Minu jaoks on Kogemuste kotikese täitumine kogemustega alati olnud väga põnev. Need lihtsalt tulevad, vahel palun kellelgi kirjutada, vahel saadavad või toovad inimesed ise oma kogemusi, vahel toob üks armas õde mulle mõne vana Nykyaika numbri, vahel sorteerin kodus olevat paari Adventist Review aastakäiku. Ja kuidagi tulevad need kogemused kõik mingi korra järgi ja teemade kaupa. Kui ma kirjutan siin „mingist“ korrast, siis pole see päris õige, sest mina usun, et Jumal neid asju niiviisi meie kinnitamiseks korraldab. Seda kummalisem on aga selle kotikese lugu, sest kuigi ma hakkasin nagu tavaliselt üsna aegsasti kotikese pärast palvetama ja ma usun, et Jumal kuuleb palveid, pole kuni tänase päevani mul kotikese jaoks ühtki „kodumaist“ kogemust. Sellist olukorda pole mul viie kotikese-aasta jooksul kordagi olnud. Niisiis palusin oma Taevast Isa, kes alati on mind materjaliga varustanud: „Mis ma nüüd teen?“ Mõni ajakiri võiks ju ka ilma kotikeseta olla, aga kuidas siis just nüüd, kui me mõtleme tavalisest enam sellele, mis toimus Ketsemani aias ning Kolgata mäel ja ajale, mis jäi Ketsemani ja Kolgata vahele? Ajal, mil mõtleme sündmustele, mis eredamalt kui kõik muu paneb meid mõtlema Jumala ja Tema lõpmatult suure armastuse peale ja puudutab samas ka meie südant nii, nagu miski muu seda ei suuda. Minu meelest oleks sellesse kotikesse kõige paremini sobinud kellegi risti alla jõudmise lugu, mida mul aga pole. Ja siis pani Taevaisa mulle südamele kirjutada maailma vast kuulsaimast pöördumise loost, mille tulemusena sai tolleaegne maailm endale paganateapostli ja meie kõik, kes Pühakirja uurime, saame tema kogemusi lugedes oma usuteele tublisti julgust juurde. Aga laseme nüüd Paulusel endal oma lugu jutustada.
„Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja kasvatatud siin selles linnas Gamaalieli jalgade ees, õpetatud kõige rangemaks esiisade käskude täitmiseks; ja ma olin agar Jumala nõudja, nõnda nagu teie kõik tänapäeval olete“ (Ap 22:3).
„Ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, ma olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, ma olen heebrealane, sündinud heebrealasist, käsuõpetuselt variser, innukas koguduse tagakiusaja, laitmatu käsuõiguse poolest“ (Fi 3:5–6).
„Sest te olete kuulnud minu endisest elust juudi õpetuses, et ma üliväga taga kiusasin Jumala kogudust ja hävitasin seda, ja et ma juudi õpetuses ette jõudsin mitmest samaealisest oma hõimus, olles palju innukam harrastama oma esiisade pärimusi“ ( Gl 1:13–14).
„Ka mina ise olin arvamisel, et ma pean kõikepidi vastu panema Jeesuse Naatsaretlase nimele, mida ma ka tegin Jeruusalemmas. Ma panin palju pühi inimesi vangi, kui ma ülemailt preestreilt olin saanud selleks loa. Ja kui need tapeti, andsin mina oma hääle selle poolt. Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis kogudusekodades ja sundisin neid pilkama Jumalat ning olin päris hull nende vastu neid taga kiusates ka välismaa linnadeni“ (Ap 26:9–11).
