Tallinna kolmandat adventkogudust teenib alates augustikuust noor pastor Ruslan Karlov. Seni kogudusevanema ametis olnud Ruslan iseloomustab end järgmiselt: „Ma armastan väga inimestega suhelda, neid kuulata ja külastada.“ Elu esimeses intervjuus, ja veel eestikeelses, räägib pastor oma elust: kuidas ta Jumala juurde tuli ja miks ta otsustas pastoriameti kasuks.
Alates augustikuust oled sa ametilt pastor. Kuidas sinust sai pastor?
Umbes pool aastat tagasi tegi meie liidu esimees David Nõmmik ettepaneku, kas ma tahan alustada selles ametis töötamist ning otsustasime selle pärast ka palvetada. Ise mõtlesin, et see on parim, mida ma saan selles elus teha. Pärast järelemõtlemisaega nõustusin.
Tegelikult tekkis mul soov pastoriks saada juba varem, umbes neli aastat tagasi. Päris algus on juba lapsepõlves. Mul oli väga hea eeskuju, tuntud evangelist Rein Muhlberg.
1992. aastal viis ta läbi väga suure evangeelse kampaania Vene Kultuurikeskuses, sinna kogunes üle viiesaja inimese. Teda kuulates tekkis mul soov saada evangelistiks. Püüdsin üles kirjutada kõik, mis ma meie kiriku õpetuse ja doktriinide kohta teada sain. Olin umbes 10-aastane. Minu sees valitses kerge ja rõõmus tunne, et sain teada Jeesuse õpetusest. Minu jaoks oli väga tähtis, et sain võimaluse rohkem teadmisi omandada ja teistega oma usku jagada. Need inimesed, kes aitasid mul vaimulikult areneda, ütlesid: „Võib-olla Jumal valib sind, et oleksid Tema teenija.“ See seik lapsepõlvest jäi minu südamesse ja edasipidi, kui ma alustasin kirikus teenimist, tuli see mõnikord jälle meelde.
Aastaid tagasi oli meie koguduse pastoriks Daniil Reband, ta mängis väga suurt rolli minu vaimulikus kasvus. Ma lõpetasin kooli, pärast seda arhitektuuri-disaini kutsekooli ja seejärel töötasin valitud erialal sepistoodete disainerina. Mulle väga meeldis see eriala. Aga ükskord tegi Daniil Reband ettepaneku, et läheksin õppima Ukrainasse meie Zaokski ülikooli filiaali. Mulle meeldis see ettepanek ja läksingi. See oli kaugõppe vorm. Kui ma õpinguid alustasin, polnud mul veel kindlat soovi pastoriks saada. Aga sel ajal pidasin ma kirikus juba jutluseid ja olin kogudusevanem. Daniil julgustas, et see kogemus tõstaks minu vaimulikku ja professionaalset taset. Mida rohkem ma õppisin, seda tugevamaks muutus ka soov saada pastoriks.
Esimesed õpinguaastad olid väga huvitavad, minu teadmised kasvasid piibliraamatute tundmises. Mõne aasta möödudes tulid praktilised ained: kuidas olla hea pastor, kuidas viia oma kogudus Jumalale lähemale, kuidas juhtida oma kogudust, kuidas lahendada raskeid probleeme. Mulle see väga meeldis ja minus oli teadmine, et kunagi kauges tulevikus saan pastoriks. Ma mõtlesin, et kui saan bakalaureusekraadi, läheb veel mitu aastat, enne kui saan pastoriks. Aga see juhtus varem (muigab). Mul on jäänud õppida umbes aasta, aga Eesti liit tegi juba praegu ettepaneku. Esialgu kahtlesin, kas see on Jumala sõnum minu jaoks või ei. Siis ma palvetasin ja nägin selgelt, et Jumala käsi juhib olukorda.
Mul oli väga hea kogemus: tulles õpingusessioonidelt tagasi, oli mul väga tugev soov midagi head ja enamat koguduse heaks teha. Mul oli terve hulk ideid. Aga Eestis pidin tööle minema ja ei olnud aega neid ideid ellu viia. Olin kurb. Iga kord, kui tulin õppesessioonilt tagasi, üks kuu sügisel ja teine kuu talvel või kevadel, olin vaimulikult laetud. Inimesed märkasid seda kirikus. Aga aeg läks edasi ja minu akud valgusid tühjaks.
