Mingil ajahetkel sai minu jaoks selgeks, et aasta viimane Kogemuste kotike tuleb hingamispäevateemaline, kuid olemasolevaid lugusid ritta sättides sain aru, et kotike on niisugusel kujul tavalisest väiksema mahuga. Ma pole eriline internetis surfaja, kuid nüüd tippisin otsingusõnaks „Sabbath experiences“ (hingamispäeva kogemused) ja see, mis ma esimesel katsel kohe leidsin, oli just see, mida vajasin. Nimelt jutustas Kevin Melliphant seal lugu oma hingamispäevateemalise raamatu valmimisest. Enne raamatu kirjastusse viimist tekkis tal küsimus, miks ta oli selle raamatu kirjutamisel hoidunud igasuguste isiklike kogemuste jagamisest. Kui ta selle küsimuse üle juurdles ja sellepärast palvetas, andis Jumal talle nõu. Hingamispäevateemalist faktilist materjali ja Piibli tõde sisaldav raamat oleks ilma autori isikliku kogemuseta vähem mõjuv, kuna inimesed kalduvad tõde paremini vastu võtma siis, kui neil tekib arusaam sellest, mis toimub sõnumikandja enda südames. Ja Kevin mõistis, et ta peab avama lugejale oma südame ja jagama tõe kinnituseks ka oma hingamispäevapidamise kogemusi. Kevin Melliphant kirjutab järgmist:
Minu kõige lähedasemad ja isiklikumad kogemused Jumalaga leidsid aset hingamispäevadel, neil tundidel, mis ma veetsin „oma hinge armastatuga“. Jumal kutsus mind hingamispäev hingamispäeva järel ja juhtis mind päästvasse suhtesse Temaga, aga kuna ma üksnes päästega ei rahuldunud, juhatas Ta mind suhtes edasi ja minu Loojast sai ka minu esimene armastus. Minu suhe Jumalaga muutus selle tulemusena, mida ma hingamispäevast hingamispäeva kogesin, ikka küpsemaks ning mu kogemused sisaldasid nii uusi väljakutseid kui ka julgustust. Püha Vaim muutis mu südant ja selle juures oli suur rõhk meievahelisele armastussuhtele kindla aluse rajamisel. Hiljem kasutas Jeesus hingamispäevi minu identiteedi ja elu eesmärgi paika saamiseks. Kui ma tundsin end mehe, abikaasa, isa või juhi rollis katkisena või lootusetuna, kutsus Püha Vaim mind terveks hingamispäevaks inimestest eemale ja taastas minu südame … Inimesed on nii varmad panema igat liiki religioosseid käeraudu Jumala igatsusele veeta meiega päev, mil Ta ei peaks võistlema meie tähelepanu saavutamiseks meie töö sekeldustega, kogudusega, pere nõudmistega ja selle maailma muredega. Oh, kui me vaid läheksime tagasi seitsmenda päeva hingamispäeva rikkumatuse juurde Eedeni aeda, siis oleks meil võimalik olla lähedases ühenduses meie Loojaga, mitte (vaid) kui Päästja või Issandaga, vaid kui kellegagi, kes meid väga palavalt armastab.“
Selle kohta, et Jumala seadusi tuleks ikka täpselt nii pidada, nagu Ta on öelnud, tuuakse tavaliselt Piiblist Naamani näidet. Kõigepealt ei saanud see mees aru, miks ta peaks tervenemiseks ennast just Jordani jõkke kastma ja miks just seitse korda? Alludes juhistele, mida ta tol hetkel ei mõistnud, koges see Süüria väepealik paranemist ravimatust haigusest, mida võrreldakse ka patu pidalitõvega. Tihti ei saa ka meie päris hästi aru, miks Jumal meilt teatud asju ootab, kuid kui me teeme otsuse kuuletuda, hakkab nende asjade tähendus meile aegamisi selgeks saama. Meilt ei oodata orjalikku kuuletumist, vaid meid armastava sõbra tahtele kuuletumist. „Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin. Ma ei ütle teid enam orjad olevat …“, (Jh 15:14,15) ütleb Jeesus ja me ei kuuletu sunnist, vaid armastusest, mis meie südames Temaga suheldes päev-päevalt kasvab. Sellest tunnistab järgnevalt ka Siim.
