Tahad inimesi teenida ja pingutad jumalateenistusi ette valmistades, aga teenistustel osalejaid saab loetleda vaid ühe-kahe käe sõrmedel. Kõlab tuttavalt? Sellisest olukorrast leidis end Leedu pealinnas Vilniuses misjonitööd tegev adventpastor Mindaugas Pikunas, kes rääkis oma koguduse tööst tänavustel noortepäevadel.
Pastor kogus korduvalt enda ümber teotahtelisi inimesi, keda ta nimetas oma tuumikgrupiks, et koos nendega uut tütarkogudust rajada. Kahel esimesel korral läks tuumikgrupp kahe tegevusaasta järel laiali.
Praegune, kolmas tuumikgrupp on ka praegu tegev. Lisaks jumalateenistuste korraldamisele toimib ka KartuSaldu-nimeline perekeskus, mille prioriteetideks on inimeste vaimulik kasv, aeg perega koos olemiseks ja lapsed. Kuidas oma kogukonnale lähemale jõuti? Mindaugas Pikunase jagatud kogemused Vilniusest olid inspireerivad ning ärgitasid lisa küsima.
Palun räägi veidi endast.
Mind ristiti 1993. aastal, samal aastal lõpetasin ka keskkooli. Seejärel alustasin teoloogiaõpinguid, mis toimusid Riias sessioonõppena. Newboldi õppejõud käisid meid õpetamas. Seejärel suundusin koos ühe pastoriga Ameerikasse ja olin seal mõned kuud praktikal.
1999. aastal läksin Newboldi, et lõpetada oma bakalaureuse taseme teoloogiaõpingud. Kui ma tagasi tulin, polnud Leedus ühtegi vaba pastori ametikohta pakkuda. Seega läksin tavakooli inglise keele õpetajaks. Olin poolteist aastat põhikooliastmes õpetaja. Seejärel suundusin tööle Vilniusesse ja seal ma ka abiellusin. Praegu on käsil Newboldi magistriõpingud kaugõppevormis, järgmisel kevadel peaksin lõpetama.
Kuidas sinust pastor sai?
Sel ajal, kui mina keskkooli lõpetasin, oli kogudus väga noor. Minu mäletamist mööda alla aasta vanune. Korraldati vaimulikke seminare ja seeriaid. Ametis oli vaid üks või kaks aktiivselt töötavat pastorit. Olukorra lahendamiseks käis Leedu adventkoguduste president mööda kogudusi ja otsis inimesi, kes oleksid valmis õppima teoloogiat ja saama kogudusetööliseks.
Ma ei tundnud sel hetkel otsest kutset saada pastoriks. President lihtsalt tuli minu ja mu nõbu juurde ning küsis, kas me tahaksime teoloogiat õppida. Mõtlesin: miks mitte?
Mulle on alati meeldinud õpetada ja jutlustada, projekte ellu viia ja teenida. Arusaam pastori kutsumusest tuli pärast kuut või seitset aastat. Kõikide nende aastate jooksul ma ei töötanud pastorina. Olin kogudusevanem ja misjoniosakonna juht, õppides samaaegselt teoloogiat. Samas, inimene võib olla kutsutud teenima, aga näeb pastoritööd ainult ühest küljest. Nii võib ka inimestel, kes ei saa oma töö eest raha, tekkida arvamine, et need ja need asjad on pastori töö.
Minu arusaam sellest, kes pastor on, areneb kogu aeg. Ma siiski usun, et olen sellesse töösse kutsutud, ehkki keegi koguduseliikmetest ei öelnud mulle, et Jumal tahab, et minust saaks pastor. Ma jõudsin arusaamisele, et see on valdkond, milles ma tahan tegutseda. Isegi kui ma ei olnud pastor, leidsin aega, et teha neid asju, mida ma praegugi teen. See on valdkond, mis mulle meeldib ja milles väljenduvad minu vaimuannid.