Kui ma viimane kord Ukrainast tagasi tulin, tundsin, et nüüd ma põlen ja varsti ma jälle kustun, sest mul ei ole aega ideid ellu viia ja praktiseerida. Mõtted jäävadki ainult teooriaks. Kaks-kolm nädalat pärast Eestisse saabumist sain aga selle pakkumise ja tajusin, et see on minu võimalus – selle asemel et olla kurb, et aega ei ole, sain võimaluse hoopis proovida ja praktiseerida koolis õpitut. Jumal kinkis mulle selle aja, et saaksin ideed ellu viia. Olen Jumalale väga tänulik, nüüd olen õnnelikum kui varem, kui sain teha Jumala tööd ainult osaliselt. Tunnen, et see on minu unistuste täitumine.
Mis aastal sa läksid Ukrainasse õppima?
See oli sügis 2007. Praegu ei ole mul isegi bakalaureusekraadi, sest tegemist on kaugõppega. Samas on mul jälle võimalus õpingute kõrvalt töötada. Mul oli juba lapsepõlves unistus sõita Zaokskisse õppima. See oli väga tugev soov ja isegi mu ema toetas mind ja tahtis mind rahaliselt aidata. Aga meie pere olukord muutus ja hiljem ei olnud mul enam võimalik sinna õppima minna. Pärast harjusin mõttega, et mulle ei avane võimalust täiskoormusega õppida, sest pere vajas abi. Kui mind kutsuti Ukrainasse õppima, oli see minu jaoks rõõmus uudis. See oli nagu Jumala kingitus.
Kas sa oled Tallinnast pärit?
Jah. Olen Tallinnas sündinud ja elanud.
Kuidas sulle Ukrainast pakkumine tuli?
Meie tollane pastor Daniil Reband teeb väga suurt tööd Ukraina kristlikus meedias. Tema teadis sellest kaugõppe vormist ja tal oli unistus, et keegi tema endise koguduse liikmetest saaks õppida Ukrainas. Ta märkas, et seal on vaimulikult tugev keskkond. Kogudus kasvab, on tugevad kirikujuhid – see on hea keskkond, kus oma akusid laadida. Ta soovis, et seda head saaks ka Eestisse tuua.
Erialad, mida sa varem õppisid, olid arhitektuur ja disain. Mida see eriala endast kujutab?
Esialgu õppisin tavalises kunstikoolis. Pärast külastas mind kooli direktor ja kutsus edasi õppima tema erarakenduskunstikooli. Seal sai õppida erinevaid erialasid: restauraatoriks, graafikuks ja ka arhitektuuri-disaini eriala. See oli minu jaoks väga-väga huvitav, sest lapsepõlves meeldis mulle joonistada, see tuli mul väga hästi välja. Koolist sain väga häid oskusi: kuidas teha sisekujundust, fassaadilahendusi, arvutigraafikat... Õpingute abil mõistsin, et kui mul tekib hea idee, tuleb osata seda inimestele väga hästi pakkuda. Vormistamine on oluline. Alles pärast seda inimene valib, kas see meeldib talle või ei. Ma märkasin, et see põhimõte on oluline ka kogudusetöös: oskus, kuidas pakkuda ja vormistada Jumala kuulutust maksimaalse efektiga.
Kuna ma tegin arvutiga häid graafilisi töid, sain seda praktiseerida ka jumalateenistusel: teha huvitavaid slaide ja kui korraldasime evangeeliumiprogrammi või kontserdi, kujundasin arvutis kutsed, mis olid väga kõrge tasemega. Nii et kui ulatasin inimesele kutse, polnud põhjust häbeneda.
Kui tegime noortega mingit noorteprogrammi ja noored esinesid, proovisin teha nii, et see oleks atraktiivne. Et inimestel oleks huvitav ja see oleks ilus. Kui meil oli kirikus näidend, joonistasin dekoratsioonid: kui oli näidend Jeesuse sündimisest, olid laval suured loomade kujutised, ja kui oli näidend paasapühast, joonistasin täissuuruses Jumala Poja ristil. Püstitasime selle lavale ja seal all seisis Rooma vägi, meie noored mängisid neid sõdureid. Neil oli punane rüü seljas ja inimeste jaoks oli see ebatavaline, aga huvitav vaatepilt.