„Ja sellisena ma kiusasin taga seda õpetust vereni, köites ja viies vangi niihästi mehi kui naisi, nõnda nagu mulle võivad anda tunnistust ka ülempreester ja kogu vanematekogu, kellelt ma sain ka kirju viimiseks vendadele Damaskusesse; ja ma olin sinna minemas kinni siduma ka neid, kes seal olid, ja Jeruusalemma viima, et neid nuheldaks. Aga sündis, kui ma teel olin ja Damaskuse lähedale jõudsin lõunaajal, et äkitselt paistis mu ümber suur valgus taevast! Ma kukkusin maha ja kuulsin häält mulle ütlevat:
„Saul! Saul! Miks sa mind taga kiusad?“
Mina aga vastasin: „Kes sa oled, isand?“
Ja ta ütles mulle: „Mina olen Jeesus Naatsaretlane, keda sa taga kiusad!“
Need aga, kes olid minuga, nägid küll valgust ja kartsid, kuid selle häält, kes minuga rääkis, nad ei kuulnud!“ (Ap 22:4–9)
Paulus kirjutab endast kui „agarast Jumala nõudjast“ ja samas kiusab ta Jumalat taga. Ta oli nii siiralt ja agaralt vihane inimeste peale, kes teenisid Jumalat teistmoodi kui tema. Ta oleks nad kõik vangi pannud või ära tapnud, kui Jumal poleks teda selles takistanud. Nii kaugel oli tema meel ja mõte halastusest ja armastusest. Kui Jumala teenimine ajab meid vihaseks ning sunnib kedagi taga ajama ja piinama või koguni tapma – nagu Pauluse suguvennad tegid Jeesusega –, siis on meie Jumala teenimisega midagi väga pahasti. Kui teisitimõtlejad tuleb ära hävitada või vähemalt ükskõik millise hinnaga vaikima sundida, siis on pigem tegemist metsalise kui Jumala teenimisega. Piibel räägib meie ees seisvast katsumuste ajast, mil meid sunnitakse surma ähvardusel teatud kindlal ajal ja viisil Jumalat teenima. Selline aga pole Jumala viis meid Tema teenimisel juhatada. Nii oli Paulus enda arvates Jumalat teenides tegutsenud hoopis Jumala vastu ja Jumalat taga kiusanud. Me ei vii kedagi vangi – vähemalt täna siin Eestimaal veel mitte - kuid hoidku ja päästku armastav Jumal meid Tema vihase teenimise eest.
Paistku meiegi peale ikka suur valgus taevast – võib-olla ei sünni see täpselt samal viisil nagu Paulusega Damaskuse teel, aga igal juhul tahab Jumal lasta oma Sõna ja Püha Vaimu valgusel iga inimese peale paista just sel viisil nagu inimene on valmis seda vastu võtma. Üks inimene ütles kord, et kui temaga oleks toimunud samuti nagu Paulusega, kellega Issand otse rääkis, siis ta pöörduks ka samuti nagu Paulus ja hakkaks Issandat teenima. Aga Paulus juba teenis Issandat – oli ta ju „agar Jumala nõudja“ – ja Issand õpetas teda nüüd paremini teenima, tõeliselt teenima. Nüüd saab Paulus äkki aru, et ta polegi Issandat teeninud, et ta polegi kunagi küsinud: „Issand, mida ma pean tegema?“ Kogu aeg oli käinud nii vilgas Jumala „teenimine“, et polnud aega ega soovi küsida: „Issand, mida ma pean tegema?“
Võib-olla poleks see uhke variser iialgi suunda muutnud, kui ta poleks olnud Jumala auhiilguse pimestavas valgusvihus, mis ei teinud teda üksnes silmade poolest pimedaks, vaid valgustas ka kõike seda, mis tegelikult tema sees toimus. Jumal valgustaks meid täna samuti selle auhiilgusega, kui me vaid annaksime Talle võimaluse. Ta on oma Sõna kohta ütelnud: „Sest Jumala sõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta lõhestab hinge ja vaimu, liikmed ja üdi, ja on südame meelsuse ja mõtete hindaja; ja ükski loodu ei ole Temale nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud Tema silma ees; ja Temale tuleb meil aru anda.“ (Hb 4:12–13) ja oma auhiilguse kohta ütelnud: „Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsekui peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust.“ (2Kr 3:18). Jumala plaan meie ja Pauluse valgustamisel pole meie hävitamine, vaid meie olukorra paljastamise kaudu meie meeleparandusele toomine. Ja kui üks selline Jumala „mõõk“ meie hinge ja vaimu, liikmeid ja üdi lõhestab, siis selle vaimselt „lahtilõigatud“ inimese sees ei jää midagi varjule. Ning kui siis veel sirgelt ja ausalt Issandale otsa vaadata, siis toimuvad iga inimese sees suured muutused ja kui meie ikka Temale vaatame, siis see töö ei lõpe enne, kui inimene muudetakse Issanda sarnaseks.
Nüüd aga tagasi Pauluse juurde. Nüüd ütleb oma senise tee silmist kaotanud mahapaisatud pime mees:
„„Issand, mida ma pean tegema?“
Aga Issand ütles mulle: „Tõuse üles, mine Damaskusesse ja seal sulle öeldakse kõik, mis sulle on määratud teha“ (Ap 22:10).
