Apostel Paulus kirjutas oma noorele sõbrale ja kaastöölisele Timoteosele muu hulgas ka naiste kohta järgmist: „Niisamuti ka naised, kombekalt rõivastatuna, ehtigu end häbelikkuse ja mõõdukusega, mitte soengute ega kulla ega pärlite ega kallite riietega, vaid heade tegudega, nagu on kohane naistele, kes end tunnistavad jumalakartlikeks“ (1Tm 2:9,10).
Üks mõte, mis tsiteeritud lõigus tähelepanu köidab, on väljendis „... nagu on kohane naistele, kes end tunnistavad jumalakartlikeks“. Siin on midagi, mida peaks meeles pidama. Kõik, mida maailmas normaalseks ja kohaseks peetakse, ei ole kohane naistele, kes tunnistavad end jumalakartlikeks. Paulusega sama meelt on ka Peetrus, ja selles pole midagi imelikku, sest mõlemat juhtis kirjutades sama Jumala Püha Vaim. „Teie ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine ega kuldkeede kandmine ega rõivad, mida te kannate, vaid selleks olgu varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus, mis on Jumala silmis palju väärt. Sest nõnda on ka muiste end ehtinud pühad naised, kes Jumala peale lootsid“ (1Pt 3:3-5). See on ka kõik, mida Uues Testamendis, mis on kristlastele just eriti tähtis Piibli osa, ehtimisest räägitakse. Kuna Piibel räägib üldse ehtimise teemal üsna vähe, võib mõelda, et ilmselt pole see küsimus, millele väga suurt tähelepanu pöörata. Paulust või Peetrust sõnasõnalt võttes võib mõni küsida: aga kui ma kannan kulla asemel kassikulda, pärlite asemel plastmassi jne? Paulus ja Peetrus ju neist ei räägi. Peab mainima, et on muudki tänapäevast, millest Paulus ja Peetrus ei räägi, mis ometi ei tähenda, et see on õige ja hea. Tähelepanuväärne on see, et kumbki neist tsitaatidest ei propageeri ehtimist. Kuna Peetrus osutas muistsetele pühadele naistele, siis on igati kohane heita pilk ka Vana Testamendi lugudele, mis on mõneti üsna vastuolulised.
Kuidas riietus ja ehtis end või ei ehtinud Saara, kellele Peetrus just nimeliselt osutab (vt s 6), Piibel vaikib. Vaadakem siis teisi lugusid. Esmalt midagi, mis osutab ehtimisele positiivselt. Kui Aabraham usaldas oma pojale Iisakile naise võtmise oma sügavalt usklikule sulasele, siis loeme, et pärast palvetamist kohtudes just Iisaki tulevase naise Rebekaga, „võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt“ ning saades teada, kellega tegu, ehtis ta nendega. Ta ise rääkis sellest nii: „Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele, kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale“ (1Ms 24:22,47,48). Seda tegi sügavalt usklik vana mees. Tunnistan, et ma ei tea lähemalt tolle aja kombeid, aga usun, et Aabrahami sulane käitus tolle aja kommete kohaselt. Ühelt poolt osutas ta selliselt tänu nii abivalmile noorele naisele, kes oli valmis juua andma mitte ainult võõrale mehele ja ilmselt ka tema kaaslastele, vaid jootma ka nende kaameleid, kes janustena joovad üsna palju. Teiselt poolt oli see eriti asjakohane seetõttu, et võõrana tutvustas ta ennast Rebekale oma jõuka isanda sulasena. Rebeka vend Laaban teadis, et vähemalt igal päeval ja kaevule vett tooma minnes Rebeka ehteid ei kandnud. Seetõttu ehetega kaevult koju tulnud Rebeka hakkas talle kohe silma. Kuidas oli hiljem lugu Rebeka ehtimisega, sellest Piibel vaikib.
