Seekord on hea Jumal valinud meid kinnitada võimaluste kasutamise teemal. Tõendid Jumala kohalolust meie elus juba siis, kui me Teda ei tunne, on tunnistuseks Teda hoolest, kaitsest ja armastusest. Need tõendid on nagu võimalused, mis kutsuvad meid tutvuma nende tõendite pakkujaga. Me võime neid imesid ignoreerida või püüda inimlikult ära seletada ja juhuste kategooriasse lahterdada, aga me võime selles kõiges näha Jumala armastavat sekkumist meie ellu, seda et Tema tahab meie eludest osa võtta ja meiega koos käia.
Esimene lugu selles kotikeses algab nagu veel üks „kadunud kalosside leidmise lugu“, nagu üks pastor neid pisikesi imesid pisut pilkavalt nimetas. Kui meil Jumalat ainult siis vaja läheb, kui on vaja mõni kadunud asi üles leida, on küll pahasti. Aga kui me oma lähedases suhtes Jumalaga ei häbene kõigi tähtsate küsimuste ja olukordade pärast palvetamise juures ka nn väikestes asjades abi paluda, aga vahel ka ilma abi palumata märgata, kuidas Jumal valib meid mõne pisikese ime kaudu kinnitab, siis pole selles küll midagi taunitavat. Ja peale selle ei saa me Jumalat midagi tegema sundida. Mulle aga tundub, et Talle valmistab rõõmu meie aitamine, isegi kui see tähendab vahel mõne väikese asja lahendamist. Ja nagu järgnev Jumalaga tutvumise lugugi tõendab, ega me ei teagi alati, mis on suur ja mis väike, ega sedagi, kui suured tagajärjed mõnel väikesel olukorral olla võivad, kuid suure ja armastava Jumala huvi meie vastu ja soov meid aidata juhib meid meie eludes n-ö ettetulevate olukordade imeliste lahenduste kaudu Tema juurde, mõistma tõeliselt suuri asju, mida Tema meie eest on korda saatnud ning mis võimaldavad meil heita pilgu Tema armastusse ning seda kogeda.
Minu käekella helendav sihverplaat säras pimeduses, näidates, et keskööni oli 5 minutit. Kust peaksin ma alustama oma võtmete otsimist? Kaheksa tundi tagasi oli park täis piknikupidajaid ja jalutajaid. Nüüd katsid ümbruskonda vaid öö tumedad varjud. Arvestades selle pargi suurust ja hilist aega, nõudis kadunud võtmete leidmine imet.
Miks mitte?
Kuid mina ei uskunud imedesse. Minu poisipõlve iidol ja õpetaja onu Roberto rõhutas alati, et sellist asja nagu ime ei ole olemas. Roberto nimetas end vabamõtlejaks. Ta oli oma olemuselt rahulik ja kaine ning varmas kritiseerima neid, kes „ei kasutanud oma pead“.
„Usk on mugav vabandus nende jaoks, kes on liiga laisad, et kasutada oma arutlusvõimet,“ deklareeris Roberto sageli põlastaval toonil.
Samas aga olid minu ema, kes oli Roberto nõbu, ja vanaema Adela, kes oli minu isa ema, mõlemad vankumatud usklikud. Nad mõlemad olid pühendunud naised, kes palusid regulaarselt Jumalat ja kõikvõimalikke pühakuid. Iga probleemi jaoks oli neil oma kaitsepühak.
Kitsikus tekitab otsustavust. „Miks ei võiks ma olukorra keerulisust arvesse võttes kaaluda iga võimalikku lahendust?“ mõtlesin ma. Onu Roberto nimetaks mind küll nõdrameelseks, kui ta saaks teada, et ma mõttes flirtisin imede võimalikkusega, kuid mis sellest! Ma olin selle olukorra vang.
Ma meenutasin, kuidas ema ja vanaema tegid alguses risti märgi ning hakkasid siis palvehelmeid sõrmitsedes ilmekalt palveid lugema. Võib-olla oli see neil mingi signaal, sümboolne kood või visuaalne parool. Igatahes sundis minu igatsus leida oma kalleid võtmeid tegema seal pimeduses risti märgi.
