Mingil ainult Taevaisale teadaoleval moel „satuvad“ kogemused siia kotikesse teemade kaupa. Seekord leidsin esimese loo ühest Adventist Review 2006. aasta numbrist ja samas teadsin, et ka Pille lubas oma loo kirjutada. Neid lugedes sain aru, et seekordsed lood räägivad mõlemad omal viisil ühel teemal – surmaga silmitsi seismisest. Ja mõlema puhul on ühine ka see, et surmaga „kohtumine“ pani nende lugude tegelasi elu hindama ja Eluandjat armastama.
Maise elu kaduvuse tajumine surmaga silmitsi seistes paneb meid nägema maisest elust palju enamat. Ja äkki on seni meie jaoks tähtsaina tundunud asjad oma sära kaotanud ja üha säravamana paistab ususilma ees Kolgata Jeesus, kes armastab meid sedavõrd, et on meie eest surma läinud. See võimaldas apostel Paulusel hüüda: “Surm on neelatud võidusse!”
Keegi on ütelnud, et kui ma olen harjunud iga päev endale surema, siis pole midagi hirmsat ka selles, kui mu süda ühel päeval seisma jääb – mind ootab ülestõusmise hommik ja ma teen silmad lahti ja näen oma Päästjat silmast silma.
Ma olin muserdatud. Juba teist korda ühe aasta jooksul kõndis minu mees keset päeva süngeilmelise näoga meie maja uksest sisse ja sõnadetagi oli kõik selge. Tema töökohas oli järjekordne koondamine ja tema töökoht oli üks neist, mis likvideeriti.
Minu esimene reaktsioon oli rääkida sellest Jumalale. Meil oli olnud samateemaline vestlus umbes üheksa kuud varem, kui toimus esimene vallandamine. Sel korral tundus see olevat ühepoolne vestlus, kus üks rängalt pettunud koduperenaine räägib Jumalaga, kellel on liiga palju tegemist, et teda kuulata. Ilmselt olin ma siiski kusagil Tema päevakorras, sest kolm nädalalt hiljem võttis mu mees vastu tööpakkumise, kus oli küllaltki palju arenguruumi. Milline uskumatult hea palvevastus see oli.
Kuid nüüd olime me taas töötusega silmitsi. Ja jälle olin ma oma magamistoas, kogu pere silma alt ära, minu sees oli maja hüpoteegi suurune mure ning palusin sama ahastavat palvet: „Ainult mitte jälle seda, Issand! Kui kaua ma seda veel taluda jaksan? Ma tean, et on palju inimesi, kelle probleemid on minu omadest palju suuremad, kuid just nüüd on see liiga raske kanda. See on nii ebaõiglane! Issand, kuidas me oma arved maksame ja säilitame oma maja, minu imeilusa maja? Me pole eelmise vallandamise probleemidest veel üle saanud.“
Hoolimata minu elus kogetud Issanda heldest abist, asusin ma rahulolematuse positsioonile. Rahulolematus kasvatas enesehaletsust ja muretsemist; enesehaletsus ja muretsemine aga hakkasid minus esile tooma oma pidevat halba mõju. Minu seisund sarnanes Psalmis 102, 4-5 mainituga: “Mu päevad kaovad nagu suits ja mu kondid põlevad nagu tulipunased söed. Mu süda on haige, kõrbenud nagu rohi.“ (NLT) Mu probleemid matsid mind enda alla ja ma olin füüsiliselt väsinud ja haige; minu kehas oli arenemas tõsine luuüdimürgitus.
Ja siis see juhtus. Mind muserdas sõnum, et üks mu noor sõber oli vähki suremas. Vähi avastamise hetkeks oli haigus levinud tema luudesse – selgroogu, puusadesse ja jalgadesse. Arstid ütlesid talle, et hea õnne korral on tal aega neli kuud.
Siin oli keegi, kes oli hullemas olukorras kui mina.
Ma ei unusta kunagi päeva, mil me kohtusime esimest korda peale seda, kui ma tema tervisehädast kuulsin. Minu nägu oli väsinud ja tüdinud, tema nägu säras. Mina olin „lühinägelik“, tema vaatas „kaugele“. Mina olin löödud, tema oli täis võidurõõmu.
Kas Jumal tegi imet? See, mida mu sõber minuga jagas, oli ime – kuigi ma ei palvetanud mitte sellise ime pärast. See oli kõike mõistmist ületava rahu ime. Ta oli läbinud tuima uskmatuse ja eitamise perioode ning piinava südamevalu aegu. Ta oli üle elanud pikki unetuid öid täis ohjeldamatut hala ja südamevalu tema sees oli surma suurune (minu oma oli vaid maja hüpoteegi suurune). Ta hüüdis Jumala poole, kes tundus olevat liiga hõivatud, et kuulda. Ilmselt oli ka tema siiski Jumala päevakorras, sest sel korral tundis ta viimaks, kuidas Jeesuse hellad käed tervendasid tema haige, väsinud südame, hoides seda nii armsalt ning lastes oma rahulainetel magusa rahuna üle tema hinge rulluda. Tema pilk sai kinnitatud taevale – lootma sellele, mis on tulemas. Kui suurepärane see oleks, kui tema piinatud keha saaks otsekohe taastatud kogu vähi poolt põhjustatud hävitustööst – see oleks triumf; või kui ta uinuks Jeesuses surmaunne – ka see oleks triumf. Vähk oli tema luudes, kuid tema südames polnud vähki.
