Hele Kulp on südamlik ja aktiivne koguduseliige, kes visioneerib, organiseerib ja viib ka läbi. Tema entusiasm ja positiivsus lihtsalt ei saa märkamatuks jääda. Põltsamaa kogudusse on ta kuulunud juba 31 aastat. Mõne kuu eest toimus muudatus nii tema pere kui ka kodukoguduse jaoks, kui ta valiti Põltsamaa ja Jõgeva kogudust teenima.
Millistes ametites sa nende aasta jooksul koguduses oled olnud?
Põhiliselt olen olnud misjoniosakonna juht, vahepeal olin ka koguduse kirjutaja. Seetõttu olen olnud ka koguduse juhatuse liige. Need ametid on läinud mulle südamesse ja olen püüdnud neid hoolega täita.
Kaks aastat tagasi tegid oma elus kannapöörde ja otsustasid uuesti ülikooli õppima minna. Mis sind ajendas?
Võib-olla see ei olnudki kannapööre. Minu elu oli läinud niimoodi, et kõik oli paigas. Haridus ja töö olid olemas. Mul oli ka oma firma – keeltekool. Kui masu tuli ja keeltekool tuli sulgeda, tekkis küsimus, mida ma siis elult tegelikult tahan. Pean ennast küllaltki energiliseks inimeseks, seega arutlesin, kas võtan kätte ja annan firmale uue suuna või hakkan midagi muud tegema.
Südames tundsin: sa paned sinna oma energia, aga kuhu sa tegelikult tahaksid energia suunata? See oli mitte kaks, vaid natuke rohkem aastaid tagasi. Tuli otsustada, mida teha: kas minna selle firmaga edasi või tõmbuda tagasi. Ma olin ka koolis tööl, seega oli võimalus jääda ainult kooli õpetajaks. Ka see oli mõistlik valik. Mõtlesin tõsisemalt oma elu üle järele ja Jumal rääkis minuga. Kutsus, et peaksin mõtlema pastoriameti peale. See ei olnud häälega rääkimine, midagi müstilist ei olnud. Lihtsalt selline koputus hingele.
Mõte oli ka varem kiskunud sinnapoole, sest koguduse juures olin ju kogu aeg olnud. Aga nüüd tuli olukord, kus niikuinii täpselt samamoodi poleks edasi saanud minna. Ma teadsin, et tegelikult tahan teha seda tähtsaimat, mida üldse võimalik teha on: tegeleda inimeste Jumala juurde kutsumisega.
See ei olnud esimene kord, kui Jumal kutsus mind sellesse ametisse. Esimene kord oli siis, kui olin 17-aastane ja keskkooli lõpetamas. Aga tol ajal ütlesin selgelt „ei“. Esiteks oli seis selline, et ei olnud ju võimalik vastavasse kooli minna, välismaale ei olnud üldse võimalik minna, piirid olid kinni. Ja kui kutsuti kedagi vaimulikule tööle, siis olid need ju kindlasti meesterahvad. See polnud üldse mõtlemise või küsimise koht. Mõtlesin, et ei ole võimalik ja kõik.
Ainuke inimene, kellele ma sellest rääkisin, oli minu pinginaaber. Isegi oma vanematele ei rääkinud. Aga minu pinginaaber ütles: „Misasja, sa ju pead seda tegema! Sa sobiksid sellesse ametisse ülihästi!“ Tema, kes ei olnud üldse kogudusega seotud ja koguduseliige, ütles mulle niimoodi. (Muigab.)
Kui Jumal mind teist korda kutsus, vastasin: „Jumal, sa tead ju, et ma olen naine. Sa ise oled mind naiseks loonud. See lihtsalt ei lähe.“ Ja see on nii imelik, et vastus tuli otsekohe: „Just nimelt, sellepärast, et mina olen sinu loonud, tean ma sind ja sellepärast ma kutsun sind.“ Ja siis ma lubasin, et hea küll, ma ei ütle Sulle „ei“. Ma ütlen kõigele „jah“, mis Sa lased mul teha. Ma ei mõelnudki, mis see peaks olema, kas pastoritöö või midagi muud. Niimoodi see jäi.
Mõtlesin ka sedasi, et siis Sina pead muretsema selle eest, et mina ei peaks enda eest võitlema hakkama. Et ma lihtsalt olen siin ja ütlen „jah“, kui vaja. Pere puhul nägin kõige suurema takistusena abikaasa hoiakut, ma ei kujutanud ette, et mu abikaasa sellega nõus oleks. Mõte jäi sinnapaika ja väike kokkulepe oli meil Jumalaga sõlmitud. Minul olid omad tingimused, mõnes mõttes mõtlen, et kuidas ma julgesin niimoodi tingimusi esitada. Aga nii ta oli.
