Dualism (lad duo) markeerib “kahte” sageli vastanduvat binaarset konstruktsiooni, poolust vms. Piibliski tuntud „öö“ ja „päev“, „valgus“ ja „pimedus“, „õigus“ ja „õelus“, „headus“ ja „kurjus“ jne. Religiooni ajaloos leidub dualismi küllaldaselt. Üheks kõige ehedamaks dualismi näiteks religiooniloos võiks tuua muistse iraani usundi zoroastrismi, kus usklike rituaalse puhtuse pidamise kaudu osaletakse otseselt headuse ja kurjuse vaheliste jumalike jõudude võitluse epitsentris (vt näit Eesti Entsüklopeedia).
Kuna zoroastrism oma puhtusenõuetega on väga sarnane juudireligiooniga, siis on oletatud, et neil on ühiseid ajaloolisi kokkupuutepunkte. Eksisteerib peamiselt kahte tüüpi arvamust: kas muistne iraani usund on mõjutanud judaismi, mis eksiilijärgselt levis Mesopotaamia aladele, või on judaism mõjutanud zoroastrismi. Loogiline on aga ka oletada, et mõjutused on olnud mõlemapoolsed. Igatahes alles eksiilijärgselt hakkab sagenema heebrea kirjanduses kurjade vaimude ja heade inglite temaatika. Tekib mitmesuguseid müstilisi juudi koolkondi, mis omavad väidetavalt otseseid mõjutusi muistsest iraani usundist.
Dualistlike grupeeringute osatähtsus tõstatus ka kristliku ajaarvamise alguses. Nn gnostilises dualismis, milles juudi-kristlikud vaated segunevad idast pärinevate ideedega, on iseloomulik järjekindel vaimu ja mateeria eristamine ning valguse ja pimeduse (vaimu ja maailma) vastandamine. Vaimne on hea ja pärineb jumalast ja kõik materiaalne on kurjast ning pole loodud jumala poolt, vaid ühe teise jumalasarnase olendi ehk demiurgi poolt (vt näit Antiigileksikon). Nimetatud dualistlike vaadetega polemiseeritakse pauliinlikes kirjutistes, kuid eriti esineb sedasorti poleemikat nn Johannese korpuses. Nii Paulus kui Johannes kasutavad gnostilisi mõisteid seismaks vastu gnostitsistliku dualismi mõjutustele. Gostitsim saab oma nimetuse kreeka sõnast „gnoosis“, mis tähendab “tunnetus”. UT-s sagedasti kasutatud keelendiga märgitakse nö “õiget” tunnetust kui jumalatunnetust (1Kr 15:34), kuid Paulus hoiatab ka „valeliku tunnetuse“ eest (1Tm 6:20). Ehk teisiti öeldes eksisteeris nii õiget kui väära gnoosist.
Pauluse mitmekihiline teoloogia
Paulus ei ole dualist. Juba oma päritolu poolest on ta tänapäevases mõistes „multilateraalne“ isik. Rahvuselt juut, sünnikoha poolest hellenistliku Rooma kodanik, kõneleb mitmeid keeli („rohkem kui teie kõik“ (1Kr 14:18)), suudab adekvaatselt väidelda nii stoikude kui epikuurlastega (Ap 17:18) jpm. Juudiusu kulminatsiooni, Messiast ehk Kristust kuulutades näitab üles enneolematut leidlikkust, koondades kõige olulisema „kristliku“ sõnumi uude, oma kaasaja maailmas laialdaselt tuntud terminisse “evangeelium” (krk eyanggelion, oli muuhulgas nn „pressiteade“ Rooma vastvalitud õigusjärgse keisri inauguratsioonist). Paulus on müstiline isiksus, tema kohta on ilmselt rohkem uurimusi kui ühegi teise antiikse autori kohta. Tema mitmekülgsus on nähtav kerguses, millega ta suutis kohanduda erinevate kuulajaskondadega. Algkristlastel oli Pauluselt palju saada ja õppida; asjata ei omistata UT kirjutistest 2/3 Pauluse autorsusele. Kuigi ta polnud tõenäoliselt alkristluse peavoolu esindaja (mida iganes see siis ka endast ei kujutanud), jättis ta endast kustutamatu jälje, talletades oma sõnumi kirjalikult.