Edasi kirjutab Pauluse kaastööline Luukas: „Aga Saulus tõusis maast üles ja kui ta oma silmad avas, ei näinud ta enam! Siis nad talutasid teda kättpidi ja viisid ta Damaskusesse. Ja kolm päeva ta ei näinud, ei söönud ega joonud!“ (Ap 9:8–9)
Nüüd talutatakse pime Paulus (selles loos kasutatakse tema kohta veel nime Saulus) Damaskusessse nende hoole alla, keda ta vangistama sõitis. Kuidas küll võivad olukorrad muutuda! Aga ka Paulus polnud enam sama mees. Kolm päeva pimedust olid teda maailmast ära lõiganud, et kuulata ja vastu võtta seda, mida Jeesusel oli talle anda. Uue Testamendi Pauluse kirjad näitavad, kui hästi tundis Paulus Pühakirja - tõsi küll, enne pöördumist oli tegemist tolleaegsete kirjatundjate sarnase „kirja tundmisega“ ilma selle autorit tundmata – aga nüüd leidis Jeesus Pauluse jaoks oma koha Pühakirjas ja kõik see muutus elavaks ning üheks imeilusaks südantpuudutavaks looks Looja armastusest ja Tema päästeplaanist. Karistavast Jumalast oli saanud armastav Jumal ja nii nagu muutus Pauluse pilt Jumalast, nii muutus ka tema elu ja tema kuulutuse sisu. Ja nüüd on mees valmis kontakti astumiseks kristlaste kogudusega Damaskuses.
Luukas jätkab oma jutustust:
„Ent Damaskuses oli üks jünger, Ananias nimi. Sellele ütles Issand nägemuses: “Ananias!”
Tema vastas: “Issand, vaata, siin ma olen!”
Issand ütles temale: “Tõuse ja mine sinna tänavasse, mida kutsutakse Õigeks, ja kuula Juuda majas Sauluse-nimelise Tarsose mehe järele, sest vaata, ta palvetab ja on nägemuses näinud mehe, Ananias nimi, sisse tulevat ja käe ta peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks!”
Ananias vastas: “Issand, ma olen mitmelt kuulnud sellest mehest, kui palju ta on kurja teinud sinu pühadele Jeruusalemmas; ja tal on ülempreestrilt luba siin siduda kõiki, kes sinu nime appi hüüavad!”
Aga Issand ütles temale: “Mine, sest ta on mulle valitud riist, et ta minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette, sest mina tahan temale näidata, kui palju ta peab minu nime pärast kannatama!”
Siis Ananias läks ära ja astus sinna majja. Ja kui ta oma käe tema peale oli pannud, ütles ta: “Saul, vend, Issand on mind läkitanud, Jeesus, kes sulle ilmus teel, mida sa tulid, et sa nägemise tagasi saaksid ja täituksid Püha Vaimuga!” (Ap 9:10–17) „Meie esiisade Jumal on sind enne valinud tundma tema tahtmist ja nägema seda Õiget ja kuulma häält tema suust, sest sa pead olema tema tunnistaja kõigi inimeste ees neis asjus, mida sa oled näinud ja kuulnud. Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles ja lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime“ (Ap 22:14–16).
„Ja sedamaid pudenes tema silmadelt otsekui soomuseid, ja ta nägi jälle ja tõusis ning laskis ennast ristida. Ja kui ta oli leiba võtnud, sai ta jälle tugevaks. Siis ta jäi mõneks päevaks jüngrite sekka Damaskusesse, ja kuulutas varsti kogudusekodades Kristust, tunnistades, et seesama on Jumala Poeg.
Aga kõik, kes teda kuulsid, ehmusid ning ütlesid: “Eks see ole seesama, kes Jeruusalemmas rüüstas selle nime appihüüdjaid ja on siia tulnud selleks, et neid kinni siduda ja viia ülempreestrite kätte?”
Aga Saulus läks järjest vägevamaks ja ajas juudid, kes Damaskuses elasid, kihama ning tõestas, et Jeesus on Kristus. Mõne päeva pärast pidasid juudid nõu teda ära tappa“ (Ap 9:18–23).
Sama innukalt nagu ta oli kristlasi jälitanud ja vangistada püüdnud, sama innukalt oli see mees valmis nüüd Kristust kuulutama. Ja kogema kohe ka saatana vastuseisu ja tagakiusu, mida ta enne oli ise vahendanud. Tagakiusajast oli saanud tagakiusatav Kristuse pärast. Kristlaste vangiviijast sai hiljem vang Kristuse pärast. Paulus, kes enne oli olnud uhke oma päritolu üle koos kõigi sellega tema arvates kaasaskäivate Jumala rahva eesõigustega, ütleb nüüd:
„Aga mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust ja et mind leitaks Tema seest ega oleks mul oma õigust, mis on käsust, vaid see õigus, mis tuleb Kristuse usu kaudu — see, mis tuleb Jumalalt usu varal, et ma tunneksin ära Tema ja Ta ülestõusmise väe ja Tema kannatamise osaduse ning muutuksin Tema surma sarnaseks, kui ma kuidagi pääsen ülestõusmisele surnute seast“ (Fi 3:7–11).