Kui meie kogudus oli noor, kõigest 10-aastane, joonistasin pildi, kus Jeesus hoiab meie kirikut oma peopesal. See pilt oli väga suur ja me panime selle Tallinna kiriku poodiumile toolide kohale seinale. Pilti joonistades oli mul tunne, et keegi annab mulle jõudu. Tajusin, et see on Jumala käest. See oli nii ilmne tunne. Kunstikoolis me nii suuri joonistusi ei teinud: ma võtsin kõige suuremad lõuendid, see on A0 formaat, kleepisin need kokku, kinnitasin oma korteri seintele ja siis hakkasin joonistama. Kasutasin kõike – rasvakriite, akvarelle, guašše... Hiljem sain teada, kuidas professionaalselt värvida erinevate värvidega. Tol ajal ma ei osanud, kasutasin väga lihtsat materjali. Nüüd arvan, et kui inimestel ei ole väga häid võimalusi ja head tehnikat, siis see pole probleem, kui on soov ja väga lihtsad vahendid. Jumal aitab. Halvem oleks, kui sul on professionaalsed vahendid, aga sinu elus ei ole Jumala õnnistusi.
Kas sa oled pärit adventperekonnast?
Kahjuks ei. Kui ma olin umbes 10-aastane, meeldis mulle vaadata lastesaadet Super Book, eesti keeles Super Raamat. Seal olid robot Robin ja tema sõbrad: väike poiss ja tüdruk. Mulle meeldis selle multifilmi algus: nad avasid oma superraamatu, sellest paistis valgus ja need tegelased sattusid sinna raamatusse. Nad reisisid Uue ja Vana Testamendi aegsetesse sündmustesse. Tegemist oli pooletunniste saadetega, mis aitasid ette kujutada, kuidas need sündmused ilmselt aset leidsid. Igal pühapäeval ootasin põnevusega algavat saadet.
Hiljem leidsin kodust juhuslikult ühe väikese raamatu Jeesusest Kristusest. See oli väga huvitav – seal olid värvilised pildid. Raamatu lõpus oli ettepanek Jeesus Kristus vastu võtta oma päästjaks ning oli ka väike palve kirjas: „Minu armas Jeesus, ma võtan sinu oma südamesse vastu, avan südameukse sulle ja kutsun, et oleksid minu valitseja ja tahan, et Sa võtaksid mind vastu oma vaimulikku perekonda.“ Seal oli ettepanek palvetada selliste sõnadega mõnda aega.
Mina otsustasin, et tuleb palvetada iga päev. Kui ma lugesin sellest raamatust, et Jeesus Kristus ja Jumal elavad ja et nad on praegu koos meiega, ehkki nähtamatud, oli mul nii hea ja soe tunne südames, et ma saan võrrelda seda nagu lapse sünnipäevaga: ta teab, et ta saab õhtul torti ja pärast ka kingituse. Minul oli selline topeltrõõm, et õppisin Jeesust tundma ja mul on võimalus Jumalaga suhelda.
Õhtu saabus, ema pani meid magama ja kustutas tule. Mina panin lambi salaja uuesti põlema, õppisin palvest 1-2 rida pähe, kustutasin tule, kordasin teksti, panin lambi põlema, vaatasin sõnu, ja pimedas jälle kordasin. Kui palve oli peas, saabus müstiline hetk. Ma põlvitasin, vaatasin taevasse ja hakkasin palvetama. Ütlesin mõned laused ja kuulatasin, mida Jumal mulle räägib. Seal raamatukeses oli kirjas, et teil on võimalus Jumalaga rääkida. Ma arvasin, et kuulen Teda häälega rääkimas. Aga häält ma ei kuulnud. Ma ei saanud aru, miks nii ja jätkasin palvetamist. Palvetasin igal hommikul, aga vahel ununesid palve sõnad. Proovisin oma sõnadega palvetada. Hiljem mõtlesin, et äkki tuleb palvetada hoopis õhtul. Aga ka siis kippus sõna-sõnaline tekst ununema. Varsti sain aru, et vahet pole, kas palvetan hommikul või õhtul, peaasi, et palvetan.
Meie korterit külastas üks pastor. Ma ei teagi täpselt, mis kogudusest ta oli, aga ta pakkus mulle väikeseid raamatuid lugeda – ma proovisin lugeda, aga ei saanud aru, need oli minu jaoks veel liiga rasked. Mulle väga meeldis, et ta arutles minuga vaimulikel teemadel. Ükskord rääkisin talle õhinal, et õpin Meie Isa palvet pähe. Ta avaldas mulle head mõju.