Mõne kuu pärast tuli meie kogudusevanem minu juurde ja ütles: „Kui järgmised valimised tulevad, peaksid sa kogudusevanemaks saama.“ Mina ütlesin „ei“. Siis tuli meelde, et lubasin ju eitavalt mitte vastata. Seega pidin korrigeerima oma vastust: „Mul ei ole midagi selle vastu.“ See hetk kinnitas mind veel kord, et ma peaksin olukorda tõsisemalt suhtuma. Tõdesin, et pean ise omalt poolt ka midagi tegema.
Hakkasin vaikselt otsima, kuhu võiksin õppima minna ja kas see üldse oleks pere kõrvalt võimalik. Välismaale ma niikuinii ei oleks saanud minna. Tundsin, et õppemaksu välja käia ka ei olnud võimalik. Vaatasin Tartu ülikoolis pakutavaid aineid ja leidsin: religiooniantropoloogia, magistriõpe, päevane õpe. Otsustasin proovida, seal ehk ei peaks õppemaksu maksma ja ei olnud ka eeldusaineid, sai eelmise diplomi ja hinnetega kandideerida. Isegi vestlust ei olnud, saatsin lihtsalt vajalikud dokumendid. Täitsa head hinded olid, ei olnud meeleski, et ma tublisti õppinud olin, ja sain sisse. (Muigab.)
Mis sind selle eriala juures paelus või paelub praegugi?
Tavaliselt minnakse teoloogiat õppima, kui mõeldakse pastoriameti peale. Aga mina mõtlesin seda, et Piiblit olen eluaeg õppinud ja koguduse juures igal hingamispäeval on meil piiblitund, need teemad on mind paelunud, ma olen nendega tuttav. Mitte et ma nii tubli oleksin ja mul teoloogiat vaja ei oleks, kindlasti oleks. Aga ma tahtsin ühiskonda meie advent-mullist laiemalt vaadata. Religiooniantropoloogia on huvitatud kõigest sellest, mida inimesed usuvad. Nii minevikus, kaugetes maades, igasugused hõimud... kui ka praegu ja siin, mis on rohkem religioonisotsioloogia. Selles vallas kirjutan ka oma magistritöö.
Teadsin, et Jumal kutsub mind vaimulikule tööle. Kui ma saan seda teha misjoniosakonna alt – miks ka mitte. Ma tundsin täiendõppe vajadust. Tahan mõista enda ümber olevaid inimesi paremini: mida nemad usuvad ja kuidas nad üldse suhtuvad usku. See on minu jaoks väga tähtis. Olen õnnelik, et õpingute jooksul olen saanud väga palju psühholoogiat õppida. Väga huvitav kursus oli patopsühholoogia, mis on siis inimestest, kes on kas vaimselt natukene maha jäänud või häiretega, et kuidas nendega käituda. Ka nende eest on Kristus surnud. Ma võtsin ka kursusi islami kohta ja teoloogiakursusi, mis ei olnud küll kohustuslikud, aga väga huvitavad ja ma tunnen, et olen sealt väga palju saanud.
Oled kasvanud pastori perekonnas. Milliseid tähelepanekuid kogudusetööst sa tollal tegid?
Ma jäin kohe mõttesse. Ilmselt ma ei teadvustanud seda niimoodi. Ma elasin oma elu ja olin üks osalistest. Kuigi minu isa oli pastor, ei olnud ma kõrvaltvaataja rollis. Minu ülesanne oli teha süüa nädalavahetusteks, sest siis tulid inimesed külla. Ja kutsuda külla. Käia inimesi külastamas, tihti käisime koos perega külas. Pärast hingamispäeva lõunat istusin klaveri taha ja lahutasin inimeste meelt, kes tahtsid kaasa laulda. Et oleks tore hingamispäeva olemine.
Kui oli kiriku juures vaja midagi teha, oli see alati ka minu asi. Näiteks aastapäevade korraldamine. Juba väiksest peale, algklasside päevilt, mäletan, kuidas Jõgeva aastapäevale sai inimesi oodatud ja siis oli ju pastoripere kogu selle korraldamise taga. Muidugi mõned koguduseliikmed aitasid ka. Meenub, kuidas laenutusest madratseid tõime, et inimesed saaksid pööningul magada. Laenutusest tõime ka supinõud ja kogudusetädid keetsid siis suppi. See on olnud minu elu, ma ei oska öelda, et oleksin osanud sealt midagi teadvustatult kõrva taha panna.