Käsuõigus oli teinud temast vihkaja ja tagakiusaja, usuõigus tegi temast armastava Jumala sulase. Enne oli tal Jumala valitud rahva liikmena olnud enda arvates õigus millelegi loota, nüüd palub ta armu ja soovib seda ka kõigile, kellele ta kirjutab. Nüüd saab ta aru, et püha vastutus Jumala lapsena surub teda põlvedele, sest mees, kes oli hulljulge ja vägev kristlaste tagakiusaja, palub nüüd alandlikult, et Jumal oleks temas, sest kuidas muidu on tal võimalik „ilmutada endas Jumala Poega“ (Gl.1,16). Ja kuidas on meil võimalik ilmutada endas Jumala Poega praegusel ajal, kui „kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist“ (Rm 8:19)? See innukas esiisade pärimuste järgija, kes oli end pidanud „laitmatuks käsuõiguse poolest“, ütleb nüüd, et “temas ei ela head“ ja „head teha ta ei suuda“ (Rm 7:18) ning jõuab järeldusele, et tema peab surema, et Kristus võiks temas elada. Ristil üha Jumala armastust silmitsedes, ütleb Paulus:
„Ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest“ (Gl 2:19–20).
Ja soovitab nii teha ka oma kaaskristlastel ja meiegi oleme tema kaaskristlased. Siin ongi üks tema paljudest üleskutsetest Jumala täiusega täitumiseks:
„Sellepärast ma nõtkutan põlvi Isa ees, kelle lasteks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal, et Ta annaks teile oma au rikkust mööda saada tugevaks Tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja rajatud armastusse, et võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega, milline on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse; et te oleksite täidetud Jumala kõige täiusega“ (Ef 3:14–19).
Kui meiegi vaatame selle armastuse sisse ja püüame mõista selle armastuse mõõtmatuid mõõtmeid kasvõi pisut – sest ega me ei suuda selle armastuse pikkust ega laiust ega kõrgust ega sügavust mõista ega mõõta –, siis me igatseme olla meid niiviisi armastava Issanda juures ja Temaga koos; siis seisame suurima patuse Pauluse kõrvale ja palume tal see suurima patuse koht meile loovutada; siis ütleme koos Paulusega:
„Sest ma ei arvanud teie seas mitte midagi muud teadvat kui vaid Jeesust Kristust, ja Teda kui ristilöödut“ (1Kr 2:2).
Paulus teadis nüüdsest alati, et Kristus suri iga inimese eest ja just selles seisnes iga inimese väärtus ka tema silmis – kõik on Kristuse surma läbi lunastatud ja just nii otsustas ta kõigisse suhtuda. Just nii võime meiegi suhtuda meie ümber olevatesse inimestesse, kui sarnaselt meiega Kristuse verega lunastatud patustesse, kes sageli ei teagi, et nad on patused ega ka seda, et nad on Tema verega lunastatud. Selleks, et nad sellest teada saaksid, on Issand peale Pauluse kutsunud ka sind ja mind ning meilegi on sarnaselt Paulusega öeldud: „sest sa pead olema Tema tunnistaja kõigi inimeste ees neis asjus, mida sa oled näinud ja kuulnud“ (Ap 22:15).
Kohe on käes ülestõusmispühad, see on aeg, mil inimesed on pisut enam lahti ka vaimulikele asjadele. Ja kui meile jänkude, tibude, munade ja muu atribuutika kõrval antakse võimalus oma usust tunnistus anda, siis ärgem jätkem seda võimalust kasutamata. Otsustagem oma elus teha samasugust pühadeaja puhastust nagu vanas Iisraelis kombeks oli. Kõik hapnenu tuli majast välja viia, sest hapnenu sümboliseeris pattu ja kui me selle hapnenuga midagi ette ei võta, on sel hirmus harjumus piiramatult paljuneda. Tehkem seda seetõttu, et meie eest on toodud nii kallis ohver. Jumal ise on meie lunastamiseks ristil mõnituste saatel surma läinud, et meie ei peaks hukkuma. Võtkem selleski Paulus eeskujuks:
„Pühkige välja vana haputaigen, et oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata. Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud. Siis pidagem pühi, mitte vana haputaignaga, mitte pahede ega kurjuse haputaignaga, vaid puhtuse ja tõe hapnemata taignaga“ (1Kr 5:7–8).