Esiteks tundsin ma end rumalana, kuid ma olin ju seal pimeduses üksinda. Mitte kedagi polnud seal nägemas, mida ma tegin. Sügaval minu sees igatses süda mingi üleloomuliku abi järele. Igasuguse usukogemuse puudumise tõttu jäi mu keel seotuks otsekui ankru külge, mis oli minu suus.
Otsekohe ei juhtunud midagi. Pimedus tundus kahekordselt pime. Ma otsustasin kõndida tagasi peateele, kust ma lootsin takso saada.
Ja äkki: „Mis see on minu parema jala all?“ Tõstsin jala kiiresti üles, samal ajal aga suunasin taskulambi valguse rohu sisse sellele kohale, kus olin seisnud. Uskumatult hea tundega puudutasid mu sõrmeotsad minu kadunud võtmeid, mis olid just sealsamas ja ootasid, et ma need üles võtaksin.
Instinktiivselt vaatasin ma üles pimenenud taevasse, kus tähed tundusid helkivat säravamalt kui jõulutuled. Enne polnud ma neid seal märganud.
Varsti saabus takso. Taksojuht ei küsinud, mida ma tegin seal väljas sellisel „ebapühal tunnil“, kuid minu säravate silmade pilk ilmselt rääkis talle, et ma olin kogenud midagi täiesti ebatavalist.
Ema ja vanaema tänasid oma hommikusi religioosseid kohustusi täites Jumalat ja pühakuid leitud võtmete ime eest. Onu Roberto lutsis süvenenult oma piipu ja loobus kogu asjaga tegelemisest klassifitseerides selle „õnnelikuks kokkusattumuseks“. Lühikese ajaga oli mälestus „imest“ mu meelest haihtunud.
Veel üks kokkusattumus?
Mu järgmine sõit oli lõbusõit vanglasse. Kõik algas väljakutsega. Nimelt kutsusid mõned joobnud kaaslased paari oma semu ja mind üles oma vaprust tõestama. Järgmise asjana mäletan ma, et olin oma sõpradega taksos ja me kavatsesime taksojuhti röövida. Meie õllelõhnaline hingeõhk ilmselt reetis meie kavatsusi enne, kui jõudsime need ellu viia. Auto tuled valgustasid eespool oleva politseiposti siluetti ning taksojuht lisas kiirust, jõudis politseini ja andis abisignaali.
Kaks vormis politseinikku ja üks erariides politseinik seisid teel meie poole sihtivate relvadega, nad peatasid takso ja meid tõmmati sellest välja. Me olime vaid noorte tobude trio, kes tahtsid nalja teha. Meid tiriti politseijaoskonda rohkem hirmutamiseks kui ülekuulamiseks. Valves olev seersant kelkis, et nüüd registreeritakse meid seal ära. Mul hakkas piinlik. Ma olen ju korralikust perekonnast pärit.
Äkki nägin ma onu Amadeust, oma isa nõbu. Ma polnud teda aastaid näinud ega teadnud, et ta töötab politseis hambaarstina. Ta juhtus parajasti olema samas politseiosajaoskonnas, kuna ühel vangil seal oli tekkinud hammastega probleem.
„Ütle emale, et ta tänaks neitsi Maarjat,“ sisistas onu. „Mõtle, mis sinuga nende trellide taga oleks juhtunud, kui mind poleks parasjagu siin olnud.“ Meid lasti onu vastutusel vabaks.
Minu ema ja vanaema olid kurvad, kuid tänasid juhtunud ime eest Jumalat ja pühakuid. Onu Roberto aga üksnes naeratas ja kehitas õlgu. Ma teadsin, et oma uskmatus peas ei tunnistanud ta seda imeks, vaid pidas üksnes kokkusattumuseks.
