Ma ei tea, kuidas on sinuga, hea lugeja, aga minu elus on kahte sorti palveid. Ühed neist on n-ö mõistusega tehtud, kus kannad Jumala ette kõik selle, mis sinu jaoks on hetkel oluline, ja need inimesed, kellest sa tead, et neil võib hetkel raske olla, lähedased ja tuttavad loomulikult ka. Ja ma ei arva, et see on mingil moel paha palve. Igal juhul on hea, kui me palume. Jeesus ise on soovitanud seda teha, öeldes näiteks ka, et „alati tuleks palvetada ja mitte tüdida“ (Lk 18:1). Need teised palved minu usuelus on sellised Jumala ees hinge väljavalamise palved, kus oled kuidagi nii avatud, et Jumal saab sulle teatud olukorrad ja inimesed tugevasti südamele panna ning palve nagu voolab sinu seest välja ja sa saaksid nagu pisut osa sellest, mida Jumala armastav süda tunneb nii meie kui nende Tema laste suhtes, kes hetkel Teda tunda ei taha ja on seetõttu väga õnnetud. Ühel korral pani Taevane Isa mulle südamele kolm inimest, kes olid kunagi meie koguduses käinud, kuid olid nüüdseks „kadunud“. Nutsin ja palusin, et Isa neid tagasi kutsuks, ja nad olid äkki minu jaoks nii kallid ja nii olulised. Kui ma palve lõpetasin ja Jumala Sõna lugema hakkasin, leidsin sealt, kus minu lugemise järg parasjagu oli, Jumala sõnad: „Nõnda ütleb Jehoova: keela oma häält nutmast ja silmi pisaraid valamast, sest su teol on tasu, ütleb Jehoova, ja nad tulevad tagasi vaenlase maalt!“ (Jr 31:16). See fraas „ja nad tulevad tagasi vaenlase maalt“ mõlgub mul sageli meeles kadunud koguduseliikmetele mõeldes ja nende pärast paludes. Karin, kes oma südamlikku kogemust järgmisena jagab, on ka üks neist, kes on vaenlase maalt tagasi tulnud.
Ligi 20 aastat tagasi astus üks väike tüdruk veendunult Mere puiestee adventkiriku suunas. Mõni hetk tagasi oli ta teinud otsuse, et soovib minna ristimisele. Kuigi ta oli alles väike laps ning ei olnud üldsegi kindel, et teda ristimisele võetakse, oli ta otsustavalt pakkinud asjad ning sammus kiriku poole, et viia oma südamesoov juhatuse ette. Sel hetkel ei olnud selle lapse hinges ühtegi suuremat igatsust, ei ühtegi nukku või mänguasja, mida ta oleks tahtnud rohkem kui seda, et saaks olla Jeesuse oma. Ilmselt oli tema igatsus ning kindel soov ka teistele näha, sest ta ristiti ning ristimiselt koju minnes nägi see laps esimest korda elus kahekordset vikerkaart. Ta teadis, et tema Taevasel Isal on temast hea meel.
Ligi 15 aastat hiljem on see sama tüdruk sõprade ning elukaaslasega Hiiumaal. Ta pole ammu enam palvetanud ega aastaid kõndinud mööda Mere puiesteed kiriku poole, mis talle kunagi nii armas oli. Hiiumaale sõit tõotas tulla tore reis loodusesse, kuid nüüd püüab tüdruk patja kõrvadele surudes rendimajakese teisel korrusel magama jääda. See ei õnnestu, kuna lärm ja purjutava seltskonna praalimine allkorrusel ei lase magada. Üksindus, rahutus ja kindlusetus matavad tüdruku enda alla ning lohutamatud kurbusepisarad hakkavad voolama. Kuskilt kaugelt, eelmise elu soppidest tulevad meelde Pauluse sõnad: ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega! (2Kr 6:14). Ahastavast südamest tõuseb palve: „Jeesus, palun too mind siit välja, ma ei ole Sind väärt, kuid kui Sa mind siiski kuuled, aita mind, ma ei jaksa enam ilma Sinuta!“
Aastal 2012 on seesama tüdruk tagasi samas kohas Hiiumaal, samasuguses majas. Taaskord püüab tüdruk majakese teisel korrusel magama jääda, kuid seekord kuuleb ta, kuidas kallid usukaaslased allkorrusel Piiblit loevad ning Jumalast räägivad. Seekord ei taha ta patja kõrvadele suruda, südant täidab nii suur armastus, rahu ja rõõm, et pisarad hakkavad taas voolama. Jeesus on mulle tõesti andeks andnud, minule, patusele, kes ma Teda olen salanud! Jumal kuulis mu ahastavat palvet ja tõi mu tagasi sellesse samasse kohta, kus ma nii väga õnnetu olin. Mitte et mind kiusata, mitte et endist elu meelde tuletada, vaid et see uueks luua.