Seoses koguduse rajamisega ja korduvate tuumikgruppide moodustamisega, kellega seda tööd teha, pidid korduvalt pettuma. Kuidas inimesi tuumikgruppi valiti?
Kui me alustasime, ei olnud mul väga paljude inimeste hulgast valida. Ma lihtsalt küsisin, kas sa tahad kogudust rajada ja kui vastus oli jaatav, kutsusin ta tuumikgruppi.
Aga nüüd olen ma targem. Lisaks soovile kogudust rajada tuleb inimesel mõista, mida koguduse rajamine üldse tähendab. Ma nägin, et paljud inimesed mõtlesid: „Jah, see on kogudusetöö üks haru, me teeme midagi.“ Aga koguduse rajamine tähendab seda, et sa jätad oma koguduse ja hakkad midagi muud tegema. Täheldasin nii tollal kui ka praegu inimeste seas mõtteviisi: „Ja-jah, me teeme midagi rajatava koguduse jaoks ja siis oleme oma koguduses.“ Nad on nagu väiksed lapsed, kes hoiavad pudelist kinni.
Tuleb olla väga tark, sest tuumikgrupis peab olema inimesi, kelle seas on esindatud kolm olulist andi: juhtimis-, õpetamis- ja pastoriand. Minu arvates on need kolm omadust väga olulised. Mu esimeses tuumikgrupis olid kõik inimesed väga pühendunud ja väga vaimulikud, aga keegi neist ei olnud liider ega pastor. Pastori all pean silmas isikut, kes paneb inimesi end teretulnuna tundma, suhtleb nendega ja tunneb nende vastu huvi. Kui sellist inimest ei ole tuumikgrupis ja te organiseerite üritust, siis ei ole ka silda kõneleja ja kuulajate vahel.
Kui tuumikgrupis ei ole jälle õpetajat ja inimesed tulevad kirikusse, siis ei ole ju kedagi, kes neid õpetaks. Tuleb mõelda strateegiliselt. Varem ma mõtlesin: „Hästi, tulge kõik ja teeme midagi. Me peame midagi tegema.“ Nüüdseks olen kasvanud kogemuste varal. Näen, et mõtteviis „Kui Jumal tahab, siis Ta kannab hoolt“ ei tööta. Jumal kannab küll hoolt, aga sa pead ka oma osa tegema. Tuleb üle vaadata oma tuumikgrupi vaimuannid. Ja kui sa vajad näiteks õpetajat oma tuumikgruppi, siis tuleb palvetada. Samas tuleb ka uurida, ega sinu tööline lähiajal ei plaani mujale õppima minna või abielluda.
Koguduse rajamise puhul on oluline läbi mõelda ka lastetöö. Lapsed vajavad eraldi ruumi, eraldi tähelepanu. Sest kui täiskasvanud ja lapsed on koos ühes väikses ruumis, siis see on katastroof. Need asjad tuleb varem lihtsalt läbi mõelda (muigab).
Selle teema kohta on ka mitmeid raamatuid ja juhiseid kirjutatud, kust saab tarkust ammutada. Oma kogemusest olen õppinud kõige enam seda, et tuleb olla strateegiline.
Kõneldes Vilniuse koguduse rajamisest, tõdesid, et mõnikord on keeruline oma koguduse seast leida inimesi, kes oleksid valmis selles töös kaasa lööma. Kuidas siis neid julgustada?
Ellen White on kirja pannud sellise mõtte, et on loomulik, et terved organismid kasvavad. Sama kehtib ka koguduse puhul. Kui kogudus on terve, siis ta kasvab.