Mees ja püstol
Ühel teisel õhtul teatrist väljudes tundsin ma end näljasena ja märkasin sealsamas otse üle tee restorani. Sisse astudes ja ruumi üle vaadates nägin ruumi teises seinas vaba lauda. Rahvast täis söögisaalis sinna teed rajades müksasin kogemata ühe parajasti oma sõpradega pummeldava mehe tooli seljatuge. Nende laual olevate tühjade õllepudelite arv andis mõista, kuidas nad olid oma õhtut veetnud. Mees, kelle tooli ma olin müksanud, paistis olevat purupurjus, kuid mulle kallaletormamiseks oli temas veel piisavalt jaksu. Ta haaras ühe käega minu püksirihmast, tema teine käsi aga sirutus püstoli järele, millega ta siis mulle pähe sihtis.
Kuna tema aju oli alkoholist läbi imbunud, polnud mingit mõtet teda paluda, et ta mõtleks, mida teeb. Tema nimetissõrm surus üha tugevamini päästikule. Instinktiivselt tõstsin käed pea ette kaitseks – nagu suudaksid need kuuli peatada. Käte tõstmise ajal aga riivasin ma mehe püstolit nii, et see pääses tema haardest. Samal ajal kajas läbi eesukse automaatrelva lasu kaja, vana auto peatus restorani ees ja selle tagant purskus välja tiheda musta suitsu pilv. See hetkeline tähelepanu kõrvalejuhtimine minult andis põgenemiseks piisavalt aega. Ma olin pesast väljalastud raketi kiirusega tagauksest väljas. Joostes läbisin kaks kvartalit ja hüppasin kõnnitee äärest eemalduvasse bussi. Mu süda tagus nagu pomm.
Ja taaskord olid ema ja vanaema põlvedel Jumalat ja pühakuid ime eest tänamas. Onu Roberto lutsis segaduses olevana oma piipu ja ütles: „Kolm imet? Kas sellest asjast pole juba saamas harjumus?“ Ja marssis vähemalt näiliselt sügavalt mõtteisse vajununa minema.
Üks protestandist pastor, meie pere sõber, ütles selle kõige peale ennustuse, mis osutus prohvetlikuks: „Noormees, imed on Jumala monogramm. Ta soovib, et sina ja Tema võiksite ühel päeval kohtuda.“
Mees ja Piibel
Kolm aastal hiljem olin ma bussis, mis oli teel linna poole, kus pidi toimuma korvpalli rahvusliku meistritiitli mäng. Oli erakordselt kuum suveõhtu. Korvpallistaadionini oli ikka veel pikk maa sõita. Buss pidurdas kriginal valgusfoori ees ning paremal pool teed oli jäätisepood, millel oli reklaamiks suur neoonvärvides koonusekujuline jäätisetuutu, mille tippu kroonis suur kulbitäis jäätist. Kuna mängu alguseni oli umbes poolteist tundi, ei suutnud ma jäätise kutsele vastu anna. Ma tulin bussist maha ja peatusin täiesti planeerimatult telgi ees, mis oli sinna paigaldatud evangeeliumi kuulutamiseks. Plakat selle telgi esiküljel ütles suurte ja jämedate tähtedega, et tegemist on evangeelse kampaaniaga, mida viivad läbi evangelistid Fordyse Detamore ja Ray Turner. See plakat ei köitnud eriti minu tähelepanu, küll aga tegi seda telgist kostev sügav ja meloodiline bariton. Minu tähelepanu köitsid laulu sõnad, mis rääkisid sellest, et tähtede kohale panemiseks oli vaja imet ja maa riputamiseks kosmosesse oli samuti vaja imet.
Ma astusin sisse ja istusin viimasesse ritta. Evangelist oli väikesekasvuline mees, kellel oli käes suur Piibel. Ta kõndis laval edasi-tagasi ja rääkis väga suure energia ja vaimustusega. Ma tundsin, et olen justkui tooli külge liimitud ja kuulasin iga sõna, mida ta rääkis – vähemasti neid, mille tähendust ma mõistsin. Kui ta ütles: „ Sa võid olla tekitanud oma elus suure segaduse, kuid Jumala päästva armu ime on enam kui piisav kogu selle segaduse puhastamiseks“, siis tundsin ma, et ta rääkis mulle ja ainult mulle. Ma unustasin jäätise – ja ka korvpallimängu. Ma tulin sinna telki ikka uuesti ja uuesti. Ühel õhtul astusin ma läbi rahvahulga lavale vastates üleskutsele võtta Kristus vastu oma Päästjana ja elada kogu oma ülejäänud elu Teda teenides.