Selle kogemusega kadus vahepealsete pikkade aastate rahutus ja äng ning ma mõistsin, et Jeesus tegi rohkem, kui oskasin tookord selles kohas paluda. Ta ei toonud mind lihtsalt sellest vanast elust välja, vaid ta lõi selle uueks ning andis ka valusatele asjadele uue tähenduse Temas.
Nüüd, aastaid hiljem mõtlen ma ikka sellele vikerkaarele ja sellele veendunud väikesele tüdrukule, kes üle kõige armastas Jeesust. Mõeldes oma elule tagasi, ei oskagi ma öelda, millal sellest väikesest Jeesuse lapsest sai noor naine, kes enam ei tahtnud elada koos Jumalaga. Ilmselt juhtus see muuseas, väikeste kompromisside haaval. Iga kompromiss maailmaga tähendas kaugenemist Jumalast, iga otsus, mis sai tehtud maailma kasuks, viis Temast kaugemale, kuni lõpuks ei olnudki enam tüdrukut, kes tahtis käia Jeesusega.
Ma olen südamest tänulik, et Jeesus andis mulle isikliku armukogemuse. Ma tänan, et Tema, kes meid on kutsunud, on lõpuni ustav ja kutsub meid alati. Ka siis, kui oleme igatsuse Tema järele väga sügavale maailma meelelahutuse, suhete ja väljakutsete koorma alla matnud. Ärgem kunagi arvakem, et meie jaoks ei jätku armu, kuna oleme oma elus Jeesusele selja pööranud. Meie Päästja on kõikvõimas, Tema arm on piiritu ning Ta armastab meid igavesti.
Karin
Milline imeline Jumal meil on! Ta toob meid täpselt samasse kohta tagasi, kus oleme olnud õnnetud ja Temata, ning ütleb meile niiviisi toimides: nüüd on kõik teisiti, koht on küll sama, aga minu kohaoleku tõttu on sinu elus nüüd kõik teisiti – ja palju paremini kui sinu julgemais unistusis!
Palju paremini kui Immanuel Volkonski oma julgemais unistustes julges mõelda, on Jumal ka temale teinud, kui Ta lahendas inimese jaoks lahendamatud sasipuntrad armastuses ja imelises väes. Ja seegi imeline lahendus oli vaid palve kaugusel.
Nagu teate, pöördusin mina vanglamüüride vahel. Või oleks ehk õigem öelda, tegin seal vaid otsuse pöörduda, sest näen üha, et minu pöördumine on seni kestev protsess. Jah, seal avastasin ma, et Jumal on olemas, ning leidsin, et on ainuõige ja vajalik valida elu Temaga, kuid loomuse ja südamehoiakute muutmine on palju pikaajalisem protsess. Nii ma siis valisin küll Jumala, kuid jäin maadlema oma ego ja minevikuvarjudega. Tõsi, palju minus muutus väga lühikese ajaga, ent mõne asjaga maadlen siiani. Nii oli lugu ka vihkamise ja andestamisega. Olles juba kristlane, vihkasin ma kogu südamest kolme inimest, kes olid mulle ülekohut teinud. Need kolm meest (olgu nad siin loos lihtsalt R, A ja K) on kõik vangis, kaks esimest neist siin ning kolmas nüüdseks juba Inglismaa vanglas. Ma ei hakka kirjeldama, mis täpselt juhtus, sest tegemist polegi üheainsa seigaga, ütlen vaid, et nad käitusid väga inetult, kuid väga oluline on lisada, et ka mina käitusin inetult, kuna maksin kahele neist kätte. Vanglast välja saades ei suutnud ma unustada ja viha segas vahel uinumistki. Kasvasin usus, muutusin, kuid vihkamine jäi. Mõtlesin sellele alatasa ning teadsin, et see pole õige, kuid nii raske on andestada kellelegi, kes on sinuga alatult käitunud ja oma tegu ei kahetse.