Hiljem saabus meie postkasti Rein Muhlbergi evangeeliumikampaania kutse. Ma läksin paberiga ema juurde ja palusin näidata, kus see toimub. Ema viis mind kohale ja ma hakkasin pärast kooli igal õhtul nendel koosolekutel osalema. Otsustasin, et ma ei jäta ühtegi koosolekut vahele. Pastor rääkis oma reisidest erinevatesse piiblimaadesse ja näitas fotoslaide, see oli väga huvitav. See oli esimene osa.
Teises osas slaide ei olnud ja ta avas Piibli. Ka mul oli unistus saada oma Piibel. Kui ma olin kõigil loengutel käinud, kingiti mulle „Tee Kristuse juurde“. Mäletan, et alustasin selle raamatu lugemist 3-4 korda, aga suutsin lugeda vaid mõned leheküljed. Olin liiga väike, aga huvi mul oli. Venekeelses raamatus „Tee Kristuse juurde“ on väga ilusad pildid, ma joonistasin neid pilte.
Kui seminar lõppes, sain lõpuks ka oma Piibli. See oli väga pidulik tunne. Aga minu esimene mulje, kui ma Piibli avasin, oli pettumus. Ootasin, et Piiblis on samasugused pildid, nagu pastor koosolekutel näitas. Aga seal oli ainult tekst ja veel kahes tulbas, see oli mulle võõras. Samas oli mul tunne, et see on Pühakiri ning ma alustasin selle lugemist. Aru sain vähe, aga tunne oli, et peab lugema.
Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem hakkasin aru saama, millised seosed tegelastel omavahel on. Meil olid seminaris ka õppetükid, mida tuli täita. Kui kodutööd kontrolliti, pandi teistele inimestele ainult allkiri, aga mina sain „5“ nagu koolis. See oli minu jaoks väga tähtis (muigab).
Mul olid väga head mentorid, kes isegi seminaride lõppedes jätkasid minuga. Nad selgitasid mulle, kui oli vaja aru saada. See oli minu jaoks väga tähtis. Ja siis saabus aeg valmistuda ristimiseks. Ma väga-väga tahtsin saada ristitud. Aga mulle öeldi, et ma olen liiga noor ja mul on vaja natuke kasvada, ka vaimulike asjade mõistmises. See oli väga suur pettumus.
Aga ristimise päeval tulin ikkagi ja läksin ruumi, kus ristitavad vahetasid riideid. Ma mõtlesin, et see on veel üks võimalus. Aga mulle räägiti veelkord sama juttu. Nii ma siis istusin esimeses reas ja vaatasin väga kurvalt, kuidas neid inimesi ristiti. Ma soovisin, et mind ristiks see kuulus evangelist. Hiljem avastasin, et võib-olla nii oligi minu jaoks parem.
1992. aastal tahtsid inimesed väga kuulda Piiblist ja saada ristitud. Aga väga paljud seminaril osalejad mõtlesid, et peamine on, et saaks ristitud, pärast pole vaja isegi kirikus käia. Kui mind kohe alguses oleks ristitud, äkki ma oleksin ka arvanud, et sain Piibli, olen ristitud ning nüüd on kõik tehtud. Edasi pole vaja käia. Aga ma olin ristimata ja mulle öeldi, et on vaja oodata, lugeda kristlikku kirjandust ja kirikus käia. Nii ma tegingi.
Kahe aasta möödudes korraldas pastor Igor Zgulev meie kirikus väiksema evangeelse kampaania. Ka mina käisin teda kuulamas: ta on väga rõõmsameelne ja teda oli meeldiv kuulata. Külastasin kõiki loenguid ja lõpus oli üleskutse: soovijatel on võimalus saada ristitud. Aga mul oli tunne, et see pole minu jaoks: ma pean veel kirikus käima ja õppima, et ma olen veel väga noor. Ta esitas seda kutset järjekindlalt ja püsivalt.
Tagasi vaadates: kui ma väga-väga tahtsin ristimisele tulla, siis mind ei lastud, aga kui mind kutsuti, siis ma ei tahtnud. Selliseid asju juhtub elus: kui me tahame, võib Jumal öelda, et praegu ei ole veel õige aeg, on vaja natuke oodata, ja kui pärast ütleb, et nüüd on aeg, siis inimene on juba ümber mõelnud.