See on otsus, mida ma pole kunagi kahetsenud. Jumala tegevus minu elus on mind asetanud rajale, kus mulle on saanud osaks aastakümnete kaupa erilisi kogemusi ja Tema armastuse tunnistusi.
Vincent Tigno Jr
Pensionipõlve pidav pastor ja teoloogiaprofessor
Ajakirjast Adventist Review juuli 2003
Kui esimene lugu rääkis võimalustest Jumalat märgata Tema imede ja sekkumiste kaudu meie elus, siis järgnevad kaks tunnistust jutustavad võimalustest, mida meile kõigile pakutakse Jumala teenimiseks ja mida meil samuti tuleks märgata ja „visata leib vee peale“ (Kg 11,1).
Tahan rääkida ühest toredast juhtumisest, mis oli minu peast juba ammu pühitud, kuid ühel päeval tuletati see mulle jälle meelde.
Ühel päeval kohtusin tööl oma vana tuttavaga. Tavaliselt toob ta oma auto meie firmasse hooldusesse ja otsib siis mind üles ja vahetame paar sõna. Nii ka seekord. Ta küsis minult, kas on olemas järg sellele raamatule, mille ma olin kord talle andnud. Püüdsin meenutada, kas ma talle üldse olen midagi andnud või kinkinud. Ei meenunud. Uurisin, mis raamatuga siis tegu on. Ja selgus, et ma olin talle kunagi andnud George Wandemani „Mässava planeedi“.
Ta rääkis, et oli kord reisinud Tenerifele, kus üks tema sõpradest oli ostnud endale korteri, mida ta siis oma tuttavatele välja üüris. Kui ta oli sinna läinud, oli ta kaasa võtnud selle minult saadud raamatu. Kui puhkus sai läbi, tuli ta sealt tulema, aga raamatu unustas maha. Kuna see korter oli selline paras „läbikäiguhoov“, mis tähendab, et sinna sattus palju väga erinevaid inimesi Eestist ja kuna see raamat oli ainus eestikeelne raamat selles korteris, siis loomulikult seda loeti ja mitte vähe. Inimesed, kes olid raamatut lugenud, tundsid huvi ka selle raamatu järje lugemise vastu.
Mees, kellele ma olin raamatu andnud, ütles, et ühe inimesega on lood nüüdseks väga „halvad“, sest mees pidi otsima endale kogudust.
Tänu Jumalale, et Tema meid niiviisi kasutab. Meie asi on külvata ja ülejäänu eest hoolitseb juba Looja. Meie võime raamatu ulatada, aga meil pole väge, et panna taim kasvama, aga Jumalal on see vägi. On tore kuulda, kui kuskil on taim tärganud ja eks Jumal teab, millal keegi hakkab vilja kandma. Ja ega ma ju ei teagi, mis on saanud teistest inimestest, kes kusagil kaugel Tenerifel ühes korteris puhkust veetes on Jumala poolt sinna toimetatud raamatut lugenud.
* * *
Tahaksin jagada ka veel ühte väikest juhtumit tööl, mis on kinnituseks sellele, et kui meie tahame Jumala plaanis osaleda, siis Tema annab ka vahendid, võimalused, tarkuse ja kõik muu, mida me vajame.
Ühel päeval oli mul tööl ühe töökaaslasega vestlus teemal kristlase ja mittekristlase nägemus elust ja elu mõttest. Ma ise tundsin, et mul ei õnnestunud talle sellest kuigi selgelt rääkida, igatahes arvasin, et suutsin paraja supi kokku keerata.
Mõtlesin just sellele, kuidas asja paranda, kui helistas Eha ja ütles, et pani mulle üle interneti teele materjali, mille pidime hingamispäeval kirikus misjonikoosolekul ette lugema. Kui hakkasin seda materjali lugema, sain aru, et just see ongi see, mida mul selle mehega rääkides vaja on. Printisin lehe välja ja ulatasin talle. Tänu Temale!