Nii möödusid kuud ja olin juba lootuse kaotanud, kui sattusin kevadel “puhtjuhuslikult” Eelimi kirikusse kuulama Allan Krolli loengutesarja Pühast Vaimust. Ühel õhtul peale loengut, kui oli küsimuste/vastuste aeg, läks jutt kõrvalisele teemale – andestusele. Allan Kroll ütles, et andestamine on üks Jumala nõudmistest, mis peab olema täidetud, mille peale mina küsisin, mis on üldse andestus ja kuidas seda teha. Kuidas andestada inimesele, kes on teinud mulle ülekohut ega kahetse seda ja kes teeks seda võimalusel uuesti. Andestamine pole ju see, kui ütlen, et olen sellele inimesele andestanud, kuid südames vihkan teda ometi ja peast teda välja ei saa. Sellisel juhul pole tegelikult mitte midagi muutunud. Selle peale rääkis Allan Kroll mõnest enda kogemusest ning ütles paar väga lihtsat asja, nagu näiteks see, et andestamine on põhimõte. Ma OTSUSTAN, et annan andeks. Otsustan, et ei maksa kätte, kui selleks võimalus tuleb. Ja et hakkan kohe, kui vihamõtted tekivad, selle inimese eest palvetama. Tegelikult ei öelnud ta suures plaanis midagi, mida ma juba teadnud poleks, ta lihtsalt pani selle kõik nii imeliselt paari lausesse kokku ja esitas veenvalt. Aga mis kõige tähtsam – Püha Vaim oli seal saalis ja istus minu kõrval, sest kui ma hetk hiljem autosse istusin ja kodu poole sõitma hakkasin, palvetasin ma kõva häälega kõigi oma vaenlaste eest, paludes neile Jumala õnnistusi, ning hüüdsin Taevaisale, et mina annan neile andeks. Ja andsingi! See on uskumatu, milline vabanemise tunne see oli. Uskumatu just sellepärast, et mõni hetk tagasi olin ma ju veendunud, et see pole võimalik, vähemalt minul mitte, kuid nüüd ma tõesti tundsin, kui hea tunne see on. Kas ma juba ütlesin, et see oli uskumatu?
Igal juhul hakkasin sellest päevast peale kõigi oma vaenlaste eest palvetama, nende kolme eest nimeliselt ja eriti intensiivselt ning õige pea ei tundnud ma nende peale mõeldes mingeid negatiivseid tundeid. Veelgi enam, suve alguses hakkas südamesse kerkima soov asjad päris ära lahendada. Meenus, et olin ju kätte maksnud ja seega samamoodi süüdi. Tundsin, et pean vabandama nende asjade eest, mida mina valesti olin teinud, ja otsustasin vanglasse kirjutada. K-ga otsustasin, et lähen talle lihtsalt Inglismaale vanglasse külla, nagu poleks meie vahel mingeid pingeid olnudki, ning küll juba seal jutt õigetele teemadele läheb. Tean, et juba ainuüksi see, et teda vaatama lähen, liigutab teda, sest olen päris kindel, et need “sõbrad”, keda ta sõpradeks peab, teda vaatama ei lähe. Ja tal on veel 10 aastat vanglas olla ...
Kõigepealt otsustasin kirjutada R-le, kes, uskumatu küll, oli kunagi kaugetel 90-ndatel isegi mu parim sõber. Saime tõeliselt hästi läbi ja tegime kõike koos. Paraku ka pätti. Tegelikult on ta väga andekas tüüp ja tahtis lavakassegi astuda, ent läks hoopis nii, et esimest korda istus ta vangis 3 aastat ja nüüd juba 4 aastat, vahepeale jääb aga 8 muud süüdimõistmist, mille eest ta on tingimisi karistusi ja trahve saanud. Tülli me keerasimegi kambrikaaslastena nüüdse karistuse kandmise ajal. Võtsin kätte ja kirjutasin juuli lõpus talle kirja. Nagu arvata võite, oli algus kõige raskem ja seda ma oma kirja esimestes ridades talle ütlesingi. Ütlesin ka, et ise poleks ma seda kirja kirjutanudki, sest mu ego poleks lubanud, kuid Jumal on see, kes muudab südameid. Seejärel vabandasin ta ees kõige eest, mis talle teinud olen, ning väljendasin kahetsust, et meie suhted nii sassis on. Pikalt rääkisin, mis Jumal mu elus teinud on, kui reaalne see kõik on ja et mõelgu temagi nendele asjadele. Kirjutasin oma sisseastumistest ja sellest, kuidas raha või toidu otsa saades lihtsalt tullakse ja antakse mulle täpselt see, mis puudu, ja kuidas ma mitte millegi pärast enam muretsema ei pea. Lisasin, et olen juba pikka aega tema eest palvetanud ning jätkan seda. Palusin ka, et isegi kui ta loeb mu kirja põlastavalt või naerdes, suhtleks ta ikkagi Jumalaga – ja saatsin kirja ära. Olin valmis vaikuseks või sõimuks, kuid mitte selleks, mis juhtus. Täpselt nii kiiresti, kui käib Eestis post, tuli ka vastus. Esiteks väljendas ta oma suurt üllatust ning ütles, et pigem oleks ta Miki-Hiirelt kirja oodanud kui minult, kuid lisas, et tegemist polnud sugugi ebameeldiva üllatusega. Järgmiseks kinnitas ta, et on mulle kõik andeks andnud ning viimaks vabandas ka ise kõige eest. Ma lihtsalt ei suutnud neid ridu lugedes seda kõike uskuda. Aga see oli tõsi. Raske on sõnades edasi anda rõõmu ja kergendust, mis mind valdas. Nüüd oleme kirjavahetuses ja juba teises kirjas ütles ta, et kui Jumal lubab, siis oleme kunagi taas parimad sõbrad.
