Js 58:13,14 on kirjutatud: „Kui sa hingamispäeval seisatad ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks ja Issanda püha päeva austusväärseks ning austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Issandast: mina viin sind üle maa kõrgendike ja toidan sind su isa Jaakobi pärandiga. Jah, Issanda suu on rääkinud.“
Tsiteeritud kirjakohas räägitakse kõigepealt vajadusest mitte teha hingamispäeval seda, mis sulle meeldib, kui see pole kooskõlas Jumala tahtega ehk sellega, mis on Jumalast inimesele antud hingamispäeva mõte. Kindlasti ei taha Jumal siin prohveti läbi öelda, et me ei peaks hingamispäeval tegema üldse midagi, mis meile meeldib, kui see on midagi sellist, millele ka Jumal oma heakskiidu annab. Õigupoolest on just normaalne, kui meie tahe ja meeldivused ühtivad Jumala omadega, kui oleme need, kelle juures on teostunud Jumala tõotus: „Ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse.“ (Jr 31:33) Näiteks, kui meile meeldib kirikusse minna, palvetada ja Piiblit lugeda, siis see on igati hea ning me ei peaks sellest hoiduma, vaid vastupidi, seda harrastama. Tõin need tegevused vaid näiteks ega mõtle, et kogu hingamispäevane tegevus peakski ainult nimetatuga piirduma, ja minu eesmärk ei olegi püüda selles artiklis määratleda, mida hingamispäeval sobib või ei sobi teha. Samas on võimalik olukord, kus väliselt igati hea ja õige tegevuse puhul võivad ajendid olla valed või mõtted hoopis mujal, nagu ütles Jeesus, viidates prohvet Jesaja kaudu öeldule: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel.“ (Mt 15:8) Eks vanakuri püüa igati selle eest seista, et see nii olekski, aga ärgem valmistagem talle seda heameelt. Kui järsku avastame, et ongi nii juhtunud, siis tänagem Jumalat, kes oma Vaimu läbi meie tähelepanu sellele juhtis, ja muutkem oma mõtete suunda. Algul tsiteeritud kirjakohas hoiatab Jumal konkreetselt omakasu otsimise ja tühjade sõnade kõnelemise eest (hingamispäeval!). Ilmselt on meil kõigil hea end selles läbi katsuda. Tore on, näiteks, hingamispäeval kirikus oma kaasusklikega kokku saades küsida üksteiselt: kuidas läheb? On igati loomulik, kui vastused ei piirdu formaalsustega, vaid räägitakse tegelikust elust. Kuskil aga on piir, kus asjakohane ja hingamispäeva sobiv vestlus võib üle minna tühja jutu ajamisele, mida Jumal heaks ei kiida. Kindlasti ei peaks me selle kartuses suhtlemist ja vestlusi vältima, aga meilegi on igati kohane Taaveti palve: „Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Ps 141:3)
Teiseks räägib Jumal algul tsiteeritud kirjakohas sellest, milleks (või kuidas) peaks hingamispäeva nimetama ja kuidas hingamispäeva suhtuma, et Issandast rõõmu tunda – „kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks ja Issanda püha päeva austusväärseks ning austad seda...“ On ilmselge, et asi pole lihtsalt nimetamises, kui see ei tule südamest, vaid ikka südamest tulevast nimetamisest. Just lugesime Jumala etteheitest oma rahvale: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel.“ Niisiis, hingamispäev peab olema rõõmupäev ja austusväärne päev. Kui meil peaks olema tahet teha midagi, mida hingamispäeval teha ei sobi, näiteks mingit igapäevatööd, siis me ei saa nimetada hingamispäeva rõõmuks, kuna tegelikult oleme kurvad, et me ei tohi seda hingamispäeval teha. On ka teisi põhjusi, miks mõnikord hingamispäev ei kipu meile rõõmu pakkuma. Võib-olla mõnikord kardetakse ekslikult, et rõõmsatena ei ole me Jumalale meelepärased. Piibel ütleb üsna mitmes kohas nii Vanas kui ka Uues Testamendis, et oleksime rõõmsad. Paar näidet. Esmalt Mooseselt pühamu juurde „jumalateenistusele“ minekuga seoses: „Ja seal sööge Issanda, oma Jumala ees ning olge rõõmsad, teie ja teie pere, kõige pärast, mida teie käsi on hankinud, millega Issand, su Jumal, sind on õnnistanud!“ (5Ms 12:7) Teiseks, Pauluselt: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“ (Fl 4:4) Kui Piibel kutsub meid üles rõõmsad olema, siis miks ei peaks me rõõmsad olema hingamispäeval? Hingamispäev ei peaks olema päev, mille veedame nii-öelda leinameeleolus. Küllap on meil kõigil mõndagi, mille pärast rõõmu tunda, aga ka seda, mis rõõmu ei valmista. Need võivad olla seotud meie endi või teiste inimestega, eriti meile lähedaste inimestega. Need võivad olla seotud igapäevaeluga, aga ka usueluga – lootusega igavesele elule või lootusetuse tundega selles suhtes. Just see viimane võib osutuda eriti muret tekitavaks.