Tegin teadliku valiku anda oma elu Jumalale tänavu suvel, kui mind ristiti. Kuna olen kasvanud adventperekonnas, siis ei olnud hingamispäeva pidamine mulle võõras. Olen püüdnud hingamispäeva ikka pidada, kuid enne pöörasin ma rohkem tähelepanu sellele, et laupäev oleks päev, kus ma puhkan ja Jumala Sõna uurin. Teadsin, et tegelikult algab hingamispäev reedel päikeseloojanguga, aga ma ei pannud sellele nii suurt rõhku. Olin õnnelik, et oma eelnevates töökohtades laupäevagi vabaks sain. Kuna valdav osa inimestest töötab üldjuhul esmaspäevast reedeni kella kuueni, siis olin seisukohal, et võtta eesmärgiks töö talvisel ajal reedel poole päeva pealt lõpetada oleks nii-öelda juuksekarva lõhki ajamine.
Suvel ühes teisipäevases piibliuurimisgrupis Eha juures tuli jutuks mu töökoht ja see, mis talvisel ajal saab, kui päike vara loojuma hakkab. Ma ei osanud tookord mingit seisukohta võtta ja arvasin omaette, et mis seal ikka saab, käin nagu ikka tööl kella kuueni. Eha ütles, et küll Jumal ise paneb õigel ajal südamesse ka selle, kuidas on õige hingamispäeva pidada. Minu töö spetsiifikat arvesse võttes oli väga ebatõenäoline saada reedel töölt varem ära. Pealegi on reede selline päev, kus kõik tahaksid varem lõpetada. Nii ma siis jätsingi selle mõtte sinnapaika. Sügise alguses tuli mul taas emaga rääkides hingamispäev teemaks ja ema küsis, kas ma olen otsustanud, mida ma reedetega peale hakkan. Vastasin üsna kindlalt, et käin ikka kuueni tööl nagu alati ja avaldasin arvamust, et Jumalale ei ole oluline, et me nii äärmustesse läheme. Peale seda vestlust jäi aga see mõte kummitama, kas ikka on oluline alustada hingamispäeva päikeseloojangul . Üha tugevamaks muutus aga tunne, et kõige tähtsam on täita Jumala plaani ja mitte teha järeleandmisi. Kujutasin ette, kuidas ma sellest töö juures räägin ja olin üsna kindel, et selline mõte on tööandjale vastuvõetamatu. Siiski tundsin, et ma pean sellest rääkima. Teadsin, et pean selle rääkimiseks leidma sobiva aja ja viisi, et mitte seda mõtet lihtsalt keset päeva kiirete tegemiste vahel välja käia. Palvetasin sellepärast, et sünniks Jumala tahtmine.
Ühe tööpäeva õhtul tuli minu otsese ülemuse ja ühe kella kümnest seitsmeni töötava töökaaslase vahel jutuks, et too töökaaslane tahaks paaril päeval käia natuke varasematel aegadel tööl, et õhtul varem ära saada. Tundsin, et see on õige aeg rääkida ka oma mõttest, kuna olin nagunii arvestanud, et jääksin siis teistel päevadel kauemaks tööle. Palusin võimalust rääkida oma ülemusega nelja silma all ja alustasin vestlust ülemusega küsimusega, kas ta on ehk teiste töökaaslaste käest kuulnud, et ma olen kristlane. Selle peale naeratas mu ülemus ja ütles et ta on ka kristlane. Mu südamelt langes nii suur kivi ja ma tundsin, kui palju kergem on talle nüüd oma soovist rääkida. Mu ülemus, kes on rahvuselt sakslane, ütles, et pole probleemi, pealegi Saksamaal arvestatakse selliseid soove juba seadusest tulenevalt. Ma tunnen, et Jumal juhtis nii imeliselt seda kogemust ja ma usun, et see näitab, et Talle läheb vägagi korda, et me Tema seadust õigesti peaksime ja Ta aitab meid selles, kui me vaid ise seda soovime.
Siim Vilumets
Jumala Sõnast loeme: „Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!“ (Mt 6:34). Ja see tähendab, et kui homne kätte jõuab, siis on meil uus jõud ja uus tarkus ja tänasest enam usku homsetele väljakutsetele vastu astuda. Just nagu Siimu loos – suvel polnud ta veel valmis selle usuprooviga silmitsi seisma ja see proov polnudki veel käes ning õigeks ajaks oli tema soov Jumalat teenida sedavõrd kasvanud, et ta oli valmis seda olukorda Issandaga koos lahendama. Ja tänu Issandale lahenduse eest, mis tuleb alati õigeaegselt. Nii nagu me võime lugeda Hb 4:16: „Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.“ „Läki“ siis tõesti kõigega Tema ette ja me kogeme Tema lahendusi!