Jäi veel kolmas mees, A , kes minu surma soovis. Teadsin, et pean ka temale kirjutama, kuid lükkasin seda ometi kogu aeg edasi, kuna olin kindel, et see kiri läheks tühja kohta. See ei muudaks midagi. Selle mehe südames küll mitte. Jah, minu kohus oli vabandada, seda kindlasti, ja seda ma ka plaanisin teha, kuid siiski oli midagi, mis mind tagasi hoidis. Võib-olla uskmatus? Võib-olla tõesti. Igal juhul läksid asjad nii, et augusti keskpaigas vabanes vanglast üks mu sõber, kellega mere äärde vestlema läksime. Rääkisime tunde Jumalast, minevikust, kõigest ja ühtäkki ütleb ta: “A palus sulle edasi öelda, et ta pole su peale vihane.” See rabas jalust. Mees, kelle ees vabandamise olin jätnud viimaseks, kuna ei uskunud, et ta seda üldse kuulda võtab, saadab mulle sõna, et ei pea mu peale enam viha! Kuidas?! Ja juba järgmisel päeval helistas ta mulle ise, kordas neid sõnu ning vabandas enda käitumise pärast. See oli lihtsalt USKUMATU! Ta ütles, et ta ei tea, mis juhtus, aga ühel päeval oli ta tundnud, et ei taha mind enam vihata. Et ta olla mõistnud, et minu kättemaks oli ajendatud tema käitumisest minu suhtes ja et tegelikult oli meil koos hea ja lõbus istuda. Nimelt olime temagagi kambrikaaslased. Rääkisime maha pika jutu, kus ta andis ka vägeva tunnistuse. Tal oli nüüd, kinniistumise ajal, taas üks kohus, kus ta pidi väljapressimise eest u 6-7 aastat juurde saama ja ta palus Jumalat kohtumaja kambris ning Jumal vastas – ta sai vaid 2 aastat juurde! Kuidas see täpselt juhtus, on ime ning seega ka pikem jutt, kuid teades meie riigi kohtupraktikat ja juriidilisi nüansse, võin lühidalt öelda, et see oli maailma mõistes täiesti ebaloogiline karistus. Täpselt nagu minugi oma oli olnud. Lõpetanud kõne, tänasin ma Jumalat ja avastasin äkitselt, et mul polegi enam vaenlasi. Ja järgmise palve, mis ma nende meeste eest tegin, tegin juba kui sõprade eest.
Muidugi on veel inimesi, kes mind ei salli ja kelle vastu ma isegi just ülevoolavat armastust ei tunne, kuid vaenlasi enam pole. Inimesi, keda vihkaksin või kes sooviksid minu surma, ei ole. Ma vähemalt ei tea neid. Kas saab olla veel midagi võimsamat? Kas ma saaksin minna mõne inimese juurde ja paluda teda, et ta võtaks kõigepealt ära minu viha, et ma ei pööraks enam tähelepanu enda vastu tehtud ülekohtule, ning seejärel panna minu vaenlased unustama viha minu vastu? Et nad mitte üksnes ei unustaks ja lepiks kõigega, vaid tahaksid enda tegude eest ka vabandada? EI! Mitte ükski inimene pole selleks suuteline. Mitte mingi summa eest. Ainult Jumal suudab muuta südameid. Ja kokkuvõttes, mida oli mul vaja selleks teha? Lihtsalt otsustada, palvetada ja usaldada. Veidi kannatust ja vili oli küps. Need palved ei läinud tühja. Kiitus Jumalale!
Immanuel Volkonski
Kunagi Tallinnas töötades rääkis pastor Mati Ploompuu ühes jutluses, et kristlane ei peaks kedagi oma vaenlaseks pidama, mis aga ei tähenda, et mõni inimene ei võiks meid oma vaenlaseks pidada. Jumal ütleb meile: „Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas“ (Mt.5,44-45). Sellele tekstile toetudes on Taevaisa lapsed need, kes oma vaenlaste ja tagakiusajate eest paluvad ja neid armastavad. Niisiis ei tee ühegi tarkuse tundmine meid Jumala lasteks, vaid armastuse tundmine oma südames on tunnuseks, et me oleme Tema lapsed. Ja Tema lapsed loomulikult kuuletuvad Talle kõiges, sest nad armastavad oma ISA. Sest nii nagu lapsed on oma maiste vanemate moodi, nii on Taevase Isa lapsed oma Taevase Isa moodi.
Tema on Kolgata armastusega armastanud iga inimest siin Maal. Otsusta sinagi armastada ja andestada nii nagu Tema ja Ta tuleb ja teeb selle otsuse sinus teoks!
