Jeesus jättis siit maalt lahkudes meile misjonikäsu: “Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule…“ (Markuse 16:15) Inimesed ei tule meie juurde just sageli ning hoopis meile on öeldud, et läheksime sinna, kus nemad on. Ja kui me oleme inimeste hulgas, siis on iga südamest Jumalat armastava inimese soov tutvustada oma Päästjat ka neile, kes Teda veel ei tunne. Kui üks inimene on oma eluga sasipuntrasse sattunud, siis tahab Jumal, et sina ja mina, kes tunneme sasipundarde suurt harutajat, tutvustaksime Teda kõigile, kes hetkel on valmis Temaga tutvust tegema. Sellise inimese leidis meie õde Eva-Mari, kui ta kuuletus usus suurele misjonikäsule.
1. septembril rääkis Elva koguduse pastor David Nõmmik reisimuljetest Sloveeniasse ja Rogaska linnas toimunud pastorite konverentsist „Jumal Euroopas tuntuks!“. Tema jutluski tugines kokkutulekul käsitletul. Lõpuks kutsus vend Nõmmik meid palvetama oma võimaluste pärast minekuks rahva sekka. Palvetasin minagi. Ei osanud arvatagi, et selline võimalus võib päris kiiresti saabuda.
Kirikust koju sõitsime koos õe Astrid Valdneriga nagu tavaliselt bussiga. Bussis oli palju rõõmsameelseid noori – tundus, et üliõpilased, gümnasistid või kutsekoolide rahvas – kuna oli ju ikkagi esimene koolipäev. Üks noormees oli eriti suhtlemisaldis, palus Elvas bussi sisenejail end tutvustada ja öelda, kust tuleme ja kuhu läheme. Võtsin väljakutse vastu: „Tulen kirikust ja sõidan koju, Rõngu.“ Kuna Astrid oli sisenenud esimesena, oli talle pakutud ühe noormehe poolt isekohta bussi eesotsas. Mina liikusin tahapoole. Ainuke vaba koht oli vestlushimulise noormehe ees. Läkski jutuajamiseks lahti. Enamasti tema küsis ja mina vastasin. Kõiki küsimusi-vastuseid vist enam ei mäletagi, aga mis meenub, selle panen kirja.
Noormees tundis huvi, mida ma laupäeval kirikus tegin ja kas ma oma asjaajamised sain korda. Rääkisin 1. Moosese raamatu 2. peatüki alguses olevast hingamispäeva sisseseadmisest Jumala poolt ja et käin kirikus igal laupäeval. Tema imestas, et võtan nii tõsiselt seda „soga“, mida üks mees kirjutanud on. Selgitasin, et Piibel ei ole ühe inimese töö. Selle moodustavad 66 raamatut, mis on kirjutatud umbes 1600 aasta jooksul ja hiljem kaanoniks kokku kogutud. Ja et pühakirja raamatuid ei saa keegi isetahtsi kirjutada, need on kirja pandud Püha Vaimu sisendamisel.
Tema arvas, et uske ja uskumusi on palju ja igaüks võib uskuda, mida tahab.
Mina aga vastasin: „Täiesti õige! Jumal aktsepteerib meie valikuid. Kuid igast uskumusest ja usust ei ole kasu, kuna ainult Jumalal on vägi meid muuta ja aidata.“
Tema: „Kas teil on tuua mõni näide selle kohta?“
Mina: „Varem armastasin pidusid, lõbustusi ja meelelahutust, nüüd käin kirikus.“
Tema tundis huvi, kui vana ma olin, kui uskuma hakkasin. Vastasin, et olin umbes 60-aastane, kui hakkasin pühendunult Jumalat tundma õppima. Aga Meie Isa palve õpetas mulle selgeks vanaema. Küsisin, kas tema teab seda palvet. Ta vastas, et on sellest kuulnud. Jutustasin talle oma tervisest, mis oli vilets juba noorusest saadik, südameprobleemidest, pidevast õhupuudusest, krampidest, mis mind hirmutasid ja mulle piinu valmistasid. Ja kuidas ma siis, oskamata õieti palvetada ega teadmata ka kuigi palju Piiblist ja Jumalast, hakkasin ometi Meie Isa palvet lugema. Lugesin aina uuesti ja uuesti, kuni krampidest vabanesin. Paljud on pöördunud Jumala poole kriisihetkel ja abi saanud. Soovitasin ka proovida, sest Pühakiri ütleb: „Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!“ Tema arvas, et ka tema on hea inimene ega tee kellelegi kurja. Kiitsin tema positiivset avatust.