Olen jõudnud arusaamisele, et Vilniuses ei olnud kogudus tegelikult valmis uue koguduse rajamiseks. Mina ütlesin, et rajame koguduse. Inimesed hüüdsid võidukalt: „Jah, rajame koguduse!“ Aga neil polnud aimugi, et koguduse rajamine tähendab seda, et noored inimesed lähevad ära ja teevad kusagil mujal midagi muud. Me isegi tähistasime, kui olime kaks aastat uut kogudust rajanud ja mõtlesime, et oleme olnud oma töös pühendunud ja truud. Aga kui inimesed hakkasid mõistma, mida koguduse rajamine tegelikult tähendab, ütlesid nad: „Ei, seda me küll ei taha.“
Seega ma arvan, et esmalt tuleb kindlaks teha, kas kogudus ikka saab aru, millega tegemist on. Kui ma noorem olin, tehti koguduse loomuliku kasvu test, mis näitas koguduseliikmete väärtusi ja hoiakuid. Me plaanime seda teha ka meie emakoguduses. Ehkki me rajame juba uut kogudust, näen, et peamine probleem on koguduses. Kui kogudus ei ole terve, ei saa sündida ka tervet tütarkogudust. Tollal ma ei olnud teadlik sellest probleemist. Aga nüüd ma näen, et kogudus ei olnud terve ja valmis. Esmalt tuleb hoolt kanda ema eest, nii et nad ütlevad: „Hästi, teeme seda!“ ja siis saame rääkida loomulikust koguduse kasvust.
Mina plaanin koguduses teha selle testi ja läheneda olukorrale professionaalselt. Sageli inimesed arvavad, et kõik juhtub iseenesest. Et sa usud Jumalasse ja asjad toimivad. Minu kogemus näitab, et nii see päris ei käi. Kogudusse tulevad erinevad inimesed eri sugudest, erinevate arusaamistega ja nad hakkavad nööri vedama eri suundades. Ma tahan teada saada, mis on minu koguduse nõrgim lüli. Kui seeme satub mulda, siis ta hakkab ju kasvama. Ma loodan, et see test võimaldab näha, millised takistused takistavad meil kasvada. Ja siis tuleb edasi mõelda, mida teha.
Väga oluline on ka inimesi informeerida oma tegevusest. Muidu võib tekkida vääritimõistmine. Mõni inimene võib arvata, et kogudusetööd tehakse raha või kuulsuse pärast... Kui kogudust hakata rajama, siis kõik asjad ei loksu kohe iseenesest paika. Eesmärgi nimel tuleb tööd teha. Aga nagu ma ütlesin, see on ainus võimalus. Juhul kui ma ei tee seda, siis järelikult ma ei mõista, mis on koguduse eesmärk ja miks Jeesus suri.
Kui inimene on üksi, siis teda tuleb julgustada. Aga koguduse rajamise kontekstis inimesed ei ole üksi ja tugevus tuleb Jumalalt. Mõnikord on inimestel halb päev – teen koguduses kõvasti pingutusi, aga inimesed ei tule. Ja siis hakkan mõtlema, mida ma küll valesti teen. Aga järgmisel päeval või nädal hiljem on inimesed jälle õnnelikud ja indu täis. Ja siis mõtlen: „Jess!“ Inimeste meeleolud ongi veidi kõikuvad ja kui neil on mõnikord mõõnaperiood, siis ei tasu kohe julgusetuks muutuda. Julgustada tuleb alati, aga kunagi ei tea, kuidas see kellegi peal töötab. Ma ei taha jätta muljet, et see kõik on nii raske. Aga kui vaadata imeliste lugude telgitagustesse, siis sealt võib leida ka julgusetust ja erinevaid probleeme.
Olles kuulnud sinu ettekannet adventkoguduse tööst Vilniuses, võib järeldada, et see pole mitte ainult sinu, vaid pigem teie pere töö?
Mu abikaasal olid varem omad tegemised, ta korraldas äriettevõtetele üritusi. Aga ühel hetkel otsustas ta, et tahaks tegutseda teenimistöös ja nii, et ta saaks ka pere juures olla. See ei tulnud väga kergelt, aga ta vastutab nüüd perekeskuse eest.
Mina ei oleks sellega hakkama saanud, see ei ole minu talent. Aga ma olen õnnelik, et temal on. Ta tegutseb seal, mina tegutsen koguduse rajamisega. Need on omavahel seotud, sest perekeskus on osa meie koguduse tegevusest. Tema korraldab vabatahtlike tööd, viib läbi vanemaks olemise tunde üksikemadele. Mina vastutan vaimuliku osa eest.