Võidupäev
Selle tunnistuse põhjuseks on minu hiljutine pöördumine usujuhi poole, kes olude sunnil (ta ei saa pühapäevaks rentida ruumi) peab oma teenistusi Issanda hingamispäeval, laupäeval. Minu küsimusele, kuidas ta ise sellesse päevasse suhtub, ta vastas, et ei pühitse hingamispäeva, sest kõik päevad on pühad. Selle juurde ta tõi näite Jeruusalemmast, kus moslemid tähistavad oma hingamispäeva reedel, juudid laupäeval ja kristlased pühapäeval, millega ta ilmselt tahtis kinnitada kõikide päevade pühadust. Vastasin temale, et kindlasti on kogu Jumala loodu püha nagu seegi, et “kõik inimesed on pattu teinud ja Jumala aust ilma” (Rm 3:23). Sellest aust, mida me väga vajame ja mida Issand pakub meile oma õnnistatud ja pühitsetud päevaga, mille kohta Ta on öelnud: ”Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema.” (2Ms 20:8)
Minu jaoks tähendab vaimuliku suhte puudumine Issanda hingamispäevaga ülekohtu saladust ja sellepärast ma ei hakanud usujuhile selle päeva tähendust ja tähtsust kordama, sest valgus ei vaja valgustamist. Seda enam, et see valgus on meie igaühe sees. Palugem, et ta hakkaks paistma ja valgustaks meie elu, sest kirjutatud on: ”Olge pühad, sest Mina olen püha.” (1Pt 1:15) Et siis tõepoolest pühitseda Issandaga Tema hingamispäeva, mitte pidada inimeste poolt muudetud päeva, mille kohta Issand ütleb: ”Ilmaaegu nad teenivad Mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.” (Mt 15:9)
Ja kui selle vastu ometi häält tõstetakse, et Issanda Sõna tühjaks teha kahe kõige enam levinud inimliku argumendiga: 1) ”hingamispäev kuulus vanasse seadusse ja on ammu tühistatud“ ja 2) ”hingamispäev anti ainult juutidele”, siis nii ütleb Issand: 1)”Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid, ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Sest tõesti ma ütlen teile, kuni kaovad taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne, kui kõik on sündinud. Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, teda hüütakse vähimaks taevariigis; aga kes seda mööda teeb ja nõnda õpetab, teda hüütakse suureks taevariigis. Sest ma ütlen teile, kui teie õigus pole palju parem kirjatundjate ja variseride omast, siis te ei saa taevariiki.” (Mt 5:17-20); 2)”Ja võõrad, kes on liitunud Issandaga, teenivad ja armastavad Issanda nime, et saada Tema sulaseiks; kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust – needki ma viin oma pühale mäele ... sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõikidele rahvastele.“ (Js 56:6,7) Kindlasti ei saa viimases kirjakohas jääda märkamatuks see, et Looja oma lepingu juures just hingamispäeva meile meeldejätmiseks ja meeldetuletamiseks eraldi välja tõstab.
Jeesuse Kristuse nimel Sinu tahtmine sündigu Issand! Aamen.
Aarne Lassi
Tark Saalomon ütles kord: „Vaata, ma olen leidnud ainult seda, et Jumal on inimesed loonud ausaks, aga nad ise leiutavad rohkesti riukaid!“ (Kg 7:29) Samuti on Jumal inimesed loonud pühaks ja loonud nad ka Jumalaga koos elama, aga tänaseks on inimsugu Jumala esialgse inimesele antud pühaduse koos pühaduse andjaga enda elust ja lähedusest suure kaarega minema heitnud. Ja sama puudutab valgust, mille inimene on pimeduse vastu vahetanud ega saa nüüd suure pimeduse tõttu isegi aru, mis toimub. Mt 6:23 on Jeesuse sõnad: „ Kui nüüd su valgus, mis on sinus, on pimedus, kui suur on siis pimedus?“ Seda algset olukorda, nn Eedeni seisu, tahab Jumal igas inimeses taastada. Hingamispäeva tähendusse süvenemine võib olla meile tõsiseks kogemuseks selle Jumalapoolse taastamistöö avastamisel.
