September on koolikuu ja paljud meist, eriti nooremad, alustavad või jätkavad kooliteed. Olgu Jumal iga õpilase ja üliõpilasega ning olgu Tema meie kõikide tõeliseks õpetajaks nii koolipingis kui ka Kristuse koolis õppides. Õppimisega seoses meenub mulle ühe kristlasest noore autokoolis käimise lugu, mida mina endale sageli erinevates õppimise olukordades meelde tuletan. Nimelt avastas see noor autosõidu tunde alustades, et õpetaja polnud eriliselt õpetamishimuline ja käitus algaja autojuhiga päris ülbelt. See äratundmine pani aga selle noore iga kord autokooli sõidutunnis rooli taha istudes paluma: „Jumal, palun õpeta Sina mind autot juhtima!“ Ja autojuhtimine sai üllatavalt kiiresti ja hästi omandatud. Meiegi võime igas koolis ja igas tunnis oma Taevaselt Isalt õpetust paluda ja meid kuuldakse ja õpetatakse. Mõnes olukorras võib esialgu tunduda, et meid ei kuulata, sest asjad ei suju justkui edukalt, aga siinjuures tuleks meeles pidada, et meie näeme ainult praegu toimuvat, meie Isa taevas aga näeb asju pikemas perspektiivis. Üks selline pikema perspektiivi lugu nüüd ka järgneb.
Peale paarinädalast puhkust juulis asusin enda meelest hästi välja puhanuna ühel esmaspäeval jälle oma igapäevaseid töökohustusi täitma. Olen oma töös tihti kogenud, et Jumal justkui avab mu silmad ja annab märku eksituste vältimiseks või siis nende õigeaegseks parandamiseks. Eriti imeliselt lahenevad olukorrad veel siis, kui olen ennast ka töö suhtes juba hommikul Jumala kätte usaldanud. Seekord juhtus aga kõik justkui hoopis vastupidi, vähemasti nii mulle esialgu tundus. Komplekteerisin hoolikalt kõike korra kohaselt üle kontrollides 12 dokumentide pakki ja saatsin need siis neljapäeval lõunase asutusesisese postiringiga statistika osakonda. Olin endaga isegi rahulolev.
Järgmisel hommikul tööle tulles käis aga nagu välk peast läbi, kui mulle äkki kohale jõudis, et saatsin kõik need dokumendid ära ilma ühegi juhataja allkirjata. Arvasin, et selle unustamise tingis puhkusejärgne meeleolu. Tundsin ennast väga halvasti, häbi oli ka. Ei jäänud muud üle, kui kiiresti statistika osakonda helistada ja teada anda, millega olin hakkama saanud. Õnneks mind lohutati, et see pole kõige hullem lugu, ja lubati dokumendid peale ülekontrollimist allkirjastamiseks tagasi saata. Leppisime kokku, et saadan siis allkirjastatud dokumendid ise arhiivi edasi. Minu suureks üllatuseks jõudsid dokumendid juba reedel lõunase postiga tagasi. Ma ei saanud aru, kuidas nad küll nii ruttu jõudsid. Oletasin, et saadetakse tagasi heal juhul esmaspäeval. Hiljem sain aru, et see pidigi Jumala suures eelhoolitsuses nii ruttu juhtuma ja just niiviisi juhtuma. Nimelt paar tundi peale dokumentide tagasisaamist ja allkirjastamist juhtus äkki nii, et ühte dokumentide pakki sellest 12-st oli kohe väga vaja ühe isiku olukorra kiireks lahendamiseks, kuna selles pakis olid kõik vajalikud andmed olemas. Patsient oli haiglast lahkudes unustanud oma asjad haigla seifi ja nüüd saime Jumala kummalise juhtimise tulemusena tagasi saadud dokumentide alusel tagastada patsiendi seifis olnud asjad ja isiklike asjade kättesaamise tõenduseks dokumendile ka puuduva allkirja võtta.
Alles õhtul sain aru, mis üldse toimus, et kõik kulgeski täpselt ajastatult Jumala plaani kohaselt. Ja see allkirjade unustamine polnudki lihtsalt minu unustamine. Kui ma oleksin neljapäeval korralikult allkirjastatud dokumendipakid ära saatnud, poleks ma neid tagasi saata palunud ja inimene poleks oma asju nii kergesti kätte saanud. Kui need dokumendipakid poleks reedel nii kiiresti tagasi jõudnud või kui see inimene oleks tulnud reedel paar tundi varem või siis alles järgmisel esmaspäeval peale lõunat (planeerisin nimelt esmaspäevase postiga dokumendipakid arhiivi ära saata), siis poleks olukord nii imeliselt lahenenud. Tänu Jumalale, et Ta ka meie unustamisi juhatab nii, et inimesed saavad aidatud. Ja tänu Tema alalise kohaloleku eest – isegi kõige maisemates tööolukordades!