Jumal teab täpselt, millal me abi vajame, meil peab vaid olema usku, et astuda vee peale ja edasi tegeleb kõigega juba Jumal. Ja me ei tohi ennast alahinnata, et mis nüüd mina, vaid meil tuleb uskuda, et Tema on alati meie kõrval, toetab meid ja saadab vajaliku abi täpselt õigel ajal.
Viljar Saar
Viljari jutu jätkuks tooksin siia Pauluse sõnad, kes lahkab erinevate inimeste osa Jumala töös – Jumala poolt antud võimaluste kasutajatena: „Mis on siis Apollos? Või mis on Paulus? Mis muud kui käsilised, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, ja sedamööda, kuidas Issand kummalegi on andnud. Mina istutasin, Apollos kastis, aga Jumal laskis kasvada. Nõnda ei ole siis midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes laseb kasvada“ (1Kr 3:5–7). Ja kuna Jumal paneb meid kõiki kord külvajateks, kord istutajateks, kord kastjateks ja kord lõikajateks, siis me sageli näemegi mõnda inimest elus vaid mõne hetke vältel ja saame talle siis öelda tervituse Jumalalt just Tema poolt valitud viisil – kas raamatu, sõna, lahke teo kaudu või mõnel muul viisil. Ja siis puutub see inimene kokku järgmise kristlasega, kes samuti annab edasi tervituse Taevaselt Isalt ja nii edasi, kuni usutaim hakkab kasvama ja vajab kastmist ning nüüd saadetakse kastjad kohale – jälle igaüks omal ajal ja õige „väetiseseguga“. Ja nii kuni lõikuseni välja. Me kõik oleme töölised kaaslaste usutaime tärkamise ja kasvamise juures, aga kõike seda juhib armastav Issand, kes ei tee vigu, kuid kes kasutab vigaseid ja nõrku inimlapsi, kes saavad tarkuse ja tugevuse ja armastuse Tema käest. Meie valik seisneb selles, kas tahame olla Tema plaanis või on meil oma plaan.
Järgnevgi lugu räägib võimalustest, nende äratundmisest ja kasutamisest.
Tahan jagada kaht äsjast kogemust kuuletumisest/mitte kuuletumisest.
Aegajalt, kui seltskonnas läheb lahti jutt sellest, kuidas keegi on saanud jagada head sõnumit oma kolleegidele või sõpradele, tunnen end tõsiselt halvasti. Minu kogemused on enamasti sellised, et ehkki palvetan alati enne sõprade, heade tuttavatega kohtumist võimaluse pärast nendega Jumalast rääkida, ei teki seda võimalust pea kunagi. Just mõnda aega tagasi kurtsin jälle Ehale, kui mõttetu inimene ma olen. Nädal tagasi sain kokku oma sõbrannaga, kellega oleme kunagi Jumalast ka veidi põhjalikumalt kõnelnud, kuid praeguseks ei tule vaimulikku teemat enamasti üldse üles. Palvetasin ka seekord enne kohtumist, et Issand saaks kõnelda ja mina ei takistaks Teda.
Juttu ajades hakkas sõbranna rääkima kellegi teise kogemusest mingi sensitiiviga ja sellest, kuidas sensitiivi võime inimest tervendada hakkas kahanema sedamööda, mida enam hakkas ta tollele inimesele kõikvõimalikke materiaalseid nõudmisi esitama. Minule meenus selle jutu peale kohe Peetruse ja Johannese kogemus Apostlite tegude 3. peatükis, eriti aga Peetruse sõnad: „ ... miks te panete seda imeks või miks te üksisilmi vaatate meie peale, otsekui oleksime meie oma väe või vagadusega selle pannud kõndima?“ (12. salm) Siis rääkisimegi pisut sellest, et kui inimene suudab midagi suurt korda saata, ei ole see vägi mitte temast endast pärit ja selle eest tasu võtmine ei saa päris õige olla. Hoopis vale on aga selle väe omistamine endale. Mul oli tõsiselt hea meel, et saime kasvõi natuke Jumalast kõnelda, eriti aga Jumala vastuse eest minu virinale – palun, kuuluta.
