Mt 17:21 on Jeesuse sõnad: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega.“
Seda ütles Jeesus oma jüngritele, kel tekkis küsimus, miks neil ei õnnestunud ühest poisist kurja vaimu välja ajada. Oli ju Jeesus neid apostliteks valides andnud neile ka meelevalla kurje vaime välja ajada. „Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama ja et neil oleks meelevald kurje vaime välja ajada“ (Mk 3:14,15). „Ja ta kutsus need kaksteist enda juurde ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle...“ (Mk 6:7) Neile usaldatud ülesannet apostlid ka täitsid. „Nii nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt, ja ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks“ (Mk 6:12,13). Nüüd aga, kui nende juurde toodi haige poiss, kelle haiguse oli põhjustanud kuri vaim, oli neil see ebaõnnestunud, ja nende ootuspärane küsimus oli: miks?
Jeesuse vastus oli: „Teie nõdra usu pärast. ... See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega.“ Jeesus ei osutanud siin mitte poisi isa võimalikule nõdrale usule, vaid jüngrite omale. Kuna varem oli neil haigete tervistamine ja kurjade vaimude väljaajamine palju kordi õnnestunud, siis järelikult oli neil varem selleks vajalikku usku olnud, aga nende usuga oli vahepeal midagi juhtunud. Palvele ja paastumisele osutamisega tuletas Jeesus jüngritele meelde, et neile antud meelevald iseenesest ei olnud neile antud autoriteet, mida isegi kurjad vaimud ei saanud ignoreerida. On ütlematagi selge, et siin ei räägita mitte kurjade vaimude palumisest, et nad lahkuksid, vaid Jumala palumisest. Jeesus ei palunud kurje vaime, et need lahkuksid, vaid käskis, ja vaimud kuuletusid. Kui kurjad vaimud lahkusid jüngrite sõna peale, siis mitte jüngrite autoriteedi tõttu, vaid ikka Jeesuse autoriteedi tõttu, mitte jüngrite, vaid Jumala käsu peale. Jüngrid olid vaid Jeesuse ja Jumal Isa täievolilised esindajad. Jeesuse sõnad „minust lahus ei suuda te midagi teha“ (Jh 15:5), tõdenesid siin kõige otsesemalt. Kurjadele vaimudele ei läinud ega lähe eriti korda see, kas inimene usub, palvetab ja paastub või ei. Inimese usul, palvetamisel ja paastumisel iseenesest ei ole nende hoiakule mingit mõju. Tõeliselt oleneb kõik sellest, kas inimene tegutseb ise, üksi või koos Jumalaga, ja just selle tarvis vajatakse usku, palvetamist ja paastumist. Ettevõtmised, mis vajasid Jumala otsest tegevust, ei õnnestunud, kui ühendus Jumalaga oli katkenud. Ühenduse pidamiseks ja ühenduse katkemisel selle taastamiseks vajati tookord ning vajatakse tänagi palvet ja paastumist.
Vajadus palve, mitte ilmtingimata Jumala palumise järele, on vist küll kõigile mõistetav, aga paastumine? Kõigepealt palvest kui sellisest. Me ei ela siin maailmas üksi ning sõltume paljuski oma kaasinimestest. Juba lastele õpetetakse, et kui midagi soovid, siis palu. Kristlastena mõistame, et enam kui kaasinimestest, sõltume me Jumalast. Võib minna päevi, kui meil pole tarvis kaasinimestelt midagi paluda, aga Jumalalt? On palju inimesi, kes kogu elu jooksul ei palu Jumalat kordagi. Kas see peaks tähendama, et alati polegi selleks mingit vajadust? Kindlasti mitte. Pigem on asi selles, et oma vajaduste juures ei osata näha, et Jumal saaks neid parimal moel lahendada. Jumalat mitte palujad lihtsalt ei tea midagi Tema olemasolust või ei usu Teda. Pealegi pakub Jumal igapäevahoolt ka ilma, et Temalt seda palutaks, nagu vanemad hoolitsevad oma laste eest ja annavad neile paljutki, ilma et neilt seda palutaks. Seda teeb Jumal mitte ainult nii-öelda headele ja usklikele lastele. Ütles ju Jeesus, et „tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale“ (Mt 5:45) ning „on helde tänamatute ja kurjade vastu“ (Lk 6:35). On loomulik, kui lapsed, nähes oma vanemate hoolt ja armastust, on neile tänulikud. Nii on loomulik, kui ka inimesed Jumala hoolt ja armastust kogedes on Talle tänulikud. Inimesed, kes Jumalat ei usu, ei saa ka Talle tänulikud olla, usklikud aga küll.