Koguduse rajamise aspektist on hea, kui sul on abikaasa või lähedane sõber, kellega koos seda tööd teha. Sõbra puhul on muidugi oht, et ta abiellub ja läheb kuhugi mujale elama. Jeesus ise ütles, et inimesed peaksid kahekaupa välja minema. Ka Ellen White ütleb, et kui sa töötad üksinda, siis tuleb regulaarselt teise pastoriga kohtuda ja koostööd teha.
Mis on kirsiks tordil, kui sa mõtled tööle, mida teed?
See, kui ma näen noori üle võtmas juhtimisoskust eeldavaid rolle. Selleks ei pea nad kohe pastorid või kogudusevanemad olema. Juhtimisoskus tähendab seda, et nad lihtsalt ei reageeri, kui neile märku antakse, vaid nad ise mõtlevad tulevikule ja tegutsevad selle nimel.
Näide koguduse rajamise kontekstis: kogu aeg jutlustasin ainult mina. Ma ei tea, mis juhtus, võib-olla tänu vanematele adventistidele on meil nüüd kolm inimest, kes peavad koguduses kõnet. Eelmisel nädalal sain kokku noormehega, kes on Vilniusesse rajatava koguduse vanem, ja ütlesin: „Ma tahaksin selle koguduse sulle jätta ja minna emakogudust tervendama. Sina jääd siia asjade eest vastutama: koostad kõnelejate graafiku, suhtled noortega ja korraldad kõik muu vajaliku.“ Emakogudusest oleks tulnud vastuseks: „Oh, ma ei tea, kas ma ikka leian selleks aega.“ Aga rajatavast kogudusest ütles see noor inimene: „Hästi.“ Seal inimesed ei otsi vabandusi.
Kirsiks tordil on see: sa näed inimesi püsti tõusmas ja kutset vastu võtmas, öeldes: „Me teeme seda.“ Nad ei ütle, et kui pastor teeb, siis mina ka teen. Nad mõistavad kristluse tähendust. Minu jaoks on see nagu preemia. Minu jutlusi ei käi väga palju inimesi kuulamas. Aga küllap on seegi näitaja, kui palju juhte sa suudad koguduses ette valmistada. Ma ei taha, et meie kogudus oleks katoliiklik, kus kogu teenistuse viib läbi ainult preester.
Perekeskus oli esialgu suunatud kolmele sihtrühmale. Kuidas te need ühiskonna valupunktid üles leidsite?
Juhuslikult (muigab). Teine asi on muidugi see, kuidas me võimalusi kasutame. Kui ei kasuta, siis ühel hetkel enam võimalust ei avanegi.
Kui me alustasime vabatahtlike tööga, olin üllatunud. Me oleme väike rühm, aga meil on umbes kolmkümmend vabatahtlikku, kes tahavad aeg-ajalt tulla ja aidata erinevates tegemistes. Näiteks tegutseb Leedus kord aastas kahe päeva vältel Toidupank, mil heategevusorganisatsioonid ja toidupoed jagavad lendlehti ning inimesed saavad vaestele toitu osta, annetades selle Toidupangale.
Me oleme väike kogukond, kuid tahtsime ka ettevõtmises kaasa lüüa. Kakskümmend seitse vabatahtlikku tuli meile appi. Meie jaoks oli see suur number, mõned neist olid muidugi koguduseliikmed ka. Aga ikkagi. Emakoguduses on inimesi kolmekümne viie ringis ja kui me teeme midagi, siis liitub tegevusega viis kuni seitse inimest. Seega on rajatava koguduse juures aktiivsemad inimesed.
Tallinnas või mõnes teises linnas oleksid tulemused võib-olla teistsugused kui Vilniuses. Tartu on üliõpilaslinn, seal annaks võib-olla samuti edukalt korraldada vabatahtlike tööd. Enamik meie vabatahtlikke on põhikooliealised lapsed ja tudengid.
