastele magusat.

Peagi ta avastas, et meie vanemale pojale kommid ei maitsegi. Talle meeldis hoopis mesi. Järgmisest nädalast alates hakkas see daam spetsiaalselt temale tooma meest valmistatud maiustusi. Poja arvates oli see uskumatu, et ta tahtis neid talle tuua!

Hiljem läks see eakas daam vanadekodusse. Kui meie poeg oli laagris, külastas ta läheduses paiknevat vanadekodu. Tal olid soojad tunded selle daami vastu, sest ta oli näidanud, et hoolib temast, on mõelnud tema peale, pidanud teda eriliseks. Nad suhtlesid omavahel kuni vanaproua surmani.

Mina vaatasin: vau, see investeering tasus end ära. Poiss andis vanaprouale seda, mida tema oli andnud. Me peaksime selgemalt tajuma, et kirikus üksteisele häid tegusid tehes näitame me armastust ja lugupidamist ning väljendame sellega: oled teretulnud, ilma sinuta me poleks nii hästi hakkama saanud, tahame teha kõik, et tunneksid end hästi. Kui me kõik seda põhimõtet järgiksime, oleks kogudus maapealne paradiis.

John: Meie ülesandeks on tekitada lastes kaasatuse tunnet. Kui kogudus ei kaasa lapsi ja noori, siis ta edastab vale sõnumi. Olgu ülesanne kerge või raske, see annab tunde, et oled osa millestki suuremast.

Minu meelest on oluline mitte kritiseerida välise põhjal – kuidas nad riietuvad ja välja näevad... Neid tuleb lihtsalt armastada, et nad tunneksid end aktsepteerituna.

Ettekandes rääkisite kahest sillast. Millised need täpsemalt on?

John: Esimene sild on vaimulik sild. Kui lapsed tulevad kirikusse hingamispäevakooli, siis täiskasvanud loomulikult palvetavad nende pärast ja loodavad, et neil tekib ühendus Jeesusega. Lapse jaoks on esmalt oluline, et oleks huvitav ja õpiks midagi uut. Me palvetame, et ta tegevuste käigus saavutaks isikliku suhte Jeesusega.

Teiseks rääkisime kultuurilisest sillast, sest meil on koguduse ja kogukonnana teatud traditsioonid ja mõttemallid, kuidas me mõtleme – sealhulgas kuidas suhtume lastesse, kuidas kirikus tuleb käituda...

Claire: Ka meie keel mõjutab seda.

John: Jah, ka keel, mida kasutame. Koguduse jaoks on oluline mõista, et eksisteerivad teatud elemendid, mis takistavad kasvamist. Jeesus pani oma jüngrid proovile, kui lapsed tema juurde tulid. Reaktsioonid olid: „Minge ära!“, „Olge tasa!“ või „Te ei kuulu siia!“ Need on kultuurilised elemendid, millega kogudus maadleb. Selline koguduse vaimsus ja teenistuse kord ei põhine Piiblil, vaid pigem kultuuril. See ei ole sild, millele lapsed peaksid minema. Mõnikord on meil seda silda isegi raskem ületada, aga Jeesus suudab meid vabastada.

Need sillad on nagu metafoorid ja sümbolid, mida kogudus peab kriitiliselt endas vaagima ja püsivalt fokuseerima end Jeesusele. Kui tunneme, et oleme pärsitud, siis Jumal võib meid muuta. Jeesus ise esitabki väljakutseid, et me muutuksime.

Seminar oli koostatud neile, kes olid juba teadlikud lastetööst. Mis oleks teie sõnum neile, kes veel ei ole seotud lastetööga? Milline oleks nende roll?

Claire: Olles kogudusena seotud, tuleb meil üksteisesse hästi suhtuda. Ka lapsi tuleb respekteerida ja võtta neid omadena – see on koguduse pere.

Kui ma laps olin, kutsusin kõiki tädideks ja onudeks. See andis tunde, et olen osa ühest suurest perest. Teistel väljaspool kirikut ei olnud nii palju tädisid ja onusid kui minul. Nad ei olnud mulle küll suguluse poolest tädid-onud, aga mina tajusin neid tädide-onudena. Nii peakski koguduses olema.

Me saame olla teiste lastele vanaemaks, vanaisaks, tädiks, onuks... Isegi kui sa ei tee koguduses lastetööd, saad väljendada oma armastust laste vastu. See võib sisaldada ka kommide või millegi muu andmist. Põhiline on aga sõnum: oled osa koguduse perest. 

Intervjueeris Kärt Vahtramäe

Toimetas Helis Rosin