Palve pole mitte Jumala teavitamine millestki, mida Ta justkui ei teaks. Jeesus üles, et „teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!“ (Mt 6:8) See, et Jumal teab inimeste vajadusi, ilma et inimesed peaksid Teda sellest teavitama ning hoolitseb nende vajaduste eest ka ilma, et Temalt seda palutakse, ei välista Jumala palumise vajadust. Tähelepanu väärib Jeesuse enda aktiivne palveelu, millest evangeeliumid räägivad ning mida Ta ja apostlid palvetamise vajaduse kohta rääkisid. Ühe tähendamissõna kohta on lausa öeldud, et „Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida“ (Lk 18:1). Palve pole ka Jumala veenmine tegema midagi, mida Ta muidu teha ei tahaks, kui tegu on hea ja õige asjaga. Ühest küljest on palvetamine rääkimine Taevase Isaga, kes nagu iga maine isagi soovib, et ta lapsed temaga räägiksid, väljendaksid oma tänu, rõõme ja muresid. Teisest küljest on see Jumalale tegutsemiseks niiöelda vabamate käte andmine, et saatan ei saaks Jumalale öelda nagu teeks Ta inimestele midagi vastu nende tahtmist. Eriti käib see palvete kohta inimeste eest, kes ise võib-olla ei palveta.
Selleks et Jumal meie palveid täidaks, on Piiblis nimetatud mitmeid tingimusi, mida ma ei hakka siin üles lugema. Esimene tingimus on usk sellesse, et Jumal Talle esitatud palve täidab. Jaakobus kirjutas: „Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt“ (Jk 1:6,7). Ma ei usu hästi, et jüngrid kahtlesid kurja vaimu lahkumises kõne all olevast poisist, vähemalt mitte esialgu. Neid ju hämmastas see, et ta nende käsu peale ei lahkunud. Kahtlus võis tekkida siis, kui ta kohe ei lahkunud, nagu loodeti. Siiski osutas Jeesuse öeldud põhjus „teie nõdra usu pärast“ pigem jüngrite nõrgale ususidemele Jumalaga. Ainult palve ja paastumine võisid selle asja korda teha. Kui prohvet Joeli ajal Iisraeli rahvas kannatas oma patuse elu tõttu ja oli oht, et asi läheb veelgi raskemaks, kui meelt ei parandata, ütles Jumal, mida olukorra parandamiseks teha: „Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest...“ (Jl 2:12,13)
Nüüd tulen tagasi küsimuse juurde: kui vajadus palve järele peaks olema kõigile mõistetav, siis mis tähendus on paastumisel? Ma ei pea siin silmas nõndanimetatud ravipaastu, mis kuulub meditsiini või alternatiivmeditsiini valdkonda. Samuti ei hakka käsitlema paastumise eri vorme. Praeguse loo juures huvitab meid eelkõige paastu osa Jumalaga suhtlemisel. Meie suurim eeskuju Jeesus alustas oma missiooni lausa neljakümne päevase paastuga. Kas Ta ka hiljem paastus, sellest Piibel vaikib, aga Tema aktiivsest palveelust räägib küll. Oma kaasaegsetele heitis Ta ette mitte paastumist, vaid soovi paastumisega teistele inimestele silma paista. „Aga sina, kui sa oled paastumas, siis võia oma pead ja pese oma nägu, et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:17,18) Tekib küsimus: kas paastumine mõjutab Jumalat inimese palvele paremini vastama või paneb Jumala lausa oma otsuseid muutma? Paganad arvasid, et kui nad end vaevavad, siis hakkab jumalatel neist hale ja nad kuulevad nende palveid, mida muidu ei kuule. Ilmekas näide on Baali prohvetite käitumine Karmelil. „Siis nad hüüdsid valjema häälega ja täkkisid end mõõkadega ja piikidega oma viisi järgi, kuni neil veri hakkas voolama“ (1Kn 18:28).
Tõelisele Jumalale pole võimalik selliselt mõju avaldada. Paastumine pole Jumalale mulje avaldamiseks või haleduse tekitamiseks: näe, ma talun tühja kõhtu, kuule mind ometi! Kui mõnda Piibli jutustust lugedes on vahest jäänud mulje, et paastumine mõjutas Jumalat, siis tõtt on selles niipalju, et paastumine väljendas paastuja hoiakut – siirast kahetsust, meeleparandust ja muud sellesarnast, mida Jumal just ootas. Vaadakem kasvõi Ahabi käitumist, kui talle ja ta järglastele hukatust kuulutati, ja Jumala otsust tema kohta. „Aga kui Ahab kuulis neid sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, pani kotiriide ümber ihu ja paastus; ja ta magas kotiriides ning käis tasahilju. Ja tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles: „Kas oled näinud, kuidas Ahab on ennast alandanud minu ees? Sellepärast et ta on ennast alandanud minu ees, ei saada ma temale õnnetust tema päevil; ma saadan tema soole õnnetuse ta poja päevil.““ (1Kn 21:27-29) Kahjuks oli see vaid ajutine meeleparandus. Või vaadakem Niineve lugu Joona raamatust. Jumal lasi prohvet Joonal kuulutada Niinevele, et linn hukkub 40 päeva pärast, aga kuningas kuulutas välja üleüldise paastu, käskis inimestel meelt parandada, ja linn ei hukkunud. Põhjusena, miks Jumal tookord Niineve säästis, pole siiski nimetatud paastu, vaid meeleparandust. „Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.“ (Jn 3:10) Paastumine lihtsalt aitas neil oma kurjalt teelt pöörduda. Paastudes on inimese meel erksam kui täis kõhuga, eriti raskesti seeditavat toitu täis kõhuga. See aitab olla tähelepanelikum ka Jumala hääle suhtes, mis ongi heaks osaduseks Jumalaga vajalik.