Maie Laine
Kui imeliselt Jumal neid asju meie elus ja tööpäevades ajastab! Sageli me isegi ei märka seda. Minagi kogesin Maiega samal ajal samasugust juhatamist. Olin ühe oma töökaaslasega mööda minnes puudutanud pensioni arvestamise teemat ning tulin üsna tööpäeva lõpul mõttele, et uurin seadustest täpselt välja, kuidas pensioni suurust arvestatakse. Kuna meie riigis tööandja seda ei maksa, siis pole mul ka kohustust seda täpselt teada, aga mõtlesin, et äkki keegi meie asutuse töötajatest tahaks seda teada ja ma saaksin sel viisil abiks olla. Tegin endale selle päris keerulise süsteemi sama tööpäeva lõpul põhjalikult selgeks ja järgmisel hommikul astus minu kabinetti üks töötaja, kes palus, et ma talle ja veel kahele inimesele seletaksin, kuidas pensioni arvestatakse. Mul oli väga hea meel, sest nüüd ei pidanud ma nende aega uurimise peale kulutama ega saatma neid pensionieelikuid ise internetist või pensioniametist asja uurima. Tänulikud töötajad said abi ja minul oli väga hea meel Jumala juhtimise ja asjade ajastamise üle.
Meile on Jumala Sõnas kirjutatud: „…püüdke ikka teha head üksteisele ja kõikidele“ (1Ts 5:15) ja „Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!“ (Gl 6:10). Siin on üleskutse teha head ja kõik need olukorrad, kus meil on võimalik kedagi aidata, on Jumala antud võimalused inimesi teenida.
Järgneva Soome adventkiriku ajakirjast Nykyaika pärit loo taustana võiks kasutada Jeesuse jüngrite poolt seoses Jeesuse sõna läbi tormi vaigistamisega öeldut: “Kes see siis õieti on, et ka tuul ja meri kuulevad Tema sõna?” Nagu võime lugeda – tuul kuulab tõesti sõna!
Oli 15. septembri õhtu. Peaaegu kogu küla rahvas oli külakeskuses asuvas hotellis selle omaniku 60. sünnipäeva peol. Vaid üks halvatud vana naine oli oma kodus, mis asus meie kodust kiviviske kaugusel.
Valmistusime 6-aastase tütrega magamaminemiseks. Keset neid õhtusi toimetusi vaatasin korra vilksamisi köögiaknast välja. Mäel seisev neljast majast ümbritsetud mõisatall oli leekides. Leegid tungisid 50 meetri pikkuselt läbi talli lakapealse katuse. Mind valdas õudustunne. Küla oli inimestest tühi. Kõik mäel asuvad majad olid ohus, sest need seisid nagu pärlid lükituna ümber talli. Tugev tuul painutas leegid lähima majani, kus vanamemm oli üksinda kodus. Helistasime tuletõrjesse ning läksime siis naabrimemme päästma. Saime ta majast välja ja talutasime kahekesi tütrega üks ühelt ja teine teiselt küljelt toetades tulest eemale. Siis tulid kaugemalt nooremad inimesed autoga kohale ja me saime memme autosse panna. Vanamemm nuttis, et nüüd kaotab ta teist korda kodu, sest oma Karjalas asuva kodu oli ta juba kaotanud. Püüdsin teda lohutada, öeldes, et Jumal võib hoida tema kodu ja meie kodu ka.
Mõistsin, et hotellis pidutsevale külarahvale tuleks kuidagi talli põlengust teada anda, sest see tall oli ümbritsevate majade elanike ühine tall. Helistasin hotelli. Oma tütrele ütlesin, et meie kodu võib ka põlema minna, ja küsisin, mida ta tahaks kodunt kaasa võtta. Ta valis vanaemalt saadud krutsifiksi. Ise tegin valiku Niilo Vainio kauni sünnipäevakingiks saadud maali kasuks. Olin enda peale pahane, et ei olnud taibanud panna oma tütart sama auto peale, millega olin saatnud naabrimemme tulekahju piirkonnast eemale. Nüüd asusime jalgsi koos samas suunas teele. Kogu tee nutsin ja palvetasin, et Issand hoiaks meie kodu, sest talv oli tulekul. Palusin kogu hingest, et Ta laseks tuulel pöörduda põllu suunas.