Rääkides prohvet Hesekieli vahendusel (Hs 16. ptk) Jumalale truudusetust Jeruusalemmast, mis oli algselt paganlikku päritolu ja millest sai Jumala linn, aga mis ajapikku muutus Jumalale truudusetuks, kujutas Jumal teda tütarlapsena, kes oleks hukkunud, kui Jumal poleks tema eest hoolitsedes talle eluõigust andnud. Piltlikult linna suursuguseks tegemist kirjeldades ei pidanud Jumal halvaks kujutada seda naise ehtimisega, nagu tookord ehiti. „Ma riietasin sind kirjatud riidesse, sidusin sulle jalga merilehmanahksed sandaalid, mähkisin sulle pähe linase peakatte ja katsin sind siidiga. Ma ehtisin sind ehetega, panin sulle käevõrud käte ümber ja kee kaela; ma panin sulle ninarõnga ninasse, kõrvarõngad kõrvadesse ja ilusa krooni pähe. Nõnda olid sa ehitud kulla ja hõbedaga ja su riietuseks olid linased, siidised ja kirjatud riided; sa sõid nisuteri, mett ja oliive; sa kasvasid väga ilusaks ja olid kuningate vääriline. Su nimi sai paganate seas kuulsaks su ilu pärast, sest see oli täiuslik kaunistuste tõttu, mis ma olin sulle ümber pannud, ütleb Issand Jumal“ (Hs 16:10–14). Kui Jumal ei pidanud sobimatuks Jeruusalemma ja selle rahva eest hoolitsemisest rääkides kasutada võrdkujuna ehtimist, siis võib mõelda, et Jumal ei pidanud ehtimist sobimatuks, liiatigi kui seda võib mõista pruudi ehtimisena pulmadeks. Kasutatakse ju Piiblis Jumala ja Ta rahva suhte sümbolina abielu.
Ehtimist pulmadeks peetakse Piiblis iseenesest mõistetavaks. Näiteks võrdleb prohvet Jesaja oma päästet pulmarüüga: „Mina rõõmutsen väga Issandas, mu hing ilutseb mu Jumalas, sest ta on mind riietanud päästeriietega, katnud õigusekuuega, otsekui oleks peigmees enesele pähe pannud piduliku peakatte või pruut ennast ehetega ehtinud“ (Js 61:10). Ka Johannes, olles nägemuses näinud Uut Jeruusalemma, võrdles selle ilu pulmadeks valmistunud pruudi omaga. „Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja“ (Ilm 21:2). See on asja üks külg, aga vaadakem ka teist, mis paistab teemat hoopis teises valguses näitavat.
Vaadakem lugu Jaakobi pere siirdumisest Peetelisse, kus enne Mesopotaamiasse minemist oli Jaakobil eriline kogemus Jumalaga. Seal oli Jaakob unest üles ärgates hämmastunult öelnud: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!“ (1Ms 28:16) Nüüd Mesopotaamiast naastes „Jaakob otsustas, et enne sellesse pühasse paika minemist peab ta perekond puhastama end ebajumalateenistuse rikutusest. Seepärast andis ta kõigile leeris korralduse: „Kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja puhastage endid ning vahetage riided! Ja me võtame kätte ning läheme üles Peetelisse ja teeme sinna altari Jumalale, kes mind kuulis mu ahastuse ajal ja oli minuga teel, mida käisin!“ Sügavalt liigutatuna jutustas Jaakob uuesti oma kogemusest Peetelis; sellest, kuidas ta oli elu nimel isakodust põgenenud ja üksiku rändurina Peetelisse jõudnud ning kuidas Issand oli talle tol ööl nägemuses ilmunud. Kui ta meenutas Jumala imeväärset juhtimist, elavnes ta süda ning tema lapsi puudutas jumalik vägi. See oli parim ettevalmistus Jumala teenimiseks Peetelis. „Siis nad andsid Jaakobile kõik nende käes olevad võõrad jumalad ja kõrvarõngad, mis neil kõrvus olid, ja Jaakob mattis need maha ühe Sekemi ligidal oleva tamme alla.“ (1Ms 35:2-4)“ (PP 205, 206) Ellen White seda kõrvarõngaste matmist ei kommenteeri, aga SPA Piiblikommentaar ütleb järgmist: „Nii kujude kui ehete täielik kõrvaldamine oli tark tegu, muidu oleksid need võinud taas kiusatuse allikaks saada. Igaühe jaoks, kes siiralt Issandat armastab, on ainus mõistlik teguviis täielikult kiusatustest eemalduda. Kõige parem on, kui me kõik tänapäeva ebajumalateenistuse objekte – sealhulgas ehteid, mida kantakse mitte Jumala, vaid enese austamiseks – ei säilitaks isegi mälestusesemetena. Ootamatul hetkel võib kiusatus neid taas kasutada olla liiga tugev.“
Siinai mäe juures käskis Jumal ise patustanud rahval kahetsuse märgina ehted eemaldada. „Ja Issand ütles Moosesele: „Ütle Iisraeli lastele: Te olete kangekaelne rahvas. Kui ma läheksin ühe silmapilgugi koos sinuga, peaksin sinu hävitama. Võta nüüd ära oma ehted, siis ma mõtlen, mis ma sinuga teen!“ Ja Iisraeli lapsed rebisidki endilt ehted Hoorebi mäe juurest lahkumisel“ (2Ms 33:5,6).