Oma südames tundsin, et äkki see on Jumala kutse. Mõtlesin ja võtsin ettepaneku vastu, minu jaoks oli see väga tähtis aeg. See ei olnud maagiline, vaid lihtne sündmus. Aga see oli minu otsus. Koolis rääkisin kaaslastele väga julgelt Jumalast ja sellest, et varsti saan ristitud. Mulle isegi tundub, et praegu mul ei ole sellist julgust nagu lapsepõlves. Mul ei olnud mingit hirmu – ma kirjutasin isegi oma koolipäevikule sõna „hingamispäev“, et minu sõbrad küsiksid, mida see tähendab ja siis mul tekiks võimalus neile sellest rääkida. Ma põlesin.
Nüüd saan aru, mida tähendab Ilmutuse raamatu 2: 4-5 ütlus: „Mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud...“ Tuleb hakata oma endisi tegusid tegema. Mul on väga palju kogemusi lapsepõlvest, mil mu süda põles. Olles 12-aastane ja äsja ristitud, tajusin, et mul ei ole veel neid teadmisi, mida ma tahtsin omada ristimise hetkeks, aga mul oli peamine meeles: ma otsustasin siduda oma elu Jeesusega. See oli minu jaoks kõige tähtsam, esimesel kohal.
On inimesi, kes tahavad väga kiiresti ristitud saada. Ma arvan, et see on vale. Inimene ei ole oma kristlikku elu veel praktiseerida saanud. Aga kui ta on praktiseerinud ja saab aru, et see on see elu, mida ta elada tahab, pole vaja ristimise otsust edasi lükata. Ristimisele tulemine ei tohiks toimuda väga kiiresti ega väga aeglaselt.
Peagi pakuti mulle võimalust proovida piiblitunni läbivõtmist. Esimesel korral kartsin väga: õpetajate ettevalmistaval koosolekul pidin ettevalmistatut praktiseerima. Oli hirm, et õpetajad on väga targad ja mina olin nii noor.
Kirik oli minu jaoks nagu perekond. Laupäeval olin alati kirikus. Ühel hetkel tekkis küsimus, et miks mu koolikaaslased nädalavahetusel lõdvestusid, st jõid, mina aga tundsin, et ei saa elada ilma kirikus käimata.
Minu ema andis mulle suuna, millist teed käia. Ta ei ole kristlane, aga tema näitas, kus need seminarid toimuvad ja toetas mind mu usuteel. Kord palus ta mul kodus remonti teha, aga mul polnud aega, sest kirikus oli mingi töö käsil, ja siis ta sai natuke pahaseks. Aga ma tajusin, et sügaval südames ta aktsepteeris seda. Isegi siis, kui mul polnud veel soovi pastoriks saada, ütles ema: „Küll oleks hea, kui see töö, mida sa kirikus teed, oleks sinu põhitöö.“ Praegu ma mõtlen tänutundega emale ja Jumalale, sest ema väga tahtis, et õpiksin Ukrainas, ja julgustas, et ma saaksin pühendada oma jõu kogudusetööle.
Mu ema viibis ka koosolekul, kus pastor David Nõmmik esitles mind kogudusele kui pastorit. Me oleme oma õdede-vendadega rääkinud emale Jumalast, ta kuulab. Aga kõige rohkem huvitab teda toidureform. Ta valmistab meile väga maitsvaid roogi – kasutab sojaliha ja teeb taimseid toite. Kui ajakirjanduses näeb terviseteemalisi artikleid, lõikab need välja. Tervis on teema, mis võib teda ka kirikule lähemale tuua.
Meie, kõik lapsed, oleme kristlased ja adventistid. Meie peres on viis last. Minu vend Stanislav koos oma abikaasaga on siin koguduseliikmed, üks õde elab Saksamaal ja ta on adventist nagu tema abikaasagi ning ka teine õde on ristitud. Meie kõige noorem õde ei ole veel ristitud, aga ta osaleb aktiivselt jumalateenistusel ja lastetöös, loeb misjonijuttu ja paaril korral on ka lastejuttu rääkinud. Mul on väga hea meel, et kõik meie pere lapsed on usklikud ja adventistid. Vanemad kahjuks ei ole. Me palvetame ja loodame, et nad võtavad Jeesuse oma südamesse. Praegu nad peavad lugu meie valikust, ehkki kõigega ei nõustu.