Nüüd, kui tuli uudis, et sinust saab pastor, kuidas su isa reageeris?
Isa oli väga rõõmus. Täpseid sõnu ei mäleta, aga mu vanemad olid väga positiivsed.
Aga abikaasa? Eelpool mainisid, et kartsid tema reaktsiooni.
Vastuseis oli esiteks juba kooli mineku suhtes. Kui piirid lahti läksid, siis ma mõtlesin, et nüüd oleks saanud sinna ja teise kooli minna ja õppida... Aga minu abikaasa ütles: „Enne kasvata lapsed suureks, siis lähed kooli. Siis sa oled veel nii noor küll, et võid kooli minna.“ Siis oli mul, jah, kolm pisikest last. Mu abikaasa ütles: „Tuleb aeg, mil sa lähed ja ma ei ütle midagi.“ Kui nüüd juhtus, et ma selle eriala leidsin, kus on päevane õpe, tuletasin talle seda ütlust meelde. Ta vastas: „Olgu siis peale.“ Ta muidugi muretses, kuidas me majanduslikult välja tuleme.
Aga juba siis olid mu vanemad väga selle poolt, et ma õpiksin, ja ütlesid, et kui millestki puudus tuleb, nemad toetavad. Nad on mind väga palju ka materiaalselt aidanud. Teisel õpinguaastal olin täiskohaga, esimesel poole kohaga tööl. Praktiliselt nägi see välja nii, et igal hommikul andsin Põltsamaal oma tunnid koolis ja siis sõitsin Tartusse loengutesse. Teisel aastal päris iga päev Tartus käima ei pidanud. Aga juba see bensiinikulu – selles osas toetasid vanemad mind väga palju.
Kui ma sain kutse pastoriametisse, oli see tegelikult väga konkreetne kutse ja just Põltsamaa ja Jõgeva koguduse juurde. Kui see oleks olnud kuhugi kaugemale, siis ma ei tea, kuidas asi oleks lahenenud. Aga Ants teadis, et mu mõte sinnakanti liigub ja ma olin oma andmed andnud. Aga ta ütles, et keegi ei saa mind ikka vastu oma abikaasa tahtmist pastoriametisse panna. Tema poolt oli selge „ei“. Mina ei hakanud teda ümber veenma. Aga kui tuli konkreetne pakkumine Põltsamaa ja Jõgeva juurde tööle tulla, ütlesin „jah“, nagu ma Jumalale olin lubanud. Siis läksin abikaasale rääkima ja ta ütles: „Nojah, kui siia, siis olgu peale. Ma näen küll, et ega sa muidu elada ei saa.“
Oled olnud nüüd mõned kuud Põltsamaa ja Jõgeva koguduse teenistuses. Mida sinu jaoks tähendab pastoriks olemine?
Täpselt, see ongi teenimine. Ma püüan teha kõik selleks, et kogudus saaks elada ja töötada. Ma püüan vaadata, kuidas inimesi julgustada ja tööle panna. Mul on väga hea meel, et selle aja jooksul on kolm noort inimest oma esimesed jutlused öelnud. Nad on varem küll puldis olnud, aga hingamispäevase jutluse eest nad ei ole varem vastutanud. Ma loodan, et neid tuleb veel. Kuna ma pean olema vaheldumisi Jõgeval ja Põltsamaal, peab keegi ju teenistuse läbi viima ka siis, kui mind ei ole. Ma püüan toetada igaüht, kes midagi tahab teha ja ma ei põlga selleks ära ka kõige lihtsamaid asju.
Põltsamaal ei ela nüüd teisel korrusel kedagi korteris ja sellest on mul selles mõttes isegi hea meel, sest meil on nüüd ruumi. Oma mõtteis nimetasin selle misjonikeskuseks. „Talvele vastu“ üritusel kutsusime inimesi kursustele. Meil toimub lilleseade kursus ja inglise keel nii lastele kui ka täiskasvanutele, mida ma annan ise. Mul on väga hea meel, et on olemas üks koht, kus saaks ka nädala sees koos olla. Ja selleks ei pea ma üldse paljuks kütta ja koristada ja kõiki niisuguseid asju teha. Meil on ka suur aed, seal tuli suvel niita, lumesajud on veel olemata. Küllap need ka minu päevi sisustama hakkavad, kui pean lund lükkama. See ongi see teenimine, mida ma püüan teha kogu südamest. Kui mulle on südame peale pandud, et mine nüüd seda inimest vaatama, siis ma olen püüdnud seda kohe teha. Niisugused asjad on olnud väga erilised.