Umbes sada aastat enne Hesekieli, keda eespool tsiteerisin, elanud Jesaja kaudu oli Jumalal oma rahva upsakatele ja edevatele naistele hoiatav sõnum. „Ja Issand ütleb: Sellepärast et Siioni tütred on upsakad, käivad kange kaelaga ja pööritavad silmi, käies astuvad tippamisi ja kliristavad jalarõngaid, teeb Issand Siioni tütarde pealae kärnaseks... Sel päeval võtab Issand ära toredad jalarõngad, laubaehted ja kaelakeed, kõrvarõngad, käevõrud ja loorid, peamähised, sammuahelakesed, rinnavööd, lõhnatoosid ja amuletid, sõrmused ja ninarõngad...“ (Js 3:16-23) Tsiteeritud sõnumist küll ei õhku Jumala rahuolu upsakuse, edevuse ja ehtimisega. Ka Hesekieli kaasaegse Jeremija piltlikust sõnumist Jumala rahvale, keda ootas ees vangpõli ja kelle maad häving, ei õhku enese „ilustamise“ suhtes positiivsust. „Aga sina, rüüstatu, mida sa teed? Kuigi sa riietud purpurisse, kuigi sa ehid ennast kuldehetega, kuigi sa suurendad oma silmi värviga, ilustad sa ennast asjata. Su armastajad põlgavad sind ja nõuavad su elu“ (Jr 4:30).
Aga nüüd tagasi algul tsiteeritud Pauluse ja Peetruse õpetuse juurde. Kui neid võrrelda Vanast Testamendist loetud ehtimise praktikaga, siis tundub see ühekülgse ja rangena. Eks paljudele tundunud ka Jeesuse õpetus ühekülgse ja rangena, kui Ta ütles seni heaks peetud käitumisnorme koomale tõmmates: „Te olete kuulnud, et on öeldud... Aga mina ütlen teile...“ (Mt 5:27,28) „Seaduses on öeldud... Aga mina ütlen teile...“ (Mt 5:31,32) jne.
Tsiteeriksin nüüd selles küsimuses veidi SPA Koguduse korda: „Seitsmenda päeva adventistidena oleme kutsutud välja maailmast. Me oleme reformaatorid. Tõeline religioon, mis hõlmab kõiki eluvaldkondi, peab kujundama kogu meie tegevust. Meie eluharjumused peavad lähtuma meie põhimõtetest ja mitte meid ümbritseva maailma eeskujust. Tavad ja kombed võivad aastatega muutuda, kuid õige käitumise põhimõtted püsivad samadena. Üks kristliku iseloomu tähtsaist faktoreist on riietus. Juba meie ajaloo varaseil päevil anti meile juhiseid selle kohta, kuidas kristlased peaksid riietuma. Nende juhiste eesmärgiks oli „kaitsta Jumala lapsi maailma rikkuva mõju eest ning edendada füüsilist ja kõlbelist tervist.“ – 4T 634 Tõeliselt laiahaardeline eesmärk! Ei ole mingi voorus riietuda meid ümbritsevaist inimestest erinevalt lihtsalt selleks, et neist erineda, kuid kui küsimuse all on peenetundelisus või kõlblus, jääb sisetundeline kristlane ustavaks oma veendumustele ega järgi valitsevaid kombeid. Kristlased peaksid hoiduma toretsevast uhkeldamisest ja „pillavast kaunistamisest“. Riietus peaks võimaluse korral olema „heast materjalist, sobivates toonides ja otstarbekas. Selle valimisel tuleks lähtuda pigem selle vastupidavusest kui toredusest.“ Meie rõivastust peaks iseloomustama „sündsus,“ „kaunidus,“ „armsus“ ja „sobiv loomulik lihtsus“ – MYP 351, 352. Et mitte olla silmatorkav, peaks see järgima oma aja konservatiivset ja kõige mõistlikumat stiili. /.../ „Lihtsalt riietumine ja mitte uhkeldamine igasuguste väärisehete ja kaunistustega tähendab elamist kooskõlas meie usuga“ – 3T 366. Pühakiri õpetab selgesti, et väärisehete kandmine on vastuolus Jumala tahtega. Me ei peaks end ehtima „mitte juuksepalmikutega ega kullaga ega pärlitega ega kalliste riietega“, manitseb apostel Paulus (1Tm 2:9). Väärisehetest kaunistuste kandmine tähendab endale tähelepanu tõmbamist, mis ei ole kooskõlas kristlase tagasihoidlikkusega.“
Piibli õpetussõna ütleb elutargalt: „Võluvus on petlik ja ilu on tühine, aga naine, kes Issandat kardab, on kiiduväärt“ (Õp 31:30).