Kuigi Paulus kasutab mitmeid dualistlikke kontseptsioone, seisab ta kindlalt vastu konkreetsetele valetunnetuslikele mõjudele kogudustes. Ta esitab tüüpilist heebrea arusaama Jumalast kui kõige Loojast. Maailm ja kõik, mis selles on, on Jumala looming; kaasa arvatud valitsused ja meelevallad ning selle taevaalused olendid. Pauluse arusaamine „kuradist“ ei ole seetõttu dualistlik, nii nagu see oli iraani usundis. Ei judaismis ega kristluses pole saatan Jumalaga võrdne kosmiline oponent. Paulus ei mõtle kosmosest ega vaimsetest jõududest gnostitsistlikult dualistlikult; ta ei käsitle deemonlikku pimedusemaailma ja jumalikku valgusemaailma võrdväärsete võistlejatena. Vaimsed jõud kuuluvad Jumala loomingusse (Rm 8:39) ja Jumal võib kasutada isegi saatana ingleid (2Kr 12:7). On ka üpris selge, et kurjade jõudude eksistents omab tähendust ainult „inimeste meelest“, kelle jaoks on „jumalaid palju ja isandaid palju“, kuid Pauluse jaoks eksisteerib ainult üks Jumal, „kellest on kõik asjad“ (1Kr 8:5j). Lõpptulemusena ammutavad kurjad jõud oma väe inimestelt ja tulevad Pauluse juurde viletsuste ja kannatustena, kuid nendel pole tema üle enam võimu ega väge (vt Rm 8:31–39). Kui Paulus räägib sündmusest, mille kaudu surm maailma tuli, siis ei omista ta süüd saatanale (nagu seda tehakse Trk 2:24), vaid Aadamale (Rm 5:12jj). Surm on ka „viimne vaenlane“ (1Kr 15:26), mitte saatan, ning surma astel on inimese süü (1Kr 15:56), mitte kurat. Seega ei peaks kurjade jõududega spekuleerima ega inimesi kohutatama, samuti ka mitte kasutatama saatanat kaitsemehhanismina inimliku süü ja vastutuse vähendamiseks. Kõikide Pauluse väidete taga seisab kindlalt veendumus, et inimene oma loomulikus olukorras otsustades Jumala vastu, loob ohtliku ja kiusatusi täis maailma, mis hakkab isandana valitsema tema üle. „Selle pimeduse maailma valitsejad“ (Ef 6:12) (krk kosmokrator – väljend, mida on omistanud endale maised võimukandjad) on lõppkokkuvõttes ikkagi inimesed, kelle kaudu rakenduvad vastutustundetud valitsuspõhimõtted.
Pauluse-järgsed dualistlikud rõhuasetused
Pauluse-järgsetes kirjutistes (eriti Johannese korpuses) võib näha saatana ja kurjade jõudude osatähtsuse suurenemist, kuid isegi Ilmutusraamatus, kus apokalüptilistel kontseptsioonidel on suur osa, jääb ikkagi Jumal „Kõigeväeliseks“ (Sõna pantokratōr esineb 9 korda Ilm-s ja mujal UT-s ainult korra (2Kr 6:18)). Kohe Ilmutusraamatu alguses võib lugeda: „Mina olen Alfa ja Omega,“ ütleb Issand Jumal, „kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline.“ (Ilm 1:8) Saatan ja tema deemonlikud abilised võivad mängida ainult rolle, mis Jumal on neile eshatoloogilises draamas andnud. Seega, ei mingit dualismi ega spekulatsioone vandenõust, mida Jumal ei kontrolli.
Matteuse evangeeliumis on Jeesuse sõnad: „Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!“ (Mt 10:28) Kolm korda selles tekstilõigus (Mt 10:26–31) esineb käsk, mis on üks kõige levinum imperatiiv terves pühakirjas: „Ärge kartke!“ Korra on ka kästud karta (s 18). On arutletud selle üle, keda siin on kästud karta ning arvamused jagunevad suures osas Jumala ja saatana vahel. Kuid sõna „põrgu“, mis siin eesti keeli kasutatakse, on eksitav ja irdunud nii keeleliselt kui tähenduslikult algsest „Ge Hinnomist“, mis seostus lihtsalt prügihunnikuga Jeruusalemma edela-orus. Traditsiooniliselt leidsid seal oma viimse puhkepaiga ka need kurjategijad, kellele ei saanud osaks isegi matust. Seega, karta tuleks pigem sisemist kui välist faktorit; inimese enda hoiakud põhjustavad tema hävingu. Jaakobuse kirjas selgitatakse rõhutatult inimesesisese vastutuse osatähtsust; igaühe „enese himu“ on ahvatleja ja kiusaja ning peibutaja, mis viljastudes lõpuks sünnitab surma (Jk 1:13jj). Pattu on käsitletud alati kui isikulist tegu ja eelisisikulist olemist ühtlasi. Saatana rolli ületähtsustamine on sel puhul ebapiibellik ja mittekristlik; see teenib konstrueeritud vaenlase kuju funktsioone, mille üks oluline ülesanne on omavastutuse vähendamine.