Mis minusse puutub, siis minu süda oli haige – ja ka mu luud olid haiged. Õpetussõnad 17:22 on öeldud: „ Rõõmus süda teeb ihule head nagu ravim, aga rusukspekstud vaim kuivatab luudki!“ Ma söandan öelda, et rahu kogev süda on rõõmus süda. Ma olin lubanud rahalise ebastabiilsuse seisundil end sisse mähkida. Enesehaletsus ja muretsemine isoleerisid minust ära ja võtsid minult rahu, mis ületab kõik mõistmise. Ma nutsin Jumala poole leevenduse saamise pärast, kuid ei allutanud oma tahet Tema tahtele. Ma kinnitasin oma silmad maistele asjadele: oma majale, imeilusale majale – see oli vaid hulk telliseid ja puitu, kuid sellest piisas, et mure selle kaotamise pärast oli murdmas minu luid.
Kui me seisame silmitsi surma paratamatusega, siis kogeme tõelist südamevalu ning selline reaktsioon on normaalne ja ootuspärane. Kui me oleme silmitsi finantsilise ebastabiilsusega, siis kogeme ka tõelist südamevalu ning seegi on normaalne ja ootuspärane reaktsioon. Enesele ja meie hetke vajadustele keskendumine ongi inimlik ja normaalne. Me kõik kogeme südamevalu selle erinevatel tasanditel ning igaüks meist kogeb seda erineval ajal ja see võib olla erineva kestusega ning ka see on normaalne. Võti aga peitub selles, et läheksime nendest olukordadest läbi, kaotamata silme eest Teda, kes annab meile selle südamevalu sees rahu. Ma kinnitan oma pilgu taevasse, kus on minu igavesed aarded, mis ei kao ja mis on tehtud palju paremast materjalist kui tellised ja puit.
Ja kui ma olen võitnud selle kaduva maailma katsumused, siis ma meenutan apostel Pauluse sõnu Filiplastele 4:6-7: “Ärge millegi pärast muretsege; selle asemel palvetage kõige pärast. Rääkige Jumalale, mida te vajate ja tänage kõige eest, mis Ta on teinud. Kui te seda teete, siis kogete Jumala rahu, mis on palju suurepärasem, kui inimmõistus suudab mõista. Ja kui te elata Kristuses, siis valvab Tema rahu teie südameid ja meeli.“ (NLT) See rahu võimaldab meil võita rahulolematuse, enesehaletsuse ja muretsemise. Minu sõbral on see rahu ja ka sinul ja minul võib see olla. Kui me allutame kõik Jeesusele, siis on Tema lubanud pöörata kõik kurbuse rõõmuks ja katta meid rahuga, mis ületab kõik mõistmise.
******
Minu sõber suri eelmisel suvel ning mina ja minu pere hoiame sidet tema naise ja lastega.
Tema naine rääkis mulle, et oma elu viimastel tundidel oli mu sõber n-ö vaadanud välja kujutletavast aknast ja kirjeldanud kogu loodu ilu ja imesid, kuid mis kõige olulisem, ta rääkis sellest, kui imeliselt hea on tema vastu Tema Looja. Naine rääkis, et kuigi tema mees oli füüsiliselt hääbumas, teenis ta oma hääbumatu lapseliku usuga oma peret, sõpru ja kogukonda ning uskus, et igal juhul – kas elades või surres – on ta võidukas Jeesuses Kristuses. Ta julgustas neid keskenduma igavestele asjadele. Mälestused sellest, kuidas ta oma elu elas, julgustavad tema peret iga päev Jumalale lootma.
Muuseas, meie elame ikka oma imeilusas tellistest ja puidust majas. Ma pühendan ennast ja kõik, mis mul on, iga päev Jumalale. Ma olen tänulik ja pean kõiki oma õnnistusi kalliks, teades, et kõik, mis mul on, võib ühe hetkega kaduda. Ma palun iga päev Tema rahu pärast, et tulgu mis tuleb, mina võiksin olla võidukas Jeesuses Kristuses.
Gemma Cabardo Anderson
„Adventist Review“ 2006
Kord ütles Jumal ühes tähendamissõnas rikkale mehele: “Sina meeletu! Selsamal ööl nõutakse sult sinu hing; kellele saab siis, mis sa oled soetanud? Nõnda on selle lugu, kes enesele kogub tagavara ja ei ole rikas Jumalas!” (Lk.12:20-21) Aga kuidas olla rikas Jumalas? Kas me saame Teda omada nagu varandust? Jumalat varandusega võrrelda on vist kohatu, aga Jumal on meile oma armastuse märgiks andnud oma ainusündinud Poja Jeesuse – just nii suur on Tema armastus meie vastu. Aga kui Jeesus on meile antud ja me oleme selle kalleima kingituse vastu võtnud, siis me oleme tõeliselt rikkad ja seda sõltumata sellest, kui palju mörti ja telliseid meid ümbritseb. Varandus võib kaduda, ka elu võib lõppeda, kuid Jeesust ei saa meilt keegi ära võtta. “Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!” (Rm 8:38-39 ) ütles kord apostel Paulus, kes oli oma elus ühtteist kogenud.