Noormees mainis, et tegeleb muusikaga ja talle meeldib hea muusika. Vastasin, et ka mulle meeldib hea muusika – aga milline on see hea muusika. Ma ei mõelnud siin inimeste arvamusi. Rääkisin raamatust „Vee imepärane maailm“ ja teadlaste katsetest ning tähelepanekutest muusika mõjust jääkristallide tekkimisel. Ühel juhul kujunesid kaunid räitsakad, teisel need hoopis purunesid. Küllap ta teab, kui palju on inimorganismis vett ja kuidas erinev muusika meid mõjutada võiks.
Buss jõudis Rõngu. Tõusin väljumiseks. Noormehel oli siiralt kahju, et meie vestlus lõppema pidi. Ta tänas ülevoolavalt. Mina soovitasin mõelda meie keskustelu üle. Meie mõttevahetus kestis umbes 15 minutit ja seda oli kuulda terves bussis. Imestasin, et keegi ei sekkunud ega avaldanud pahameelt rahurikkumise pärast. Väljudes vaatasin tagasi ja märkasin mõnegi näol naeratust.
Hiljem arutasime õde Astridiga juhtunut. See ei saanud ju olla juhus, et asjalood nii kujunesid!? Küllap oli see vastus mu palvele. Jumal ärgitas noormeest suhtlema-küsitlema, ja suunas mõttevahetust. Asjade käik andis mulle julgust tunnistamiseks ja keegi ei saanuks ka süüdistada mind pealetükkivuses.
Aitäh, kallis Taevaisa! Sina korraldad kõik hästi. Olen südamest tänulik ja rõõmus!
Eva-Mari Miikman Elva adventkogudusest
Jumala Sõna ütleb, et kristlased on maa sool ja me kõik teame, soolast pole abi, kui see on soolatoosis. Soolatoos on see koht, kus kristlik sool koos on, seega võiksime ka kogudust, kus me kenasti üksteise kõrval oleme, soolatoosiga võrrelda. Ja siis tuleb kokk või mõni muu asjamees ja tõstab soola soolatopsist välja, ta teeb seda selleks, et toitu maitsestada või säilitada. Meie näites kogudusest kui soolatopsist on Jumal see, kes meid oma misjonikäsuga „topsist“ välja tõstab ja maailma laiali puistab. Ikka selleks, et Tema armastus, mis meid on puudutanud ja muutnud, võiks hoida inimesi nende eluviisides raisku minemast (1Ms 6:12) ja et see risti armastus võiks anda inimeludele teise „maitse“. Sellise mõju avaldamiseks on vajalik soola kontakt liha või mõne muu toiduainega, mida sool peaks säilitama või maitsestama. Asjata ei kasutata soola Piiblis osaduse sümbolina, mida lisati pühamuteenistuse juures kõigile ohvritele. Sellisest isiklikust kontaktist rääkis eelnev lugu ja sellest räägib ka järgnev lugu, milles soola rolli täitis Tiina vanaema, kes igal võimalikul juhul oma lapselapsele kasvõi natuke kristlikku maitse tundmist püüdis õpetada.