Ütlesid, et sul on olnud koguduses head mentorid. Missugune on hea eeskuju?
Need inimesed annavad eeskuju, kuidas oma palveelu edasi viia, kuidas raskusi lahendada, kuidas olla kindel, et Jumal mind juhib, isegi kui elus on raskusi. Nende teenijate abil laadisin oma akusid – nende kindlad ja mehised kõned julgustasid raskusi ületama. Nemad näitasid, kuidas suhelda Jeesusega, kuidas reaalselt elada kristlikku elu.
Kõik pastorid ilma erandita on olnud minu jaoks väga head eeskujud. Suure tänuga meenutan pastor Daniil Rebandit, pastor Igor Žgulevi, pastor Aleksei Jurtšenkot ja minu viimast pastorit Vitali Mirošnitšenkot, kes oli mulle nagu vaimulik isa. Raskuste ajal andis ta nõu, kuidas käituda. Minu õpinguteperioodi ajal, mil proovisin kirikus midagi teha, aitas Vitali ideid ellu viia. Ta aitas mul vaimulikult kasvada mitte ainult kristlasena, vaid ka kogudusevanema ja teenijana.
Tuli jutuks, et töötamise kõrvalt ei olnud sul aega häid ideid kogudusetöös ellu viia. Kas sa räägiksid mõnest lähemalt?
Suurprojekte pole ma veel ellu viinud. Aga mul oli unistus rohkem aega veeta kurtidega. Meil on neid koguduses. Ukrainas tutvusin ühe noore mehega, kes tegeleb kurtidega. Tal on väga head filmid ja materjalid. Ühe kohtumise oleme koguduseliikmetega juba teinud – vaatasime viipekeelse tõlkega filme tervisest, proovisime ka laule laulda. Projektor näitas venelaste seas populaarset laulu „Minu hing nagu linnuke otsib leiba“. Mina mängisin kitarri, laulsin ja tõlkija tõlkis neile. See oli minu jaoks oluline ja südantpuudutav kogemus. Sain vähemalt midagi nende inimeste jaoks teha. Edaspidi kavatseme vaadata tervet Estri filmi viipetõlkega. See on väike idee, mida hakkasin ellu viima.
Veel on õnnestunud mul noorteõhtute läbiviimine. Rääkisime sellisest raskest teemast nagu vallaliste meeste ja naiste vahelised suhted. Et mida on teada vaja, millised seadused kristlikus pereelus valitsevad. Need materjalid ja info, kuidas koosviibimisi läbi viia, sain Ukrainast. Korraldasin neid koosviibimisi enne pastoriks saamist. Praegu me õpime süvitsi prohvet Taanieli raamatut. Kõik need ideed on suunatud koguduseliikmetele. Aga mul on ka ideid, mida kirikust väljapoole teha.
Ja see on unistus, mida ma pastorina praktiseerin: kui ma olin kogudusevanem, teadsin, et inimesi on vaja külastada. Mulle meeldib inimesi külastada, rääkida nendega Jumalast ja argistel teemadel koduses keskkonnas. Ka inimestele meeldis, kui ma neid külastasin. Aga mind kurvastas ajanappus. Praegu on see minu töö: aidata inimesi ja suunata neid Jumala suunas vaatama. Kuulata neid ja anda nõu eluraskuste ületamisel. Kodudes tekib mul võimalus rääkida ka sugulastega, kes kirikus ei käi. Seega ma ei teeni ainult kogudust, vaid ka teisi. Vitali õpetas mulle, et eakate külastamine on väga oluline kiriku tööharu ja konkreetselt pastori töö. Ta palvetab väga tihti jumalateenistusel nende eest, kel pole võimalik kirikusse tulla.
Pühendan suhtlemisele palju aega, aga mitte nii palju kui tahaksin, sest ma alles alustasin pastorina töötamist ja mul on vaja ette valmistuda, väga palju lugeda ja eesti keelt õppida. Mul tekkis unistus, et oleks võimalus suhelda mitte ainult vene kogukonnaga, vaid teha rohkem koostööd ka Tallinna esimese kogudusega.
Suur aitäh oma kogemuste jagamise eest ja õnnistusi pastoriametis!