Aga nagu ma ütlesin, vabatahtlikke leidub igal pool. Nad vajavad lihtsalt väärtuslikku ettevalmistavat kursust. Kui sa pakud neile kursust, siis nad löövad vabatahtlikuna kaasa.
Üksikemad sihtrühmana on aktuaalne igal pool. Koguduse jaoks on see kõige efektiivsem grupp, samas ka kõige haavatavam ühiskonna osa. Peretöö on valdkond, mille järele on vajadust igal pool. Mõned kristlased deklareerivad, et nad on homoabielude vastu. Vastaspool jälle seisab oma õiguste eest. Nad on häälestanud end negatiivsusele. Meie otsustasime asjale positiivse hoiakuga läheneda, hakates pereelu edendama. Viime läbi vanemaks olemise tunde. Me ei teadnud, et nii paljud inimesed otsivad abi, et parandada lapsevanemaks olemise oskusi. Nad tulevad reedeõhtuti meie hoonesse, saavad meie kontaktid, meil on nende omad, nad saavad infot ka teiste meie tegevuste kohta – see on võrgustiku loomine.
Praktika käigus on näha, mis töötab ja siis sa avardad seda valdkonda. Kui sa näed, et asi ei tööta, siis ära tee seda. Tee midagi muud. Koguduse juures on meil vabatahtlikke, kes kutsuvad oma sõpru kaasa. Nad ei tunne end ohustatuna koguduse poolt. Ma arvan, et see on ideaal: teete midagi koos ja siis kutsud nad kirikusse. Rajatavas koguduses ei ole meie teenistus nii formaalne, et noored ära ehmuks, et mis siin toimub. Aga ma julgustan, et kui inimestel on ideid, siis tehke need teoks!
Loomulikult on võimalus ka eelnevalt põhjalikke uurimusi teha. Näiteks meil Leedus on palju kodutuid inimesi, kes vajavad kohta, kus elada ning süüa saada. Aga meil ei olnud koguduses inimesi, kes oleksid tundnud kutsumust ja oskust selles valdkonnas tegutseda. Meie tundsime, et pereteenistus on see valdkond, kus me saame oma oskusi rakendada.
Missugune tööpõld on Vilnius?
Vilniuses on üle poole miljoni elaniku. Ma lugesin, et ühe Brasiilia suurlinna misjonieesmärgiks on rajada adventkogudus iga 15 tuhande elaniku kohta, kusjuures selles linnas oli 11 miljonit elanikku. Ma siis arvutasin välja, mida see protsentuaalselt Vilniuse jaoks tähendaks. Avastasin, et kui me järgiksime nende eeskuju, peaks meil olema veel umbes 40 kogudust. Hetkel on Vilniuses kolm kogudust: poola-, vene- ja leedukeelne. Seega on siin väga suur tööpõld (muigab).
Mis on sinu sõnum eestlastele?
Mulle meeldib Eesti, sest siin on adventtraditsioonid ja rohkem noori.
Tahaksin välja tuua valikute aspekti. Piiblis on öeldud, et Jumal lõi meid oma näo järgi. See tähendab, et meid loodi valitsema ja hoolt kandma meid ümbritseva eest. Jumal ütleb, sa saad seda teha ainult siis, kui oled Temaga ühenduses, täidetud Jumala Vaimuga. Jumal oli see, kes teenis kõiki. Aga Saatan ütleb: „Ei-ei, sa oled jumal ilma Temata! Sina oled jumal, kui kõik sind teenivad ja austavad. Ela, kuidas tahad ja tee sind ümbritsevaga mida iganes, seda kõike enda rõõmuks.“ See on vale, millega nii paljud meist on kimbatuses.
Olenemata ametist – oled sa kontoritööline või koristaja – võta seisukoht! Ole Jumala poolel ning avalda teistele inimestele positiivset mõju. Jeesus andis meile oma eeskuju.