Kogemus, millest räägin, juhtus enam kui kümme aastat tagasi, kuid on mul tänaseni õppetunnina hästi meeles. Olin siis noor tüdruk ja kristlane ma veel ei olnud, elasin tavalise maailmainimese elu. Kuid mu isa ja vanaema olid tõsised adventistid ja alati kui vanaemal külas käisin, rääkis ta mulle midagi Jumalast või mõnel kristlikul teemal, tihti võis see olla kas õppetüki või hommikvalve teema või siis mõni mõte, mida ta kusagilt raadiost, mõnelt kassetilt või kogudusekaaslaselt oli kuulnud.
Tol ajal tegi mu selg mulle tihti valu ning üks mu perekonnaliige soovitas tulla temaga joogasse, ta oli ise sealt oma selja probleemidele abi saanud ning uskus, et ka mina võin saada leevendust. Miskipärast ma väga ei tahtnud sinna minna, kuid kuna autoriteetne inimene kutsus, siis mõtlesin, et pean proovima vähemalt ühe korra ja mine tea, ehk saan ka abi. Selles joogatunnis käis koos kindel grupp inimesi, riietuda võis vaid looduslikku materjali ning harjutused, mida seal tehti, sisaldasid ka vaimset osa. Üks harjutus on mul selgelt meeles: pidime silmad kinni ristikujuliselt maas lamama ning kujutlema, et meie kätest ja jalgadest kiirgab välja tugev valgus. Tegin seda harjutust nii nagu juhendaja õpetas ja kujutlesin seda valgust enda seest välja kiirgamas. Ma ei tea, kuidas see toimus, kuid tundsin justkui oleksin oma kehast väljumas ja valguse kiirgumine tundus väga reaalne (nagu mingi transiseisund), see hirmutas mind, ma katkestasin harjutuse ning järgmistes harjutustes ma enam nii sügavalt kaasa ei mõelnud. Kui tunnist ära läksin, oli hea ja kerge tunne, midagi ei tundunud valesti olevat.
Järgmisel päeval käisin jälle vanaemal külas ja nagu alati pakkus ta mulle midagi süüa ja alustas vaimulikul teemal vestlust. Tavaliselt kuulasin teda ja mõni teema oli isegi päris huvitav, kuid seekord oli midagi väga teisiti. Ma ei saanud seda kuulata, lihtsalt ei saanud – panin käed kõrvadele ja jooksin trepist alla, ma ei saanud isegi seal ruumis olla. Kui olin eemale saanud, siis mõtlesin, et appi, mis see siis nüüd oli, ma tundsin selgelt, et see ei olnud mina, vaid see oli mingi muu jõud, mis ei saanud seal olla ja Jumalast juttu kuulata. Siis tuli mulle meelde eelmisel päeval joogatunnis kogetu ja ma sain õudusega aru, milles asi. Kuna see kogemus oli tükk aega tagasi, siis ma ei mäleta, kas ma palvetasin ka ise selle asja pärast, kuid olen kindel, et vanaema tegi seda, sest paari nädala pärast olin jälle endine. Kui ma hiljem sellele mõtlesin, siis mind pani väga imestama, millise lihtsusega ja inimesele täiesti teadmatult läbi süütuna näiva asja/tegevuse võib võõras vaim sinu üle kontrolli saada ja kusjuures sel viisil, et ma ise ei saanud midagi aru! Igatahes sellest ajast peale suhtun kõikvõimalikesse vaimsetesse asjadesse suure ettevaatusega.
1Ts 5:22 on kirjutatud: „Hoiduge igasuguse kurja eest!“
Tiina Otsa
Tiina, kes selle loo toimumise ajal veel Jumala laps ei olnud, tajus suurt võitlust, mis iga inimese hinge pärast käib. Ja kuigi Tiinal puudus sel hetkel teadlik suhe Jumalaga, oli kristlik sool Tiina vanaema kujul oma mõju avaldanud ning Tiina tegi tegelikult otsuse hüljata kõik see, mis segas temal Jumala Sõna kuulamast ja astus suures võitluses Jumala poolele. Kas miski takistab meid täna Jumala Sõna kuulamast ja miks on vahel mõned muud tegevused hoopis huvitavamad kui Jumala Sõna kuulamine ja miks võib ka meil olla tahtmine kõrvad kinni toppida ja minema joosta? Jeesus kordas Jesaja poolt kunagi öeldud sõnu: „Sest selle rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et mina neid parandaksin!“ (Mt 13:15) Samas saame üksnes Jumala Sõna valgusel oma valikuid ja otsuseid hinnates tegelikult aru, kelle poolel me oleme.