* * *
Teine kogemus, käesolevast nädalast, kuulub inimliku „tarkuse“ ehk rumaluse ehk Jumala häälele mitte kuuletumise valdkonda.
Mul läks katki kasuka lukk. Kolleeg soovitas üht lähedalasuvat rätsepafirmat, kus vahetatakse välja mitte terve lukk, vaid ainult „kelk,“ eeldusel, et lukk ise on terve. Läksingi sinna. Parasjagu oli kohal üks rätsep, suhteliselt pahura olemisega ja mitte eriti sõbralik. Aga ma ei lasknud end sellest häirida. Kui ma töö eest maksmiseks hakkasin oma rahakotti võtma, jäi mu pilk pidama Jumal.ee (Jumalast kõnelev internetilehekülg, kus inimesed tunnistavad Jumala leidmisest) visiitkaardil, mis mul rahakotiga ühes kotisahtlis kaasas on. Ja kohe tuli mõte üks neist kaartidest sellele naisele jätta. Ja kohe seejärel tuli mitu mõtet stiilis – ta on niigi pahur, see ajab ta veelgi rohkem närvi, kui ta selle kohe prügikasti viskab, on mul raisatud kaardist kahju jne.
Ma ei jätnud seda kaarti sinna. Tulin ära ja tundsin, et ei olnud kuuletunud Jumalale, sest teadmine, et see kaardike tuleb sinna jätta, oli väga selge. Tulin sealt ära ja palusin Issandalt üha andeks. Palusin Eha palvegrupis teha ka eestpalvet selle pärast – kui vaja, lähen tagasi. Olen nüüd selle naise pärast palvetanud, ka teiste sealsete töötajate pärast, sest ega ma täpselt teagi, kas seda oli tarvis sellele naisele või kellelegi teisele nende hulgast. Mul pole kästud veel tagasi minna, võimalik, et Issand leiab ka mõne teise oma lapse, kes ei hakka Jumala häält kuuldes inimlikult olukorda ära seletama.
Mina palun aga nii enda kui meie kõigi pärast, et kui Issand meiega kõneleb, me ei hakkaks kohe kuuldut „mõistusega“ võtma, sest inimmõistus on piiratud ja sellele ongi paljud jumalikud asjad täiesti käsitamatud. Soovin, et sarnaselt väikesele Saamuelile võiksime alati öelda: „Räägi, sest su sulane kuuleb!“ (1 Sm 3:10)
Jana Rosin
Soovin sulle, hea lugeja, et ka sina õpiksid „kuuldel“ olemist ja et minu heade sõprade Viljari ja Jana kogemused oleksid sulle julgustuseks. Ja et sinu „antenn“ oleks töökorras ja Jumala lainele häälestatud ja sinus oleks valmidus kuuldut ellu rakendada. Sest vahel võib ka üks raamat, mille sa oled kellelegi poetanud, saada paljudele Jumala otsimise ja leidmise ajendiks; vahel võib üks sõbralik sõna lainena levida inimeselt inimesele ja tekitada selles valude maailmas ühe rõõmsa lainetuse; vahel võib üks palve, mille sina oma palvekambrist Jumala trooni ette saadad, mõne sinu kaaslase maailma teistpidi pöörata. Ükskõik mis viisil Jumal Sõna läkitab – see ei tule tühjalt tagasi. Jumal ütleb: „Sest otsekui vihm ja lumi tuleb taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastab maad ja teeb selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin! Jah, te lähete rõõmsasti välja ja teid tuuakse rahus! Mäed ja künkad rõkatavad rõõmust teie ees ning kõik väljapuud plaksutavad käsi!“ (Js 55:10–12) Sellest tekstist me näeme, et isegi Jumala loodus on rõõmus, kui üks inimlaps läheb Jumala sõna peale välja ja lubab sellel Jumala läkitatud Sõnal enda läbi tööd teha. Ja sinulgi on võimalik näha rõõmust rõkatavaid künkaid ja käsi plaksutavaid väljapuid!