Mõnel on raskusi igapäevase leivaga ning paratamatult kipub see mure tulema ka hingamispäeva. Siiski, lootus Jumalale, et Ta aitab ka järgnevatel päevadel, peaks laskma hingamispäeval rõõmu tunda sellest, mida Jumal on teinud, eriti aga päästest, mille Jumal on meile Jeesuses valmistanud. Selle elu kannatused, kui rasked need ka ei oleks, mööduvad ja meid ootab suurepärane tulevik Jumala riigis, kus kõik selle elu mured on jäädavalt möödas. Seda muidugi eeldusel, et oleme Jeesuses pakutud pääste vastu võtnud. See viimane küsimus aga võibki esile kerkida eriti just hingamispäeval, kui kõrvale on pandud igapäevatööd ja toimetused, mis on meile argipäevadel jätnud vähem aega mõtlemiseks igavikulistele küsimustele. Milline on meie vahekord Jumalaga? Kas Jumal on meid vastu võtnud? Kas elame kõigiti Jumalale meelepäraselt? Need on igati asjakohased küsimused, millest aga ükski ei tohiks rõõmu ei Issandast ega hingamispäevast ära võtta. Vastupidi, vastused neile küsimustele ja neile reageerimine just seda meile pakuvadki. Kui leiame, et meie vahekord Jumalaga pole korras – me ei hooli piisavalt sellest, mida Jumalal oleks meile öelda, me ei kipu Temaga arvestama jne –, siis hingamispäev on ülim aega end Jumalale nii-öelda ära anda. Selles pole midagi müstilist. Kui oleme meile teada olevad eksimused kahetsedes Jumalale üles tunnistanud, „on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“. (1Jh 1:9) Pole vähimatki põhjust selles kahelda. Teda pole tarvis selleks anuda või keelitada või meelitada või ei tea millega veenda, et Ta ikka andestaks. Seda teeb Ta suurima heameelega. Siis palume end Tema kätte ja Tema käes me olemegi. Aga meie senise suutlikkuse kohta elada kõigiti Jumalale meelepäraselt? Aga kes inimestest peale Jeesuse on üldse suutnud Jumala tehet eksimatult täita? Ei keegi. Peetrus kutsub meid üles lootma armule (1Pt 1:13-15). Johannes ütleb: „Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil Eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.“ (1Jh 2:1,2) Kõigele olnule vaatamata võime olla rõõmsad Issandas.
Aga teised inimesed? Nendest hoolimine ja mure nende pärast ei või ka meie hingamispäeva rõõmu ära võtta. Kui Peetrus ütleb: „heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7), siis nagu muude muredega, on ka murega teise inimese pärast. Usaldagem seegi mure Jumalale, selle pärast ka hingamispäeval palvetades, ja võime kindlalt uskuda, et Jumal peab silmas ka seda inimest ja peab ka tema eest hoolt. Ta on kindlates kätes. See ei võta meilt ära vajadust oma võimalust mööda midagi ka enda poolt selle inimese heaks teha, aga lootus Jumalale laseb meil hingamispäeval rõõmus olla.
Lõpuks veel midagi, mida vist polegi võimalik täpselt määratleda või selle kohta reegleid kehtestada. Kui Jumal ütles Jesaja läbi muu hulgas ka, et Issanda püha päeva tuleb nimetada austusväärseks, siis eelkõige tähendab see kindlasti selle päeva austamist, nagu samas ka sõna-sõnalt öeldakse. Samas pole kindlasti paha mõelda ka sõnakasutusele. Mitmes keeles on hingamispäeva tähistava nädalapäeva nimi ka kalendrites hingamispäev. Meie lähinaabrite keeltest on nii just vene keeles. Eesti keeles, nagu ka paljudes teistes keeltes, on selleks aga eri sõnad. Me teame, et Piibli hingamispäev on meie kalendris laupäev. Ilmselt oleme harjunud oma kõnekeeles kasutama mõlemat sõna vastavalt sellele, kus ja kellele seda nimetame või sellest kirjutame, ja arvan, et see ongi hea. Ametlikes dokumentides ja väljapoole kirikut suunatud teadetes kasutame kindlasti sõna laupäev, sest esiteks on see kalendripäeva nimi ja teiseks sellest saavad kõik ühtemoodi eksimatult aru. Ka kiriku välisukse juures olevatel teadetetahvlitel kasutame sama sõna. Teist sõna kasutades ei pruugi kõik sellest õigesti aru saada. Sõna hingamispäev leiab kasutamist meie koguduse siseselt nii-öelda kirikukeeles. Eredaks näiteks on siin meie hingamispäevakooli õppetükid ja palvenädala loengud. Sama sõna kasutame ka suheldes oma koguduse liikmetega ja pereringis, kui kõik pereliikmed on adventistid või adventpere lapsed. Miks me üldiselt ei kasuta seal sõna laupäev? Seetõttu, et eesti keeles on see sõna omandanud mitte püha päeva, vaid puhkepäevaks valmistumise päeva tähenduse, kuna peamiselt luterliku kultuuritaustaga Eestis on laupäev olnud pühapäevaks valmistumise päev, mil pesti pesu, koristati, küpsetati, käidi saunas jne. Kui öeldakse pühadelaupäev, siis on see sõltumata nädalapäevast selle või teise püha eelne, selleks valmistumise päev. Seetõttu sobib meie omavahelisse suhtlemisse sõna hingamispäev igati paremini, nimetamaks sellega Issanda püha päeva austusväärseks.