Dualism ja vandenõuteooriad
Dualistlik maailmavaade on levinud kõikvõimalikes vandenõuteooriates, mis on täiesti omaette teema. Lühidalt aga on nendes tegemist vaenlase kuju konstrueerimisega, mis on inimpsüühika kaitsemehhanism seletamatutele olukordadele lihtsustatud lahenduste pakkumisel. Konstrueeritud vaenlane on alati kõige parem vastane, sest temalt on teada, mida oodata. Nagu järeldab oma uurimuse kokkuvõttes Mari-Liis Madisson, „on vandenõuteooriate kõige olulisemaks struktuurseks operatsiooniks vandenõulaste rühma ehk antagonistide väljajoonistamine“ (vt Madisson, „Vandenõuteooriate tähistamisloogika“, Akadeemia 6/2012, 1024-1070). Ta on oma uurimuses leidnud, et vandenõuteooriate kinnituseks tuuakse alati peamiselt verifitseerivat statistikat; sageli mahukates kinnitavates andmetes puudub vastupidiste argumentide käsitlus, mis tähendab, et andmestik on ebakriitiliselt ja ebaadekvaatselt koostatud.
Piibel pole jäänud vandenõuteooriatest puutumata. Sellega on põhjendatud varjatud kurjade jõudude tegevust kui salaplaani, mida püütakse salajas hoida. Samas on sõnaselgelt öeldud, et isegi saatana „mõtted ei ole meile teadmata“ ning tema püüd „tüssata“ sõltub eelkõige inimlikust võimest andestada(!) (2Kr 2:11). Kurjus ja pühaduseteotus lähtub inimese seest, mitte väljast (Mt 15:19). Inimese kurjus on seda suurem, mida enam ta adresseerib selle endast väljapoole, vähendades selliselt oma vastutust; sisemisest kurjast saab väline Kurat (juba etümoloogiliselt pärineb see nimetus vandesõnast) ja konstrueeritud isikustatud vaenlane, kes ei allu enam jumalikule kontrollile. Ateistlik eksistentsialist J. P. Sartre on nimetanud inimese religioosseid ja usulisi püüdlusi põgenemiseks vastutuse võtmise eest elus. Kahtlemata on see õige mitmete lihtsustatud religioossete käsitluste puhul, kus peamiseks usuliseks ülesandeks on tõstetud rõhutatult binaarsed konstruktsioonid ja kujutletav võitlus iseloodud vaenlase vastu.
Kristlik ülesanne seevastu on keskselt Issanda tahte uurimine, mõistmine ja selle valguses käimine. Mistõttu „pimeduse tegude“ paljastamine pole eesmärk iseeneses, vaid on pideva uuenemise tulemus „Looja näo kohaselt“ (vt Ef 3:1–17). Adventkoguduse põhitõde „suurest võitlusest“ ütleb: „Piibli doktriinide lahutamine Kristusest juhib mõistma vääriti „teed, tõde ja elu“ (Jh 14:6). Antikristuse olemuse ja eesmärgiga sobib, kui seatakse üles muid tõe keskpunkte peale Kristuse“ (vt „Seitsmenda Päeva Adventistid usuvad..“, lk 89). Kuna Uue Testamendi kreeka keeles võib antikristus tähendada mitte ainult „Kristuse vastast“, vaid ka kedagi, kes on „Kristuse asemel“, siis saatana ja kurjade jõudude dualistlik rõhuasetus on nende ülendamine positsioonile, mis kuulub ainult Jumalale. Seega, keskse kristliku ülesande minetamisega kaasneb „saatana“ kuulutamine võrdseks Jumalaga, mille tulemusel isiklik vastutus väheneb süü ülekandmisel konstrueeritud „patuoinale“. Kuidas nimetaksime sellist „jumalateenistust“? Nimetaksin seda pisut utreeritult „pühaks satanismiks“, mis on usklikule eksistentsiaalselt olulisem või vähemalt samaoluline kui piibellik jumalatunnetus. Sellise teenistuse praktiline tulem pole aga enam nii püha, sest välise vaenlase ideoloogiline demoniseerimine kandub üsna pea üle kaasinimestele; või nagu keegi on tabavalt öelnud: „Seal kus põletatakse raamatuid, põletatakse varsti ka inimesi“. Näiteid selliste „tunnetuste“ kohta ei pea kaugelt otsima.