Kuigi ootaja aeg venib pikaks, tulid tuletõrjujad ja pidulised omal ajal. Mõned härjad õnnestus tulest päästa, osad tuli, tõsi küll, maha lasta. Kuked-kanad olid enamasti otsa leidnud. Tuletõrjujad tegid tule kustutamiseks kõvasti tööd, kuid kui mõisteti, et see on lootusetu, suunati kõik pingutused ümbritsevate majade kaitsmiseks tule leviku eest. Talli ilus kõrge lakaosa hävines täiesti, samuti mitu traktorit, palju tööriistu, suuski ja kelkusid. Põleng paistis päris kaugele. Leegid tõusid nii kõrgele, et seda võrreldi kirikupõlenguga. Tulekahju tõttu hävis suur osa taliviljast ja mitme hektari vili. Vili põles nii aeglaselt, et kaks nädalat peale põlengu algust pidid tuletõrjujad uuesti kohale tulema ja viljapõldudel tuld kustutama.
Viljapõllu põlemine aga tähendas seda, et Issand oli minu palvele vastanud ja ime oli sündinud. Tuule suund oli muutunud 180 kraadi ja tuul, mis enne oli puhunud põllu poolt, oli hakanud puhuma põllu suunas. Olin kogu õhtu ja öö hämmeldunud. Ma poleks võib-olla hiljem sellesse imesse uskunudki, kui Issand poleks saatnud mulle tunnistajat, kes väitis, et minu palvet oli kuuldud ja sellele vastatud. Nimelt tuli paari päeva pärast põlengukohta vaatama üks umbes poole kilomeetri kaugusel elav pereema. Rääkisime omavahel juhtunust ja jutu sees mainis see naine, et ta nägi, kuidas tuule suund muutus. Minu südant puudutas väga teadmine, et suur Looja oli kuulnud väikese hädasoleva inimeselapse palvet. Ma vajusin Issanda ette ja tundsin end väga väikese ja väetina. Tundsin end tolmukübemena ja samas täitus mu süda rõõmu ja tänulikkusega minu Abistaja vastu.
„Ja hüüa mind appi kitsikuse päeval; siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad mulle au!” (Ps 50:15).
Ajakirjast Nykyaika 17/2010
Eks seegi lugu ole üks meie koolitükkidest Kristuse koolis, kus vahel tundub, et meile juhtuvad asjad, mis Jumala lapsele ei peaks juhtuma. Aga kui poleks kitsikuse hetki ja päevi, jääksid paljud imelised Jumala armu ja kaitse väljendused meile hoopis märkamatuks. Aga kitsikusest välja tõmmatuna oleme jälle kord kogenud, et Jumal on meist palve kaugusel, mis tähendab, et Ta on lähemal kui ükski inimene.
Kristuse kool, mille õpilased me Jumala lastena kõik oleme, õpetab meid päevast päeva järgima ülimat eeskuju – Jeesust Kristust – ja mida rohkem keegi meist on püüdnud Teda oma elus jäljendada, seda enam oleme ilmselt tundnud, kui absoluutselt võimatu see on. Kuni me ahastades oleme Tema ette langenud ja oma täielikku lüüasaamist tunnistades tundnud siis äkki täiesti ootamatult mitte hukkamõistu, vaid armastava Isa lähedust ja armastust, mis kannab meid edasi ja kasvatab meid meie taevase kaaslasega üha lähedasemalt kokku. Ja et meile inimlikult võimatuna näiv ei ole võimatu Kõikvõimsale Jumalale, kes tahab meis elada ja oma tahet seal meie loal ellu viia. Eksinud inimene kardab karistust ja hukkamõistu, kuid oma süüd tunnistavale ja kahetsevale eksijale pakutakse hoopiski armu ja jõudu. Jumal ei tõuka Temaga käima õppivat Jumala last tema eksimuse pärast endast eemale, vaid julgustab koos edasi minema – ja niiviisi sammhaaval vahel ka komistades sammuma mitte-komistama-õppimise-teel, kuni me õpime usus iga sammu ja hetke Temaga koos astuma. See ongi Kristuse kool, kus Tema ise on õpetajaks ja kus Tema heldus ajab meid meelt parandama (Rm 2:4) ja Tema päästev arm „kasvatab meid, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ja maailma himud ning elaksime mõistlikult ja õieti ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul“ (Tt 2:12). Ühest just sellisest helduse ja armu õppetunnist räägibki üks minu elu viimase aja säravamatest lugudest.