Õues oli lumerohke ja päikeseline päev. Kuna temperatuur näitas plusskraade, otsustasime lastega minna aeda lumememme tegema. Plaanisime teha kohe sellise suure ja korraliku. Minul oli kindel ettekujutus, milline täpselt üks lumememm välja nägema peab. Veeretasime palle, ladusime need üksteise otsa ja silusime lumega ühtlaseks. Lapsed otsisid puude juurest lume alt käbisid memme silmadeks ja nööpideks, rohtu kaunistuseks ning oksi juusteks. See oli tõeliselt tore koostöö kuni hetkeni, mil oli vaja lumememmele käed teha. Minu plaan oli teha talle korralikud lumest käed. Minu poeg Kaspar aga arvas, et käed peavad olema okstest. Tõmbasin tema oksad käte kohalt ära ja ehitasin lumest käed. Kaspar, olles minu käitumisest saanud äsja „probleemi lahendamise õppetunni“, lõhkus need käed ära. Nii me siis läksime nende käte pärast tõsiselt riidu. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas peaaegu minusuurune lumememm, meie tänava uhkus, on peenikestest oksakestest kätega. Aga temal oli kusagilt nähtud pilt silme ees, et lumememmedel on okstest käed. Lõpuks hakkas laps kogu lumememme lõhkuma. Selle kõige peale olin tõsiselt ärritunud ja käskisin tal lahkuda.
Kaspar läks nuttes teisele poole maja ja sinna ta jäigi. Minu tunded olid segased. Ootasin teda ja tahtsin väga leppida, samas aga ei teadnud, kuidas talle selgeks teha, et lumememmele teeme lumest käed ja oksad võime lihtsalt kätte panna.
Siis meenus Jumal. Palvetasin kohe ja palusin tarkust probleemi lahendamiseks. Kohe tuli ka väga selge vastus, peaaegu nagu päris hääl, kes ütles: „ANNA ALLA.“
„Tänan, Jumal, kuidas ma kohe ise selle peale ei tulnud.“ Mul oli päris piinlik oma kanguse pärast nii tühise ja väikse asja suhtes. Jooksin Kaspari juurde, kes kükitas teisel pool maja majaseina vastas. Võtsin ta sülle, kallistasin ja ütlesin, et võtame emme tehtud lumest käed ära ja teeme täpselt sellised okstest käed, nagu tema tahab. Selle peale ütles Kaspar: „Tead, emme, ma piilusin maja tagant lumememme ja mulle hakkasid sinu tehtud käed palju rohkem meeldima, nii et jätame ikka lumest käed.“ Siis küsisin poisilt, mis ta seal maja taga veel tegi. Mille peale tema vastas, et ta palvetas sellepärast, mida ta küll tegema peaks, et oma oksakäsi saada. Kokkuvõttes me mõlemad palvetasime ja Jumal vastas meile mõlemale, et me alistuksime.
Taevaisa õpetas selle väikese kogemuse kaudu leppimist läbi alistumise, läbi oma tahtest loobumise ja seda, et paljud tülid võivad ära jääda, kui alistumise taktikat kasutada juba enne tüli tekkimist.