Piiblis on öeldud, et Eliisa ülesanne oli oma isanda kätele vett valada. Täiesti teenija ülesanne. Ma olen mõelnud, kas ma julgen rääkida, et ma kirikus koristan ja õue pühin ja muru niidan. Kas see viib mu autoriteedi alla, kui ma seda teen? Kas see viib mu koguduse autoriteedi alla, et ma ei ole teist võimalust leidnud? Ma olen vahel näinud selliseid imestavaid pilke, et „kuidas sina seda teed?“
Aga ma mõtlen, et iga töö, mis me teeme Jumala jaoks, see on tähtis ja eriline. Ma ei tea, võib-olla edaspidi tulevad teistsugused lahendused. Aga praegu ma olen seda teinud rõõmuga. Ma rääkisin naljatades oma headele sõpradele, et mõnes mõttes on väga hea, kui pastor koristab. Kui ma seal niikuinii koristan, olen põlvili ja palvetan: „Saada siia inimesi! Just sellele pingile.“ Mõne inimese jaoks võib see kõlada naljakalt, aga minu jaoks on see olnud hea võimalus lihtsalt viibida nii erilises kohas nagu kirikus ja olla palveühenduses Jumalaga.
Ma näen seda, et kui Jumal annab meile ülesande ja me täidame seda, siis Jumal saab õnnistada seda tööd. Olen kogenud, kuidas koguduse liikmed on mulle ikka väga palju toeks olnud. Kasvõi kogudusehoone ülemise korruse sisustamisel. Kui ma alguses ühel reede õhtul tulin kiriku juurde natuke varem ja läksin teisele korrusele, märkasin, et kontor on sisustatud. Seal on kirjutuslaud, raamaturiiul, raamaturiiulis raamatud, diivan ja lilled laua peal. Laua peal oli kaart: „Armastusega Helele“. Reedeõhtusel koosolekul läksime sinna hingamispäeva vastu võtma. Ja inimesed tegid mulle veel igasuguseid üllatusi! Ja ma olen ka saanud auto, millega saan inimesi külastada ja Jõgeval käia. Ma olen tundnud erilist toetust oma koguduste poolt. Näen, et igaüks mõtleb, mida tema saaks teha. See oli nii armas.
Selline olukord võib viia tulemuseni, et inimesed tahavad veel rohkem endast anda.
Jah, see on kuidagi nii nakkav. Ma olen nii tänulik Maarjale, et ta tuli lilleseaderingi tegema. Ta küll alguses pabistas. Aga nüüd ta õpetab, sära silmades. Kust see sära tuleb? Nendest inimestest, keda ta õpetab. Nad on õnnelikud, et saavad käia lilleseadet tegemas. Nad harjuvad meiega olema ja tuttavaks saama ja ma olen selle eest Taevaisale väga tänulik. Tihti ongi nii, et mingi barjäär on vahel ja seda on raske lõhkuda. Kahju, et esialgu ei olnud neid, kes oleksid tahtnud end kirja panna vaimulikele kursustele, sest me pakkusime ka neid. Aga ma usun, et küllap ka see aeg tuleb.
Nad õpivad kogema, et kirik on koht, kus on hea olla, ja hakkavad rohkem huvi tundma ka vaimulike asjade vastu. Jeesus tegi ka nii, et ta kõigepealt rahuldas inimeste maiseid vajadusi: tegi terveks ning toitis leiva ja kalaga. Ma arvan, et meie peame ka Jeesuse järel käima ning vaatama, kuidas saaksime inimeste elu siin paremaks muuta. Et nad näeksid, et Jumala armastus ei ole midagi arusaamatut, vaid on nähtav ka maistes oludes. Ja et see võiks meid juhatada kord ka taevastesse õuedesse.
Aitäh! Kinkisid häid mõtteid, mis panid mõtlema!
Annaks Teavaisa, et see oleks paljudele julgustuseks võtta vastu kutse, mille Jumal annab ja alati „jah“ öelda Jumalale. Ükskõik mida Jumal palub teha, olgu see nii väike asi kui tahes.
