Taavet pani ühte oma laulu sõnad: „Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: „Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!““ (Ps 35:27)
Taaveti elus oli aegu ja olukordi, kus teda vihati ja vaenati, ilma et ta ise oleks selleks põhjust andnud. Ka vaenatud olukorras oli tal neid, kes olid tema poolel, aga oma lootuse pani ta Jumalale. Ta teadis, et Jumal on see, kellele loota ja toetuda. Seda veendumust peegeldavad tema mitmedki laulud. Tsiteeritud laulust ilmneb Taaveti veendumus, et Jumalale meeldib oma sulase hea käekäik. Meil aga võib tekkida küsimus: kui Jumalale meeldib oma sulaste hea käekäik, miks siis nende käsi alati hästi ei käi? Tähelepanu väärib asjaolu, et ka Taaveti enda käsi ei käinud alati sugugi hästi, ometi oli ta veendunud, et Jumalale meeldib oma sulase hea käekäik.
Esmalt sellest, keda pidada Jumala sulasteks ja kas Taaveti öeldu võiks kehtida nende kõikide kohta. Sulane on kellegi teenistuses olev isik. „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud, ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks Tal midagi vaja, – Tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik.“ (Ap 17:24,25) Jumal annab inimestele ülesande teenida oma kaasinimesi. Kitsamas tähenduses ongi Jumala sulane igaüks, kellele Jumal on mingi eriülesande andnud. On ilmselge, et siin mõtles Taavet Jumala sulase all iseennast. Jumal ise oli ta Iisraeli rahva hulgast välja valinud ja andnud ülesande olla kuningas, kui saatis prohvet Saamueli Taavetit Sauli asemele kuningaks võidma. Võideõliga võidmine tähendas ametisse pühitsemist, ametiülesande ja volituste andmist. Kuna Saul ei soovinud kuningatroonist loobuda, siis oma kuningaülesannet sai Taavet teostama hakata alles peale Sauli surma. Ometi võib teda täie õigusega nimetada Jumala sulaseks alates hetkest, mil prohvet Saamuel ta kuningaks võidis. Sellest alates hakkas Jumal noorukest Taavetit kuningaks ette valmistama, ja Taavet tõusis oma ametiredelil pikkamööda. Esimesi ülesandeid pärast võidmist oli Taavetil kuningas Saulile kannelt mängida. Võime küsida, kas Jumal oli see, kes ta seda tegema saatis? Eks Sauli sulased teinud Saulile ettepaneku Taavet kutsuda. Seda kindlasti, aga ilma Jumala teadmata ei juhtu midagi. Ma olen kindel, et Taavet polnud terves Iisraeli riigis ainuke, kes pilli mängida oskas, aga Jumal juhtis, et valiti just tema, et Taavet kuninga õukonda satuks. Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et Koljatiga võitlemine toimus, kui Taavet oli juba kuningaks võitud, ehkki muidu tegutses alles karjapoisina. Seega võitles Taavet Koljatiga mitte suvalise iisraeli mehena, vaid Jumala võitud sulasena! Seejärel tegutses ta Sauli armees väejuhina jne. Niipalju siis Taavetist kui Jumala sulasest.
Niisiis veelkord – kitsamas tähenduses on Jumala sulane igaüks, kellele Jumal on mingi eriülesande andnud. Avaramas tähenduses on Jumala sulane igaüks, kes Jumalale kuuletub, sest igal inimesel on siin elus oma osa. Näiteks kasutab Peetrus sõna sulane iga kristlase kohta. „Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased!“ (1Pt 2:16) Paulus kutsus orje üles pidama endid Kristuse sulasteks. „Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad nagu Kristusele kartuse ja värinaga siiras südames, mitte silmapetteks otsekui inimeste ees lipitsemiseks, vaid nagu Kristuse sulased, kes kõigest hingest teevad Jumala tahtmist...“ (Ef 6:5,6) Mis puutub sellesse, kelle käekäigust Jumal hoolib, siis ei peaks küll mingit kahtlust olema, et kõikide omast. Mõeldes Jumalale, inimestele ja Jumala hoolele, väljendas Taavet lausa üllatust. „Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?“ (Ps 8:4,5) Ütleb ju Pühakiri, et „Jumal on armastus“ (1Jh 4:8), ja Jumala armastus ei piirne mõne väljavalituga. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16) Peetrus tunnistas, et „Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust“. (Ap 10:34,35)
Aga nüüd ikka küsimus: kui Jumalale meeldib oma sulaste hea käekäik, miks siis nende käsi alati hästi ei käi? Et see nii on, selles pole mingit kahtlust. See on lausa igapäevane tõsiasi. Selle üle mõtiskledes võime leida mitmeid põhjusi.
Esiteks, selleks et käsi võiks hästi käia, on tingimused, mida tuleb täita. 5Ms 28. peatükis räägitakse sõnakuulelikkuse õnnistusest ja sõnakuulmatuse needusest. Kuigi seal kirja pandu käib eelkõige Iisraeli rahva kohta, võib seda teatud mööndustega rakendada ka iga üksikisiku kohta. Tsiteerin. „Ja kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja pead hoolsasti kõiki tema käske, mis ma täna sulle annan, siis tõstab sind Issand, su Jumal, kõrgemaks kõigist rahvaist maa peal. Ja kõik need õnnistused saavad sulle osaks ja tabavad sind, kui sa võtad kuulda Issanda, oma Jumala häält.“ (5Ms 28:1,2) Edasi järgneb õnnistuste loetelu (12 salmi). „Aga kui sa ei kuula Issanda, oma Jumala häält, ei pea hoolsasti kõiki tema käske ja seadlusi, mis ma täna sulle annan, siis tulevad su peale kõik need needused ja tabavad sind.“ (5Ms 28:15) Sellele järgneb pikk needuste loetelu (53 salmi). Kui inimene ei ela kooskõlas Jumala käskudega, siis ei maksaks üllatuda, kui tema käsi ei käi hästi. See on reegel, mille kõrval esineb erandeid. Ühest küljest, Jumal on heatahtlik, ja alati ei järgne Jumala Seadusest üleastumistele ebaõnne. Jeesus ütles, et Jumal „laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Mt 5:45) Teisest küljest, mõnikord tabab ebaõnn ka jumalakartlikke inimesi.
Üheks põhjuseks, miks Jumala sulase käsi mõnikord hästi ei käi, on Saatana vaen Jumala vastu, mis kandub üle Jumala sulastele. Teatud piirides laseb Jumal saatanal tegutseda, lastes tal end paljastada. Mõelgem Iiobi kannatustele. Võib öelda, et tema kannatas just oma jumalakartuse tõttu. Saatanat häiris Iiobi jumalakartus ja hea käekäik. Jumal lasi Saatanal teatud aeg talle ränki kannatusi põhjustada, kuid lõpuks andis Iiobile hea põlve. Jeesus ütles, et suhtumisest Temasse kujuneb suhtumine Tema järgijaisse. „Kui maailm teid vihkab, siis teadke et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid. Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: „Ei ole teener suurem kui ta isand!“ Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna. Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud.“ (Jh 15:18-21)
Jumalale meeldib oma sulaste hea käekäik ning Ta hoolitseb selle eest, aga inimesed teevad vigu. Võime Jumalale tänulikud olla, et Ta on valmis eksijaile andestama, kui nad kahetsevad. Ta on valmis ka inimeste endi põhjustatud halba heaks pöörama, rääkimata Saatana põhjustatud halvast. See hea, mis jääb selles elus saabumata, saabub Jumala lastele kindlasti Jumala riigis. Tee sinna on kõigile avatud. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16)