Kaie Siim
„Kust tõusevad võitlemised ja kust tülid teie seas? Kas mitte sealt, teie himudest, mis sõdivad teie liikmetes?“ kirjutab Jakoobus oma kirja 4. peatükis ja 1. salmis. Meie liikmetes sõdivad himud, nii nagu võisime lugeda ka Kaie ja Kaspari südamlikust kogemusest, kus sel korral oli siis tegemist himuga oma tahtmine läbi suruda. Ja kuigi me sageli peame teisi inimesi ning nende käitumist ja arvamusi oma probleemide põhjustajateks, kõnnib põhjustaja tegelikult meiega kaasas. Ja nii pole meil nende probleemide eest kusagile põgeneda – need on meis. Ma usun, et sellised mõtted on nii mõnelegi lugejale pähe tulnud patuprobleemiga võideldes ja eriti siis, kui oleme selles võitluses alla jäänud. Minagi juurdlesin selle üle ühel hommikul ja ütlesin endale, et võin ju proovida välistada kõik nn välised ahvatlused, aga mida teha selle ahvatlejaga, kes on minu sees? Kus on lahendus?
Lahendus oli armulise Jumala poolt minu elektroonilisse postkasti juba valmis pandud. See oli vaid arvuti hiirekliki kaugusel. Kui ma avasin sealt sellehommikuse inglisekeelse hommikvalve, siis oli seal kirjas minu äsjane mõte, aga koos lahendusega: „Kui Uus Testament räägib „lihast,“ siis peetakse silmas meie patust olemust, mida me kõik omame – meie kiusatuste allikat. Meid ei kiusa mitte väline maailm, vaid maailm, mis asub meie sees. Isegi kui elad erakuna kõrbes ei kao „liha“ kiusatused sinu sees mitte kuhugi. Paulus selgitab seda ainust moodust, kuidas on sellega võimalik toime tulla: „Need, kes on Kristuse omad, on oma liha risti löönud ühes tema ihalduste ja himudega.“ (Gl 5:24, YLT)
Miljonid inimesed tahavad teada, kuidas seda teha. See pole aga mingisugune „tegu,“ mida saab TEHA. Erinevalt hiireklikist ei toimi palve: „Jumal, palun löö mu ihu risti!“ Tee selle juurde on lihtne, kuid uskumine võtab aega. Paulus palub Ef 3:14-21 mitte seda, et me võiksime TEHA mingeid imelisi tegusid, vaid et me NÄEKSIME midagi imelist: et me võiksime „täiesti mõista …, milline on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse (agape),“ mis loomulikult avaldub üksnes Tema ristil. Kui mõni ingel oleks ristilöömise salvestanud, täituksid kinosaalid küll suure tõenäosusega rahvast, kuid sellest poleks kasu: me „näeme“ seda, „mõistame“ seda, ususilmadega vaadates. See eeldab põhjalikku mõtiskelu – põlvedel, kahekesi oma taevase Isa ja avatud Piibliga. „Näe“ risti, millest see kõneleb. … Proovi seal toimunut „mõista,“ „vaata“ sinna ja Gl 6:14 saab sinu jaoks elavaks: „Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina [olen risti löödud] maailmale.“
Kuidas see toimib? „Ma olen ühes Kristusega risti löödud …“ (Gl 2:19; minu „mina“). „Kristuses“ olles valitsed sa oma liha üle ja oled selle ülemus. Sarnaselt Temaga [Jeesusega] mõistad sinagi „patu hukka liha sees“ (Rm 8:3, 4). Otsusta ja vali.
Me kõik saame otsustada ja valida, kas liikuda siin elus ringi meie sees elava „patupõhjustajaga“ või kuulutada sellele tegelasele surmaotsus ja lubada meid armastaval Päästjal see surmaotsus ellu viia oma kohaloleku läbi meis. Elu tuleb läbi ristilöömise – Kristus pakub meile elu läbi oma ristisurma ja meie võtame ristile vaatamise tulemusena vastu otsuse ennast (oma mina ja oma tahte) risti lüüa ja saame Temas uue elu, kus ei valitse enam meie patune olemus, vaid meid armastav Issand Jeesus Kristus. Olgu igal lugejal julgust seda sammu astuda, sest kaotada pole midagi, kuna halb võetakse ära ja hea antakse asemele. Ja kes poleks sellise vahetusega nõus?