Olin lubanud hingevaenlasel end juhatada ühe libeda koha juurde minu elus – ma usun, et meil kõigil on olemas need kohad, kus me libastume või komistame suurema tõenäosusega kui mujal. Nii olin siis minagi oma mitte-komistama-õppimise-teel äkki plärtsti! maas. Olin südamest kurb, et olin ennast lasknud Saatanal õnge tõmmata ja põhjustanud oma Jumalale valu. Ja nii nagu Saatanale omane, paneb ta meid kõigepealt (loomulikult meie nõusolekul) komistama ja sisendab siis meile, et nüüd jäetakse meid maha. Selliselt õnnetuna ja segaste tunnetega asusin lugema hommikvalvet. 17. juulil oli seal muuhulgas nii kirjutatud: „Vaenlane kiusab sind arvama, et oled teinud asju, mis on sind Jumalast lahutanud ja et Ta ei armasta sind enam, kuid meie Issand armastab ikka. Me võime teada seda sõnadest, mida Ta on lasknud kirja panna just niisuguste juhtumite jaoks nagu sinu oma. „Ja kui keegi patustab, siis on meil Eestkostja Isa juures — Jeesus Kristus, kes on õige“ (1Jh 2:1). „Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust“ (1Jh 1:9). Mu armas õde, mul on tõend, et Jumal armastab sind ja kallis Päästja, kes end sinu eest andis, ei tõuka sind endast eemale sellepärast, et sa oled kiusatud ja võid oma nõrkuses kaotajaks jäänud olla. Ta armastab sind ikka veel. … Oo, missugune lahke, armastav, kaastundlik Päästja meil on! Ja Ta armastab meid, isegi kui me eksime. Ära siis nüüd end kalli Päästja käte vahelt lahti kisu, vaid hinga usaldavalt usus. Ta armastab sind, Ta hoolitseb sinu eest, Ta õnnistab sind ning annab sulle oma rahu ja armu“ (E.G.White „Pilk ülespoole“, lk 282).
Ma olen alati imetlenud Jumala soovi ja võimet meid niiviisi kinnitada. Kui suur on Tema armastus ja kuidas Ta neid asju laseb mõne oma sulase kaudu meile õigeks ajaks valmis panna! Ent sellega tolle hommiku kinnitused ei lõppenud, sest avades oma arvutist postkasti, leidsin sealt veel ühe Jumala poolt sinna juhitud kusagilt Ameerika avarustest postitatud kinnituse päeva mõtte kujul, mis kõlab eesti keeles umbes nii: „Kas sinu silmis on väike asi olla Jumala poolt armastatud – kas on väike asi olla Aukuninga laps, abikaasa, armastus ja südamerõõm? Kristlane, usu seda ja mõtle sellele: sa oled igavesti armastavate käte embuses; see armastus on pärit igaviku aegadest ja kestab igavesti; see armastus tõi Jumala armastuse Poja taevast maa peale, viis maa pealt ristile, siis ristilt hauda ja hauast ausse – see armastus oli kurnatud, näljane, kiusatud, põlastusega koheldud, rooskadega pekstud, mõnitatud, selle peale sülitati, see armastus löödi risti ja läbistati mõõgateraga; see armastus paastus, palvetas, õpetas, parandas, nuttis, higistas, veritses, suri. See armastus võtab sind omaks ja sa võid olla igavesti selle embuses.“ (Richard Baxter)
Sellel hommikul ei vajanud ma enam ühtki kinnitust Jumala armastuse kohta ja see kogemus kandis mind mitte üksnes 17. juulil. Mõnes mõttes kannab see siiani. Ja mida ma peale sellist armastuse kinnitust kindlasti teha ei suuda – ma ei lähe maha tallama ega julgusetuks tegema ühtki inimest, kes võitleb oma usuvõitlust, mis võib minu omast küll erineda ja sisaldada endas teistsuguseid lüüasaamisi ja kaotusi kui minul, kuid on ometi võitlus Jumalale kuulumise nimel.
Soovin sullegi, hea lugeja, Jumala armastuse õppetundide omandamist sinu kooliteel, mis kasvatab sind sinu Päästja ja Jumalaga ikka enam kokku.