“Usupalve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks,” (Jk 5:15) kirjutab Jakoobus ja ühise usupalve väge nii enda kui ka teiste elus on kogenud küllap paljud meist. Selles rubriigis on mitmel korral juttu olnud Tallinna koguduse palvelistist, kuhu kõik saavad meie koguduse kodulehe kaudu palveid saata ning õed-vennad, kelle postkastidesse need palved jõuavad, paluvad Tema armu ja sekkumist eestpalvet vajajate olukordadesse. Me kõik võime kinnitada, et Jumal kuuleb palveid ja sekkub olukordadesse. Jumala imelist sekkumist ja eestpalvete väge (tõsi küll, palvelisti siis veel ei olnud) koges oma elus ka Pille ja see kogemus tegi temast Jumala lapse.
Eestpalve – elu ja surma küsimus
Minu kogemus Jumalaga leidis aset 5 aastat tagasi, kui olin lõpetanud 10. klassi. Lõpuaktuselt sõitsime sõbrannadega Pärnusse päevitama, sest ilm oli väga mõnusalt soe ning randa minek oli ideaalne mõte. Seal päikese käes olles sain tubli annuse energiat, mida mul hiljem väga vaja oli. Veidi pärast seda asusin tööle ettekandjana. Jõudsin töötada kõigest 2 nädalat, kui jäin ootamatult haigeks. Kurk oli valus ning köha kippus kallale tulema, tundus olevat kergem külmetus, mis varsti taandub, kuid selle ravimine kestis oodatust kauem. Köha läks aina tugevamaks ning tõusis palavik, mis küündis 40 kraadini. Ja nii nädal aega järjest, palavik oli 40 kraadi juures, sellega kaasnes tugev peavalu ning niisugune kurguvalu, mis muutis neelatamise vaevaliseks.
Ühel laupäeval helistas meile koguduseliige, kes tavaliselt helistas meile vaid väga harva. (Nüüd tagantjärele vaadates on ka see täielik Jumala juhtimine.) Ta tundis huvi, miks mu ema sellel päeval kirikus ei olnud ning mu ema vastuse peale, et tal on laps haige, pakkus koguduse õde sõbralikult, et nad palvetavad minu pärast laupäevaõhtusel koosolekul. Nii tehtigi ning laupäeva öösel vastu pühapäeva hakkas mu kõrge palavik langema ning pühapäeval tekkis jälle söögiisu. Alates sellest hetkest muutus haiguse kulg ning ma hakkasin paranema. Mu keha oli aga haigusest täiesti kurnatud. Ma tundsin, kuidas kõik mu jõuvarud olid otsas, voodis oli kättki raske liigutada. Arsti juurde minnes ei jõudnud ma iseseisvalt kõndida, vaid vajasin kedagi toetajaks kõrvale. Järelravina sõin mitu kuud rauapreparaate, sest raua tase mu organismis oli ohtlikult madal. Mu nägu kattus tugeva aknega, millest mul on veel tänaseni märgid näos. Praegu on need meenutus sellest, millest Jumal mind läbi on toonud.
Selle looga tahan teile, armsad, kinnitada, kui suur jõud on eestpalvel. See annab Jumalale õiguse meid surmast päästa. Mina tean, et see oli võitlus minu elu pärast. Sel hetkel, kui haigus mind tabas, ei käinud ma kirikus ega olnud vaimulikest teemadest mingitki pidi huvitatud. Ma olin teadlik Jumala olemasolust, kuid üritasin seda endast eemale tõrjuda. Juba siis käis minu pärast võitlus ning ma olen Jumalale südamest tänulik, et Ta on mulle andnud uue võimaluse. Nüüd tahan mina oma elu anda täielikult Jumalale, sest ma olen selle kingituseks saanud.
Kogu südamest tahan tänada ka oma kallist ema, kes kogu haiguse vältel istus mu voodiserval, palvetas ning hoolitses mu eest. Minu ema eestpalved on mind toonud Jumala juurde tagasi.
Pille Põldaru
Me kõik oleme saanud kingituseks elu, ehkki meil kõigil pole olnud nii eredat olukorda selle kingi hindamiseks nagu Pillel. Igal juhul on meil kõigil küllaga põhjust vastukingituse tegemiseks Elukinkijale. Kas sa tahaksid teha sellise otsuse nagu Pille – anda oma elu täielikult Jumalale? See tähendaks, et sul tuleks paljust loobuda, kuid see, mis sulle vastusena osaks saab, on võrreldamatult suurem ja kallim. Sest sa leiad end armastava Taevaisa embusest! Olgu see nii kõigil alanud aasta päevadel!