Kui Jumal lõpetas oma loomistöö seitsmendaks päevaks, ütles Ta, et „see oli väga hea“ (1Ms 1:31) – see oli valmis ehk lõpetatud („shabath“ tähendab muuseas lakkamist, lõpetamist) just sellisel kujul nagu Jumal selle oli teinud, ja see ütleb mulle täna, et igasugune inimesepoolne püüd seda Jumala tööd parandada või muuta või seda „väga head“ kaunistada tähendab rahulolematust Jumala tööga. See loomistöö lakkamine selle lõpetamise järgselt ütleb mulle täna ka seda, et evolutsioon on Saatana väljamõeldis, sest miski ei saanud peale loomisnädalat enam välja areneda ega tekkida, kuna Jumal lõpetas siis loomistöö ära ja Jumala Sõna ütleb: „Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud.“ (1Ms 2:1)
Kui keegi ehitab auto ja see auto hakkab tööle ka, siis on auto kasutajal targem oma auto töökorras hoidmiseks järgida auto ehitaja poolt antud juhiseid. Ka Jumal andis Tema loodud inimesele juhised, kuidas ennast toimimas hoida. Ja ka seda on meil kõigil võimalik kogeda. Need juhised on kirjas Tema Sõnas ning puudutasid kõike inimesse puutuvat, sealhulgas nii toitu kui ka puhkust seitsmendal päeval. Peale selle loodi inimene erinevalt muust loodust võimeliseks Jumalaga suhtlema, Jumalaga koos elama ja iganädalane hingamispäev pidi olema selle suhtlemise kõrgaeg.
Aga, oh häda, riist, mille potissepp savist tegi, „rikkus ennast ära“ (vt.Jr 18:4 eestikeelne vana Piibel) ja harmooniline suhe Jumala ja inimese vahel katkes ning sellest ajast alates on armastav Jumal üritanud seda suhet taastada ning seda „ennast ära rikkunud riista“ uuesti luua. Nii on hingamispäev nüüd sümboliks nii loomisest kui ka Jumala väest mind ja sind uueks luua. Selleks aga peab minu ja sinu vastupanu lakkama ja kuna me ennast ise muuta ega uueks luua ei saa, tulebki meil lubada seda täielikult Jumalal teha. Ja nii võimegi lugeda (ja kogeda) järgmist hingamispäeva tähendust avavat teksti 2Ms 31:13: “Ja sina räägi Iisraeli lastega ning ütle: te peate kindlasti pidama mu hingamispäevi, sest see on tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Jehoova, kes teid pühitseb!“ Nii nagu kõrbekogudusele anti range käsk hoiduda hingamispäeval igasugusest tegevusest, nii pidi inimene teadma, et enda pühitsemiseks ei saa ta mitte midagi teha, ta pidi lakkama selle nimel tegutsemast, et Jumal saaks temas teha oma pühitsevat tööd. „Mina pühitsen!“ ütles Issand. Võib-olla just selle rõhutamiseks karistati Jumala käsul surmaga meest, kes hingamispäeval läks puid korjama (vt 4Ms 15:32-36). Kõik pidid põlvest põlve teadma, kes neid pühitseb, oma kohaloleku läbi neis neid (ja ka meid) pühaks teeb ja et keegi meist ei saa ise pattu võita. Seda aga on Jeesus teinud siin maal meile eeskujuks elades ning siis häbistavat ristisurma kogedes ja nii sümboliseerib hingamispäev ka lunastustöö täideviimist – ütles ju Jeesus vahetult enne hingamispäeva algust ristil surres: „See on lõpetatud!“ (Jh.19,30).
Kaananisse jõudmine pidi kõrbekogudusele olema rännaku lõppsihiks, eesmärgile jõudmiseks, nn hingamisse jõudmiseks, ometi kirjutab Heebrea kirja autor, et nad ei jõudnud hingamisse, et Joosua ei viinud neid hingamisse ja et hingamisaeg oli neil ka Uue Testamendi päevil veel ees (vt Heebrealastele 4. ptk). Mis tähendab, et oli võimalik seista sel maisel tõotatud maal, aga mitte olla jõudnud rännu lõppsihile – Jumala hingamisse, mida sümboliseerib iganädalane hingamispäev. On võimalik ka tänapäeval lakata reede õhtul päikeseloojangul tegutsemast ja ometi mitte kogeda hingamist oma tegudest, täielikku usaldust Jumalasse, Talle vastupanemise lakkamist ja lähedast suhet, mida Ta igatseb meiega omada. „Hinge hingamine tuleb Kristusele täieliku alistumise tulemusena” loen ma meie ülemaailmse koguduse Piibli kommentaarist. Ja seda hingamist sümboliseerib hingamispäev, mis kestab kord meie südames igavesti. Miks mitte anda oma süda juba täna täiesti oma Loojale, Lunastajale, Vabastajale ja Issandale ning kogeda seda hingamist? Ja siis sellest kogemusest ka teistele tunnistada – nii oma sõnade kui ka eluga?
